RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 31. mai 2014

Laupäevased pildid


Read more...

Mis õigusega kvalifitseerib Riigikogu kodanike protestikirjad rämpspostiks?

Varro Vooglaid - 30.05.2014

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) pöördus avaliku kirjaga Riigikogu esimehe Eiki Nestori poole, et väljendada oma sügavat muret ja nördimust seonduvalt kooseluseaduse läbisurumise püüdluste vastu Riigikogu liikmetele saadetud protestikirjade rämpspostiks kvalifitseerimise ja tõkestamisega.

SAPTK juhataja Varro Vooglaidi allkirja kandvas kirjas lükatakse ümber mitmete Riigikogu liikmete poolt avalikult levitatud alusetud süüdistused, nagu kujutaks tuhandete kodanike poolt saadetud protestikirjad endast spämmi ehk rämpsposti ning sedastatakes, et protestikirjade saatmise tembeldamine küberrünnakuks ja seeläbi tuhandetele inimestele kuritahtliku motiivi omistamine on häbiväärne.

Ühtlasi nõutakse avalikus kirjas vastust küsimusele, kes langetas otsuse salaja tõkestada protestikirjade jõudmine Riigikogu liikmeteni, millisele õiguslikule alusele selline otsus tugineb ning kuidas on see ühitatav demokraatia põhimõtetega, mille kohaselt on inimestel õigus rahvaesindajate poole pöörduda ja oma meelsust väljendada.

Kirjas tsiteeritakse ka president Toomas Hendrik Ilvest, kes on hiljutises intervjuus öelnud: "Meil võid sa öelda mida tahes. Igasugune protest on suurepärane! Palun protesteerige, aga ärge öelge, et meie riik on autoritaarne.”

Kirja kokkuvõtteks avaldab SAPTK tungivalt soovi, et Riigikogu austaks demokraatlikke põhimõtteid, lõpetaks kodanike protestikirjade tõkestamise ja tagaks, et kõik rahvaesindajatele saadetud protestikirjad jõuaksid reaalselt adressaadini.

Avaliku kirja terviktekstiga saab tutvuda siin.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=2317

Read more...

Anti Poolamets, Facebook

Ai-ai, meie liitlane Prantsusmaa teeb jõupingutusi, et NATO vastutegevus Venemaa suhtes karikatuurseks muuta. Kõigepealt kutsutakse Venemaa füürer Normandia dessandi aastapäeva pidustustele, sest on ju mida tähistada! Siis löövad kambajõmmid lõplikult käed ja annavad Krimmi vallutamise kindlustamiseks Mistralid üle. Tehingu sümbolväärtuse tõstmiseks paigutab Venemaa nad okupeeritud Sevastoopolisse. See loob ka Ukraina okupeerimata lõunarannikule täiendava sõjalise ähvarduse. Prantsusmaa näitab, et peamine Euroopa ühisväärtus on "raha ei haise". Ajaloolise paralleelina, kas Prantsusmaa kiidaks täna heaks lohutava argumendi, et Saksa okupatsiooni ajal jäi ju osa Prantsusmaast lõplikult vallutamata, Vichy valitsuse kontrolli alla ning äri pidi käima? Kas Suurbritannia müüs Saksamaale uusi ristlejaid?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/venemaa-tahab-mistralid-mustale-merele-paigutada.d?id=68784325

Read more...

reede, 30. mai 2014

Massoonide saladused (National Geographic)

Read more...

Ühistugarantii ja faktooring – mis ja milleks?



Äritegevuses tuleb sageli ette olukordi, kus lepingupooled on teineteise tegevuse suhtes ebakindlad. Riskide maandamiseks on võimalik kasutada küllaltki vana ning läbiproovitud, kuid tänapäeval vähekasutatavat instrumenti – garantiid. Garantii muutub vajalikuks, kui ühel või teisel põhjusel ei saa lepingupartneris kindel olla ning soovitakse ebakindlusest tulenevad riskid maandada.

Ebakindluse allikaid võivad olla näiteks kauba või teenuse eest tähtajaks maksmata jätmine, lubatud töö tegematajätmine, toote defektide avastamine garantiiperioodil või midagi muud. Ka sunnib teinekord kehtestatud regulatsioon garantiikirja soetama. Meenutame siinkohal kasvõi kodumaa väikseid bensiinijaamu kitsikusse tõukavat 100 000 eurost tagatisraha- või garantiinõuet, mille riigi juhtkond alles hiljuti kehtestas. Loomulikult on üheks levinuimaks garantii taotlemise põhjuseks kahtlus, et isik kellele kaup on heas usus müüdud, ei tasu selle eest õigel ajal, piisavas koguses või teeb üldse „külma“. Kõigi nende olukordade puhul on heaks riski hajutamise võimaluseks Tartu Hoiu-laenuühistu garantii.

Kuidas garantii toimib? On kaks lepingupoolt: põllumees Aadu ja kaupmees Peedu. Kaupmees Peedu soovib põllumees Aadult osta 1000 euro eest kartuleid, kuid tasuda nende eest alles ühe kuu pärast kui kartulid on poes klientidele maha müüdud. Põllumees Aadu oleks asjaga nõus, kui saaks ainult Peedut usaldada. Mine sunnikut tea – äkki ei maksa lõppkokkuvõttes ikkagi ära. Nüüd astub mängu garant, kes tehingu garanteerib ehk käendab. Selleks on Tartu Hoiu-laenuühistu, kes väljastab kaupmees Peedu tellimisel põllumees Aadule garantiikirja, milles lubab 30 päeva pärast Aadule 1000 eurot tasuda juhul kui Peedu seda millegipärast ise teinud pole. Kui aga tehing sujub tõrgeteta, aegub ka garantii seda kasutamata. Mõlemal juhul on tehingu tõrgeteta toimumine tagatud.

Tartu Hoiu-laenuühistu pakutavatest teenustest on kodumaises ettevõtluses varju jäänud ka faktooring. Selle põhjusteks võib pidada faktooringu kasulikkuse alahindamist või vähest teadlikkust. Selgitangi alljärgeva joonise ning päriselulise näite varal faktooringu olemust.




Olgu jällegi põllumees Aadu ja kaupmees Peedu kartuliäri ajamas. Aadu müüb (1) ja Peedu ostab 1000 euro eest kartulit. Kartuli kavatseb Peedu oma poes klientidele 30 päeva jooksul maha müüja ning sellest tulenevalt soovib, et Aadu talle kartulite eest esitatava arvega 30 päeva maksetähtaega annab (2). Aadu teeb seda, sest konkurents on tihe ning samuti saab ta aru, et enne kui Peedu pole oma kaupluses klientidele kartulit maha müünud, ei ole ka raha kartulite eest maksmiseks kuskilt võtta. Samas – Aadul oleks raha ikkagi kohe vaja, sest talu vajab arendamist ning elu elamist.

Siin tuleb jällegi appi Tartu Hoiu-laenuühistu. Nimelt läheb põllumees Aadu nüüd kaupmees Peedu allkirjaga aktsepteeritud arvega ühistusse ning esitab selle väljamaksmiseks (3). Kuna nii Aadu kui Peedu on ühistule tuntud ausate ning töökate meestena, on ühistu valmis Aadule arve kohe kinni maksma, tehes seda üldjuhul 1,25% suuruse hinnaalandusega (4). Teiste sõnadega – Tartu Hoiu-laenuühistu kannab Aadule Peedu aktsepteeritud 1000 eurose arve tagatisel üle 987,5 eurot ning Aadu saab selle rahaga kohe toimetama asuda, ilma et tal tarvitseks 30-päevast maksetähtpäeva ootama jääda.

Nüüd on arve omanikuks aga Tartu Hoiu-laenuühistu, kellele Peedu tasub maksetähtpäeva saabumisel 1000 eurot (5). Ring on täis saanud ja tulemusega võib rahul olla: põllumees Aadu ei pidanud oma raha 30 päeva ootama, vaid sai selle kohe kätte ning kasulikult tööle panna, kaupmees Peedu ei pidanud hakkama nuputama, kust saada raha kartulite eest maksmiseks, vaid sai need rahulikult oma kundedele maha müüja ning alles siis kartulite eest tasuda. Võitnud on ka ühistegevus Tartu Hoiu-laenuühistu kehastuses, sest see 12,5 eurot, mis ühistu teenis faktooringuteenuse osutamisega, suundub kindlalt kodumaise ausa ettevõtluse soodsaks finantseerimiseks.

Kui leiate, et teie ettevõtmise soodustamiseks läheb tarvis garantiid või faktooringut, on need soovitav tellida Tartu Hoiu-laenuühistult, sest iga sent väliskapitalile on Eesti jaoks jäädavalt kadunud!

Martin Loimet 
Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/Uhistuleht_august2011.pdf

Read more...

EUGEN VEGES: Korruptsiooni registreerimine ei kajasta tegelikku elu

Aastaga suurenes registreeritud korruptsioonikuritegude arv Eestis ligi kolm korda (228 kuriteo võrra). Lohutame ennast sellega, et pool kasvust (123 altkäemaksu võtmist) tuli maanteeameti eksamineerija ponnistustest. Ühiskonnakorraldus on aga üdini korrumpeerunud. Seda kinnitavad isiklikud kogemused kui ka meedias kajastatu. 

Korruptsioonilist lähenemist ei harrasta meil üksnes riigivõim, see on omane ka kohalikele omavalitsustele. Ka riigikontroll ja uurimisorganid on sellele tähelepani juhtinud. Oleme korruptsiooniga nii harjunud, et ei pööra sellele enam tähelepanu.

Meie suurimaks hirmuks pole idanaaber, vaid kohalikud võimumarssalid, kelle käitumine põhineb isiklikul kasul. 
Korruptsiooni registreerimine ei kajasta tegelikku elu. Korruptsioon on see, kui maksumaksja palgale (sh nõukogudesse, sihtasutustesse jne) sokutatakse omi kamraade. Ka see kui ühiskonnas kehtivad reeglid, mis põhinevad üksikute huvigruppide huvidel. Riigikogulastele teistest kordades pikemajalisem kõrgelt tasustatud puhkus, puutumatus, maksuvaba kuluhüvitis jmt on korruptsioon. Korruptsioon on ka see, kui valimistel lubatakse üht, seejärel tehakse teist. Mõjuvõimuga kauplemine on korruptsioon. 

Korruptsioon (ladina corruptio, 'rikutus, moraalne laostumus') on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil (vikipeedia).

Allikas: http://eveges.blogspot.com/2014/05/korruptsiooni-registreerimine-ei.html
________________
Korruptsioonist ELis: http://rahvuslane.blogspot.com/2014/02/matti-ilves-korrupeerunud-euroopa-liit.html
M.I.

Read more...

neljapäev, 29. mai 2014

MATTI ILVES: EUROOPA PARLAMENDI VALIMISEST

Pildil olev Euroopa Parlamendi hoone  Strasbourgis on tegelikult sümboli väärtusega, sest ta on ehitatud kujutamaks Paabeli torni. "Ent inimesed ei tahtnud alluda jumalikule nõudmisele ja ütlesid upsakalt: "Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!" (1Mo 11:4)  Ja Jumal otsustas nurjata inimeste meeletu kavatsuse teha enestele monumentaalne nimi. Ta ütles: "Mingem nüüd alla…", kutsudes kaasa taevaseid vägesid, "ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!" (1Mo 11:7) Paabeli torni ehitus jäi katki. Seejärel pillutas Jumal inimesed laiali üle kogu maailma."(tsitaatide allikas - http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/vana_testament/paabeli_torn.php)
Paabeli torni ehitus oli tegelikult inimeste vastuhakk jumalikele seadustele. Ka Euroopa Liidu ülesehitamine on tegelikult vastuhakk ühikonna ja riikide arengu seaduspärasustele, mida peab sümboliseerima justkui ehitusjärgus olev Euroopa Parlamendi hoone - uus Paabeli torn.

Õnneks paistab seoses Euroopa Parlamendi valimistega, et ka nüüd jääb Paabeli torni ehitus seisma. Sest kahes ELi tähtsamas riigis said ülekaalu Euroopa Liidu vastased parteid.

Prantsusmaal võitis valimised ülekaalukalt Marine Le Pen´i Rahvarinne (Front National) 25 %-lise toetusega. M. LE Pen´il on nüüd ka head väljavaated olla valitud Prantsusmaa presidendiks ja ta on ühes artiklis juba kirjutanud: "Kui mind valitakse Prantusmaa presidendiks, siis küsin Euroopa Liidult tagasi neli tähtsat suveräänsuse elementi: majandus-, rahandus-, seadusandliku- ja territoriaalse suveräänsuse. Kui E Liit sellega ei nõustu, siis algatab referendumi Euroopa Liidust lahkumiseks!"
Suurbritannia valimised võitis samuti veelgi suurema ülekaaluga 27 %-ga Nigel Farage juhitav Iseseisvuspartei (UIKP), mis põhjustas seal lausa maavärina.
Nigel Farage on juba ütelnud: "Ma ei taha, et üksnes Suurbritannia lahkuks Euroopa Liidust, ma tahan, et Euroopa lahkuks Euroopa Liidust."

Rahvuslikud ja euroskeptilised parteid võitsid valimised veel näiteks Taanis, kus kogus 23 protsenti häältest immigratsioonivastane Taani Rahvaerakond.
Ka teistes riikides on E. Liidu vastaseid erakondi saatnud edu (mitte küll Eestis, kus suurem osa rahvast on propaganda masinavärgist pimestatud). Saksamaal sai esinduse euroskeptiline partei Saksamaa Alternatiiv (AfD), kogudes valimistel 7 % häältest.
Kõrgete euroametnike tõeliseks hirmuks on Euroopa Parlamendis nüüd esindatud isegi nn. neonatsid. Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei (NPD) kogus pühapäevastel valimistel 300 000 häält ning peaks saama parlamendi uues koosseisus ühe mandaadi. Neonatsi tiitel NPD-le on külge poogitud seepärast, et erakond esindab peamiselt rahvuslikult meelestatud ja immigratsioonivastaste valijate huve.
"Natsid" on tulnud europarlamenti ka Kreekast, partei Kuldne Koidik on saanud 3 kohta. Kõigi sellega seoses on sõna võtnud juba Euroopa Komisjoni president Barroso - kes nooruses oli lausa maoist - ning avaldanud arvanust, et see on see ohtlik tendents ja "Euroopa arusaamu ja ühiseid väärtusi tuleb koos kaitsta, kuid nüüd on see varasemast märgatavalt raskem".

Kokku said eueoskeptilised ja rahvuslkud jõud Euroopa Parlamendis umbes 160 kohta (ennustati isegi üle 200.), mis on juba väga suur jõud. Kõik sõltub muidugi sellest, kui ühiselt nad on suutelised tegutsema.
Ilma Suurbritanniata saaks Euroopa Liit veel kuidagi hakkama, aga kui ka Prantsumaa liidust lahkub siis on määratud see pürokraaia poolt juhitud impeeriumilaadne vastik moodustis hävingule ja meil jääb soovida sellele rahvusriikide hävitajale vaid head teed minna vastu oma hukatusele.

Read more...

Loodav pereettevõtjate liit soovib esile tõsta rahvusliku kapitali rolli majanduses

Madis Habakuk. Foto: Peeter Langovits

Täna asutatakse Eesti pereettevõtjate liit, mis soovib muuhulgas parandada ettevõtjate mainet Eesti ühiskonnas ja tõsta esile rahvusliku kapitali olulisust, vahendab ERR uudisteportaal ERRi raadiouudiseid.
Idee algataja, autorendi- ja autoliisingu ettevõtte Ideal OÜ omanik Urmas Isok selgitas, et meil on küll olemas mitmed teised äriklubid nagu suurettevõtjate assotsiatsioon, kaubandus-tööstuskoda ja teeninduskoda, kuid pereettevõtjate liitu Eestis seni polnud.
«Nad on stabiilsemad ja kestavad paremini üle majanduskriiside, sest neil on perekondlik huvi äri põlvest-põlve edasi anda,» rääkis Isok.
Liidu asutajaliikmeid on praegu kokku 31, nende hulgas näiteks Estonian Business Schooli asutaja Madis Habakuk, Aare Tark advokaadibüroost TGS Legal, Alexela juht Marti Hääl, Nurmiko omanik Jaak Ungerson, kalandusettevõtjad Tiit ja tema poeg Toomas Kõuhkna, isa Jüri Kraft ja poeg Gunnar Kraft ja paljud teised.
Loe pikemalt ERR uudisteportaalist.

Read more...

kolmapäev, 28. mai 2014

Minu unistus

Read more...

Kommentaar | Venemaa hääl Rail Balticus ja uued Schröderid

, 27. mai 2014

Foto, Arno Saar


Seletamatu jonn suunata Rail Baltic läbi Vahe-Eesti metsade otse Riiga ei ole midagi muud kui Venemaa salahääl projekti kasutamiseks oma huvides. Pole vahet, kas seda räägib sotsiaaldemokraat Palo, isamaalane Samost või reformierakondlane Kallas. Ainult keskkonnaminister Keit Pentus on osutunud osaliselt eriarvajaks.
Rail Baltic on Eestis kujunemas ulatuslikuks eurokorruptiivseks projektiks, kus varjatult tegutsevad käsikäes eurokorruptandid ja Venemaa. Vaieldamatult on Venemaa huvides hoida Rail Baltic eemal Tallinna−Tapa−Tartu−Valga koridorist. Avalikkus peaks selles küsimuses olema eriti tähelepanelik. Tallinna−Tapa−Tartu raudtee sõltub täielikult Venemaa kaubavoogudest, seepärast peab Venemaa selle raudtee toimimist kaudselt alalise poliitilise tingimise objektiks.
Tartu trass on vajalik Lõuna-Eestile
Eesti jaoks muudab asja veelgi keerulisemaks Euroopa Liidu nn väävlidirektiiv, mis peab muutma mereveo Läänemerel kallimaks ja suunama osa põhja-lõuna suunalistest kaubavedudest Eesti (ja Balti riikide) raudteedele. Palju on räägitud selle direktiivi soodsast mõjust Rail Balticu kavandamisel. Paraku ei taheta kõnelda nn väävlidirektiivi halvavast mõjust olemasolevate raudteede kaubavedudele. See muudab Eesti sadamad Vene kaubavedudele kallimaks ka ilma igasuguse poliitikata.
Pole vaja olla strateegiline geenius, et mõista Rail Balticu Tallinna−Tapa−Tartu− Valga transpordikoridori eeliseid. Kui Vene kaupa jääb vähemaks, siis loodetavasti asendab seda põhja–lõuna suunaline kaubavedu. Vastasel juhul jääb Tallinna−Tapa−Tartu raudtee ainitiselt Vene kaubavoo meelevalda ja viib Kesk- ja Kagu-Eesti vaiksele sotsiaalmajanduslikule hääbumisele.
Julgeolekukaalutlustel on vaja uuendada olemasolevat Viljandi raudteed täies ulatuses ja pikendada seda üle Ruhja ( Rūjiena) Volmarisse (Valmiera). Eesti regionaalpoliitika vaatepunktist on see igati kasulik, eriti arvestades, et peame sellest ise kinni maksma 44%. Kõik tundub olevat lihtne ja arusaadav.
Paraku on raudtee-Schröderite kõnekoor Eestis endiselt häälekas ja distsiplineeritud. Kõik asjaosalised raiuvad nagu rauda, et otsus on ammu juba Euroopa Liidus tehtud ja meil pole siin enam midagi teha peale kuuletumise. Tagatipuks on AECOMi uuringus olulisi arvutusvigu. Paraku tahetakse selle alusel magama panna miljard eurot.
Paralleelid Nord Streamiga
Käekiri Euroopa Liidu ladvikus on hämmastavalt sarnane Nord Streami looga. Algul tagas Saksamaa kantsler Gerhard Schröder läbi Euroopa Liidu soosingu Nord Streami ehitamiseks Ukrainast ja Valgevenest mööda ning seejärel läks ta Venemaa palgale ja Putini suuvoodriks. Praegu paistab asi olevat sarnane. Vahe on vaid selles, et Brüsseli asjaajajad potsatavad Rail Balticut juhtima, et asi lõpule viia. Ning Rail Balticu puhul tuleb meil endal see Vene lõbu kinni maksta. Näib, et Venemaal on meie valitsevates ringkondades üsna tugev varjatud tugi. Osa hoiab sellest Pärnu suuna korruptiivsest projektist kinni teadlikult, osa on kaasa läinud parteilisest teadmatusest. Seda näitab kurb tõsiasi, et Euroopa Parlamendi valimiskampaanias asus vaid valdavalt sõltumatutest kandidaatidest koosnev Iseseisvuspartei nimekiri ühemõtteliselt Tartu trassi toetama.
Olgu siinkohal nenditud, et nn lõpliku otsustamise jutt Rail Balticu küsimuses on mõeldud lootusetuse meeleolu külvamiseks avalikkuses, et raudtee-Schröderid saaksid vabamalt tegutseda. Tegelikkus on midagi muud. Kes teeb otsuseid, see muudab neid ka ära. Sama olukord on ka Rail Balticuga. Koridori muutus Eestis ei too kaasa lisakulusid. Eesti omarahastust see lausa vähendab. Seega tuleb see meile odavam ja parem.
Valimised panevad asjad paika
Olulise tähendusega sellel ümberotsustamise teel on Euroopa Parlamendi valimised. Parlament kinnitab uue transpordivoliniku. Juba tema kinnitamisel saab teemapäraselt asja kallale asuda. Pealegi on trassi kulgemine iga riigi siseasi, eriti siis, kui see ei suurenda Euroopa Liidu rahalisi kohustusi. Tartu suunal seda ei juhtu, sest osa mahukaid mullatöid jääb ära. Osaliselt on olemasolevad raudteetammid kasutatavad.
Eestis on praegu ajutise olemusega vahevalitsus, kes pole eriti pädev suuri otsuseid tegema. Juba sügisel algab riigikogu valimiseelne aeg, kui Rail Baltic on kahtlemata üks olulisi teemasid. Kui eurokorruptandid kavatsevad enne seda ülepeakaela otsuseid teha, siis vaevalt need pärast valimisi püsima jäävad.
Tänapäeval on Rail Balticu nurjumise oht seotud peamiselt Eesti võimu jäärapäise sooviga lähtuda Venemaa huvidest ja kitsa kliki omakasust, eelistades seda Eesti avalikele  tulevikuhuvidele.

______________
Lugege lisaks veel arvamust Rail Balticust: SIIN. 
M.I.
 

Read more...

Kooseluseadusele tuleb küsida rahva mandaat järgmistel riigikogu valimistel

Pressiteade
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 23.05.14


Eesti Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide valitsus käitub ilma rahva mandaadita, kui saadab riigikogusse kooseluseaduse, mis annab riikliku tunnustuse samasooliste suhetele. On selge, et valitsuskoalitsioonil puudub mandaat teha nii radikaalset seadust nii põhimõttelises küsimuses.

„Vähem kui aasta enne riigikogu valimisi ei tohiks kindlasti parlamendist teerullitaktikaga läbi suruda seadust, mis omab väga tugevat avalikkuse vastuseisu,“ selgitab Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Martin Helme. „Kui Eestis on parteisid, kes peavad seda seadust vajalikuks või heaks, siis peaks nad sellele küsima rahva nõusoleku järgmistel riigikogu valimistel, mis toimuvad juba 10 kuu pärast. Kuna sotsid ja reformikad teavad, et rahvas seda seadust ei toeta, soovivad nad selle kiiresti läbi suruda ja valimiste ajaks rahva fakti ette seada, see on väga küüniline käitumine ja väga halva poliitilise kultuuri tase,“ ütleb Helme.

Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et kooseluseadus ei loo mitte mingit uut seaduslikku kaitset neile 99,5 protsendile inimestest, kes praegu oma kooselu abieluna registreerida pole soovinud, vaid tekitab abielu kõrvale samasisulise registreerimise võimaluse lihtsalt teise nime all. Kogu seaduse tegelik eesmärk on anda riiklik seaduslik tunnustus samasoolistele paaridele, sellele puudub aga Eesti avalikkuse toetus ja seda ei poolda ka Konservatiivne Rahvaerakond. Juhul, kui praeguse riigikogu koosseisu ajal algatatud kooseluseadus siiski heaks kiidetakse, kavatseb Konservatiivne Rahvaerakond töötada selle nimel, et see seadust tühistataks.

Allikas: http://www.ekre.ee/kooseluseadusele-tuleb-kusida-rahva-mandaat-jargmistel-riigikogu-valimistel/

Read more...

teisipäev, 27. mai 2014

Riigi juhtimisest



/-/ Viimasel ajal võib Vabariigi Valitsuse istungite avaldatud päevakordi lugedes üha sagedamini märgata selliseid päevakorrapunkte, mille sisuks olevatele dokumentidele kehtestatakse juurdepääsupiirang. Tegemist ei ole sugugi riigisaladust sisaldavate materjalidega, millele juurdepääsupiirangu kehtestamine oleks loomulik, vaid reeglina sisaldavad need dokumendid Eesti Vabariigi (sic!) seisukohti erinevates Euroopa Liidu tööorganites. On huvitav tõdeda, et kui Euroopa Liiduga liitumist selgitati kodanikele kui Eesti Vabariigi jaoks ääretult positiivset otsust, siis riigi seisukohad Euroopa Liidu olulistes küsimustes ei kuulu kodanike jaoks pika aja jooksul avalikustamisele. Eriti peaks riigi kodanikke mõtlema panema just see, et tegemist ei ole mitte Vabariigi Valitsuse seisukohtadega, vaid kogu Eesti Vabariigi seisukohtadega. Tekib küsimus, et kas siis riigi juhtorganitesse mittekuuluvad kodanikud ei olegi osa riigist? Võib-olla võiks keegi ka seda väita, kuid raamatu alguses esitatud riigi mõistega ei läheks selline mõtteavaldus kokku. Tsiteeriksin siinkohal veel ühte lõiku Aristotelese teosest „Poliitika”: „Ei tohiks mõelda nii, et iga kodanik on kodanik omaette; ei, kõik kodanikud kuuluvad riigile, sest igaüks meist on riigi osa” [4, lk 274]. Otseselt puudutab tsiteeritud lõik küll tulevastele kodanikele antavat haridust (mis ei ole selle raamatu teema), kuid selles rõhutab Aristoteles veel kord olulist tõdemust, et iga kodanik on riigi osa. Järelikult ei ole võimalik rääkida riigi nimel tervikuna ning jätta suur osa kodanikke teadmatusse sellest, mida riigi (st kodanike) nimel otsustatakse.

Juurdepääsupiirangute kehtestamisega jõudsid riigi juhtorganid äärmuseni seoses Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud piirilepingu allkirjastamisega. Kodanikud ei teadnud kuni lepingu allkirjastamiseni ja selle Eestipoolse ratifitseerimiseni piirilepingu sisu ning korduvalt rõhutati, et piirilepingu sisu ei kuulu avalikustamisele enne 1. jaanuari 2006 [40]. Kas tõesti on kellegi arvates piiriküsimused riigi jaoks nii vähetähtsad, et riigi juhtimises aktiivselt mitteosalevaid kodanikke neist teavitama ei peaks? Piirilepingu mitteavaldamist põhjendati rahvusvahelise tavaga [40]. Tundub, et taas oli tegemist ühe sellise küsimusega, kus „sõprade” ettekirjutused olid riigi juhtorganite jaoks olulisemad kui oma kodanike teavitamine riigi jaoks olulistest küsimustest ja, miks mitte, väga olulistes küsimustes (nagu võimalik riigi territooriumi muutmine) nendega konsulteerimine.

Seoses piirilepingu pikaajalise salastamisega väärib mainimist veel üks vähemoluline tõik. Kuigi leping tervikuna salastati, avaldati ajakirjanduses kodanike rahustamiseks teave, et maatükike nimetusega „Saatse saabas”, mis on senise kontrolljoone alusel kuulunud aastakümneid Venemaale, tagastatakse Eesti Vabariigile [43]. Kuidas selline teave jõudis ajakirjandusse, kui kogu lepingu temaatika pidi tollal olema salastatud, ja miks üldise salastatuse foonil sellise teo toimepanemise eest kedagi vastutusele ei võetud?

Piirilepingu salastatuse küsimuse (jättes isegi hetkel kõrvale piirilepingu tegeliku sisu, sest selle osas ei ole kodanikkonna arvamus kindlasti nii ühene) puhul on aga kurb, et kodanikkond, kelle eest varjati nende riigi territooriumi piiritlemist, seda kõike nii rahulikult on võtnud. Tõsi, oli neid, kes julgesid oma arvamuse kõva häälega välja öelda ning viitasid koguni võimalikule riigireetmisele ja nõudsid riigireeturite vastutusele võtmist. Et nad olid teadmatuses lepingu sisust, ei saa neile seda ka ette heita. Selliseid kodanikke oli aga vähe. Enamik ei soovinud või ei julgenud juhtida tähelepanu sellele, et nii olulisi küsimusi riigi kodanike eest varjata ei tohiks. Põhjuseks on siin minu arvates ikka see, et kodanikkonna määratlemise alused on paigast ära ja suur osa riigi kodanikest ei sobi seda austavat nimetust kandma. Kodanikeriigis oleks selline riigijuhtide tegevus mõeldamatu – nad ei suudaks ilma välisriikide või –organisatsioonide „sõprade toetuseta” vastu seista kodanike protestidele ning kuuluksid, olenevalt rikkumise raskusest, kodanikeriigis kehtivate seaduste alusel vastutusele võtmisele. Välisriikidest või –organisatsioonidest pärit „sõprade toetuse” kasutamine tõendaks aga veelgi enam nende endi sobimatust kodanikkonna koosseisu. /-/

Eelpoolkirjeldatud kokkuleppe heakskiitmisega seondub veel üks huvitav protseduuriline nüanss. (Jutt käib Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppega ühinemise seadusest. – Toim.) Samal 2. septembri 2004. a. istungil, mille käigus Vabariigi Valitsus otsustas kokkuleppe heaks kiita ja volitas sellele alla kirjutama, võttis valitsus vaid ühe päevakorrapunkti võrra eespool vastu ka korralduse nr 649-k, mille alusel samal õhtul eemaldati Lihulasse püstitatud mälestusmärk, mis tähistas 60 aasta möödumist Eesti kaitselahingutest [52]. Mälestussamba eemaldamisele järgnenud skandaal täitis paljudeks päevadeks enamuse meediakanalite uudistest ja lehtede arvamuskülgedest ning jättis varju teised sellel istungil langetatud, riigi ja kodanike seisukohast palju olulisemad otsused.

See pole ainus kord, mil on jäänud mulje, et kodanike mõtlemisvõime uinutamiseks on tööle pandud propagandamasin, mille abil riigijuhid on riiki puudutavate olulisemate küsimuste varjatult otsustamiseks püüdnud neilt küsimustelt tähelepanu kõrvale juhtida. Sama juhtus ka Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu sõlmimisega, milliste läbirääkimiste nüansse varjutas pikemat aega arutelu vabadussamba püstitamise üle. Vabadussamba küsimuses viidi läbi rahvahääletusi, kirjutati põhjalikke artikleid, sellest ei saadud mööda pea üheski televisiooni poleemikasaates. Ja ometi on riigi ja kodanikkonna jaoks tegemist täiesti teisejärgulise küsimusega. Kas selline sammas on olemas või mitte ja kus see asuda võiks, on riigi ja kodanike heaolu seisukohalt täiesti ükskõik. Piirilepingud naabritega seda kindlasti ei ole. Ja ometi ei ole viimaste osas praeguse riigikorralduse juures enamikul kodanikest õigust midagi kaasa rääkida. Veelgi enam, tegemist on nende eest salastatud küsimusega.

RAIGO SÕLG

Katkend pärineb raamatu „Ahvist kodanikuks… Või vastupidi” (Tallinn 2005, kirjastus „Matrix”) peatükist „Kodanikeriik”.
Autor on jurist, endine justiitsministeeriumi ametnik; alates 2003. aastast Nõmme Raadio kaastööline.
__________________
 
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

Read more...

Henn Põlluaas: Kui sa ei vali ise, siis valitakse sinu eest

www.DELFI.ee

Henn Põlluaas
Foto: Tiit Blaat

Europarlamendi valimised on läbi. Neli erakonda ja üks üksikkandidaat on võtnud võidu, kuus kandidaati on tõstetud parnassile. Alanud on tulemuste tõlgendamine ja analüüsimine.
Valimistest võttis osa 36,4% valijatest. Viis aastat tagasi oli see protsent veel 43,9. Kindlasti oli madal valimisprotsent pettumuseks kõigile valimistel kandideerinutele ja ka kõigile aktiivsetele valijatele, kuid võib-olla just see ongi toimunud valimiste kõige kõnekam aspekt.
Tervelt kaks kolmandikku ehk 63,6% inimestest valimas ei käinud. Välismaal elavad ligi 100 000 valijat (sellises suurusjärgus on täna sotsiaalmaksu maksjaid vähem, kui enne kriisi 2008. aastal) andsid valimistel 1655 häält, ehk siis valimistel osales neist ainult ca 2%.  Kas me ilma kõigi nende inimeste arvamust teadmata üldse saame toimunust õigeid järeldusi teha?
Põhjendusi, miks valimisprotsent väike oli, on toodud mitmeid. Ilus ilm; inimeste lootusetus, väsimus ja pettumine poliitikast; nördimus EL hambutu käitumise üle seoses Venemaa agressioonidega; üleüldine huvipuudus Euroopa Liidu vastu; teadmine, et Eesti saadikute 0,7 protsendise hääleõiguse puhul pole sisulist vahet, kas nad europarlamendis kätt tõstavad või mitte, ülesblufitud valimisennustused; tüdimus igale poole tungivast kampaaniast; inimeste lahkumine välismaale jne.
Ma isegi ei kahtle, et kõik need põhjendused on õiged. Kuid sellisel juhul peame avalikult tunnistama, et Eesti on vajunud sügavasse stagnatsiooni ja rahvas ükskõiksusesse, mida ei suuda kõigutada ilmselt miski. Loomulikult ei olnud see saladuseks varemgi, poliitilisest stagnatsioonist ja meie inimeste vaikivast kõiketaluvusest on palju kirjutatud. Kuid kas peame üleüldist apaatsust tõdema kui lõplikku diagnoosi, mille puhul peame arvestama sellise seisundi poolt ühiskonnale kaasnevate püsivalt negatiivsete tagajärgedega?
Tõepoolest, inimeste valdavat enamust ei suutnud valimistel äratada ei majandusküsimused, riikliku julgeoleku ja energiateemad, soov nõutada meile Euroopa Liidult võrdseid toetusi ja konkurentsitingimusi, massiimmigratsiooni ega ELi tuleviku küsimus, kas meile jääb suveräänse riigina meie enda asjades otsustusõigus või muutub EL ühtseks föderatsiooniks, kus võim koondub Brüsselisse. Mis ärgitaks Eesti inimese aktiivsust, kaasamõtlemise ja -tegutsemise tahet?
Me võiks rahulikult vaadata tulevikku, kui võiksime kindlad olla, et kolmandik rahvast tegi õige valiku ja saatis Brüsselisse meie parimad pojad ja tütred, kes seal väsimatult Eesti huvide eest seisavad.
Millised olid erakondade ja nende kandidaatide  eesmärgid ja sihid, see tuli programmidest ja valimisdebattidel selgelt välja. Suurt ega sisulist vahet nelja Toompea suurerakonna vahel tegelikkuses ei olnud. Kohati tekkis tunne, justkui esindaks kõik ühte ja sedasama erakonda. Kuigi pea kõik nende kandidaadid kinnitasid, et euroföderatsiooni tekkimine ei ole nende eesmärk ega ka väga tõenäoline, tuli erinevatel debattidel siiski välja selge soov liikuda ühtse euroriigi poole.
Mõte, korraldada selleks liikmesriikides referendumid, ei tulnud isegi mitte jutuks, küll oldi aga altid Euroopa Liidu keskvõimu tugevdama ja valmis looma ühtset välis-, energia,- fiskaal,-, keskonna-, julgeoleku, immigratsiooni-, maksu ja muid poliitikaid ning loovutada seeläbi pea kõikides valdkondades otsustusõigus Brüsselile.
See ei ole muu kui rahvusriigi retoorika tagant hiiliva föderatsiooni loomine.  Selles küsimuses oli Konservatiivne Rahvaerakond ainsaks eristuvaks erakonnaks, kes suveräänsete rahvusriikide Euroopa eest seisis. Oma abstraktsuses ei olnud föderaliseerumine aga ilmselt valijatele oluliseks teemaks või ei osatud siin lihtsalt puude tagant metsa näha.
Venestuv Keskerakond
Yana Toomi tulemus näitab, et Keskerakond on üha enam muutumas vene erakonnaks, kuigi eriti sotsid, aga ka IRL ja Reformierakond püüavad vene valija pärast konkureerida. Eriti problemaatiliseks teeb Yana Toomi valimise tema sõnad, mille järgi kavatseb ta europarlamendis esindada Eestis elavaid venelasi, kodakondsusest sõltumata, ehk teisisõnu, Toom läheb europarlamenti ka Vene Föderatsiooni kodanike huve esindama! See võiks ajada naerma, kui asi tõsine poleks ja siin Ühtse Venemaa kuma nii tugev ei oleks.
Mis tagas möödunud valimistel võidu? Tuleb tõdeda triviaalset tõsiasja, et Eesti poliitikas teeb ilma raha. Valimistulemused on võrdelised kampaaniaks kulutatud summadega, ulatudes suurerakondadel hinnanguliselt pea viiesaja tuhande euroni. Teatud erandiks oli vaid Indrek Tarand, kes vaieldamatu meedialemmikuna püsis pildis, sõltumata sellest, kas ta midagi tegi või ei. Enamiku aja sisustas ta mittemidagitegemisega või mitte millegi sisulise ütlemisega. Seda üllatavam on tema hea tulemus.
Riigikogu erakonnad, saavad erinevalt teistest erakondadest, riigieelarvest sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha, mille eest korraldati võimsad ja agressiivsed valimiskampaaniad ning aktiveeriti oma valijad erakondade selja taha. Nende tulemused, kes oma liikmete toetusel pidid kümneid kordi väiksemate summadega läbi ajama, olid ka oluliselt tagasihoidlikumad.
Raha ruulib. Kas see aga meile valimistel Eesti huvidest lähtuvalt ka parima tulemuse tagab, on hoopis iseasi. Loodan, et uinuv kaks kolmandikku mõistab vähemalt tulevikus, et kui sa ei vali ise, siis valitakse sinu eest.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=68752485

Read more...

Uudiseid Soome Suurvürstiriigist

Igal rahval on suurmehi, kes mõtlevad globaalselt ega karda vastanduda üldiselt heakskiidetud arusaamadega ja seisukohtadega. Soomlastel on selline mees olemas Helsinki ülikooli dotsendi Johan Bäckmanina.

Sel ajal, kui Euroopa elas meesnaiselikkuse võidukäigu eufoorias, nii nagu stsenaarium ette näeb, korraldas dotsent Bäckman Helsingis seminari, millele kutsus kõnelejaks teise globaalselt mõtleva inimese – natsionaalbolševismi ja eurasianismi alusepanija Aleksandr Dugini, kes on Venemaa suuruse taastamise üks mõjukaimaid ideolooge. 18. mail toimunud üritusel tutvustas professor Dugin oma nägemust Euroopa tulevikust, eurasianismi, ning seda kajastasid ka kohalikud ajalehed, nagu iga Bäckmani korraldatud happening´i.

Uus Ivan Julm, Peeter I ja Stalin ühes isikus

Dugin sai tuntuks oma 1997. aastal ilmunud teosega „Geopoliitika alused." Väidetavalt on see praegu Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemias kohustuslikuks lektüüriks ning professoril palju soosijaid riigi juhtkonna ja kaitsestruktuuride kõrgeimates koridorides. Kui soosivalt suhtub temasse president Putin, on keeruline öelda, ent märkamata ei ole Dugini ideed kindlasti jäänud, sest just Briti-Ühendriikide juhitud riikide koalitsioonile vastanduv poliitika on praeguse Venemaa argielu ja tulevikusuundumus. Isegi NATO ei ole Dugini jaoks iseenesest probleem, kuid USA liidriroll selles ei ole muidugi vastuvõetav.

Dugini arvates ei lahene olukord enne, kui üks neist kahest on maailma poliitiliselt areenilt kadunud. Ja Venemaa ei kavatse kaduda kuhugi, vaid on kohustatud andma vastulöögi Nõukogude Liidu lagunemise järel monopoolselt tarbijalikkust ja traditsioonilisi väärtusi maha tallavale Ühendriikide hegemooniale.

Putinis näeb Dugin Ivan Julma, Peeter Suure ja Stalini töö jätkajat, kes tõstab uuesti üles slaavluse ja ortodoksse usu lipu. Suur territoorium – Karjalast kuni Vladivostokini, hõlmates venekeelsete inimestega asustatud alad, on tulevikus uudse tsivilisatsiooni tekkekohaks. Miks Dugin näeb siia kuuluvat ka Afganistani, Mongooliat ning suurt osa Hiinast, peab küll küsima tema enese käest. Samuti seda, millisena näeb ta Poola ning Balti riikide osalist iseseisvust ning miks kuulub Soome järgmisel aastal loodava Euraasia Liidu liikmesriikide kandidaatriikide hulka.

Taas Euroopa jagamine

Dugini arvates on impeerium Venemaa olemasolu ainukeseks võimaluseks ning Euroopas näeb ta partnerina vaid Saksamaad. Nende kahe riigi vahel peab sündima selline liitlassuhe, mis tagaks tsivilisatsiooni ellujäämise ning viima ellu nii Putini kui Dugini idee Euraasiast – Lissabonist Vladivostokini ulatuvast uuest tsivilisatsioonist. Selles maailmas kuuluksid Venemaa huvisfääri Albaania, Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Serbia, Kaukaasia, Kesk-Aasia ja huvitaval kombel Soome. Soome ajakirjandusele väidab ta ometi, et ei temale kui eurasianismi loojale ega Putinile kui selle idee elluviijale ei olevat kordagi tulnud pähe tõmmata Euraasia Liidu piiri Soome idapiirist kaugemale. „Soomele on aga uks lahti," ütleb president Putini ideoloogiks ja nõunikuks peetav teadlane. „Kui mõni soomlaste rühmitus seda soovib, on asjade selline käik täiesti võimalik."

Saksamaa huvisfääri kuuluksid omakorda Slovakkia, Horvaatia, Ungari ja Baltimaad. Tõenäoliselt ka teised endised sotsialistliku bloki maad ja Saksamaa läänenaabrid Lissabonini.

Krimmi sündmustest alates on Dugin saanud Vene massimeedias lahkelt eetriaega, selgitamaks seal oma nägemust, mille järgi Krimmi taasliitmine ning Ukraina sündmused on loogiliseks prelüüdiks edasistele sündmustele ning Suur-Venemaa taassünnile. Euroopa on teinud ise Putinile ja Duginile elu lihtsamaks. Kui Goebbels pidi looma ja üleval hoidma propagandaministeeriumi, siis Venemaal ei ole selleks mingeid kulutusi vaja teha, sest lääs toodab Euroopa-vastast, idaaladel hästi töötavat propagandamaterjali oma kulu ja kirjadega. Eurovisioni niinimetatud lauluvõistlus näiteks pani Venemaal järjekordselt paljude jaoks asjad paika. Sotši olümpiamängude ajal plaanis GLBT temaatikat propageeriv Ühendriikide ettevõte FCKH jagada mängude toimumiskohas lastele tasuta värvimisraamatuid „Misha & his Moms go to the Olympics", milles räägitakse Miša-nimelisest poisist, kellel on kodus kaks ema ja koer Laika.

Värvitavatel piltidel on kujutatud homoparaadi laialipeksvad miilitsaid, kes tümitavad demonstrante siltidega „Gay – OK!". Samuti kujutavad pildid Miša sõpru, kellel on kaks isa või kurja näoga miilitsat, kes viib Mišat oma emade juurest ära. Oma koht on ka lesbisuudlust vahetavatel sportlastel. Sellist temaatikat oma poliitpropagandas kasutaval jõul oleks Venemaal mõistlik vist kohe end ise kõrvaldada, sest valijate hääli ta endale vaevalt et saab.

Müstik või realist?

Kui Dugini jaoks ei ole Euroopa sõjalise potentsiaali kasv probleemiks, siis Vene Föderatsiooni ja Ukraina või Valgevene tavakodaniku jaoks kutsub sõnalühend NATO siiani esile vastikusvärinad ning on võrreldav fašismi taassünniga. Nüüdseks on ainult fašismist saanud äärmiselt laialivalguv mõiste, mida võib kasutada vastavalt vajadusele. Dotsent Bäckman nimetabki end esimeseks Soome antifašistide seas ning kasutab seda terminit teadlikult, liigitades end Vene impeeriumi käsualuste hulka. Sellisena on ta end ka ühes kunagises intervjuus identifitseerinud.

Et teda ei toeta isegi mitte Soomes elav venekeelne kogukond, kes näevad Soomes oma uut kodu, mis on võimaldanud neile inimväärse elamise, ei morjenda Bäckmani sugugi, sest tema panused on pandud hoopis teisele mängulauale. Oma blogis kirjutab ta: „Venemaa ookeanilainer on vahetanud kurssi. Suur laev on pööranud end raskelt, ent kindlalt. Enam ei lõhuta ega lagastata Venemaad, nüüd võtab ta kõik tagasi. Dugin räägib meile, kuhu me oleme teel. Iga tema sõna on väärt üleskirjutamist ning meeldejätmist (Suomen Kuvalehti)."

„Me ei soovi, et Euroopa oleks Ameerika Euroopa. Me ei või kontrollida Euroopat, kuid (Venemaa Putini juhatusel) aitame sel saada taas iseendaks," selgitas päevasangar Dugin konverentsil viibinud ajakirjanikele. Millisel moel see teoks saaks ja kuidas seda tegevust finantseeritaks on iseküsimus, sest esialgu tegeleb Venemaa oma föderaaleelarve ümberpumpamisega Krimmi omaenda elanike heaolu arvelt. Euroopa abistamine oleks kindlasti suur väljakutse, sest Venemaa riigieelarve on võrreldav New Yorki, Pennsylvania, Ohio ja Indiana eelarvetega kokku. Seda on muidugi tunduvalt rohkem kui viisteist aastat tagasi, kui Venemaa käsutuses oli sama palju raha kui Hollandil.

Duginit ongi peetud müstikuks, kes ei arvesta absoluutselt majandusaspektidega ning kes hõljub metafüüsilistes kõrgustes nagu natsiideoloog Rosenberg, kelle kirjanduslikke tekste ei olevat suutnud isegi führer lugeda ilma valuliku oigamise ja ajukrampideta.

Venelased ei taha Venemaale

Igatahes üritavad Venemaa, Valgevene ning Kasahstan luua järgmise aasta jooksul vastukaaluks Washingtonist juhitud Euroopa Liidule Euraasia Liitu. Huvi on asja vastu üles näidanud ka Tadžikistan ning Kirgiisia. „Nüüd, Krimmi järel, oleme asunud teele, millelt tagasipöördumist ei ole," ütleb Dugin. Milliseks kujunevad Euroopa jaoks lähiaastad, saame peatselt näha, fakt on aga see, et konservatiivsete ning traditsiooniliste väärtuste alal hoidjate seas oleks Dugini ideedel soodsat pinnast küll.

Vimka on ainult selles, et hoiatavaks näiteks Venemaa pompöössetest plaanidest on kasvõi kaasmaalaste koju kutsumise programm, mille käigus naasis Venemaale Eestist kaheksa inimest ning asjale hinnangut andes pidi tõdema Riigiduuma spiiker, et suurimaks takistuseks kodumaale naasmiseks on kodumaa ise.

Roland Tõnisson,
teoloog, rahvusvaheliste suhete magister,
Helsinki,
ÕHTULEHT
 
Allikas: SIIN

Read more...

esmaspäev, 26. mai 2014

MATTI ILVES: GLOBALISMIST

Alustuseks tuleb ütelda, et globalism on Uue Maailmakorra (NWO) kehtestamise vaid üks ja väga vajalik etapp. Ilma globalismita ei ole lihtsalt hullude miljardäride unistus NWO võimalik.
Võib-olla paljud lugejad nüüd vangutavad pead ja arvavad, et järgnev on vaid kuuldud vandenõuteooria järjekordne arendus. Varuge veidi kannatust. On täiesti selgelt olemas vabamüürlaste-miljardäride vandenõu selleks, et haarata maailmas absoluutne ülemvõim ja me peaksime olema lausa pimedad seda mitte nägemaks. Vandenõuteooria on vaid väljend, et naeruvääristada võimuhaaramise katse uskujaid.

NWO on ka eestlastele vägagi tuttav, sest Lennart Meri 2013. aasta rahvusvaheline konverents viidi läbi deviisi all: "The North-South Split – Managing a New World Order", Põhja-Lõuna lõhe - Juhtiv Uus Maalimakord. Kahju on vaid sellest, et meie hästi kinnimakstud ja salajasi palku saavad reeturpoliitikud siin oma kaasajooksikutega täielikult kaasa mängivad. Viimased sammud globaliseerimise suunas on E Liidu föderaaliseerimise kava (nüüd, rahvaste sunnil, on küll veidi tuure maha võetud ning ka üks föderaliseerumise eeskõnelejaid A. Ansip on sunnitud vingerdama) ja ESMi kehtestamine.

Selliseid ülemvõimu haaramise katseid on ajaloos korduvalt olnud ja alati on need lõppenud läbikukkumisega.

Vaadake järgnevat huvitavat videot:

Read more...

Der Spiegel hoiatab: NATO ei suuda Balti riike kaitsta



Ukrainas püsib kriis. Poola ja Balti riigid on palunud sõjalist kaitset. NATOl on paraku vähe pakkuda. Venemaa võimaliku rünnaku korral allianss pigem laguneb kui asub võitlema, kirjutab Saksa mainekas nädalaajakiri Der Spiegel värskes numbris.
NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kinnitas hiljuti Tallinnas, et NATO seisab Eesti kõrval ning alliansi pühendumuse kollektiivkaitsele on kaljukindel.
Der Spiegel: Rasmussen ajab tühja juttu
Eestit praegu sõjaline oht ei ähvarda, sest iga potentsiaalne agressor teab, et Eesti NATO-liikmelisuse tõttu tähendaks Eesti ründamine rünnakut kogu alliansi vastu, rõhutas peasekretär.
Ta lisas, et NATO on kollektiivkaitse tugevdamise eesmärgil juba suurendanud kohalolekut Läänemerest Musta mereni.
Saksa nädalaajakiri Der Spiegel hindab Rasmusseni seisukohavõttu üsna tühjaks sõnakõlksuks ja väidab, et ka Balti riigid ja Poola on sellest aru saanud.
Der Spiegel viitab Poola välisministrile Radostaw Sikorskile, kes ootab NATO partneritelt senisest palju suuremat sõjalist toetust.
"NATO peab Poolas tegema seda, mida ta on teinud teistes riikides," arvab Sikorski.
Poola välisminister juhib tähelepanu tõsiasjale, et turvalistes kohtades, nagu Suurbritannias, Hispaanias, Saksamaal, Itaalias ja Türgis asuvad NATO sõjaväebaasid, kuid seal, kus sõjaväebaasid oleks tõeliselt vajalikud, neid ei ole.
Tänase seisuga tuleb veel palju teha, et allianss suudaks 5. artiklist tuleneva julgeolekugarantii ka reaalselt liikmesriikidele anda, leiab Radostaw Sikorski.
Nädalaajakiri Der Spiegel teatab viitega oma allikatele NATOs ja Saksamaa valitsuses, et NATO on viimasel ajal läbi mänginud mitu tulevikustsenaariumi. Näiteks mis juhtub siis, kui Vene väed peaks sisse tungima Ukrainasse või ründama idas asuvaid NATO riike.
Tulemused on osutunud murettekitavaks. Nimelt: peaks Venemaa ründama Balti riike (NATO idapiiri), ei ole allianss praegu suuteline liikmesriike tavarelvadega kaitsma.
Saksa eksperdid kahtlevad
Väärib tähelepanu, et Euroopa Liidu ühe juhtriigi Saksamaa ajakirjanduses on Ukraina kriisi ajal juba mitu korda seatud kahtluse alla Balti riikide kaitsmise võimalikkus ja samal ajal hoiatatud lääneriike Venemaale tõeliste majandussanktsioonide kehtestamise eest.
"Lääne tõelised majandussanktsioonid tekitavad Venemaale suurt kahju, kuid need võivad samuti eurokriisi uuesti lõkkele puhuda ja Euroopa lõhestada," arvas juba kaks kuud tagasi majandusajakirjanik Wolfgang Münchau.
Ta hoiatas, et majandussanktsioonide rakendamisega võib lääs provotseerida Putinit agressioonile Baltikumis.
Münchau tõi näitena Läti, kus venelaste osa rahvastikus on umbes 30%.
"Erinevalt Ukrainast on Läti NATO, Euroopa Liidu ja eurotsooni liige. Läti valitsus saab territoriaalse konflikti korral taotleda NATOlt sõjalist abi.
See teeb Lätis sekkumise Putinile vähemalt praegu riskantseks. Kui aga tal peaks õnnestuma lääneriigid sanktsioonide rakendamisel jagada, siis olukord muutub.
Kas lõhestunud lääs ikka hakkab Läänemere teises ääres asuva väikeriigi pärast riskima uue finantskriisi puhkemisega? Ja seda veel aastal, kui möödub sada aastat Esimese maailmasõja puhkemisest," arutles Münchau ajakirja Der Spiegel veebiväljaandes.
Veelgi kaugemale läks oma arutlustes Saksa rahvusvahelise õiguse spetsialist Johannes Posth, kes muu hulgas on töötanud Saksamaa saatkonnas Moskvas.
Tema ütles telekanali ARD uudistesaates, et Balti riigid eksisteerivad ainult Moskva tahtest.
"Üks näide: kui venelased tunnevad end Eestis surutuna, siis on seal suhteliselt lihtne sekkuda, nagu Osseetias või praegu Krimmis.
Ning seda täiesti sõltumata sellest, kas Balti riigid on NATO riigid või mitte. Kui Venemaa tahab, siis lõpetavad Balti riigid mõne tunni jooksul eksisteerimise," ütles Johannes Posth.
Bild viitab õppusele Eestis
Eile ajakirja Der Spiegel värsket hoiatust vahendanud Saksa suurima ajalehe Bild veebiväljaanne pani oma loole pealkirjaks:
"NATOt tabaks Venemaa rünnaku korral läbikukkumine".
Ajaleht lisab samas, et alates reedest harjutab NATO Eesti kaitsmist võimaliku rünnaku eest.
Nimelt toimub Lõuna-Eestis paralleelselt kaitseväe suurõppusega "Kevadtorm" NATO õppus Steadfast Javelin 1, kus osaleb 6000 sõjaväelast üheksast NATO riigist (Belgia, Taani, Prantsusmaa, Suurbritannia, Poola, USA, Leedu, Läti ja Eesti).
NATO õppus kestab Eestis 23. maini, läbi mängitakse ühistegevus juhuks, kui Eestit tabaks vaenlase rünnak.

Read more...

Kaitseväel on silmad taevas

Read more...

pühapäev, 25. mai 2014

Huvitavat pühapäevaks: Kangelaskass päästis lapse!

Read more...

Protestikampaania veebileht on avatud!

Annan Teile teada, et nüüd on avatud ka meie protestikampaania internetileht, mille leiate järgmiselt aadressilt:

https://saptk.ee/protest/web/et

Selle lehe kaudu saab vaid mõne hetkega saata oma protestiavalduse kõigile riigikogu liikmetele ja anda neile viisakalt, kuid kindlalt teada, et kooseluseaduse läbisurumise ja seeläbi ühiskonna aluseks oleva perekonna institutsiooni olemusliku ümberkujundamise püüdlused on meile vastuvõetamatud.

Kuigi riigikogu liikmed ei ole sellega harjunud, peaks normaalses demokraatlikus riigis asi just nii toimima, et kodanikud annavad rahvaesindajatele oma seisukohtadest teada ja nõuavad nendega arvestamist. Seepärast kutsun Teid ja kõiki teisi häid inimesi kasutama seda unikaalset võimalust, mis võtab vaid mõne hetke.


Seejuures rõhutan väga olulist asja: ülalosundatud internetilehelt oma protestikirjade saatmine EI ASENDA protestikaartide saatmist paberil.

Seega palun, et saadaksite kindlasti võimalikult pea tagasi ka need protestikaardid, mille posti teel Teile saatsime – meie omakorda toimetame need Riigikogusse.


Kui soovite protestikaarte jagada ka teistele inimestele, mis oleks väga tänuväärne, siis saate neid juurde printida järgmiselt aadressilt:

https://saptk.ee/protest/web/files/eesti_4tk_printeri_versioon.pdf
Tuletame nüüd poliitikutele meelde, et neil on põhiseaduslik kohustus kaitsta perekonda radikaalse ümbermääratlemise püüdluste eest ning arvestada rahva tõekspidamiste ja seisukohtadega.

Teie aktiivsele tegutsemisele lootma jäädes,

Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

PS! Palun saatke minu kiri edasi nii paljudele sõpradele ja tuttavatele kui võimalik ning kutsuge ka neid minema meie protestikampaania internetilehele ja avaldama kooseluseaduse läbisurumise püüdluste vastu protesti.
________________
Palun saatke protestikiri Riigikogu liikmetele, see ei võta tõsti Teilt palju aega.
M.I.

Read more...

Piiskopid ja metropoliidid: kooseluseadus võib kujuneda julgeolekuriskiks


EELK peapiiskop Andres Põder. (Teet Malsroos)

Kooseluseaduse jõustumine võib kujuneda tõsiseks julgeolekuriskiks, sest lõhestab veelgi Eesti ühiskonda ja sunnib eriti muukeelseid, kes pole nõus traditsiooniliste euroopalike väärtuste hülgamisega, otsima tuge kultuuriruumist ja riigist, kus abielu ja pere on endiselt püha ja puutumatuna au sees, leiavad EELK peapiiskop Andres Põder, Rooma-Katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan, EAÕK metropoliit Stefanus ja Moskva Patriarhaadi metropoliit Konelius pöördumises riigikogu poole.
Kirikujuhid pöördusid sügava murega riigikogus menetlusse võetud kooseluseaduse eelnõu asjus, sest leiavad, et kooseluseadus ei aita kaasa perekonna ja abielu väärtustamisele.
Kooseluseaduse kehtestamisega ei taotleta demokraatia ega võimalikult paljude inimeste õnne suurendamist, kooseluseaduse vastuvõtmise järel võivad samasooliste paaride lapsendatavad lapsed kaotada loomuliku sideme omaenda soost vanematega, leiavad kirikujuhid.

 

Read more...

laupäev, 24. mai 2014

Kuulajate hääled läinuks Martin Helmele

Teisipäeval toimunud Vikerraadio esinumbrite debatis osalenute seast oli valimised.err.ee hääletuse järgi suurim toetus Martin Helmele.
Vikerraadio viimasel, erakondade esinumbritega toimunud Euroopa Parlamendi valimiste debatil osalesid Andrus Ansip, Marju Lauristin, Tunne Kelam, Martin Helme, Vello Leito, Marko Kaasik ja Valev Kald. Keskerakonna esinumber Edgar Savisaar loobus osalemisest.
Kui valimised.err.ee ekspertkogu hindas debati võitjaks Marju Lauristini, siis kodulehel hääletanutest 31 protsenti oleks oma hääle andnud hoopis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esinumbrile Martin Helmele. Teisel kohal oli Reformierakonna esinumber Andrus Ansip 20 protsendiga, Marju Lauristin (SDE) oleks saanud 18 protsenti valijate häältest. Neljandal kohal oli Tunne kelam (IRL) 14 protsendiga, Iseseisvuspartei Vello Leito kogus kolme protsendi hääletanute toetuse, roheliste Marko Kaasik kahe ja Vasakpartei Valev Kald ühe ptotsendi häältest.
11 protsenti vastanutest ei oleks oma häält andnud ühelegi neist kandidaatidest.
Toimetas
Tiiu Laks
______________
Ekspertkogu ongi loodud selleks, et manipuleerida valijatega! Lugege ka SIIT.
M.I.

Read more...

Mart Helme: Inimesi vägisi õnnelikuks ei tee


mart helme
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) toetusnumbrid jäid mullu marginaalseks, aga erakonna juht on mees, kelle kohta olla Edgar Savisaargi öelnud, et Helme peale hammas ei hakka. Foto: Arvo Tarmula
Diplomaat ja mõisahärra Mart Helme resideerub vaheldumisi Läänemaal Martna vallas Suure–Lähtrus ja Tallinnas.
„Miks sa siin ei kandideeri, sa saaksid siit kõvad hääled,” öelnud üks Martna mees Helmele sügisel enne kohalike omavalitsuste valimisi. Toona kandideeris Helme Tallinnas.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) toetusnumbrid jäid marginaalseks, aga erakonna juht on mees, kelle kohta olla Edgar Savisaargi öelnud, et Helme peale hammas ei hakka.
Vahepeal olite poliitikast mõnda aega eemal. Miks Te poliitikasse naasite?
Kaalusime seitse–kaheksa aastat tagasi Eestist äraminekut. Nael, mis meid kinni hoidis, oli Suure–Lähtru mõis. Siis tuli mõte, et hea küll, kui ära ei lähe, jalga ei lase, püssi põõsasse ei viska, siis tuleb võidelda. Ma olen lihtne Eesti mees, mis siis, et ma istun siin Suure–Lähtru mõisas. Minu jaoks on kõige olulisem see, et Eesti oleks Eesti. Ja sellepärast olen ma poliitikas.
Miks kandideerite Euroopa parlamenti?
Euroopa parlament ei ole väga suure võimutäiusega organ, aga seal liigub informatsiooni, mida on vaja selleks, et olla Eestis valmis tõrjuma meile kahjulikke sobinguid ja instseneerida liikumisi meile kasulikus suunas. Info on võim. Kui sul infot ei ole, siis oled sa mängukann teiste käes.
Mille poolest eristute ülejäänud kandidaatidest?
Mina ei aja euroasja, ajan mina Eesti asja. Vene ajal ei meelitatud mind ka kolmekordse kutsumise peale komparteisse. Nüüd olen ma poliitikasse läinud ise, vabatahtlikult, aga mitte selleks, et euroasja ajada.
Julgen öelda ka seda, et Moskvas, kuigi ma esindasin väikest riiki — kõik tundsid mind. Diplomaatiline korpus tundis mind ja tundis ka kogu Vene kultuuri ja poliitiline establishment. See tähendab seda, et ma olen läbilöögivõimeline. Ja ma ei karda.
Olete ennast nimetanud eurorealistiks.
Ma ei vaata Euroopa Liitu läbi roosade prillide. Ma ei arva, et Euroopa Liidule on omane tohutu solidaarsus. 2008. aastast alanud kriisis on kaotanud kõik, välja arvatud sakslased ja Saksa pangad. See ei ole solidaarsus, see on liikmesriikide petmine, euro–ootuste ja usalduse kuritarvitamine.
Euroopa stabiilsusmehhanism on täiesti ebademokraatlik organ. Ühelgi liikmesriigi valitsusel ei ole juriidilisi mehhanisme selle kontrollimiseks. Otsustab ring bürokraate.
Euroopa Liidus on liiga vähe demokraatiat ja liiga palju korruptsiooni. Kui europarlament välja arvata, ei valita Euroopa Liidus juhtorganeid demokraatliku valimisprotseduuri alusel. Kas Teie olete Ashtonit valinud? Mina küll ei ole.
Panna silmad kinni ja korrutada endale, et Euroopa Liit on hea, Euroopa Liit on hea, on sulaselge rumalus. See on nagu laps pimedas ruumis, kes kordab endale, et ta ei karda, ei karda, ei karda. Toimuvat tuleb jälgida kriitiliselt.
Kas Euroopa Liit ja NATO kaitsevad meid?
Inimesed unustavad ära, et ajalugu ei seisa paigal. NATO loodi 1949. aastal selleks, et kaitsta Lääne–Euroopat kommunismi eest. See, mida me näeme praegu Venemaad tegemas, toimus mõnevõrra jõhkramal moel Ida–Euroopas. Et see ei leviks tollasesse kurnatud ja ruineeritud Lääne–Euroopasse, loodi kaitseorganisatsioon.
Aga praegu — kas Saksamaa tunneb ennast ohustatuna, vaadates sündmusi Gruusias, Krimmis ja Ida–Euroopas? Või Hispaania? Või Itaalia? Kas Vana Euroopa tunneb ennast ohustatuna? Ei tunne.
Vana Euroopa ei tõtta meid aitama, hoolimata NATO lepingu paragrahv viiest. Ka otsese agressiooni korral püütakse käivitada läbirääkimisi, nii liitlaste kui ka agressoriga.
Kui Türgi ja Kreeka hakkavad sõdima, mis ei ole võimatu, kas paragrahv viis käivitub? Või kelle kasuks käivitub?
Küsimus on pigem selles, kas Ameerika Ühendriikidele on eluliselt tähtis ja vajalik säilitada Balti riikide sõltumatus. Kui mitte, siis NATO paragrahv viis tööle ei hakka.
Praegu tundub, et ameeriklased on teinud mitu jõulist žesti näitamaks, et nad ei anna Baltikumi käest.
Olukorras, kus Saksamaa ja Prantsusmaa teevad Venemaaga ulatuslikku majanduslikku koostööd ja vaatavad samal ajal mõnevõrra pahura näoga üle õla Ameerika Ühendriikide poole, ei ole Ameerika huvides Vana Euroopa ja Venemaa koalitsiooni teke.
Ma ei ole kindel, kas NATO paragrahv viis käivitub, aga ma olen üsna kindel, et Ameerika Ühendriigid aitavad meid, ja see on kõige olulisem. Sakslased ja kõik ülejäänud on marginaalsed.
Kas Ukraina sündmused võiksid meil korduda?
On täiesti selge, et Venemaal on siin tugev ja lojaalne viies kolonn, ja need pole Georgi lintidega pensionärid, kes käivad ausamba jalamile lilli viimas. Need on näiteks GRU ohvitserid, kes omal ajal jäid siia, nüüdseks küll juba soliidses eas, aga mitte teovõimetud. Nad on igal juhul võimelised tagalas segadust külvama, olukorda destabiliseerima.
Krimmi stsenaarium meil ei käivitu. See on mõeldamatu, sest 70 protsenti elanikest on eestlased. Ülejäänutest vähemalt veerand on Eestile lojaalsed. Küll on meil aga võimalik Odessa või Ida–Ukraina stsenaarium.
Vene diplomaatia on üks maailma paremaid ja Vene luure üks maailma paremaid. Venemaal on kõikide endiste liiduvabariikide, kaasa arvatud Baltikumi jaoks stsenaarium.
Läti oma olen ma lugenud. Läti on Balti riikide kõige nõrgem lüli. Kõige tugevam on Leedu. Leedu on Baltikumi ainus riigiküps rahvas. Neil on riikluse ajalugu ja ajaloolises mälus teadmine, et nad on valitsenud.
Kui meil seda teadmist ajaloomälus ei ole, siis ehk ei olegi Eesti riigiküps?
Riikluse kandmiseks küpsetakse aastaid. Ennesõjaaegne riik lõi meile vundamendi, mida ei olnud ülejäänud liiduvabariikidel, Moldoval, ukrainlastel ei ole riikluse traditsiooni, valgevenelastel ei ole. Sellepärast ongi need riigid kummalised. Seal mängitakse riiki, osatakse riiki teha diktatuuri vormis.
Meie ei mängi riiki, aga mis on meie puhul silmatorkav, ka Euroopa kontekstis — tsaariaja tingimustes tekkis meil väga tugev kohaliku omavalitsuse traditsioon, seltside tasandil, praegu öeldakse kodanikuühiskonna tasandil. Eelriiklus oli meil väga arenenud.
Selle baasil saime ka esimese vabariigi ajal luua vundamendi, et hakata hiljem omariiklust taastama teisel tasandil kui näiteks Kesk–Aasia.
Aga riigis valitseb meil kohaliku omavalitsuse mentaliteet. Et kui Euroopast öeldakse, siis tuleb teha. See ongi puudulik riiklik küpsus.
Missugune võiks olla Euroopa Liidu Vene–poliitika?
Euroopa Liidu Vene–poliitika ei tohi lähtuda Euroopa Liidu suurte riikide huvidest ja hirmudest. See peab lähtuma väikeste piiririikide, Venemaa poolt otseselt ohustatud riikide huvide ja hirmude põhjalt.
Kuni Venemaa suhtes aetakse Saksa gaasipoliitikat, on meietaolised riigid kogu aeg ohus, et tekitatakse tõmbetuul ja me jääme külma kätte.
Olete hoiatanud, et Euroopa impeeriumit Eesti üle ei ela.
Euroopa impeerium tähendab seda, mille suunas meid praegu nügivad riigikogu erakonnad. Me anname oma suveräänsuse Euroopale — las nemad otsustavad ja vastutavad. Needsamad bürokraadid, keda me ei ole valinud, kaaperdavad võimu — kes vastu hakkab, seda ruineeritakse majanduslikult. Kes vastu ei hakka, seda premeeritakse majanduslikult.
Euroopa liigub pehme totalitarismi poole. Kõik impeeriumid, kus on hakatud rahvuslust maha tegema, on lõpetanud repressioonidega.
Euroopa Liit on kuldvasika kummardamise impeerium ja mina ei ole seda meelt, et Eesti peaks olema sel altaril ohver.
Aga mis siis aitaks?
Otto Tiefi valitsus garanteeris Eesti riigi järjepidevuse.
Euroopa impeerium, kui see peaks tekkima, ei jää püsima. Venemaa, kes võib kurja teha, ei jää sellisel kujul püsima.
Praeguses ümberkujunevas maailmas on rahvuslus nagu Otto Tiefi valitsus. Sellel on nii suur tähtsus, et seda osatakse hinnata ehk alles tagantjärele.
Kas Eesti elab mugavustsoonis?
Poliitiline eliit küll. Puudub diplomaatline julgus. Prantslased soovisid, et osaleksime Kesk–Aafrika missioonil ja meie tormasime ummisjalu kohale nagu Käsu–Antsud.
Mina oleksin öelnud, et ükski meie sõdur ei tõsta jalga Prantsusmaa korraldatud missioonidele enne, kui lõpetatakse Mistralite tehing Venemaaga. Eestlased on käitunud nii kaitsepoliitika küsimustes kui ka üldpoliitilistes küsimustes nagu auksiliaarid, Rooma abisõjaväelased, kellest ei olnud kahju. Peaasi, et leegionärid tulevad koju. See ei ole liitlassuhe. Vanale Euroopale tuleb selgeks teha, et meie ei ole Vana Euroopa auksiliaarid. Me oleme suveräänne riik oma huvidega. Meie heaolu, mure ja õnn on sama tähtis kui prantslaste või sakslaste oma, ja seda on vaja välja öelda, aga selleks on vaja julgust. Ja selleks on vaja ka korralikult inglise keelt osata.
Missuguse europarlamendi fraktsiooniga oleks mõistlik ühineda?
Mina liituksin Euroopa Vabaduse ja Demokraatia fraktsiooniga. Sotsid ja IRL taovad propagandistlikult seda trummi, et valida tuleb neid, kes on suurtes fraktsioonides. Tulla mütsiga lööma ja öelda, et hakkame seal ilma tegema, on vale. Üks IRLi esindaja hajub suures fraktsioonis, kus on ümmarguselt 200 esindajat.
Midagi ei ole teha — veri on paksem kui vesi. Võib ju väita, et fraktsioonid on üle–euroopalised perekonnad, mis ei aja oma riigi asja, aga — sakslasi on seal palju, prantslasi on seal palju, hispaanlasi ja poolakaid on seal vähem, aga ka palju — ja kõik ajavad oma asja.
Ühel saadikul on suures seltskonnas end palju raskem maksma panna kui mõnes väiksemas. Väiksemaid fraktsioone, kes on mõnes põhiküsimuses samal seisukohal, on terve hulk. Ennustuste järgi, mis on europarlamendi tuleva koosseisu kohta tehtud, moodustavad suuruselt kolmanda jõu mitme fraktsiooni peale kokku eurokriitikud, mitte eurofiilid.
Miks Te soovitate valida alternatiivseid poliitilisi jõude?
Et midagi muuta. Valijad ei peaks käituma idioodina, kes kordab üha üht operatsiooni, lootes saada paremat tulemust.
Mitu kohta EKRE saab?
Poliitiline maastik on praegu segamini. Ootus ja soov muutuste järele on tohutult suur. Selles ootuses ja soovis võivad hääled minna ka sinna, mida ükski sotsioloogiline küsitlus ennustada ei oska. Tulevad välja tädi Maalid ja onu Kustid. Ma arvan, et väga paljud tulevad puhtalt igavusest.
Parlamendierakondadel on oma kindel elektoraat, aga on ennustamatu, kelle poolt hääletab kõikuv elektoraat. Nii et me ei jaga karu nahka. Üle ühe koha saada ei ole tõenäoline. Kui mina saan hääled, siis ma lähen. Ma ei hakka petma.
Kes võiks olla Teie valija?
Ma arvan, et meie tuumikvalija on mööda Eestit laiali, väikelinnade ja maainimene. Viimase kahe aastaga on meiega liitunud 400 inimest. Meil on 7700 liiget. Suures osas elavad nad väikelinnades ja maal.
Kas EKRE on marginaalne erakond?
Me oleme ülesehitamise järgus. Kui kaks aastat tagasi oli Põltsamaa kongress, siis oli see hädakongress, kaks järgmist enam mitte. Esialgu oleme marginaalsed toetusnumbrite poolest, aga ma arvan, et numbrid hakkavad kasvama.
Te olete europarlamendi valimiste kontekstis öelnud, et EKRE pikamaajooksu vastu ei pea, vaid läheb välja sprindi peale.
Kui parlamendierakonnad panevad kampaaniasse 250 000 —300 000 eurot, siis see on pikamaajooks. Meil niisuguseid vahendeid ei ole. Meie kampaania läheb maksma 50 000 eurot. See ongi sprint.
Kui pikka iga Te Euroopa Liidule üldse pakute?
See sõltub sellest, missugused jõud ja missugune visoon jäävad kümmekonna aasta jooksul domineerima. Praegu suruvad eurofiilid forsseeritult ja rahvaste tahte vastaselt Euroopat liitriigi suunas. Rahvad seda ei taha.
Euroopale on kõige kahjulikum ja surmavam tahe inimesi vägisi õnnelikuks teha. Ajaloos ei ole see kunagi õnnestunud.
Kui peale jääb realistlik vaade, et Euroopa peab kokku kasvama, mitte kokku keevitatama, kui minnakse tagasi suurema majanduskoostöö ja vähema bürokraatliku direktiivilise koostöö suunas, võib Euroopa Liit jääda püsima.

Allikas: http://online.le.ee/2014/05/23/mart-helme-inimesi-vagisi-onnelikuks-ei-tee/

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP