RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 30. november 2014

MATTI ILVES: EKRE ESIMENE KOMPROMISS

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on läinud esimisele tõsisele kompromissile seoses läbirääkimistega Kristiina Ojulandi loodud prteiga Rahva Ühstsuse Erakond. Millises küsimuses siis see järeleandmine on toimunud?

Ekrelased alles hiljuti vandusid lausa käsi Piiblil, et Riigikogusse saades nad teevad kõik, et tühistada kooseluseadus. Facebooki grupis "Kaitskem üheskoos perekonda" kirjutatakse: "Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) tõi avalikkuse ette oma platformi, mille keskseks märksõnaks on "On aeg!" ning milles lubatakse seista mh selle eest, et panna kooseluseadus rahvahääletusele. Varem on EKRE väitnud, et kavatseb seista praegusel kujul vastu võetud kooseluseaduse tühistamise eest."

Esmapilgul ei ole siin suurt vahet, kas tühistada Riigikogus kooseluseadus või panna see hoopis rahvahääletusele ja selgitada välja rahva tegelik tahe, ning lükata see nii tagasi. Tegelikult vahe on hiigelsuur! Demokraatlikus ja kallutamata ajakirjandusega riigis oleks loomulikult parem panna seadus referendumile, seda aga mitte peaeguses Eestis.
Mäletame hästi, millist survet avaldas massimeedia Riigikogu liikmetele ja inimestele, et kallutada neid positiivsele suhtumisele kooseluseaduse suhtes. Kui tõesti peaks tulema rahvahääletus, siis surve veelgi süveneks ja propagandat teostataks ilmeselt juba Euroopa Liidu poolt eraldatud suurte rahadega, täpselt nii, nagu oli ELi astumise refenendumi puhul ja tõenäoliselt saavutatakse ka "positiivne" tulemus.

EKRE pidi minema kompromissile, sest Ojuland on ju rahvusvaheliselt tuntud homoaktivist, kes juba 2012. aastal kirjutas alla Euroopa Parlamendi "homoõiguste" deklaratasioonile ja kuulus isegi Euroopa Parlamendi LGBT (lespid, geid, biseksuaalid ja transseksuaalid) intergrupi koosseisu.
Nõnda edaspidi koostööd tehes jääb EKRE programmist ja ideaalidest väga vähe järele, eriti veel siis, kui saadakse Riigikogusse ning minnakse väiksema vennana koalitsioonivalitsusse. Praegu selleks küll veel suurt lootust pole, sest viimase 2. kuu EMORi arvamusuuringud näitavad EKRE toetust elanikkonna hulgas: oktoobris - 3% ja novemris - 2% ning RÜE: 0% ja 1%.
______________
P.S. Täna tuli uudis, mida oligi oodata, sest kõik parlamendivälised erakonnad olid EKRE juhtkonna lahkest pakkumisest - minna valimistele ühise nimekirjaga juba varem loobunud: http://poliitika.postimees.ee/3010841/ojuland-ekre-nimekirjas-osalemine-paneks-meid-rumalasse-olukorda
Vastupidiselt erakonna liidrite arvamusele, tuli selline RÜE samm tervikuna EKRE mainele viad kasuks, aga valus hoop erakonna usaldusväärsusele rahvuslaste silmis on siiski juba antud.

Read more...

Head uudised!


Mul on hea meel teatada Teile kahest olulisest uudisest.

Esiteks, saime paari päeva eest rõõmustava teate, kui meile laekus kiri, milles anti teada, et SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on valitud Aadu Luukase missioonipreemia nominentide hulka (vt lähemalt siit ). 3. detsembril oleme oodatud Kadrioru lossis toimuvale vastuvõtule, kus tehakse teatavaks ka selle aasta laureaat ehk peapreemia saaja. Loomulikult oleme sellise tunnustuse eest tänulikud!

Teiseks, Pressinõukogu tegi sel nädalal pärast rohkem kui kaks kuud väldanud menetlust avalikult teatavaks oma väga olulise otsuse (vt siit  ja siit ), et Eesti Päevaleht, Delfi ja Eesti Rahvusringhääling (ERR) rikkusid mitmeid ajakirjanduseetika põhimõtteid, levitades suvel alusetuid kuuldusi, nagu oleks meie sihtasutusel mingid varjatud suhted vene võimuringkondadega ja nagu istuks me nendega "ühes paadis".

Pressinõukogu langetas oma otsuse meie põhjaliku kaebuse  peale, mille andsime sisse juba 17. septembril ning mille koostamiseks nägime palju vaeva. Pressinõukogu otsus oli ühemõtteline:

“Eesti Päevaleht ja Delfi rikkusid ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.11., mis näeb ette, et pealkirjad ei või auditooriumi eksitada. Pressinõukogu hinnangul eksitab lugejaid Päevalehes, lehe veebis ja Delfis 24. juulil ilmunud artikli „Vooglaiu sihtasutuse nõukogu liikmed istuvad ühes paadis Jakuniniga“ pealkiri. /…/

Samuti rikkusid Päevaleht ja Delfi ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2., mis näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Pressinõukogu hinnangul oli antud teema vaid Päevalehele teada ja seega ei olnud tegemist ajakriitilise materjaliga, et see ilma Varro Vooglaiu kommentaarita avaldada.”
Pressinõukogu otsuse olid sunnitud avaldama nii Eesti Päevaleht (vt siit ) kui ka ERR (vt siit ), olgugi, et seda tehti nii vähe tähelepanu pälvival viisil kui võimalik. Omamoodi kõnekas on ka see, et ülejäänud meedia ei ole uudisest üldse välja teinud ega maini seda poole sõnagagi, olgugi, et suvel, kui meie suhtes laimukampaania käivitati, kajastasid seda mitmed väljaanded suure õhinaga.

Kuigi Pressinõukogu otsusega on leidnud selgelt kinnitust, et Eesti Päevalehe poolt meie vastu avalikkuse ette paisatud süüdistused ja kahtlustused ei olnud põhjendatud, on isegi mitmed poliitikud aidanud luua vastupidist kuvandit.

Heaks näiteks on selles osas riigikogu liikme Olga Sõtniku 
häbiväärne käitumine parlamendi 7. oktoobri istungil, mida saate vaadata alltoodud videost.

Pidades silmas, et meie vastu esitatud alusetuid süüdistusi ja kahtlustusi on aidanud levitada isegi president Toomas Hendrik Ilves, on meie sihtasutuse mainele selle kõigega kindlasti palju kahju tehtud – ilmselt paljud inimesed on jäänud laimavaid väiteid uskuma. See on järjekordne näide selle kohta, milliseks on meie ühiskondlik olukord kujunenud — meedia laimab pahatahtlikul ja alatul moel valitsusest sõltumatut kodanikuühendust, kuid vastutust ei võta keegi. Ei Eesti Päevalehe ega ka ERR-i juhtkonnast ei ole keegi meie ees laimavate väidete levitamise pärast vabandanud. Aga vähemalt oleme meie ise astunud võimalikud sammud oma hea nime eest seismiseks ja saavutanud selle osas Pressinõukogu otsuste näol ka tulemuse.

Tänan Teid jätkuvalt usalduse ja toetuse eest!
Siiralt tervitades,
Varro Vooglaid SAPTK juhatuse esimees

Read more...

Kaitskem üheskoos perekonda: Soomes võeti kooseluseadus vastu 2002. aastal...

Soomes võeti kooseluseadus vastu 2002. aastal ning siis räägiti samuti, et sel ei ole midagi pistmist abielu tähenduse ümberkirjutamise ja nn homoabielu seadustamisega. Eile jõudis aga asi selleni, milleni kooseluseaduse vms nimega homopartnerlusseaduse vastuvõtmine on viinud ka paljud teised riigid – parlament kiitis heaks ka nn homoabielu seadustamise.
Video: http://www.reporter.ee/2014/11/28/soome-parlament-toetas-samasooliste-abielusid/

Allikas: Facebook

Read more...

laupäev, 29. november 2014

Laupäevased pildid


Read more...

NÕMME RAADIO: Tiit Madissoni "Vihkamisminutid", 25.11.14

Saate link: http://www.nommeraadio.ee/wimpy/mambots/wimpy/vimpel3.php?cat=lounatund&file=2014-11-25-madisson.mp3

Kuulake alates - 31:43

Read more...

TÕDE EI PÕLE TULESKI

Tegemist on Evy Laamann Kalbuse (sünd. 1922) kahe varasema mälestusteraamatu ühise kordustrükiga. Esimene osa, alapealkirjaga “Ühe eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused. Paul Laamann, reserv-kapten vabadussõjaaegse kitsarööpmelise soomusrongi nr. 2 ülem” on pühendatud autori vanematele. Teos algab Paul Laamanni 1936. aastal Tallinna Keskvanglas kirjapandud mälestustega. Raamatu kõige haaravam peatükk on Evy Laamanni reisikiri sellest, kuidas ta 1973. aastal okupeeritud kodumaad külastas. Mälestusteraamatu teine osa kannab alapealkirja “Eesti vabadussõjaluse hävitamine. Artur Sirgu lugu” ja sellega soovib autor varjust ja mahavaikmisest välja ning uute põlvkondade teadvusesse tuua eesti ajaloo suurkuju, karismaatilist rahvajuhti Artur Sirku. Eesti kaotas oma vabaduse 1934. aastal, kinnitab Evy Laamann, kellel on vabadussõjalaste liikumisest ja selle mahasurumisest isiklikud mälestused.

Tellida saab raamatut SIIT.

Read more...

reede, 28. november 2014

Oskar Freysinger´i, Šveitsi parlamendiliikme kõne täis tõde

Read more...

EESTI MEEL: Harri Kivilo keerdteemadest


Teemasid, mida kergel käel käsitleda ei tohi, eritleb Harri Kivilo:

Sven Mikser on juhtinud Eesti poliitikute tähelepanu, et on teemasid, millega ei tohi kergekäeliselt ümber käia:
«Üks neist teemadest on seotud suhete ja pingetega kogukondade vahel. Kindlasti on oluline, et neid teemasid käsitletaks vaoshoitult ja vastutustundlikult. Ma arvan, et selle õppetunni on saanud kõik Eesti poliitikud.»
Teema mis selle hoiatuse põhjustas on esmapilgul üpris naiivne:

Eestis ei võivat sisserändajat pidada sisserändajaks, enne kui on põhjalikult uuritud, kas selline määratlus võib kedagi solvata.

Eestisse on aastast 1945 alates elama asunud väga suurel hulgal isikuid, kes end venelaseks peavad. Eesti poliitikud ja ka peavoolu-meedia peavad neid kord 'eestimaalasteks', kord 'vene kodukeelega eestlasteks', kord 'eestivenelasteks' ja vahel ka lihtsalt venelasteks. Põlisrahva asumisalale hiljem tulnukaid peetakse kõikjal siiski sisserändajateks kuni oma uue kodumaa kodakondsuse saamiseni – ja kauemgi, kui nad soovivad end oma sünnirahvusse kuuluvaks pidada.

Eestis elavad venelased moodustavad elanikkonnast ümardatult kolmandiku ja neid saatis siia elama Nõukogude Liit pärast Eesti okupeerimist. Osa siinseid venelasi ja nende Eestis sündinud järglasi ei pruugigi teada, et neid saadeti siia genotsiidi teostama ja valitseva klassi privileege nautima.

Põhiliselt USA presidendi tungiva soovituse kohaselt (vt Michael R Beschlossi ja Strobe Talbotti rmt «Kõige kõrgemal tasandil») kuulutasid EV iseseisvuse ennistajad kõik vägivaldselt sovetiseeritud Eestisse toodud venelased Eesti alalisteks elanikeks. Tänaseks on nendest rohkem kui poolel Eesti kodakondsus, kuid täiesti arusaadavalt peavad nad end suurde ja võidukasse vene rahvusse kuuluvaks. Pole põhjust, miks nad nii ei peaks toimima.

Saades koos eestlastega Eesti NSV elanikest Eesti Vabariigi elanikeks, on siinsed venelased hakanud enda kohta kasutatud sisserändaja-mõistet solvavaks pidama. Eesti riigivõim arvab, et venelaste solvumine ei ole Eestile kasulik, ja sestap…
  • ei võigi sõna 'sisserändaja' siinsete venelaste kohta kasutada,
  • tuleb N Liidu inimsusevastased kuriteod olematuks vaikida,
  • tuleb suur tükk Eesti maa-ala Venemaale kinkida ning
  • Eesti vabaduse eest Punaarmee vastu võitlemine tunnustamata jätta.
Kõik eespool loetletud tegemised ja tegematajätmised võimaldavad vene rahvusest "eestimaalastel" õigustatult nõuda endale suuremaid õigusi kui sisserändajaile ükskõik millises lääneriigis antakse. Venelaste nõudmisi toetavad meie ühiskonnateadlased, kelle meelest riigivõim peab „soodustama venekeelsete kui ebapiisavalt esindatud või tunnustamata kodanike ja nende ühenduste erihuvide ja vajaduste tunnustamist ja arvessevõttu avaliku elu korraldamisel (vt Tallinna Ülikooli «Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon»).

Ometigi peaks poliitikud ja rahvaski teadma, et vältides venelaste solvamist, lausa sülitatakse näkku kõigile oma riigist hoolivatele eestlastele. Eestlaste ja venelaste rahumeelne kooselamine on kaugemale tulevikku vaadates võimalik vaid siis, kui ajalooline tõde mõlemale rahvusele arusaadavaks tehakse ja seda austatakse. Riigivõim ja peavoolu-meedia peavad kõigepealt nii endale kui ka siinsele venelasele selgeks tegema, et kümnete tuhandete süütute eestlaste hukkamine, orjatöö-laagrisse väga pikaks ajaks saatmine, maaelu hävitamine, olme 46 aasta pikkune taandareng ning venelaste massiline Eestisse suunamine ei ole ajalooline paratamatus, vaid N Liidu sihilik ja räige inimsusvastane roim. Siiasaadetud ega nende järglased ei pruukinudki teada, milleks neid rakendati, ning tõde teadmata võivadki uskuda, et nad koos eestlastega on sovetliku Eesti kapitalistlikuks reformijad.

Veel ei ole hilja vaadata ja muuta iseseisvuse ennistajate poolt välismaale antud Eestile kahjulikud lubadused ja riigikogu poolt tehtud otsused, mis on vastuolus põhiseaduse mõtte ja sõnaga. On aeg naiivne soovmõtlemine, et eestlasi ja venelasi saab muuta ühiseks eestimaalaste-riigi kodanikkonnaks. Mõlemad rahvused on väga erinevate omaduste ja tõekspidamistega väga kaua olemas olnud ning ekslik on arvata, et N Liidu kuritegude unustamise nimel tahavad nad nüüd kokku sulanduda. Võib arvata, et oma rahvuse omapära ning sellega seonduvate vallutuste üle uhkuse tundmist ei soovi venelased minetada ning eestlased soovivad veel paljudele järelpõlvedele rääkida, kuidas eestlased võõra ülemvõimu kiuste on oma maa peremeheks olemise ja vabaduse kaitsmise tahet ka lootusetus olukorras vajalikuks pidanud.

Rooma Statuudi artikkel 8 (p2-a-viii) kohaselt on okupeerija poolt oma elanike okupeeritud alale saatmine inimsusvastane kuritegu ning — kui selle tagajärjel peavad venelased kõrvale jääma Eesti riigielu korraldamisest kuni kodakondsuse saamiseni — siis saavad nad õigustatult süüdistada selles ainult Venemaad. Täiesti arusaadavalt võivad Eestis elav venelane pidada end Eesti patrioodiks, kuid see ei saa teda muuta Eesti põlisrahva liikmeks.

Eesti Vabariigi põhiseadus ei takista vähemusrahvusel oma emakeelt ja kultuuri viljeleda ühiskondliku tegevusena. Meie põhiseaduses ega rahvusvahelistes konventsioonides pole aga ainsatki sätet, mis kohustab riigivõimu räigeid kuritegusid nimsuse vastu käsitama ajaloolise paratamatusena ning mitte viljelema põlisrahva rahvuslikku iseteadvust. Kui riigivõim ei pea nüüd, pärast pika okupatsiooniaja mõjutusi, vajalikuks rahvusliku iseteadvuse edendamist, siis kaovad juba lähitulevikus need, kes peaksid edasi kandma seda vaimsust, mis saab tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Riigivõim ja siinsed venelased peavad tajuma, et väike rahvus, kes elab koos suure hulga suurde rahvusse kuuluvate isikutega, saab püsima jääda vaid siis, kui seda aatelist eesmärki sihikindlalt taotletakse.

Juhtiva poliitikuna oleks Sven Mikser pidanud riigiesindajaid äratama unustusest ajaloolise tõe osas, mis on põlisrahvale esmastähtis. Toetus venelaste nõudmisele – õigemini nende nimel toimivate eesti ühiskonnateadlaste nõudmisele — evida tunnustust EV kaasennistajatena võib põhjustada veel tõsisemat erimeelsust „eesti kodukeelega eestlaste” ja „vene kodukeelega eestlaste” vahel kui see, mida Jürgen Ligi ja Jevgeni Ossinovski konflikti järelmina juba kogesime.


Harri Kivilo

14.11.2014
 

Read more...

Moldovas valmistutakse valimiste eel Ukraina-stsenaariumi kordumiseks

Moldovas on nädalavahetusel toimuvate parlamendivalimiste eel tekkinud üsna pinev õhkkond, kuna eriteenistused hoiatasid venemeelsete äärmuslaste provokatsioonide eest.

Esmaspäeval kogunesid Moldova presidendi Nicolae Timofti juures riigi jõustruktuuride esindajad, et arutada võimalike provokatsioonide ärahoidmist nii enne kui ka pärast 30. novembril toimuvaid valimisi. Päev enne kohtumist oli Moldova informatsiooni ja julgeolekuteenistus teatanud äärmusrühmituste aktiviseerumisest riigis ning võimalikest provokatsioonidest, vahendas press.try.md.

Jõustruktuurides on välja kuulutatud nö kõrgeima astme valmisolek ning eriüksused valmistuvad nurjama katseid korrata Moldovas Ukraina-stsenaariumit. Võimud juba teavad varasemast kogemusest, et interneti suhtluskeskkondade mõju ei tohi alahinnata.

Eelmisel nädalal teatasid Moldova õiguskaitseorganid, et riigis peeti kinni kuus isikut, keda kahtlustuse kohaselt kavatsesid korraldada valimiste eel provokatsioone. Kinnipeetute seas oli kaks Venemaa ja kolm Ukraina kodanikku, kes saadeti riigist välja.
Samuti ilmus sotsiaalvõrgustikesse kaks videosalvestist äärmusrühmituste plaanidest destabiliseerida valimiste järgset olukorda.

1990. aastal teatas Transnistria Moldovast eraldumisest, hiljem toimus Moskvast sõltuva separatistliku piirkonnaga kodusõda. Transnistrias asub siiani Vene sõjaväekontingent.

RahvusRinghääling

Allikas: http://bhruzzland.balanss.ee/naabrid/moldova/106-moldovas-valmistutakse-valimiste-eel-ukraina-stsenaariumi-kordumiseks

Read more...

neljapäev, 27. november 2014

MATTI ILVES: PRANTSUSMAA PANGAD EI ANNA RAHVARINDELE LAENU

Nüüd on selgunud, et Prantsusmaa pangad ei anna laenu Marine Le Pen´i Rahvarindele (FN). Le Pen sai äraütlemise osaliseks kõikidelt Prantsusmaa pankadelt, kuhu partei nimel laenutaotlusega pöörduti, seda ütles ta intervjuus "Le Nouvel Observateur´ile". Krediiditaotlus ei olnud ülemääraane - 9 000 000 €, arvestades riigi ja partei suurust.
Laen oli parteile kindlasti vajalik, sest FN ei saa niipalju riigiraha ja eraanetusi, kui teised suuremad erakonnad, kellega neil tuleb võitlusse asuda presidendivalimistel 2017. aastal. Pealegi on vaja kindlustada enda liidripositsiooni, mida näitavad avaliku arvanuse uuringud - võit tuleks juba esimeses valimistevoorus.

Ebaloomulik on aga see, et seekord lükati laenutaotlus tagasi poliitilistel põhjustel. Pankadest võib ka aru saada, sest väljapool Euroopa Liitu (FN on lubanud EL-ist välja astuda) ei maksaks rahvad enam nenende ülemäärasest kasumiahnusest tingitaud võlgu kinni kurikuulsa ESMi kaudu.

Siis pöörduti USA, Hispaania ja Venemaa krediidiasutuste poole ja positiivselt vastas vaid Tšehhi-Vene ühispank - FCRB Bank. Kätte on saadud juba ka esimene väljamakse laenust, 2 000 000 €.

Nüüd muidugi konkurendid ja Rahvarindele ebasõbralikud poliitikud kõikjalt Euroopast on asunud Venemaad süüdistama sekkumises Prantsusmaa poliitikasse. Nii aetakse siis "ausat " poliitikat E Liidus.

Kasutatud allikas: http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2014/11/23/frankreich-front-national-erhaelt-millionen-kredit-von-russischer-bank/

Read more...

Punasümboolikal ja nõukogude meelsusel ei tohiks Eestis kohta olla

Lätis ja Leedus on okupatsioonirežiimide sümboolika avalik kasutamine keelatud. Eestis ei ole. Tulemuseks ongi see, et Eesti venekeelne kool käib end Ajaloomuuseumis NSVL ja ENSV vappide ning nõukogude propagandamaalide taustal pildistamas. Need on siis need lapsed, kes äsja kooli tulnud ja keda hakatakse maast-madalast niimoodi ideoloogiliselt mõjutama. Kui nad veidi suuremaks kasvavad, siis saadetakse neid juba Venemaale ideoloogilis-sõjalistesse noortelaagritesse, siinsete vene kooliõpetajate saatel. Kas me mitte ise ei kasvata omale nii tulevasi "rohelisi mehikesi"?

Mis mõtet on tugevdada piirivalvet, kui nad sirguvad siinsamas, riigi sees? Mis üldse toimub neis vene koolides, kus keelt selgeks ei saadeta ja ajalugu õpetatakse nõukogudelikus vaimus? KAPO muidugi laiutab käsi, et meil on liberaalne riik, kuidagi sekkuda ei saa. KAPO on võimeline vaid aastaraamatuid kirjutama, seal saab kõik Eesti vaenlased paika panna. Kuid kahjuks sealgi tuleb neil pärast kohtuvaidlusi palju teksti musta tindiga katma. Mis siin enam kosta...

Kuidas saab üks vene kool takistamatult oma lipu ja klassi lastega marssida Ajaloomuseumi Nõukogude tuppa ja seal kalassipilte teha? Tagatipuks teatab selle Vene Lütseumi direktor, et tema eesti keeles ei räägi ja eesti keelsele AK-le intervjuud ei anna. Siin on juba materjali küll ja veel, et sundida Jevgeni Ossinovskit vabandama eesti rahva ees ja tagasi astuma. Vene keeles on selle nimi bardakk, mis tema ministeeriumi hallatavates vene koolides käib.

Augeiase tallid tuleb puhastada. Kuid see vajab ka vastavat meest. Kujutame näiteks ette, et Iisraelis, ütleme Tel-Avivis asuva saksa kooli õpilased käiksid klassipilte tegemas natsisümboolika tasutal. Mis te arvate, kuidas regeeriksid sellele juudid ja maailma üldsus?

Meenub ka üks teine sündmus seoses okupatsioonirežiimide sümboolikaga. Soome estofiili, Eesti iseseisvumise ja skaudiliikumise aktiivne toetaja Risto Teinoneni juhtum. Nimelt oli ta 2007 aastal oma sünnipäeval ehk siis kinnisel üritusel kandnud haakristiga käesidet (muide natsi- ja kommusümboolikat on naljatades kandnud ka mitmed eesti poliitikud nagu Viisitamm, Lang, Priimägi jt.) ja ka talle annetatud Maarjamaa Risti. Kui see pilt avalikuks tuli, võttis president Ilves talt antud autasu ära. Ka 2002 aastal eriliste teenete eest saadud kodakondsusest oli ta 2011 sisuliselt sunnitud loobuma. Ta elu Eestis tehti võimatuks. Selle ühe sümboolika pärast muudeti selle Eesti patrioodi ja kolmekordse kõrgharidusega mehe elu siin võimatuks. Temasugustega julgeb KAPO karmilt käituda. Muide Eesti "natsidega" võitlemist juhtis KAPO-s kaua aega hiljem Vene agendiks osutunud Aleksei Dressen. Miks siis imestada, et pronksöö sellise üllatusena tuli. Teinonen ei ole varjanud, et ta on rahvussotsialist. Miks ta ei võiks seda siis olla? Terve Euroopa on ju täis kommuniste ja komparteisid (nad on isegi vahelduva eduga Europarlamenid esindatud), kuigi kommunism on tapnud palju enam inimesi, kui rahvussotsialism. Võib ju olla rahvuslane (midagi IRLsarnast) või sots (midagi SDE sarnast), kuid korraga mõlemat nagu olla ei tohiks. Imelik?

Vahelepõikena ajalukku võik tuua näiteks Martin Lutheri. Kas meie luterlased teavad, et nende kallis Luther oli elu ajal nii räige antisemiit, et Hitleri väljaütlemised lausa kahvatuvad tema antisemiitlike raamatute kõrval. Kuid kui Lutherile saab selle andestada ja keskenduda ta teistele, parematele külgedele, kas ei saaks siis sama moodi ka teiste ajalooliste suurkujude puhul käituda, kes on tänaüheselt halvaks kuulutatud? Miks on nii, et ühe totalitaarse okupatsioonirežiimi sümboolika kasutamine on aktsepteeritav, kuid teise oma mitte? Näiteks natsid tapsid nelja okupatsiooniaastaga kordades vähem, kui nõukogudelased ühe aastaga. Kuid keelatud on Eestis vaid natside sümboolika. Vähemalt võib seda järeldada politsei regeerimiste ja linnapildis ning mujal kohatavate sümbolite järgi. Siinjuures on paslik meelde tuletada, et erinevalt sirp-vasarast, on haakrist iidne sümbol.

Seepärast oli ka lapsik Kaitseliidul karistada oma liiget, kes kandis kunagi paraadil haakristi kujulist kõrvarõngast. Tilluke (iidne) haakrist neiu kõrvas torkab silma, kuid Tallinnas ja mujal majade küljes tilbendav nõukogude sümboolika ei häiri nagu kedagi. Kuigi paljud punarežiimi ohvrid on tänaseni meie keskel ja peavad alatasa nende jubedate sümbolitega nn. vabas Eestis silmitsi seisma. See on trauma, mis mõjutab tervist. Kuid sellest ei hoolita. Jahitakse hoopis haakristikesi. Arvan, et enamus eestlasi ei vaja okupatsioonirežiimide sümboolikat, olgu need millised tahes. Aga olgu nad siis kõik keelatud või siis kõik lubatud, kuid praegune punarežiimi sümbolite lubamine-austamine peaks lõppema. Aitab meile meie oma riigi sümbolitestki (kuigi vapilõvidki on pärit Taani okupatsioonirežiimilt).
 
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2014/11/punasumboolikal-ja-noukogude-meelsusel.html

Vene Lütseum Nõukogude verist okupatsiooni ülistamas ja seda lastesse süstimas. Jälk, tülgastav, kuritegelik! Need on tiblad!   

Read more...

Loomakaitsjad: seksist loomadega saagu kuritegu!


JUBE MÕELDA: Kas Eesti on teel liikidevaheliste partnerlussuhete poole. (AOP)


"Igasugune loomadele kannatusi põhjustav tegevus, ka juhul, kui see väljendub zoofiilias, ei ole lubatud juba praeguste seaduste järgi," lükkab justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik ümber väite, nagu soosiks riik loomapilastust. Kui aga kannatusi ei ole, kas siis tee, mida tahad, küsivad loomakaitsjad vastu.
Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) tegi juba 2012. aastal justiitsministeeriumile ettepaneku kriminaliseerida Eestis vahekord loomadega.
Justiitsministeeriumist kinnitati toona, et käima on lükatud üldine karistusõiguse revisjon, kus vaadatakse üle olemasolevad väärteo- ja kuriteokoosseisud. Revisjoni ajal lubati ühtlasi pöörata tähelepanu ELLi tõstatatud ettepanekutele, neid koos teiste juba olemasolevate süüteokoosseisudega analüüsida ning vajadusel koostada muudatusettepanekud.
Justiitsministeeriumi hinnangul oli juba aastate eest teoreetiliselt võimalik kohaldada loomade seksuaalse ahistamise karistamisel sel ajal kehtinud seadusepügalaid. Vastav praktika olevat aga vähemalt 2012. aasta lõpus olnud olematu.

Taanis lubatud
Kas kaks aastat hiljem on olukord muutunud? Kelle hulgas tunneksime end nüüd paremini: kas koos zoofiiliat legaalseks tunnistava Taani ja Soomega või seda tauniva Rootsiga?
"Igasugune loomadele kannatusi põhjustav tegevus, ka juhul, kui see väljendub zoofiilias, ei ole lubatud juba praeguste seaduste järgi," ütleb Õhtulehele justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik, andes mõista, et zoofiilia sõnaselge kriminaliseerimiseni pole Eestis paraku veel jõutud.
Loomakaitseseaduse täiendamist, et lisada loomadega armatsemine looma suhtes lubamatute tegude loetellu, ei pea justiitsministeerium praegu vajalikuks.
Siiski on riik Tuuliku sõnul mitme loomakaitseseaduse ja karistusseadustiku sätte kaudu väljendanud oma selget tahet loomade kohtlemist reguleerida.
Küllap selle otsustamatuse tõttu olemegi maailmas halli tsooni riikide hulgas, kus seksuaalne läbikäimine loomadega otsesõnu keelatud ei ole, kuid looma kui partneri vigastamisele, talle valu, füüsiliste või vaimsete kannatuste põhjustamisele riik läbi sõrmede vaadata ka ei kavatse.
Veel hiljuti pingeid tekitanud kooseluseaduse äärmuslikemate vastaste üheks argumendiks oli see, et järgmisena hakkavad oma õigusi nõudma zoo- ja pedofiilid.
Veebilehel nihilist.fm "liikidevahelist armastust" analüüsides tunnistab kodanikuühiskonna aktivist Elver Loho irooniliselt, et zoofiilia ehk seks loomadega on Eestis täiesti legaalne ja riiklikult tunnustatud partnerlussuhe.
Valner: zoofiilia on hälve
Mis pole keelatud, on lubatud, hindab ebamäärast olukorda loomakaitseliidu president Heiki Valner.
"Eestimaa Loomakaitse Liit on endiselt seisukohal, et loomakaitseseadus ei kaitse piisavalt loomi zoofiilide eest ja seks loomadega tuleks kriminaliseerida," lausub Valner resoluutselt.
"ELL esitas paar aastat tagasi justiitsministeeriumile ettepanekud nii karistusseadustiku kui ka loomakaitseseaduse täiendamiseks, kuid toetust need ei leidnud. Eestis vist taolist kohtupraktikat üldse polegi. Kohtunikul on zoofiili väga raske süüdi mõista, kui see kinnitab, et ohver lausa ise nurus ja nautis seksi."
Loomakaitsjate seisukoht on Valneri sõnul üheselt selge: zoofiilia ehk sodoomia on seksuaalne hälve, mille korral on inimese sugutung suunatud loomadele.
"Meie hinnagul on zoofiilid loomade väärkohtlejad, kelle tegevus peaks olema sõnaselgelt taunitav ka seadusandluses," ütleb Valner.
"Seks loomadega on meie kultuuriruumis võõras ja zoofiilia on keelustatud paljudes riikides." Suguühe loomaga on keelatud ning kriminaalkorras karistatav enamikus USA ja Austraalia osariikides ning Kanadas.
Vahepeal lubatud zoofiilia on taas keelatud mitmes Euroopa riigis, sh Inglismaal ja Šveitsis (alates 2003. aastast), Prantsusmaal (2004), Belgias (2007), Norras (2008), Hollandis (2010), Saksamaal (2013) ja Rootsis (2014).
Zoofiilide paradiisina tuntud Taanis esitati vastavasisuline seaduse parandusettepanek parlamendile eelmisel kuul. Iirimaal, Poolas ja Portugalis keelustati seks loomadega juba üheksakümnendatel aastatel."
Eesti seadus ei tunne zoofiiliat
Loomakaitseseadus
§ 4. Looma suhtes lubamatu tegu
(1) Looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, ­vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega ­tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast.
§ 66 2. Looma suhtes lubamatu teo toimepanemine
(1) Looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
Karistusseadustik
§ 264. Looma julm kohtlemine
(1) Looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest:
1) isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest;
2) avalikus kohas või
3) julmal viisil –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase ­vangistusega.
Õõvastavad lood loomapilastajatest
"Umbes kaheksa aastat tagasi saime jaaniõhtul kokku sõprade-tuttavatega," meenutab tollal kahekümnene Kaja (nimi muudetud).
"Pidime minema kiigeplatsile, kus põles lõke ja mängis pill. Läksimegi siis reipal sammul, kui kuulsime veidi eemalt võpsiku vahelt kummalisi hääli. Läbisegi häälitsenuks nagu inimene ja loom, raske lausa eristada, et mis, kus ja kes. Oli veidi tapakisa moodi.
Kuna uudishimu sai võitu, läksime lähemalt uurima, et mis seal siis ikkagi toimub. Jõudsime läbi võsa lagendikule ning seal avanes vaatepilt, mis pole mälust tänaseni kustunud: üks muidu igati viks ja viisakas noormees seisis lamba taga, tal kahe käega kõrvade juurest kinni hoides, püksid põlvini maas ning ajas oma "asja".
***
Kaja meenutab noormeest, keda kunagi tundis ja kes kiitis mõnusat tunnet, kui vasikale näpp suhu pista. Noormees polevat vasikale aga sugugi ainult näppu andnud, kuni ükskord laudas talitajale vahele jäi.
Täiskasvanuna võtnud mees endale paar kitse, lambad ja kanad seltsiks ning elavat nendega siiamaani ühes ruumis.
***
Kümme aastat tagasi kirjutas Õhtuleht nelja-aastasest lüpsilehmast Tarvist ja lauda lähedal elanud 20aastasest Jaagust, kelle öövalvur tabas loomapilastamiselt.
Noormees, keda oli varemgi sarnastelt tegudelt tabatud, ei osanud oma käitumist politseile põhjendada. Ta väitis, et oli purjus.
Farmitöötajate sõnul lehm Tarvi juhtunust füüsilist ja vaimset traumat ei saanud ning loomaarsti talle ei kutsutud.
Politsei alustas Jaagu suhtes väärteomenetluse loomakaitseseaduse paragrahvi järgi, mis käsitleb looma suhtes lubamatu teo toimepanemist.
***
Kuigi justiitsministeeriumi sõnul zoofiilide üle Eestis eraldi arvet ei peeta, jõuab vahel harva siiski mõni loomapilastusjuhtum laiema avalikkuse ette.
Näiteks saatis kohus läinud sajandi 90. aastate algul hullumajja mehe, kes seksis koerte ja kassidega ning üritas linnuga vahekorda astuda.
Psühhiaater Jüri Ennet kinnitab, et taolisi juhtumeid aeg-ajalt esineb, kuigi väga levinuks seda Eestis pidada ei saa.
***
Heiki Valner meenutab aastatetagust juhtumit, kui politsei reageeris koeraomaniku väljakutsele, et rotveiler on peremeest rünnanud.
Kohale jõudes leidsid politseinikud koeraomaniku millegipärast alasti. Kas see juhtum oli seotud nüüd zoofiiliaga või mitte, jäigi selgusetuks. Valneri sõnul lasi peremees selle koera igatahes hukata.

_________________
Seksist loomadega ei saa kuritegu, see jääb vaid loomakaitsjate unistuseks. Sest selline on osariigi ja ELi poliitika, hävitada moraalne ning traditsiooniline ühiskond.
Zoofiilide elust Saksamaal lugege SIIT.
M.I. 



Read more...

kolmapäev, 26. november 2014

Mali konflikt – järjekordne sõda ressursside kontrollimise nimel



Järjekordse avantüüri taust, kuhu Eesti tiriti, on selline, et pole ime, kui lääneriigid ja nende siinsed käepikendused eelistavad sellest vaikida.

Eesti on oma julgeoleku tagamisel panustanud eelkõige NATO-liikmelisusele. Paraku on tegelikkuses NATO põhikirja viiendale punktile (käsitleb rünnakut NATO liikmesriigi vastu rünnakuna organisatsiooni kõigi liikmesriikide vastu koos sellest tulenevate tagajärgedega) lisandunud „soovitus, millest pole võimalik keelduda“: osaleda NATO liikmesriikide algatatud sõjalistes operatsioonides. Sealjuures soovitatakse Eestil riigi otsese kaitsevõime tugevdamise asemel keskenduda senisest veelgi enam välisoperatsioonidel osalemise võimekuse väljaarendamisele.
Iraagile ja Afganistanile nüüdseks lisandunud Malis seisneb senine Eesti osalus küll vaid kahes instruktoris Mali relvajõudude väljaõpetamiseks, samas pole välistatud, et konflikti pikenemisel eeldatakse Eestilt ka ulatuslikumat abi. Samuti on Prantsusmaa Euroopa Liidu struktuuride kaudu avaldanud soovi eraldada Malile humanitaarabi, suutmata seejuures ise tagada abi jõudmist tegelike abivajajateni.
Tegelikkuses on aga prantslaste juhtimisel Malis algatatud operatsiooni „Serval“ läbiviimise põhjused tunduvalt maisemad kui ses piirkonnas inimõiguste järgimise tagamine ja muud operatsiooni deklareeritud eesmärgid.

Tuareegide asuala suurus – pea pool Euroopa Liitu

Nagu teistegi maailmas asetleidvate konfliktide puhul, tuleb siingi konflikti tagamaade mõistmiseks käsitleda teemat laiemalt nii ajas kui ruumis, alustades Mali põhjaosas Azawadi riigi välja kuulutanud peamise etnilise rühma, tuareegide ajaloost.
Tuareegid kuuluvad Põhja-Aafrika põlisrahvaste, berberite hulka. Enne 7. sajandi lõpus toimunud araablaste sissetungi ja sellele järgnenud ulatuslikku assimilatsiooni, mis kestab tänaseni (piirkonna „araablastes“ on rohkem berberi kui araabia verd), asustasid berberid kogu Niiluse orust (Egiptus) läände jääva Põhja-Aafrika (Sahara kõrbe alad koos Vahemere rannikuga).
Berberi keeled säilisid eelkõige raskemate looduslike tingimustega Sahara kõrbe sisealadel (s.h. tuareegid) ning mäestikes (s.h. kabiilid jt. Alžeeria põhjaosas, šilhad ja rifid Marokos). Sahara kõrbe lõunanaabruses olevas poolkuivas Saheli piirkonnas elavad tuareegid osaliselt segamini lõunapoolset päritolu mustanahaliste hõimudega.
Tuareegide asuala, ligikaudu kaks miljonit km2 ehk peaaegu pool EL-i üldpindalast (!), on looduslikest tingimustest tulenevalt valdavalt väga hõreda asustusega. Vaatamata territooriumi kompaktsusele, jaguneb see tänapäeval mitme riigi vahel (põhjusi vt. allpool).
Tuareegide arvukuse kohta ei ole täpseid andmeid nii rahvaloenduste puudumise kui asjaomaste riikide soovimatuse tõttu tuareege subjektina tunnustada. Hinnangud ulatuvad alates 1,5 miljonist kuni 5,5 miljonini (s.h. tuareegi päritolu, kuid tänaseks araabia, hausa vm. keelele üleläinud hõimud; omakeelset haridust ei ole tuareegidel võimalik saada üheski riigis).
Andrus Mölderi andmetel (tuareegidest põhjalikumalt huvitatutel soovitan kuulata tema selleteemalist raadiosaadet sarjast „Riigita rahvad“, mis on internetis kättesaadav) elab Nigeris kuni 1,7, Malis 1,6, Alžeerias 1,1, Burkina Fasos 0,6 ja Liibüas 0,5 miljonit tuareegi (või tuareegi päritolu inimest); seejuures ulatub tuareegide osakaal riigi koguelanikkonnas vaid maksimaalselt 13 %-ni (Malis ja Nigeris); väikesearvulisi tuareegide rühmi leidub veel mitmes piirkonna riigis.
Mali tuareegidest on praeguseks küll arvatavalt umbes 200 000 riigist põgenenud (peamiselt Burkina Fasosse ja Mauritaaniasse). Tõenäoliselt veelgi suurem on riigisiseste põgenike arv. Seoses Azawadi taasliitmisega Mali külge on ennustatud põgenike arvu kasvu kuni miljonini.

Sitke vastupanu põhjustas asuala tükeldamise

Karjakasvatajate ja kaupmeestena elatist hankivad rändleva või poolrändleva eluviisiga tuareegid olid oma põllumajanduslikest lõunanaabritest tunduvalt sõjakamad, alistades endale naaberrahvaid; levinud oli ka orjandus (tõsi küll, Ameerikaga võrreldes tunduvalt leebemas vormis).
Seepärast, nagu ka karmide looduslike tingimuste tõttu, koloniseerisid eurooplased tuareegide alad ühena viimastest: pärast ulatuslikku ja ränkade tagajärgedega vastupanu sõlmisid tänapäeva Mali territooriumil elavad tuareegid prantslastega alistumislepingu 1905. ja Nigeri tuareegid 1917. aastal; Alžeeria tuareegide tugev vastupanu prantslastele jätkus veel tunduvalt hiljemgi.
Nii tuareegi piirkondade hilise ning järk-järgulise alistamise, tuareegide jätkuva vastupanu kartuse kui ka geograafiliste tingimuste (tegemist oli nö. ääremaadega, kus enamasti puudusid suuremad keskused) tõttu ei moodustatud tuareegide alal ühtset haldusüksust, vaid allutatud maad liideti ükshaaval juba olemasolevate kolooniatega. Kujunenud koloniaalpiirid said hiljem, kolooniate iseseisvudes, riigipiirideks.
1960. aastal lubas Prantsuse president Charles de Gaulle väidetavalt tuareegidele küll omariiklust, kuid sisulisi samme sel suunal ei astutud, vaatamata sellele, et Prantsusmaale kuulus pea kogu tuareegide asuala (v.a. Itaaliale kuulunud ja tolleks ajaks juba iseseisvunud Liibüale kuuluvad tuareegide alad).

Tuareegide ja „peremeesriikide” tüli põhjused

Kuigi tuareegide ja iseseisvunud riikide keskvõimude vahelised suhted pole reeglina olnud kusagil ülearu head (ühe erandina võib esile tuua Muammar Kaddafi režiimi Liibüas, mis muuhulgas andis Mali ja Nigeri tuareegi põgenikele varjupaika), on hilisemad konfliktid teravamad olnud just Saheli aladel, eriti Malis ja Nigeris. S.t. seal, kus tuareegide ja teiste rahvuste keele- ja identiteedierinevustele lisanduvad märksa olulisemad eluviisierinevused (põllumajandus contra karjakasvatus), konkureerimine loodusressursside pärast, rassilised erinevused ja ajaloolised põhjused (varasem naaberrahvaste allutamine tuareegide võimule ja levinud orjandus).
Lisaks veel Mali ja Nigeri riikide endi ebastabiilsus, soovimatus vähimalgi määral arvestada vähemusrahvuste huvidega, korruptsioon ja sõjaväelised riigipöörded. Nii toimus vastiseseisvunud Malis esimene suurem tuareegide ülestõus juba aastail 1962-64. Keskvõim surus selle (oma uue liitlase – Nõukogude Liidu – kaasabil) veriselt maha; järgnesid ulatuslikud repressioonid.
1980. aastate keskel põhjustasid kõrbestumine ja põud Mali ja Nigeri tuareegide aladel ulatusliku näljahäda, kus keskvõimud ei suutnud või ei soovinud aidata. Pingete kasvule aitasid veelgi kaasa ressursside jaotamisel naaberrahvastega tuareegide kahjuks tehtud otsused Malis ning tuareegide huvisid ja keskkonnamõjusid eirav Prantsuse uraanikaevanduse „Areva” tegevus Nigeris.
Pinged kulmineerusid 1990. aastal tuareegide rünnakuga Nigeri politseijaoskonnale, millele Nigeri armee vastas ulatusliku tsiviilelanikkonna-vastase rünnakuga, piinates ja tappes sadu inimesi, ning provotseerides sellega tuareegide üleüldise ülestõusu. Samal aastal, paralleelselt riigis alanud kodusõjaga, algas tuareegide ülestõus ka Malis.
Mõlemas riigis suruti ülestõusud maha kauakestvate ja veriste arveteõienduste käigus, kus tsiviilelaniku tuareegi päritolu oli tema tapmiseks piisav argument, rääkimata piinamistest, vägistamistest ja rüüstamistest. Alistumislepinguteni jõuti Nigeris 1995. ja Malis 1996. aastal, kuid neidki väheseid garantiisid, mida lepingud tuareegidele sisaldasid, hiljem sageli ei täidetud.

Kurja juur – hoolimatu uraanikaevandamine

Järgminegi tuareegide ülestõus, aastatel 2007-2009, toimus paralleelselt Nigeris ja Malis. Nigeris peetakse ülestõusu peamiseks ajendiks uraanikaevandamist, mille käigus keskkonnanõuetele tähelepanu ei pööratud – reostati põhjavesi, radioaktiivsed jäätmed ladustati otse maapinnale, põhjustades radioaktiivse tolmu leviku. Tööliste (kellest suur osa on tuareegid; muid töövõimalusi peale traditsioonilise karjakasvatuse piirkonnas sisuliselt pole) tervisekaitset eirati täielikult. Inimeste, s.h. laste haigestumine kiiritushaigustesse oli (ja on) massiline.
Uraanikaevanduste laienemisele ettejäävad tuareegid lihtsalt küüditati, kasutades vastuhaku korral Nigeri sõjaväe abi. Mingit kompensatsiooni kaevandustegevuse põhjustatud kahjude eest tuareegidele ei makstud, igasugusest dialoogist nendega sisuliselt keelduti.
Selles olukorras sõlmis Nigeri valitsus uue kaevanduslepingu Hiina riikliku ettevõttega SinoU, mille realiseerimisel oleksid tuareegid kaotanud veel hulga karjamaid. Vastukaaluks loodi 2007. aastal Nigeri tuareegide eestvedamisel sõjaline organisatsioon MNJ (prantsuse k. Mouvement des Nigériens pour la justice, Nigerlaste Liikumine Õigluse eest), kaasates ka teisi piirkonna hõime. Lisaks kokkupõrgetele armeega rünnati ka uraanikaevandusi.
Samal ajal algasid ka armee ja tuareegi mässuliste kokkupõrked Malis (arvatavalt Nigeri tuareegide toetusel). Mõlemas riigis jõuti pikaleveninud kokkupõrgete järel vaherahuni 2009. aastal; tuareegide ning Nigeri ja Mali keskvõimu vaheliste läbirääkimiste üheks vahendajaks oli Kaddafi. Kuigi ülestõus ei toonud kaasa tuareegide olukorra olulist paranemist kummaski riigis, suudeti vähemalt peatada hiinlaste uraanikaevandamise alustamine (sel perioodil).
 Nii Nigeris kui Malis suruti tuareegide ülestõusud maha kauakestvate ja veriste arveteõienduste käigus, kus tsiviilelaniku tuareegi päritolu oli tema tapmiseks piisav argument, rääkimata piinamistest, vägistamistest ja rüüstamistest. Alistumislepinguteni jõuti Nigeris 1995. ja Malis 1996. aastal, kuid neidki väheseid garantiisid, mida lepingud tuareegidele sisaldasid, hiljem sageli ei täidetud.
Nii Nigeris kui Malis suruti tuareegide ülestõusud maha kauakestvate ja veriste arveteõienduste käigus, kus tsiviilelaniku tuareegi päritolu oli tema tapmiseks piisav argument, rääkimata piinamistest, vägistamistest ja rüüstamistest. Alistumislepinguteni jõuti Nigeris 1995. ja Malis 1996. aastal, kuid neidki väheseid garantiisid, mida lepingud tuareegidele sisaldasid, hiljem sageli ei täidetud.

Make Money at : http://bit.ly/copy_win
Vaherahust hoolimata pinged tuareegide ja Mali keskvõimu vahel säilisid ning 2011. aasta oktoobris (mõne hinnangu kohaselt aga juba aasta varem) loodi tuareegide eestvedamisel poliitilis-sõjaline organisatsioon MNLA (prantsuse k. Mouvement National pour la Libération de l'Azawad, Rahvuslik Liikumine Azawadi Vabastamiseks). Jaanuaris 2012 alustas MNLA võitlust Mali regulaararmee vastu. Armee sõjaline ebaedu valmistas ette pinnase sõjaväeliseks riigipöördeks Malis 21. märtsil, millele tuareegid vastasid üldpealetungiga. 30. märtsist 1. aprillini 2012 kaotas armee Saheli piirkonna tähtsamad keskused (Kidal, Gao, Timbuktu), ning 6. aprillil kuulutas MNLA välja iseseisva Azawadi riigi.
MNLA endi väitel ühendab organisatsioon kõiki piirkonna etnilisi gruppe (lisaks tuareegidele araabiakeelsed beduiinid ja mustanahalised songhaid ning fulanid). Arvestades tuareegide ning naaberrahvaste varasemaid pingelisi suhteid, on songhaide ja fulanite tegeliku kaasatuse ulatus küll küsitav. Samas puuduvad ka teated mustanahaliste vastu läbiviidud repressioonidest või nende põgenemisest MNLA võimu all olnud piirkondadest.

Üksmeele kadu viis omariikluse kaoni

Paraku järgnes sõjalisele edule üksmeele puudumine tuareegide endi seas. Märtsis 2012 kerkis sekulaarse MNLA kõrvale alternatiivne, islamistlik tuareegide rühmitus Ansar Dine. Mali vägede väljatõrjumiseks tehtud koostöö asendus juuni lõpuks omavaheliste lahingutega. Lisaks tungisid piirkonda väljastpoolt Al Qaeda Islamistliku Maghribi (AQIM; peamiselt Alžeeria taustaga) ning 2011. a. AQIM-ist eraldunud MUJAO (prantsuse k. Mouvement pour l'unicité et le djihad en Afrique de l'Ouest, Liikumine Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi eest) võitlejad.
MNLA ja omavahel jõud ühendanud islamistide vastasseisus oli MNLA enamasti sunnitud taanduma. MNLA-l ei õnnestunud leida ka rahvusvahelist poliitilist toetust (septembris käis MNLA juhitud Azawadi delegatsioon visiidil ka Tallinnas). Mali territoriaalset terviklikkust toetades üritati neile hoopiski külge kleepida islamistide silti, hoolimata nende ja islamistide vahelistest relvakokkupõrgetest.
2012. aasta lõpuks olid piirkonna suuremad keskused enamasti langenud mitmesuguste islamistlike rühmituste kätte, luues sellega soodsa pinnase prantslaste algatatavale „vabastusretkele“ eelnenud propagandasõjaks.
Käesoleva aasta 11. jaanuaril alustasid Prantsuse (lahingutegevusse kaasatud 4000 sõdurit), Mali ja teiste Aafrika riikide (2900 sõdurit, sh. 2000 Tšaadist) operatsiooni „Serval“ Azawadi tagasivallutamiseks. Operatsiooni toetavates tegevustes osalesid ka Suurbritannia, Saksamaa, Belgia, Holland, Rootsi, Taani, Hispaania, Araabia Ühendemiraadid, USA ja Kanada.
Jaanuari lõpuks suudeti oma kontrolli alla võtta kõik tähtsamad keskused, ent kontrolli kogu territooriumi üle pole omandatud siiani, ja mõlema poole initsieeritud kokkupõrked jätkuvad.
Suhted MNLA ja islamistide vahel olid selleks ajaks nii halvad, et MNLA deklareeris 14. jaanuaril valmidust osaleda sõjas Prantsuse-Mali poolel eeldusel, et Mali armee ei tungi praeguseks MNLA kontrolli alla jäänud territooriumile kuni territooriumi staatuse määratlemiseks algatatavate läbirääkimiste lõpuni (läbikukkununa omariikluse kindlustamisel, ollakse praeguseks valmis nõustuma ka autonoomiaga Mali koosseisus). Kuid pakkumist ei võetud kuulda ja Mali väed alustasid lahingutegevust ka MNLA vastu.

„Vabastajate” põhihuvi – kaevandused

Koos Mali vägede edasiliikumisega kaasnesid koheselt ka teated tsiviilelanikkonna vastu suunatud ulatuslikust vägivallast. Ennustatud on, et „korra taastamise“ käigus võib Malist põgeneda miljon tuareegi ja beduiini. Teadaolevalt ei ole senini püütud alustada läbirääkimisi konflikti osapoolte vahel kokkuleppe saavutamiseks. Tõmmates paralleele tuareegide kui „häiriva teguriga” Nigeri uraaniväljadel, võib seevastu väita, et piirkonna tühjenemine tsiviilelanikkonnast teeb mõnedele huvigruppidele olukorra koguni lihtsamaks.
Prantsuse vägede tegevus piirkonnas ei ole piirdunud ainult islamistide kätte langenud alade tagasivallutamisega. Juba 23. jaanuaril 2013 saatis Prantsusmaa eriüksused Nigerisse Areva uraanikaevandustesse, ennetamaks võimalikku konflikti kandumist sinna. Nigeri uraan katab 30% Prantsusmaa uraanivajadusest (80% Prantsusmaa elektrist toodetakse tuumajaamades).
Lisaks prantslastele on huvi Nigeris uraani kaevandamise vastu ka Hiinal, Jaapanil, Hispaanial ja Kanadal. Kuna Prantsusmaa on oma senist monopoolset olukorda Nigeri uraanivarude osas kaotamas, on pakutud, et järgmiseks soovib Prantsusmaa alustada kaevandamist Mali tuareegide aladel, kus uraanivarud jätkuvad.
Samuti võtsid Prantsuse väed Malis oma kontrolli alla kullakaevandused (mis ei olnudki Azawadi territooriumil ega lahingutegevuse piirkonnas). Kullakaevandustes tegutsevad reeglina ühisettevõtted, kus Mali riigile kuulub 18-20% aktsiatest ning Prantsuse või muudele, sageli  rahvusvahelistele korporatsioonidele (Lõuna-Aafrika Vabariigis registreeritud AngloGold Ashanti, Briti Kanalisaartel registreeritud Randgold Resources Ltd. jt.) ca 80%. Väidetavalt ei pöörata kaevandamisel jällegi tähelepanu töötingimustele ega keskkonnanõuetele (muuhulgas töötab Mali kullakaevandustes arvatavalt 20 000 lapstöölist).
Prantsuse tuumaenergeetika suurkorporatsioon Areva eraldas tuareegidele näljahäda leevendamiseks 2005. aastal 250 000 eurot -  mis moodustas Areva aastasest kasumist (428 miljonit eurot) 0,06%... Arvestades Areva enda tegevuse keskkonnamõju, jäägu hinnang firma heldusele siinkohal andmata, küll aga oleks paslik mõelda, kuhu liigub Mali kuld, kui Eestilt tullakse humanitaarabi küsima...

Azawadi rikkalikud maavarad rikastavad hoopis välisfirmasid

Sarnaselt uraanile ja kullale on Azawadis ka mitmeid muid maavarasid, mis territooriumi eraldatuse ja karmi kliima tõttu on valdavalt seni kasutusele võtmata –arvatavalt leidub seal naftat, maagaasi, boksiiti, fosfaate ja võimalik, et territooriumi põhjalikuma läbiuurimise käigus tuleb välja veel palju muudki. Või siis ei ole juba teadaolevaid andmeid laiemalt avalikustatud.
Mõningaid järeldusi saab teha küll juba teadaoleva põhjal. Kui võrrelda ainult Mali ja Nigeri uraani- ja kullavarude ekspluateerimise juures asjasthuvitatud riikide ringi Mali tagasivallutamise operatsiooni toetavate riikide nimekirjaga, leiame päris mitmeid kokkulangevusi...
Seejuures tekib näiteks Kanalisaartel korporatsiooni registreerimise põhjusena esmalt mõte maksude optimeerimisest ehk siis eeldatavalt ei lähe põhiosa kasumist mitte Mali riigieelarvesse ega isegi mitte Suurbritannia omasse, vaid jääb korporatsiooni enda käsutusse. Majandushuve kaitsma minnakse seevastu maksumaksja raha eest...

Suuriikidel esikohal majandushuvid, Eestil „osalusrõõm”

Meenutame siinkohal, et ka Iraagi operatsioonis olid peamistel osapooltel, USA-l ja Suurbritannial selged majandushuvid seoses Iraagi naftaga, Eestile jäi osalemise „rõõm“. Teadaolevalt pole Eestil oma majandushuve ka selles regioonis... Küll aga pole Prantsusmaa kohkunud tagasi oma majandushuvide kaitsmisest ennegi  – „Mistrali” laevamüügitehingu sõlmis Prantsusmaa Venemaaga sõltumata teiste NATO liikmesriikide vastuseisust ja hoolimata sellest, et Venemaa oli just ignoreerinud Prantsusmaa enda vahendusel Gruusiaga sõlmitud vaherahu tingimusi...
Samamoodi on suurriikidel oma huvid esikohal ka sõjaliste kulutuste osas – hiljaaegu teatas USA Euroopa raketikilbi loomise rahastamisest loobumisest, suunates planeeritud ressursid hoopis Alaska raketikilbi loomiseks (mida ohustavat Põhja-Korea).
Eesti kaitseväe juhataja Riho Terrase hiljutise intervjuu kohaselt on Eesti valmis sõdima mistahes maailma punktis, kaasa arvatud kõrbes – piisab ainult Riigikogu vastavast otsusest. Kuna Mali konfliktile poliitilist lahendust leida pole püütud (mis eeldaks tuareegide mõõdukama tiiva ehk MNLA-ga dialoogi piirkonna tuleviku suhtes), võib kergesti juhtuda, et konflikt Malis kujuneb pikaajaliseks ja varsti oodatakse lisaks instruktoritele ka meie „rahuvalvajaid“...

PAUL MADALIK

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 16. numbris (märts-aprill 2013) ja 17. numbris (aprill-mai 2013) ilmunud kirjutis.
_______________
 Kuidas lehte hankida?

„Rahvusliku Teataja” omandamisest huvitatuil – ka tellijail! – tasub ühendust võtta e-aadressil tellimine[ät]rahvuslasteklubi.org või lehe piirkondlike levijuhtidega.

Levijuhid:

Põhja-Eestis:

Johanna Ranne
E-post: johanna.ranne.armane[ät]gmail.com
Mobiil: 59037103

Lõuna-Eestis:

Osvald Sasko
Mobiil: 55542270

Lääne- ja Kesk-Eestis

Jaan Hatto
E-post: stuvsta[ät]hot.ee
Mobiil: 51903374

Levijuhtidelt saab ka varasemaid lehenumbreid. Üksiknumbri hind on üks euro.

„Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011. aasta juuli lõpust.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja” peatoimetaja

Read more...

Kaitskem üheskoos perekonda: Rüveduse normaliseerimise püüdlused vajuvad meie ühiskonnale peale

Rüveduse normaliseerimise püüdlused vajuvad meie ühiskonnale peale vaikselt, aga järjekindlalt ning meedial ja meelelahutustööstusel on siin juhtiv roll. Siin on järjekordne näide: Eesti Päevaleht on tõlkinud ära ja pidanud vajalikuks tuua meie lugejate ette artikli, kus tuntud utilitarist Peter Singer püüab veenda lugejaid selles, et õe ja venna vahelistes seksuaalsuhetes ei ole midagi moraalselt taunimisväärset. Kõik see kinnitab, et homoliikumine on vaid osa laiemast püüdlusest lammutada ära meie kultuuri alusveendumused selle kohta, milles seisneb väärikas elu ning kuidas peaks ühiskond sellest lähtuvalt korraldatud olema. Tegu on süstemaatilise püüdlusega meie ühiskonna alusväärtused radikaalselt ümber kirjutada.
Artikkel: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/peter-singer-kas-oe-venna-intsest-on-kuritegu?id=70188869

Allikas: Facebook

Read more...

Uno Kaskpeit | Siseministri kotkasilm idapiiril ja karm tegelikkus


Foto: Aldo Luud


Siseminister Hanno Pevkuri kõrgelt sihtiv kotkasilm loeb üle ka olematud pinnud kriitikute silmis, kuid pirakas palk enese südameaknas jääb nägemata. Nii lähedal ja omane teine, et isegi nõunike prillid ei aita.
13. novembri Postimehe artiklis "Idapiiri valvamise müüdid ja tegelikkus" süüdistab minister Pevkur piirivalve masendava olukorra kritiseerijaid otsesõnu müüdiloomes. Faktidel põhinevat konstruktiivset kriitikat nõudes ei pane austatud minister aga tähelegi, et asub omi fakte ladudes ise müüte ehitama. Vähe sellest – esitades võimuerakonna soovidele vastavat "tegelikkust" idapiiril, laskub Pevkur kahjuks ka otseste valedeni.
Olgu, härra minister! Kui iseseisva piirivalve taastamiseks kollektiivse pöördumise algatanud asjatundjate jutt pole Teie jaoks piisavalt konstruktiivne, siis vaatame järgnevalt, kuidas on lood Teie enda omaga.
Teie artiklist jääb jahmatav mulje nagu sündinuks kõik, mis täna idapiiril hästi, alles pärast piirivalve liitmist politseiga. Kõik, mis enne seda, oli aga must hädaorg. Siinkohal olgu selguse huvides öeldud, et teete rängalt liiga piirivalvuritele, kes alustasid teenistust kümme või viisteist aastat tagasi ning kellest igaüks suudaks Teie väited hõlpsasti ümber lükata.

Palgatõus paberil
Alustame Teie väiksemate prohmakatega. Ametnike palgatõusust raporteerides jätsite kavalalt rääkimata kaks olulist nüanssi. Esiteks võrdsustati politsei ja piirivalve liitmisel ametnike palgad lisatasude maksmise teel. Edaspidi aga hakati ühe käega andma ja teisega võtma. Kui põhipalka tõsteti, vähendati samas suurusjärgus inimese lisatasu. Nõnda nägi kümneid ja sadu eurosid lubanud "palgatõus" ilus välja vaid ajakirjanikele näidataval paberil, piirivalvuri rahakotti lisas see tavaliselt vaid mõne lisaeuro. Kas niisugust asja saab nimetada märkimisväärseks palgatõusuks? Kahjuks on selline tegevus kestnud tänaseni.
Teiseks ei mainitud poole sõnagagi, et ametite ühendamisel langetati „masu" tõttu tunduvalt kõigi ametnike palku. Tänases "palgatõusu" kontekstis pole enamike piirivalvurite sissetulek jõudnud isegi masueelsele tasemele. Seda ajal, kus tarbijahinnaindeks on pidevalt muutunud ning olukorras, kus uuest aastast kaob Eesti teisest otsast tööl käivate piirivalvurite sõidukompensatsioon. Tõenäoliselt räägitakse just sellepärast „palgatõusust", mitte aga inimeste reaalse sissetuleku kasvust.
"Töövõidud" abifondidest
Ei vaidle vastu, et piirivalvurite erivarustus on osaliselt paranenud. Aga vale on lugeda seda ühendameti eriliseks teeneks. Valdav osa varustusest on soetatud Euroopa Liidu abifondidest Eestile ettenähtud raha eest ning oleks hangitud ka iseseisva piirivalve ajal.
Relvastuse koha pealt aga erilist edasiminekut ei näe. Paarkümmend väljavahetatud püstolit ja mõni moodsam püstolkuulipilduja, mille kasutamiseks puudub praegu isegi väljaõpe, ei kannata mingit võrdlust Vene piirivalvurite relvastusega. Olen kindel, et nii varustus kui relvastus oleks kiiremini ja tõhusamalt paranenud, kui piirivalve saanuks ise otsustada oma hangete üle. Euroopa Välispiiride Fondist spetsiaalselt piiri valvamise tugevdamiseks mõeldud rahade eest oleks ka Piirivalveametis valvesüsteeme ja tehnilisi lahendusi uuendatud sama hästi või isegi paremini. Teie aga loete seda kõike ainuüksi PPA töövõiduks? Samas aga ei lausu Te sõnagi praeguseks vananenud transpordi- ja merepäästetehnika kohta.
Mis aga puutub Teie väitesse, et „täna ei pane patrulli minev piirivalvur selga eelmiselt vahetuselt saadud vesti, vaid igaühel on personaalselt täiskomplekt varustust.", siis seegi on eksitav. Piirivalve kordonites on täna 30 mehe peale kümme kuulivesti ja samasugune arv teleskoopnuiasid ning töö käib endiselt kolmes vahetuses.
Kinnitate, et ühendametis ei ole viimase viie aasta jooksul idapiiril töötavate ametnike arvu vähendatud, kuid jätate rääkimata, et Eesti võttis juba 2007. aastal rahvusvahelise kohustuse piirivalvurite arvu EL välispiiril hoopis suurendada. Ütlete, et idapiiri valvab täna 682 töötajat, kuid see on ainult pooleldi tõsi. Piiripunktides dokumente kontrollivad ametnikud "rohelise piiri" valvamisega ei tegele ning kordonites teenib täna vaid 379 piirivalvurit. Enne ametite liitmist, aastal 2009, oli neid vähemalt kümme protsenti rohkem ning siis ei pidanud piirivalvurid täitma ka politseilisi ülesandeid.
Ühendameti kiituseks
Ühendameti kiituseks ütlete, nagu aitaks see operatiivselt kasutada teineteise ressursse. Aga seda tehti juba siis, kui politsei ja piirivalve olid veel lahus. Erinevus oli vaid selles, et Piirivalveameti ajal ei olnud politseikorrapidajal õigust käskida, et piiril patrulliv toimkond läheks hoopis külakaklust lahutama, ta sai seda vaid paluda. Lubadus, nagu saaks nüüd piirivahejuhtumi puhul Luhamaa lõigus vaid paari telefonikõnega suunata piirile Lõuna prefektuuri politseipatrulli, pole tõsiseltvõetav. Tartust Piusale kihutav politseipatrull jätaks täna Tartu linna ilma patrullita ning tunni aja pärast kohale jõudes poleks tal seal enam midagi teha.
Edasine kisub juba häbiväärseks. Lõik Teie artiklist: "Tehniline tugi – kui võrrelda kümne-viieteist aasta või isegi viie aasta tagust olukorda praegusega, siis ausalt öeldes pole siin isegi väga midagi võrrelda. Kehvast radar- ning tehnilise valve võimekusest on praeguseks välja arendatud korralik radarvalve veepiiril ning sensor- ja valvekaamerate võrgustik maismaal." Tuletan meelde, et idapiiri valvesüsteemi projekteerimine ja väljaarendamine algas Eesti piirivalves ligi 20 aastat tagasi. Tehnilisi valvesüsteeme on piirivalves pidevalt uuendatud ja töökorras hoitud. Endise Piirivalveameti poolt ehitati juba 1998. aastal koostöös prantsuse firmaga Thomson välja kogu Peipsi järvistu radarpildiga katnud seiresüsteem, mis oli tollal maailma tipptase ja toimib tänaseni.
Järgnevatel aastatel muudeti elektrooniliste valveseadmete abil täies ulatuses valvatavaks Narva kuivjõe säng, rajati põhjalik valvekaamerate võrk maantee- ja raudtee piiripunktide aladele ning esimesed radaripositsioonid Narva jõele. Omaaegne Piirivalveamet planeeris ja ehitas 2005. aastaks välja kogu Eesti territoriaalmerd katva mereseire radarisüsteemi. Isegi täna Kagu-Eestis kasutatavate teisaldatavate valveseadmete väljaarendamine ja testimine algas Piirivalveametis. Seadme väljatöötamisega tehti algust 2008. aasta novembris ning 2009. aasta juulis sõlmiti püsiv koostööleping Smartdust Solutions OÜ-ga.
Kahjuks tuleb endiselt tõdeda, et Kagu-Eesti künklikes metsades ja võpsikutes pole tehnilise valve poole pealt hõiskamiseks erilist põhjust. Statsionaarseid kaameraid ega radareid sinna paigaldada ei saa, Smartdeci kaamerad on küll head, kuid piiratud nägemisvõime ja tegevusulatusega. Nendega saab pisteliselt katta vaid tähtsamaid lõike ja neid pole piisavalt – kas see oligi Teie poolt põhjuseks nende arvu saladuseks kuulutamisel?
Ajalehes üks, parlamendis teine jutt
Nüüd aga Teie kõige silmakirjalikum väljaütlemine. Paradoksaalne, aga Te ise olete sellele varem isiklikult vastu vaielnud. Ajalehes te kinnitate: „Samuti levib mitme aasta eest alguse saanud müüt, justkui peaksid idapiiril töötavad piirivalvurid osa tööajast maanteel kiirust mõõtma. See ei vasta tõele. Idapiiri kordonite piirivalvurid ei tee liiklusjärelevalvet ega ole kunagi teinud – nemad valvavad piiri."
Kas aga mäletate, mida rääkisite 20. oktoobril Riigikogu infotunnis, kui kiitsite korduvalt heaks, et piirivalvurid täidavad liiklusjärelvalvealaseid ülesandeid. Parlamendisaadik Mihhail Korbi täpsustavale küsimusele vastasite järgmiselt: "Peipsil kordonis radaripilti kontrollides saab radaripildi vaatamisega hakkama üks inimene. Kordoni mehitatus on oluliselt suurem, mis tähendab seda, et kui vee peal mingit alert'i ei ole, mingisugust häiret ei ole, siis on igati mõistlik, et kordonis olevad teised piirivalveametnikud on abiks samal ajal näiteks liikluspatrullil. See on igati mõistlik."
Nüüd lubage küsida, kellele Te siis puru silma puistasite? Kas rahvasaadikule parlamendi ees või lugejatele Postimehe veergudel?
Täiendamaks Teie teadmisi piirivalvest, austatud siseminister, annan Teile järgnevalt ka spikri. Kõik Peipsi-äärsed, veel likvideerimata kordonid, asuvad idapiiril. Roheliseks piiriks loetakse nii maismaa-, jõe- kui ka järvepiir. Radarpildi vaatamisega kordonis saab hakkama tõesti üks inimene, kuid avastatud juhtumile reageerimiseks on tarvis meeskonda. Kohe ja kiiresti, kui kaalul on inimelud või kui toimub jõhker piiririkkumine. Kui aga ülejäänud kordoni piirivalvurid on Teie heakskiidul samal ajal korrakaitse- või liikluspatrullis, mis võib asuda kümnete kilomeetrite kaugusel järvest ja piirist? Mis juhtub siis? Kes võtab vastutuse abita jäänud võimalike uppunute eest? Kas minister?
Peaksite ju teadma, et 1. oktoobril idapiiril kaotatud ja teenistuskohaks muudetud Alajõe kordoni piirivalvurid käivad täna hoopis korrakaitsepatrullis Iisakul ja mujal sisemaal. Kordoni angaarides aga seisavad kaks hõljukit kolmest ehk põhiline osa Peipsi järvistu päästevõimekusest. Samuti oleks nendega vaja järvepiiri valvata.
Siseministri kohta ilmutate tõsist asjatundmatust põhjendades fakti, miks Haapsalus suleti piirivalve viimane merekordon ning meeskond liideti politseijaoskonnaga. "Sel aastal on Haapsalu kordonist tulnud reageerida 23 merepäästejuhtumile. Samas Haapsalu politseijaoskonna jaoks koguneb 23 juhtumit iga nelja päevaga. Ei ole mõistlik hoida samas linnas eraldi 20-liikmelist üksust, kel tuleb inimesi aidata üks kord kahe nädala jooksul".
Kas elu on turvalisem?
Kas leiate, et Eestil polegi merepiiri või seda enam valvata ei tulegi? Või peate merepäästet, kus alati on mängus inimelud, võrdväärseks igapäevase politseitööga? Kui tõesti tahate, et merepiirivalve ja –pääste vilets olukord paraneks, tuleks hoiduda niisugustest lahendustest. Täna on meie merepiir kordades rohkem "võsastunud" kui maismaal ning seda "teenuse sisseostmise" või "ametnike ristkasutusega" puhtaks ei roogi.
Eelöeldust koorub välja ka peamine erinevus politsei- ja piirivalvetöö vahel. Politsei saab teha oma tööd väljakutsetest lähtuvalt, Euroopa Liidu välispiiri väljakutse peale valvata ei saa. Piirivalvurid peavad olema seal, kus piiri ületatakse ja päästeabi vajatakse. Piirivalvurite kadumine piirilt tähendab tervikpildi kadumist sellest, mis piiril toimub. See aga on praeguses julgeoleku olukorras kõige suurem oht. Tänane piirivalvetöö ühendametis on korraldatud politseipõhiselt ja politsei vajadustest lähtuvalt ning just see on põhjuseks, miks endisel kujul jätkata ei saa.
Lõpetuseks tahan esitada suunava küsimuse, millele võiks tugineda arutelu Politsei- ja Piirivalveameti tuleviku kohta. Öelge palun kätt südamele asetades, härra minister, kas ühendameti loomise kõige tähtsam ja kandvam loosung, mille püstitas sotsist ühendaja, siseminister Jüri Pihl, on tänaseks teostunud või mitte? Kas Eesti elanike turvalisus on võrreldes 2009. aastaga tõusnud ja kas ametnike motivatsioon on kõrgem kui see oli enne ametite ühendamist. Kui Te vastate „jah", siis palun, vaadake hetkeks peeglisse ja küsige iseendalt, kas see on tõesti tõsi?


Read more...

teisipäev, 25. november 2014

Šveitsi pank hoiatab: suurrikkurid muutuvad ohtlikuks

  Šveitsi pank hoiatab: suurrikkurid muutuvad ohtlikuks - Šveitsi suurim pank – UBS – avaldas muret, et maailma koguvarad koonduvad üha väiksema ringkonna kätte. Ülirikaste arv kasvas aastaga 6 protsenti ja vara 7 protsenti. Kõigest 0,004 protsendi maailma täiskasvanud elanike valduses on 30 triljoni dollari väärtuses vara, mis moodustab 13 protsenti maailma koguvaradest. Pank tunneb muret, et see annab rikkuritele suure mõjujõu nii aktsiaturul kui ka teistes majandusharudes. Majandusteadlase Ivar Soone sõnul on turgude käitumine otseselt seotud suure kapitali omanike ettevõtmistega.
Teoreetiliselt on võimalik hiigelsummadega kauplejatel esile kutsuda ka börsikrahhe, mis toob kasu neile, aga kahju lihtinimsele.
Ülirikasteks loetakse inimesi, kelle vara ületab 30 miljonit dollarit. Kolmandik ülirikastest inimestest elab Põhja-Ameerikas, neljanik Euroopas ja 23 protsenti Aasias.

Saate link: http://tallinnatv.eu/index.php/uudised/uudislood/1614-2011-11-21-vaelisuudised

Read more...

Aivar Pahk: Nõndanimetatud postmodernism hävitab või tahab hävitada tõde...

„Nõndanimetatud postmodernism hävitab või tahab hävitada tõde kui elu eraldi väärtust, iseseisvat ja seadusliku eesmärki: tõde traditsioonilises tähenduses on postmodernistide jaoks liialdus, seda ei saa eksisteerida; meie teadmised on muutuvate kultuuriliste olude toode ja samamoodi meie usaldus selle õiguslikkusesse; meid ümbritsevad vaid meie enda artefaktid ja väljaspool neid artefakte pole mingit tegelikku olemist, millele oleks meil juurdepääs; pole ka põhjust, et muretseda sellest tekkinud ebamugavustunde pärast, veel vähem olla selle pärast õnnetu; ainult vananenud filosoofilised liialdused hoiavad elus rumalat usku mingitesse fiktiivsetesse maailmadesse, mille mõttelise valdamise poole peaksime justkui püüdlema. Nii kaotame asjatult aega ja jõudu, selle asemel et tegelda reaalsete ülesannetega, nimelt sellega, kuidas elu lõbusamaks muuta.“
* Leszek Kołakowski *

Allikas: Facebook

Read more...

Konservatiivne rahvaerakond kinnitas valimisplatvormi ja valis välja loosungi valimisteks


www.DELFI.ee

FOTO: Priit Simson

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu kinnitas pühapäeval Viljandis toimunud istungil erakonna valimisplatvormi eelseisvateks parlamendivalimisteks. Platvorm põhineb erakonna pikemal programmil ning toob välja konservatiivide kesksed eesmärgid järgmise nelja aasta jooksul.
Ühtlasi valiti erakonna valimisloosungiks "On aeg!". Loosung on inspireeritud Tõnis Mägi laulust Koit, mis algab sõnadega "On jälle aeg selg sirgu lüüa..." ning väljendab erakonna seisukohta, et on aeg muutusteks.
„Tegime oma dokumendi taotluslikult lühikese ja lööva, et tavaline valija ei peaks läbi töötama pikka ja keerulist teksti,“ selgitab platvormi toimkonna liige, erakonna aseesimees Martin Helme. „Keskmist valijat ei huvita pikk, keeruline jutt vaid ta soovib teada, mis on meie eesmärgid, mida me hakkame ellu viima, kui meile selleks võimalus antakse.“ Erakond asub järgnevatel nädalatel pikemalt lahti seletama kesksete lubaduste taga olevaid majanduslikke arvutusi.
Valimisplatvorm jaguneb viieks blokiks: jõukas Eesti, kasvav Eesti, hooliv Eesti, kodanike Eesti ja kaitstud Eesti. Meie eesmärgiks on eestluse säilimine, riigi ja rahva areng ning heaolu reaalne tõus kogu rahvale. Eesti riik peab olema hooliv, jõukas, traditsioone austav ja turvaline.
Lisatud platvormi täistekst:
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valimisplatvorm
ON AEG
… seista õiglase ja väärtuspõhise Eesti eest!
Rahvas eelkõige. Meie eesmärgiks on eestluse säilimine, riigi ja rahva areng ning heaolu reaalne tõus kogu rahvale. Eesti riik peab olema hooliv, jõukas, traditsioone austav ja turvaline. Meie lubadus valijale on konkreetne ja lihtne:
Jõukas Eesti!
Konservatiivne Rahvaerakond on veendunud, et meie majandus vajab uut starti ja põhjalikke muutusi. Iga Eesti kodanik väärib tasuvat töökohta ning paremat ja jõukamat elu. Õigete otsuste mõjul on see võimalik.
On aeg …
… vähendada maksukoormust, alandades käibemaksu 10 % - le, et anda majandusele jõuline kasvutõuge
… maksustada Eestist seni maksuvabalt välja viidav kapital
… luua riiklik kommertspank ja viia kõigi avalike asutuste arveldused sinna üle
… selgitada koostöös ettevõtjatega välja 25 kõige kulukamat ja bürokraatlikumat seadust või määrust ning need ümber teha, et muuta majanduskeskkonda ettevõtjasõbralikumaks
… korraldada elektriturg ümber nii, et Eestis oleks Euroopa odavaim elekter
… seadustada laenukaitse põhimõttel: võtmed tagasi ja võlast priiks ja kustutada kiirlaenunõuded, kui on tasutud laenu põhiosa ja samas ulatuses kõrvalkulusid
... kasutada Eesti loodusressurssi rahvusliku rikkuse suurendamiseks, tagades sealjuures moodsa loodussõbraliku tehnoloogia ja range järelvalvega säästliku majandamise
… seista kodumaiste ettevõtete võrdse kohtlemise eest ühisturul ning võidelda monopolide ebaõiglase ja kõlvatu konkurentsi vastu
… taastada põllumajanduses üleminekutoetuste siseriiklik osa (top-up) kodumaise põllumajanduse konkurentsivõime suurendamiseks
… soodustada ühistulise tegevuse kasvu selle populariseerimise, bürokraatlike tõkete vähendamise, seadusandluse lihtsustamise ja riiklike toetuste kaudu
… eelistada riigihangetel eesti kapitalil põhinevaid ettevõtteid ja toetada riikliku tellimuse kaudu kohalikku ettevõtlust ja töökohtade loomist
… luua maksusoodustused, mis toovad Eesti laevad tagasi Eesti lipu alla
Kasvav Eesti!
Konservatiivne Rahvaerakond on ainus erakond, kes seisab selle eest, et Eesti kasvaks ja püsiks, meie rahvaarv suureneks, meie pered oleksid tugevad ja terved ning kultuur ja emakeel hoitud ja kaitstud. Sada tuhat võõrsile suundunut on meie väikesele riigile korvamatu kahju. Õigete poliitiliste otsuste abil hakkab Eesti kasvama!
On aeg …
… kustutada abielus oleva noore pere kodulaenust 25 protsenti (arvestades keskmist kodulaenu suurust) iga perre sündinud lapse sünniga
… kehtestada tulumaksupreemia, kus iga kasvatatava lapse pealt võetakse vanemalt 5 % võrra väiksemat tulumaksu
… väärtustada laste kasvatamist, arvestades laste kasvatamine vanemate tööstaaži hulka
… seista traditsiooniliste perekonnaväärtuste eest ja panna kooseluseadus rahvahääletusele
… käivitada tagasirände agentuur, mis võtab ühendust kodumaalt lahkunud eestlastega, et aidata neil tagasi tulla ja leida neile sobiv töö
… peatada maapiirkondade tühjenemine ning tagada nende areng piisava rahastuse, maksu- ja teiste soodustuste kaudu ning loobuda omavalitsuste sundliitmise kavadest
… tagada, et igal lapsel on lasteaia koht ja laps saab käia koolis kodu lähedal
… tagada tasuta lasteaia- ja koolitoit ning vähemalt üks tasuta huviring igale lapsele
… taastada spordikoolide süsteem
Hooliv Eesti!
Konservatiivne Rahvaerakond hoolib kõigist meie inimestest. Toetame lastega peresid, väärtustame pensionäre ja puuetega inimesi, et ühiskond oleks õiglasem ja tugevam.
On aeg …
… vabastada lapsed eriarsti visiiditasust
… suurendada vajaduspõhiseid lastetoetusi ja vähendada bürokraatiat toetuse saamiseks
… muuta hambaravi tasuta tervishoiuteenuseks
… tõsta maksuvaba miinimum miinimumpalgaga võrdseks
… kaotada tulumaks pensionilt
… võtta pensionistaaži arvutamisel aluseks põhimõte, et üks tööaasta võrdub ühe staažiaastaga
… soodustada töövõimelistele puudega inimestele töökohtade loomist, vähendades nende töötasult arvestatavaid makse
… kehtestada lesepension, kus lesestunud pensionär saab iga abielus oldud aasta eest ühe protsendi abikaasa pensionist
… vabastada erisoodustusmaksust investeeringud töötajate tervisesse ja haridusse
Kodanike Eesti!
Eesti on meie kodu ja meie riik peab kuuluma meie rahvale. Riik on väärikas ja õiglusriik vaid siis, kui tema seadused on väärikad, väärtustavad kohalikke traditsioone, on õiglased ja mõistetavad. Meie eesmärk on õiglane riik, kus poliitikud on näoga rahva poole. Eesti vajab poliitilist reformi! On aeg …
… kehtestada rahvaalgatus: seaduseelnõu, mis saab 25 000 toetusallkirja läheb automaatselt rahvahääletusele
… muuta president rahva poolt otse valitavaks
… arvutada Riigikogu saadikute palka mediaanpalga järgi ja kaotada Riigikogu saadikute lisatasud ning kompensatsioonid
… lõpetada Riigikogu liikmete kuulumine riigiettevõtete nõukogudesse
… muuta Riigikogu valimiste kord selliseks, et kaob 5% künnis ja igas valimisringkonnas osutuvad vastavalt mandaatide hulgale valituks enim hääli saanud kandidaadid, kusjuures valituks osutunul on kohustus asuda tööle kandideeritavale kohale
… viia sisse saadiku tagasikutsumismehhanismi tema ringkonnas referendumi põhimõttel
… lõpetada erakondade ebamõistlik riiklik rahastamine
… teha kohtunikud, prokurörid ja politseiprefektid rahva poolt valitavaks
… väärtustada kodakondsust, kehtestada omavalitsuste valimisõigus ainult kodanikele ning seista vastu topeltkodakondsusele
… seista kindlalt vastu massilisele immigratsioonile Eestisse
… peatada maamüük välismaalastele ja kehtestada neile kinnisvaramaks
… astuda õigusriigist õiglusriiki, et kehtiks nii õigus kui õiglus. Seaduse keel peab olema üheseltmõistetav ning õigusabi alati ja kõigile kättesaadav
Kaitstud Eesti!
Konservatiivse Rahvaerakonna prioriteediks on meie elanikkonna ja riigi turvalisus. Eesti julgeoleku tagatiseks on Eesti huvide eest seisev sise- ja välispoliitika. Töötame iseseisva kaitsevõime tugevdamise nimel, et liitlaste abiga tagada Eesti julgeolek.
On aeg …
... suurendada reservväge, tagades selleks ajateenistuse tõhusus ja keskmise töötasu hüvitamine reservõppekogunemistel osalenutele, parandada Kaitseliidu varustatust
…taastada sõjaväestatud piirivalve, ehitada välja füüsiline piiribarjäär Eesti-Vene kontrolljoonel
… luua Eestile kaks tankipataljoni ja soetada keskmaa õhutõrje kompleksid, luua tugev rannakaitse
… viia läbi mobilisatsiooniõppusi, korraldada regulaarseid reservkogunemisi Kirde- ja Kagu-Eestis kuni julgeolekuriski vähenemiseni
… tõsta politsei, piirivalve, kaitseväe ja päästeameti palkasid ning luua nende töötajatele parem sotsiaaltagatiste ja rehabilitatsiooni süsteem
… muuta riigikaitseõpe ja patriootlik väärtuskasvatus kooliprogrammi osaks, toetada praktilisi tegevusi
… tagada laiapõhjalise riigikaitse toimimine koostöös tsiviilstruktuuridega ning kõigi tsiviilelanike ohutus, järgides totaalkaitse põhimõtteid
… saata riigist välja riigivastase tegevusega seotud või rahvuslikku vaenu õhutavad välismaalased ja tühistada sellistele isikutele naturalisatsiooni korras antud kodakondsus
… sulgeda Eesti-vaenulikku propagandat vahendavad infokanalid
… mitte nõustuda meie rahva ja riigi huve mittearvestavate rahvusvaheliste lepingute sõlmimisega ja kutsuda tagasi allkirjad loovutuslikult piirileppelt Venemaaga


See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=70215175 

_______________
Kaitskem üheskoos perekonda: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) tõi avalikkuse ette oma platformi, mille keskseks märksõnaks on "On aeg!" ning milles lubatakse seista mh selle eest, et panna kooseluseadus rahvahääletusele. Varem on EKRE väitnud, et kavatseb seista praegusel kujul vastu võetud kooseluseaduse tühistamise eest. Allikas: Facebook

Make Money at : http://bit.ly/copy_win
Kaitskem üheskoos perekonda:

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) tõi avalikkuse ette oma platformi, mille keskseks märksõnaks on "On aeg!" ning milles lubatakse seista mh selle eest, et panna kooseluseadus rahvahääletusele. Varem on EKRE väitnud, et kavatseb seista praegusel kujul vastu võetud kooseluseaduse tühistamise eest.

Allikas: Facebook
_______________
EKRE seisukoha muutus on ilmselt seotud läbirääkimistega homoõiguslase Kristiina Ojulandi (Ojuland oli isegi Euroopa Parlamendi LGBT intergrupi liige) parteiga Rahva Ühtsuse Erakond.
M.I.

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP