RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 30. aprill 2014

Eesti Konsrvatiivse Rahvaerakonna üks valimisreklaam


Read more...

Kommentaar | Kellele anda Eesti kodakondsust?




(TIINA KÕRTSINI)
Tore, et Eestis saavad vähemalt probleemist kõik enam-vähem ühtemoodi aru: siinne suur hulk mitte-eesti kodanikke on tõsine oht meie julgeolekule. Aga veel tõsisem oht on see lahendus, mida valitsus välja pakub.
Valitsusliikmed käivad ringi ja lausa manguvad, et siinsed venelased võtaks Eesti kodakondsuse.
Nõudeid peab karmistama
Juriidiliselt võttes ei olegi Eestis praktiliselt kodakondsusetuid inimesi. Venemaa kuulutas 1992. aasta alguses kõik äsja laiali saadetud Nõukogude Liidu kodanikud automaatselt Vene Föderatsiooni kodanikeks. Eestlaste kohta see mõistagi ei käi, sest me ei olnud kunagi õiguslikus mõttes NSV Liidu kodanikud, vaid okupatsiooni all elavad EV kodanikud. Nimetatud seadust kinnitas hiljem ka Vene kohus, kui Leedus elavale endisele sõjaväelasele ei tahetud välja maksta vaid Vene kodanikele ette nähtud raha. Kohus kinnitas, et sõltumata kehtivatest dokumentidest on mees Vene kodanik. See, et Eesti riik lääne survel need inimesed kodakondsusetuks kuulutas ja neile hallid passid jagas, ei muuda asja. Kindlasti ei muuda see asja Kremli silmis, kes nagunii ei lase end segada kitsalt kodakondsuse küsimusest, vaid kaitseb venekeelseid. Eesti ja Läti puhul tähendab see endale võetud õigust meile kallale tungida, kui Venemaale ei meeldi, kuidas Eesti riigis elavad ukrainlased, valgevenelased, osa siinseid armeenlasi või ingerlasi. Venemaal on vaja ettekäänet ja sellega on nagu joodikuga – põhjuse leiab alati.
Ei Krimmis ega Ida-Ukrainas, isegi mitte Kiievis toimunud venelaste ahistamist. Pigem ikka vastupidi, sisuliselt venekeelsetel aladel oli ukrainlane see, kes tundis end oma kodumaal teisejärgulise inimesena.
Aga meil on ka omast kogemusest võimalik õppida. Pronksiööd oleks pidanud isegi pimeda panema nägema, et kodakondsuse jagamine, eriti kui seda tehakse latti vastu maad pannes ilma sisulisi tingimusi esitamata, ei tee kedagi lojaalseks Eestile. Küll aga võimaldab see vaenulikel isikutel pugeda Eesti patriootide ridadesse ja seal segadust külvata, desinformatsiooni levitada, tegutsemisvalmidust torpedeerida. Ühtlasi võimaldab see meie vaenlastel apelleerida Eesti kodanikeõigustele. Elav näide on pronksiöö provokaatorite plaan taas hakata rahvast tänavale tooma ja taguma trummi, et Eesti venekeelseid kiusatakse ning üleüldse on enamik Eesti linnu algselt olnud venelaste asutatud ja asustatud. Praegune valitsus on koalitsioonileppesse kirjutanud, et siin elavad alaealised saavad kodakondsuse automaatselt. See tähendab, ei pea tegema keeleeksamit, kodakondsuseksamit, mitte midagi. Lihtsalt pass kätte ja oledki valimisõigusega eestimaalane. Põhimõtteliselt laiendati sama korda ka pensionäridele: üle 65aastased ei pea enam tegema mitte tõelist keeleeksamit, vaid suulise.
Tekib küsimus, kas sotsid tahavad peale kohalike ka riigikogu valimistel näha sadu tuhandeid Savisaare valijaid? Sotsid ja reformarid kirjutavad koalitsioonileppesse selle, mida Moskva on meilt järjekindlalt nõudnud alates 1991. aasta augustist: et Eestis saaks kõik okupatsioonikolonistid ja nende järglased automaatselt kodakondsuse ja et Eesti oleks sisuliselt kakskeelne riik. Võttis paarkümmend aastat aega, aga nüüd on Moskva oma tahtmist saamas.
Sisuline lojaalsuskontroll
Kõik põhjendused, mis siinse põlisrahva valitseva positsiooni lammutamiseks esitatakse, on loomulikult kas demagoogia või soovmõtlemine. See ei vähenda kohalike professionaalsete nurisejate süüdistusi Eesti või eestlaste vastu, vaadake Ukraina või Linteri-Žuravljovi näidet. See ei vähenda Venemaa ettekäändeid Eesti ründamiseks. Isegi kui meil õnnestuks absoluutne enamus siinseid venelasi teha lojaalseks ja rahulolevaks, ei muudaks seegi mitte midagi: Venemaa saadab siia kas või turismiviisaga provokaatorid, kelle ahistamise peale reageerida. Kremli plaani järgi mängides oleme ette kaotusele määratud. Reageerimise asemel peame haarama initsiatiivi, näitama üles otsustavust ja jõudu.
Esiteks tuleb aru saada, et massi venemeelsete inimeste Eesti kodanikuks vormistamine on meile ohtlik ja sellest tuleb kategooriliselt hoiduda. Eesti kodakondsuse saamist tuleb karmistada, mitte lõdvendada, viies sisse sisuline lojaalsuskontroll.
Teiseks tuleb kõiki Vene kodanikke nendena ka sisuliselt kohelda, nõudes, et nad vormistaks endale kehtivad dokumendid, mitte jagades neile halle passe või veel hullem, Eesti passe. Vene kodanikke saab riigist välja saata, kui nad asuvad siin sisemist rahu rikkuma. Kuhu saab saata hallipassimehed?
Kolmandaks tuleb Euroopa Liidus läbi suruda põhimõte, et alalise Eesti elamisloaga Vene kodanikud saavad vabalt suure liidu piires elada ja töötada – me saame suurest hulgast rahulolematutest lahti ilma.
Ja neljandaks tuleb riigi julgeolekuasutustel aktiivselt ning jõuliselt takistada siinset vene agentide võrgustikku, ruineerides neid majanduslikult, juriidiliselt, propagandistlikult. Hoides neil kogu aeg silma peal, kuulates varjamatult pealt kommunikatsioone, häirides või takistades seda vajadusel. Hoides inimesi luubi all, tehes trahvi iga pisiasja eest alates punasega üle tee minekust lõpetades rahvusliku vaenu õhutamisega.
Venemaa jaoks oleme me sünnist saadik fašistid puhtalt selle tõttu, et me ei taha hakata venelasteks või olla nende orjad. Kui me tahame olla iseenda peremehed, siis tuleb enda eest seista. Mis sest, et see nii idas, läänes kui kohapeal paljudele ei meeldi.

Read more...

Revolutsioon perekonnas: homoseksualismi ideoloogia marksistlikud juured

Hilary White - 07.04.2014

Minult on viimasel ajal sageli küsitud "mis on homoseksualism?". Hakkasin seda mõistet kasutama neist teemadest kirjutades paar aastat tagasi, kui sai selgeks, et meil pole tegemist mitte inimeste rühmaga, vaid konkreetse ideoloogiaga, mida sageli järgivad inimesed, kes ise pole sugugi homoseksuaalid.

Mõne päeva eest andis Peter Tatchell The Guardian'is suhteliselt hea kirjelduse mitte ainult selle liikumise eesmärkidest, vaid ka tema alustest. See poliitiline ideoloogia, mida tema pooldajad akadeemilistes ringkondades nimetavad sageli "queer-teooriaks", on seesama, mida "homoõiguste" eest võitlev liikumine tänapäeval üsna avalikult edendab. Hoolimata sellest, mida meile sisendatakse tema toetajate poolt peavoolu meedias, alates kella kuuestest uudistest ja lõpetades meie armastatuimate situatsioonikomöödiatega, pole selle liikumise puhul sugugi tegemist võitlemisega "võrdsete õiguste“ eest. Tegemist on terve ühiskonna aluskontseptsioonide ümberkirjutamisega. Võin ennustada, et üsna pea otsustavad nad "võrdsuse“ nõudest loobuda, sest see on oma töö juba teinud.

Paljud inimesed kratsivad pead ja küsivad endalt, kuidas küll leiame end äkitselt olukorrast, kus kaks meest võivad omavahel "abielluda", naist võib hüüda "peiuks“ ning meest "mõrsjaks" ning lapsed on taandatud adoptsiooniõiguse pärast peetavate sõdade poliitilise kauplemise peenrahaks, kuigi veel eile tundus, et meile räägiti ainult võrdsetest õigustest. Mis ajast tähendavad "võrdsed õigused" nende fundamentaalsete sotsiaalsete kontseptsioonide lammutamist ja hävitamist?

Kui me aga loeme neid põhjalikumalt, selgitavad homoseksualismi aktivistid meile seda ise ja küllalt otsekoheste sõnadega. Neile pole see kunagi olnud võitlus "võrdsete õiguste" eest, vaid hoopis kogu meie ühiskondliku korralduse ümberkirjutamise eest. "Homoõiguste" liikumine on Peter Thatchelli enda sõnade kohaselt alati olnud "revolutsiooniline, mitte reformaatorlik".


Teised autorid on välja toonud, et seksuaalrevolutsioon on tervikuna marksistlike juurtega ning selles valguses saab selgeks, et homoseksualismi äkiline plahvatus on ainult järjekordne loogiline samm süstemaatilises tegevusprogrammis. Radikaalse feminismi lähedase sugulasena ja marksismi lapselapsena on homoseksualism välja töötatud poliitilis-akadeemilisel "gender-uuringute" tööpõllul. Mitmesuguste lobbyde, valitsusväliste organisatsioonide, vasakäärmuslike poliitikute ning üha võimsamaks muutuvate rahvusvaheliste ringkondade koalitsiooni poolt on seda viimase 30 või 40 aasta jooksul "diskrimineerimisvastase" ja "võrdsustava" seadusandluse vahendusel peale surutud avalikkusele, kelle enamus on selle vastu .

Peter Thatchell on väljapaistev Briti homoseksualist, see tähendab, ta on spetsiifilise poliitilise ja sotsiaalse ideoloogia pooldaja, mida ta tahab näha võidutsemas nii Briti ühiskonnas kui kõikjal mujal. Ta on ka homoseksuaalne mees, see tähendab, ta tunneb seksuaalset külgetõmmet teiste meeste vastu, mis kujutab endast kalduvust, mille põhjuste üle vaidlevad jätkuvalt arstid, psühhiaatrid ja geneetikud. Need kaks mõistet aga ei tähista sama asja. Sellele asjaolule ei pööra tähelepanu paljud inimesed, kes loevad või kirjutavad kultuurisõdadest, mis eriti praeguses väljenduses tunduvad äkitselt olevat keskendunud ainult homoseksuaalsusega seotud küsimustele. Kuid mitte kõik homoseksuaalid pole homoseksualistid ja mitte kõik homoseksualistid pole homoseksuaalid.

Thatchelli artikkel The Guardianis oli ülistuskõne 1971. aastal koostatud dokumendile, mille tema kirjelduse kohaselt koostas "anarhistidest, hipidest, vasakpoolsetest, liberaalidest ja kontrakultuuri aktivistidest" koosnev kollektiiv eesmärgiga tekitada "revolutsioon inimeste teadvuses". Thatchell nimetas seda Geide Vabastamise Rinde Manifesti (Gay Liberation Front: Manifesto) "ühiskondlike ja isiklike muutuste avangardi tegevusprogrammiks". See algas ettepanekuga, et "heteroseksuaalse maskuliinsuse ülemvõimu kukutamine on tõelise vabastamise võti". Thatchell ütles, et see raamat muutis ta elu.

Nagu Thatchell ütleb, võtab Manifest kõik kokku, "kritiseerides homofoobiat, seksismi, abielu, tuumikperekonda, monogaamiat, nooruse ja ilu kultust, patriarhaalsust, homoseksuaalide getostamist ning meeste ja naiste kivistunud soolisi (gender) rolle“ ... ja kõike muud, milles seisneb kogu seksuaalrevolutsiooni kupatus.

Manifest nimetab üsna otsekoheselt alistamisele kuuluvaid peamisi vaenlasi: "Geide rõhumine algab ühiskonna kõige fundamentaalsemast üksusest, milleks on perekond."

"See koosneb mehest kui juhist ja naisest kui tema orjast ning nende lastest, kellele vanemad suruvad ennast peale kui ideaalmudeleid. Selline perekonna vorm töötab iseeneses homoseksuaalsuse vastu."

"Perekonna vorm iseeneses töötab homoseksuaalsuse vastu," ütleb Manifest ja tunnistab, et ainus lahendus sellele on täielik revolutsioon ühiskondlikus korralduses.

Manifest kinnitab selgelt, et "reformist" või "võrdsusest" ei piisa kunagi; vaja on totaalset sotsiaalset revolutsiooni, tsivilisatsiooni täielikku ümberkorraldamist. Manifest ütleb, et reform "ei suuda muuta heteroseksuaalsete inimeste sügavale juurdunud suhtumist, mille kohaselt paremal juhul on homoseksuaalsus nende endi eluviisist madalam, halvemal juhul aga haiglaslik perversioon. Selle suhtumise muutumiseks on vaja midagi enamat, kui reformid, kuna see on juurdunud meie ühiskonna kõige fundamentaalsemas institutsioonis – patriarhaalses perekonnas.“

Manifesti järgi pole perekond mitte "meie õnne ja kindlustunde allikas“, vaid hoopis "rõhuv üksus“, milles "domineeriv mees ja allaheitlik naine" õpetavad lastele "väärasid uskumusi" traditsiooniliste "soorollide" (gender roles) kohta "ammu enne seda, kui me suudame rääkida".


Gender-ideoloogia tuum on kokku võetav järgnevalt: pole olemas "mingeid tõestatud süstemaatilisi erinevusi mehe ja naise vahel peale silmnähtavate bioloogiliste erinevuste. Mehe ja naise suguelundid ning reproduktiivsed süsteemid on erinevad, niisamuti nagu teatud muud laadi füüsilised omadused, kuid kõik erinevused temperamendis, võimetes ja nii edasi, on kasvatuse ja ühiskondliku surve tagajärg. Need pole kaasasündinud."

"Inimolendid võivad olla märksa erinevamad, kui seda lubavad meie konstrueeritud "maskuliinsuse" ja "feminiinsuse" mudelid – me peame olema vabad arenemaks märksa suurema individuaalsusega."

"Kogu meie ühiskond," ütleb Manifest, "on ehitatud patriarhaalse perekonna ja tema mees- ja naisrollide kui pühade struktuuride ümber. Religioon, kehtiv moraal, kunst, kirjandus ja sport on nende stereotüüpide kinnistajad ja tugevdajad. Teiste sõnadega, ühiskond on seksistlik ühiskond, milles igaühe bioloogiline sugu määratleb ära peaaegu kõik, mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb. See on olukord, milles mehed on privilegeeritud olendid ja naised on meestele ainult lisandid ja objektid, mis on määratud nii seksuaalselt kui muul viisil kasutamiseks."

Kõik see tuleb tervenisti ümber lükata ja täielikult välja juurida, enne kui selle asemele saab seada tõelise vabaduse, mida me kõik väärime.

Pole vaja teaduskraadi poliitiliste teooriate alal, et tunda ära sedalaadi keelekasutuse algupära: Heitke endilt endi ahelad, seltsimehed! Tõepoolest, juba põgusa vaatlusega jõuate Geide Vabastamise Manifesti algupärade juurde esimeste marksistide kirjutistes. Antud juhul on see Friedrich Engels, kes kirjutas dokumendi, mis kirjeldas nähtust, mida enamus meist nimetab traditsiooniliseks perekonnaks, pea samasuguste mõistete ja väljendite abil nagu seda hiljem teeb nimetatud Manifest.

Engels nimetas seda nähtust "monogaamseks abieluks", öeldes et "see ei ole mehe ja naise lepitus ning ammugi mitte selle kõrgeim vorm. Vastupidi. See astub ajaloo lavale ühe soo alistamisena teise poolt, tunnistades sugudevahelisest sõjast, millist ei ole tuntud kogu eelajaloolisel perioodil.“

"Esimene ajaloos ilmnev klassivastuolu langeb ühte üksikabielus oleva mehe ja naise vahelise antagonismi arenemisega, ja esimene klassirõhumine – naissoo rõhumisega meessoo poolt."

"Kaasaegne üksikperekond on rajatud naise avalikule või peidetud kodu-orjusele ja kaasaegne ühiskond on mass, mis ei koosne muust kui oma molekulidest üksikperekondadest." Engelsi pakutud lahendust sellele olukorrale me juba teame.

Geide Vabastamise Manifest, nagu ka varasem Engelsi töö, paneb ette, et pärast eneselt "heteroseksismi, meeste privilegeerituse ning traditsiooniliste soorollide türannia“ ahelate heitmist hakkame me kõik elama hiilgavas ja säravas ""uues seksuaalses demokraatias", millest "on pagendatud erootiline häbi ja süütunne"". Praktikas tähendab see enam-vähem sedasama, mis meil on juba praegu: igaüks võib magada igaühega ning mitte kellelgi pole enam mitte kellelegi mingeid pikaajalisi pretensioone, seda isegi abielus ja lastevanemaks olles.

Programmis, mis algas lumepallina "homoabieluga", on nüüdseks selle ideoloogia eestvedajate arvates teostada ainult mõned koristamistööd. Juba on alanud surve abielu niigi laiendatud definitsiooni veelgi suuremaks avardamiseks, et see hõlmaks ka rohkem kui ühte mõlemast soost partnerit ning et legaliseerida ja vastuvõetavaks muuta ka pedofiilia – viimane nimelt "laste õiguste" väljendusena.


Kuid sarnaselt kõikide utoopiliste visioonidega on ka homoseksualismi nõrkuseks võimetus arvestada terve inimloomusega. Homoseksualism seisneb olemuslikult endale kõikelubava noorukiea tunnistamises inimese püsiseisundina ning teistele kõikelubavatele noorukitele kõlab see muidugi hästi. Sa võid saada kõik koogid, mida sa iganes tahad, süüa neid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks ning mitte kunagi muutuda sellest paksuks.

Kahjuks on enamus meist alates 1960-ndatest aastatest kasvatatud mõtlema, et selles programmis peitubki kogu vabaduse mõte ning et selle kindlustamises peitubki demokraatia eesmärk. Seda ideoloogiat propageeriti lastele televisioonis juba siis, kui mina olin veel laps. Ma mäletan valju plärtsatust, mis tehti 1974. aastal TV-s linastatud joonisfilmisarja läbi pealkirjaga "Free to be you and me", milles mitmed sümpaatsed joonisfilmi-tegelased sisendasid 1970-ndate aastate vasakpoolsete ikoonide nagu Marlo Thomase ja Aland Alda häälega, et vale on enda peale võtta või pooldada traditsioonilisi soorolle. See oli gender-ideoloogia mudilastele.

Neile aga, kes seda programmi püüavad praktikasse rakendada, saab kiiresti selgeks, et inimesed pole lihtsalt määratud toimima säärasel viisil ning et terve kultuuri rajamine sellistele ettepanekutele, nagu me oleme kuulnud alates 1960-ndatest aastatest, loob sellise emotsionaalsest ja sotsiaalsest kaosest, kannatustest, üksindusest, vaesusest ja isekusest koosneva masendava seisundi, millist maailm pole seni veel näinud.

Peamine probleem marksistliku unistuse homoseksualistliku versiooni puhul seisneb selles, et sellega tuleb meelitada või sundida nõustuma kõik inimesed. Ma mõtlen kõik inimesed. Marksistlikud teoreetikud on alati teadnud, et utoopia saab toimida ainult siis, kui mitte kellegil ei lubata esitada ühtki vastuväidet. Kõik peavad sellega nõustuma ning ei tohi sallida mitte ühtki dissidentlikku häält, sest see võib terve ettevõtmise loogika seebimullina purustada.

Seepärast on esimene hääl, mis tuleb agressiivselt vaikima sundida, Kiriku hääl, mis pakub inimese saatusele märksa rikkamat ja seeläbi ka viljakamat perspektiivi kui pinnapealne ja kerge materialism ja sensualism. Kirik mõistab ka märksa põhjalikumalt inimloomust ning teab, et kõikelubavus ei ole retsept inimese õnne saavutamiseks… kaugel sellest.

Artikkel avaldati algselt portaalis LifeSiteNews.com.


Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=2238

Read more...

teisipäev, 29. aprill 2014

MATTI ILVES: ÜLEREGULEERITUD ÜHISKOND

Tänaseks oleme jõudmud Euroopa Liidu osariigis selgelt ülereguleeritud ühiskonda ja seetõttu on inimesed kaotanud paljud veel möödunud sajandi lõpul loomulikuna tundunud isiklikud vabadused.

Ma ei hakka siin tooma üksikasju seadustest, mis proovivad meie elu reguleerida, sest neid on kohutavalt palju.
Mitte kaua aega tagasi oli päevakorral anonüümsete kommentaaride keelamine ja võib-olla lisaks kommenteerimise ärakeelamine internetimeedias üldse. Rõõmuga võtaksid sellise keelustamise vastu muidugi enamus ajakirjanikke ja poliitikuid, sest nende poolt toodud "tõdedele" ei tohiks ju vastu vaielda.
Teine teema, mille üle nüüd tuliselt arutleti oli e-sigarettide suitsetajatele kehtestatud piirangud, regulatsioonid ja maksustamine. Kolmandaks räägitakse poliitiliste streikide ärakeelamisest. Neljandaks kiiruseületajate karistamisest juba 1. km/h ületamise eest, samal ajal kui autode spidomeetrid sellse täpsusga kiirust ei ole võimelised näitama jne.

Selline ülereguleerimine tundub olema justkui omaette eesmärk, kuid tegelikult ei ole see nii. Arvatakse, et vohav bürokraatia Euroopa Liidus ja ka Eestis proovib nii vaid enda vajalikust tõestada. Tegelik eesmärk on aga hoopis salakavalam, võtta kõik inimeste eluavaldused range kontrolli alla ja seeläbi kehtestada absoluutne võim esialgu E Liidus ja USA-s.
Samal ajal käib aga propaganda kogukondliku liikumise ergutamiseks (seejuures pole kodanikuliikumistel pole isegi poliitikasse asja, seda nägime kohalikel valimistele järgsel ajal eriti Tartus), üksikisikute õigusi aga piiratakse lausa trastiliselt. Näib, et jälle asutakse kasvatama kollektiivset inimest, see on meile lähiminevikust juba hästi tuttav. Aga siin ei ole midagi imestada, liigub ju terve läänemaailm uusmarksistliku valitsuskorra poole.

Read more...

ALAR TAMMING: Maailma rahandus kui heroiinisõltlane

„Meie ajal enam kriise ei tule.“ - John Maynard Keynes 1927ndal aastal
„Tundub, et aktsiahinnad on jõudnud püsivalt kõrgele tasemele. USA peaökonomist ja Majandusteaduse doktor Irving Fisher 17. oktoobril 1929

Kui vaadata aktsiaturgudel toimuvat, siis võivad maailma majanduse juhtfiguurid käsi kokku hõõruda, kõik näib justkui minevat plaani järgi. Aktsiaturud tegid enneolematu tõusu - Dow Jones tõusis möödunud aastal koguni 26,5%. See oli viimase 18 aasta suurim tõus. Äsja börsile tulnud Twitter on tõusnud peale aktsia turule tulekut rohkem kui 100 protsenti ja tema turuväärtus on üle 31  miljardi dollari. Kuld, kui ebakindluse mõõdupuu, langes möödunud aasal 28% ja lõpetas 12 aastat kestnud tõusu. Tundub et miski ei suuda majanduse edukäiku enam väärata. 2008 aasta kriis on justkui kauge minevik, 1929 aasta kriis on inimeste ajus lihtsalt üks ajalooline sündmus, samas kategoorias Kolumbuse reiside ja musta katkuga millel pole mingit pistmist tänapäevaga.  Ees on heleroosa tulevik. Paraku on selline järeldus, sisuliselt õigete faktide kohta täiesti vale. Meid ei oota ees rahulik kasv ja majanduse areng vaid suured vapustused.
Kui zuumida pilti suuremaks ja uurida aktsiaturul toimuvat põhjalikumalt  siis ilmnevad huvitavad nüansid. Näiteks Twitter, mis kogu oma  7 aastase tegutsemisaja jooksul pole tootnud ühtegi senti kasumit suurendas 2013 esimesel poolaastal võrreldes 2012 aastaga ühes päevas kohta toodetavat kahjumit 217000 dollarilt 380000 dollarile, vähe sellest, käesoleval aastal ei ole ka kasumit tulemas, rääkimata dividendidest vaid pigem on oodata kahjumi suurenemist. Kuid see ei takistanud möödunud aastal Twitteri turuväärtusele 15 miljardit dollari lisandumist.  Kuid Twitter ei ole erand, näiteks internetimängude looja Zynga mis ei plaani selleks ega järgmiseks aastaks kasumit tõusis ligi 70 % ja maksab üle 3miljardi dollari, Yelp, mis samuti toodab järjest kahjumit, kolmekordistas möödnunud aastal oma  aktsiahinda ja maksab nüüd üle 5 miljardi. Kuidas sellised terve mõistuse vastased asjad aset leiavad? Asi on selles, et aktsiaturgude tõusu alus USA-s ei ole ole  tingitud  mitte tööviljakuse kasvust ja kaupade tootmisest vaid see on asendunud kahesõnalise terminiga, milleks on kvantitatiivne lõdvenemine. Enamus inimeste jaoks on see arusaamatu sõnapaar, mille eestikeelne täpsem vaste võiks olla raha trükkmine õhust..
2012  aasta detsembris suurendas USA Föderaalreserv igakuiselt trükitava rahahulka 40 miljardilt 85 miljardit dollarit, et hoida uppuvat paati tasakaalus ja nii-öelda tegusteda oma kodanike huvides, sealt ongi aluse saanud näiline majandusedu ja enneolematu võimalus - omanikel kahjumlike äride pealt ikkagi  endale kasu saada.  Kahjuks ei jagune see raha kõigi inimeste vahel võrdselt, ei ole nii et iga kuu saaksid kõik USA elanikud oma arvele 270 dollarit (just nii suur on ühes kuus lisanduv kogus inimese kohta) vaid see on läinud eelkõige pankadele ja sealt aktsiaturule. Tavalised inimesed selle finantskeemia kasu ei ole siiani tundnud, vaid see on hoidnud pangandussüsteemi kokku kukkumast. Lisada võib veel seda, et kui eraisik trükib katteta raha on see võltsimine, aga kui seda teeb riik siis on see majanduse elavdamine. Tsiteerides klassikuid - Mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale.
Pangandus ja majandussüsteemis toimuvat aitab mõista võrdlus heroiini tarvitajaga. Kui igat katteta raha trükkimist lugeda narkolaksuks siis sarnasusi on siin mitmeid. Heroiini tarvitamine kutsub esile eufooriat. Sama on hetkel aktsiaturgudel. Praeguseks hetkeks on eufooria levinud pangandusest majandusajakirjanikeni, kes harjunud peegeldunud valgusest elama, ülistavad möödunud aasta aktsiaindeksite tõusu, selle asemel, et otsida oma peaga tõusu põhjusi. Eufooria alus on aga süstla otsas olemine ehk igakuine doos kvantitatiivset lõdvenemist. Kuid nii nagu heroiini puhul tahab tarvitaja järjest suuremaid koguseid, tahab seda ka majandus. Siin tasub vaadata tulevikku, sest on oodata süsteemi lisanduvate rahakoguste suurenemist, kuigi Fed väidab , nii nagu ka heroiini sõltlane, et ta püüab koguseid vähendada. Ei tasu end ära lollitada möödunud aasta detsembrikuus toimunud rahatrüki vähenemisest 85 miljardilt 75-le kuus. See on sama kui muidu sõi tarvitaja pulbrit 10-st päevast 9-l, aga nüüd piirdub ainult 7-ga Kahjuks kaasnevad sõltuvuse puhul tarvitamisest loobumisega ärajäämanähud. Selle majanduslik analoogia on depressioon ja kuigi see oleks majandusele tervendav, kardavad maailma poliitikud ja pankurid seda kõige rohkem. Opiaadisõltuvuse korral aga terveks saada ilma valusa ärajäämanähtude etapita pole võimalik. Sama kehtib ka majanduse kohta. Lisada võib veel ühe analoogia. Kui sõltuvusest ka ollakse vabanetud on taasalustamise võimalus endiselt kõrge. See on hästi näha 1929 a. majanduslikku depressiooni meenutades. Kuigi selle alus olid kõikvõimalikud panganduslikud uuendused, mis võimaldaid raha multiplitseerida ehk liigse raha lisandumist süsteemi, ei võetud sellest õppust ja selle asemel, et aktsepteerida reaalsust ja lõpetada liigne kulutamine, mindi ikka uuesti sõltuvuse teed. Kogu 20 sajandi rahanduse ajalugu on inflatsioonide ja hüperinflatsiooniude ajalugu, mille taolist varasematel sajanditel ei tuntud ja mille otsene põhjus on alati olnud katteta raha välja laskmine ehk teiste sõnadega sõltuvusaine kasutamine. Steve H. 
Hanke and Nicholas Krus on identifitseerinud maailma ajaloos 57 hüperinflatsiooni, millest 56 on toimunud 20-ndal sajandil ja üks Prantsusmaal 18 sajandil peale revolutsiooni. Kõikide hüperinflatsioonide ainus põhjus on olnud riikide soov elada üle oma võimete.
Inflatsiooni mõiste oleks siin vaja veel korra lahti rääkida. Tavaliselt peetakse selleks kaupade ja palkade hinna tõusu spiraali, kus üks põhjustab teist. See on tegelikkuses tagajärg – inflatsiooni termini on hästi sõnastanud Murray N. Rothband – Inflatsioon on tagatiseta raha lisandumine süsteemi. Hinna tõus on selles definitsioonis puudu, sest hinnatõus on ainult tagajärg. Kahjuks on sõna inflatsioon tähendus aja jooksul muutunud ja praegu peetakse selleks eelkõige hindade tõusu. Tegeliku hinna tõusu ehk rahatrükkimise kohta praegu termin puudub, siit ka siis need majanduse stimuleerimise ja kvantitaiivse lõdvemise nimetused, nende terminite eesmärk ei ole mitte majandust arendada vaid peita tulevase inflatsioon algupära.
Kahjuks on olemas veel üks analoogia heroiiniga. Sõltuvus ei saa kesta igavesti, heroiini tarvitamisel tuleb piir ette kas tarvitaja surmaga või siis raha otsa lõppemisega. Esimene variant on tarvitajale isegi parem, kuid seda ei saa ühelgi juhul soovitada majandusele. Teise variandi korral hakkab tarvitaja otsima kõikvõimalikke raha hankimismeetodeid, nii legaalseid kui mittelubatuid. Kui minna üle riigi tasandile siis tasub meenutada prantsuse presidendi Gaulle sõnu – USA naudib praegu enneolematut privileegi ta saab maksta oma välisvõlga sisevaluutas, ehk trükkida alati nii palju raha kui ta vajalikuks peab. Ehk teiste sõnadega, ükski maailma riik ei saa keelata neil tarvitamast narkootikumi nii palju kui nad ise tahavad, aga arve saavad nad esitada teistele.  Lisaks on maailma ühe kõige suurema käibega kauba – nafta – hind määratud dollarites. Isegi Venetsueela ja Iraan arveldavad dollarites, sest kaks riigijuhti, kes läksid USA-ga tülli ja plaanisid arveldama hakata muudes vääringutes on lõpetanud oma elu mitte kõige meeldivamalt ja mitte vanadussurma läbi. Kui lisada siia veel nuhkimisskandaal, sest teatavasti kaasneb heroiinisõltuvusega ka moraali langus, siis tundub et lubatud meetodid sõltuvusaine hankimiseks on juba ületatud.
Siinkohal tekkib küsimus, kas maailma eelolevasse kaosesse juhtivad inimesed on lollid. Ma arvan et nad ei ole lollid, kuid kuna nad on süsteemi sees, ei tohi nad riskida oma töökoha kaotusega, lisaks on üksikisik tihti väga võimetu suurtes süsteemides toimivate kollektiivsete mõttemustrite muutmiseks. Meenutame endist N.Liitu, kus saadi küll aru, et süsteem on jätkusuutmatu, aga ei julgetud midagi ette võtta. Ning loomulikult aitab süstla otsas olemine unustada neid probleeme ja on lihtsalt mõnus.
Mis saab edasi. Nagu mainitud ei saa süsteem igavesti kesta. Juba aastal 1949 on Ludwig von Mises on selle ilusti lahti seletanud – Ei ole võimalik vältida lõplikku kollapsit peale majandusbuumi, mille on esile kutsunud krediidi laienemine. Valikud on ainult selles - kas kriis tuleb kiiremini tänu edasisest krediidi laienemisest loobumisele või hiljem totaalse ja lõpliku katastroofina, mis haarab kogu valuutasüsteemi. Ning ta on veel lisanud – “Ei maksa oodata, et mõni loogiline argument või kogemus suudaks raputada nende inimeste religioosset usku, kes loodavad lunastusse krediidi laienemise läbi”.
Kuna iga süsteem kaitseb end viimase hingetõmbeni siis ei ole oodata suuri muutusi vaid tehakse kõik, et praegust olukorda säilitada. Seetõttu on oodata narkopeo jätkumist, sellele järgnevat hiiglaslikku pohmelli ja alles  siis ehk on taas oodata terve mõistuse taastumist. 

Allikas: http://alartamming.blogspot.com/2014/01/maailma-rahandus-kui-heroiinisoltlane.html

Read more...

(:)kivisildnik: (:)valekultuurist valeraha näitel

(:)kivisildnik 
(:)kivisildnik Foto: Erakogu
 
Piinlik on rääkida tänapäeval rahast, aga olgu siis pealegi nii. Selgitan kultuuri alatuid mehhanisme raha näitel. Me elame pangakeskses ühiskonnas ja kui me ei tea, mis raha on, siis me vist ei mõika üldse mitte midagi ning ühelgi jutul pole mõtet.

Ilmselt lugeja nõustub minuga, et dollar oli kunagi palju rohelisem kui praegu ja raha, mis tänapäeval käibel on, erineb oluliselt nendest rahapadadest, mida meil ikka vahel leitakse. Selgitan, kunagi pandi tükk kulda või hõbedat lauale ja see oli raha.
Tänapäeval rahal reaalset väärtust ei ole, on kas tükk paberit või failijupp, ja sinna juurde räägitakse jutte majandusest ja usaldusest. Sina aga usu. Jumalat ei usu keegi, aga kõik peaks uskuma miskipärast pankureid, poliitikuid ja nende tallalakkujaid.
Rahaga on juhtunud see, et kuld on tuuri pandud ning vajadusel valmistavad globaalsed kriminaalid juurde just neile sobiva koguse valeraha. Mainitud tegevus on kurjategijatele kasulik, nad saavad valeraha vahetada reaalsete väärtuste, muuhulgas kulla vastu, panna inimesed lambist tööle ning rahastada väga austatud sõjardeid jms.
Ma väidan, et kultuuriga on juhtunud täpselt sama asi, käibel on kriminaalide loodud valekultuur, mille põhimõte on sarnane valeraha omaga – aidata kurjategijatel saavutada nende räpaseid eesmärke ehk globaalset orjust, loomastumist, häda ja viletsust.
Täpselt nii see on, kultuuri korraldavad needsamad lojused, kes juhivad pangandust ja poliitikat. Isegi kui me kultuurist midagi ei teaks, aga aimaksime, kuidas meid valitsetakse, hoiaksime kultuurist vaistlikult eemale. See peab olema jõledus, ja see ongi jälk.
Kultuur oli ennemuiste mõeldud selleks, et me saaksime maailmas paremini hakkama, et me oleksime varustatud täpse maailmapildiga, mis aitaksid meil saavutada meile endale kasulikke eemärke: ellu jääda, elu edasi kanda, olla vabad ja väärikad.
Valekultuur on selleks, et uusorjanduslik kord saaks meiega teha, mis ta tahab ja et meie ei saaks midagi muud teha, kui seda, mis kästakse. Valekultuuri põhiline sõnum on see, et kõik väärtused on tühjad ning kõik esemed, isikud ja nähtused on võrdsed ja võrdselt head. Kompass, mis näitab üheaegselt igas suunas, on kasutu, aga just selline kompass on valekultuur.
Jutt kõigi asjade võrdsusest on muidugi ilus kuulata, aga tegelikult ei ole mingit võrdsust olemas. Ehkki käib globaalne ja meeleheitlik sõda naiste ja meeste võrdsuse nimel ja sooneutraalsuse eest, on pankurite ja tööliste palgalõhe alati suurem kui meeste ja naiste oma.
Aga see on suhteline ja tühi, sest nii ütlevad pankurite palgalised demokraadid. Hea on tühjust jutlustada, kui sinu heaolu on pangapõhine, aga minu viletsus on tühi ning tuleb sellest, et ma pole piisavalt sooneutraalne.
Nii ma siis pingutan, et olla veelgi sooneutraalsem, kõik pingutavad, ja kui me oleme tublid, saame rikkaks, sest kultuur on meile sellise kindla usu andnud. Ja nii on ­õige, sest kes mõtleb sooneutraalsusele, see ei mõtle Rockefellerile ja tema sulastele.
 
Tamperes
25.04.2014

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/2775118/kivisildnik-valekultuurist-valeraha-naitel

Read more...

esmaspäev, 28. aprill 2014

Teie valikud Euroopa Parlamendi valimistel


Read more...

Vaktsiiniterror ehk uue aja katk

Tundub, et küsimus, kuidas vaktsineerimissurvega ja nakkushaigustega paremini toime tulla, on tekkinud paljudel inimestel, kes vähegi meditsiinisüsteemiga kokku puutuvad. Pakun mõned loogilised ja loodetavasti sisemist rahu kasvatavad mõttekäigud, mis võiks suunata esmalt eneseusalduse ja hirmust vabanemiseni, et vajadusel osata ka erinevaid ravivõimalusi leida ja kasutada.
Alustame üldisest – elu ongi üks pidev risk. Lugematul hulgal spermatosoide riskib eluga, kõik selleks, et saaks sündida üks inimelu. Elus inimese iga hingetõmme on riskiga seotud, alati on miski kaalul. Kui hingad liiga kiiresti, kogud pinget, kui jood liiga vähe vett riskid isegi südameseiskumisega. Ent, me ei pea võtma riske, mida keegi väljastpoolt peale surub, lihtsalt sellepärast, et sel teisel on kas vaja vaktsineerimiskava täita, või et ta tõesti usubki, et paremini ei saagi. Vaktsineerimisloogika on umbes sama, kui lõigata inimestel kohe algusest peale aju välja, sest on teaduslikult tõestatud, et selle kasutamisega võib tekkida probleeme. Või siis, nagu kasutada ühe sääse tabamiseks tuumapommi, mis hävitab kõik muu, peale kujuteldava sääse.
1)Vaktsineerimisest saadav reaalne kaitse on umbes sama olematu, kui teid survestava meditsiinitöötaja isiklik hoolimine ja hilisem vastutus. Kogu vaev ja valu, mis vaktsiinide kõrvalmõjude ja tüsistustega kaasneb, on aga reaalsem, kui oht nendesse haigustesse üldse nakatuda, mille vastu vaktsiinid tehakse. Juba üksnes tõenäosusteooria ei eelista üht suvalist inimest sedavõrd, et teda tabaks juba lapse-eas kõik nakkushaigused, mis maailmas olemas on. Samas leidub alati neid, kes ei nakatu nagunii, olgu nad vaktsineeritud või mitte.
2) Tehes kõik vaktsiinid, satub keha loomulik kaitsevõime ebaloomuliku rünnaku alla, kus korraga tuleb tegeleda lisaks muule saastale, mida vaktsiinid sisaldavad, ka kõigi nõrgestatud viirustega ühekorraga. Kusjuures erinevates kehades käituvad kõik viirused ja bakterid erinevalt ja nii juhtub ka vaktsiinidega. Mõni nakatubki ainult vaktsiini tõttu ja võtab sellega vabatahtlikult või vanema valikul vastu haiguse ja selle kahjustused, mida ta elu jooksul poleks ilma vakstiinita iialgi saanud. Vaktsineerimata keha võib muidugi ka erinevate viirustega nakatuda, kuid tema enda kaitsevõime on selleks hetkeks kunstlikult rikkumata ning sellevõrra hoopis tõhusam.
3)Mõtelge loogiliselt: vaktsiin on üks väheseid tooteid, mis ongi loodud kõigile müümiseks. See on eelkõige toores äri. Ja mis te arvate, miks on just lapsed peamiseks sihtgrupiks valitud? Sest nemad ei saa ise enda eest seista ega vaktsineerimisjärgsete tüsistuste ja valu pärast kedagi vastutusele võtta. Vanemad võivad oma lapsi kannatamas näha, kuid neile saab vastav spetsialist alati ütelda, et nad on millestki valesti aru saanud ning tegelikult on asi milleski muus. Tegelikult on vaktsineerimist teostav tüüp rolli poolest kõigest marionett, kes on oma süsteemis kohustatud tegema seda, mida temalt oodatakse. Mina või Sina võime elult tahta midagi muud ja teha oma valikud ise. Pealegi, me elame ajal, kus tegelikult leidub kõigele mõistlik lahendus ning lisaks on ka tõhus loodusravi kättesaadav.
4)Statistika sellest, kuidas praegused vaktsiinid päästavad elusid, on umbes samasugune konstruktsioon, kui väita nt, et juba 100 miljonit inimest on sellepärast ellu jäänud, et nad on igal teisipäeval kell 4 kodus püsinud. Ja kui üks neist inimestest siis ühel suvalisel kolmapäeval ikkagi nina välja pistab ja jääb auto alla, millise statistika arvele see surm siis kirjutada tuleks? Või mis üldse saaks absoluutse kindlusega tagada elu ja tervise, sellist asja ei ole ju olemaski. Mõni sööb seapekki ja valget saia ja elab ikkagi kauem, kui teine, kes teeb tervisesporti ja toitub tervislikult. Paikapidavast tervisestatistikast saaks rääkida üksnes juhul, kui meil oleks sõltumatud uurijad ja teatud hulk identseid uuritavaid, kelle organismid oleks igas mõttes identsed. Sama on vaktsiinidega ka, nendega seotud ametlikku statistikat näidatakse just sellisena, nagu parasjagu vaja on. Vaktsiinide nö kaitsev toime on erinevatel andmetel isegi oluliselt vähema ajaga, kui kümne aastaga lahtunud, kuid ometi püütakse väita, et just vaktsiinid kaitsevad igas eas inimesi. Ent nii ohututeks ei julge isegi tootjad ise oma toodet reklaamida, et teha ülemaailme lauskampaania – tule kogu perega (või palju sellest veel pärast eelmisi vaktsineerimisi järel on) ja lase hiljemalt iga 10 aasta tagant uus süst teha.  Sellise programmiga kahaneks ravimiturg ilmselt liiga ruttu olematuks, kuna ellujäänutel kaoks usaldus ja surnutele ei saaks enam nagunii midagi müüa. 
5)Viirused ise arenevad kiiremini, kui vaktsiinid. Viirused viivad ennast eluspüsimiseks keskkonnatingumustega vastavusse, vaktsiinid jõuavad aga inimorganismi sellistena, nagu nende koostis aastaid tagasi loodi. Kui nt seagripivakstiini müüa taheti, oli mõjutustaktika kandev sõnum, et ilma süstita on kõik ohus. Ja kui suurem nakatumistelaine möödus, tõdeti avalikult, et vaktsiin tõi loodetud kaitsevõime asemel hoopis narkolepsia ja muud kõrvalmõjud. Looduslikest tõhusatest vahenditest mainiti nt ingverit alles siis, kui vale vaktsiini tõhususest ja ohutusest oli haledalt läbikukkunud.
6)Vaktsiinide pooldajad räägivad tihtipeale ka epideemiatest, mille lõpp püütakse kirjutada vaktsiinide arvele. Varjates tõsiasja, et ajalooliselt laastamistööd teinud epideemiad olid vaktsiinide loomise hetkeks juba ise suurema osa nõrgemast geneetikast hävitanud ning vaktsiinid vaid võimendasid looduslikku valikut. Juba puhtloogiliselt saab kunagiste epideemiate taandumise taga olla eelkõige sotsiaalmajanduslike tingimuste paranemine, mis tõi kaasa mitmekülgsema toidu ja arstiabi kättesaadavuse ning paremad hügieenitingimused.
7)Püütakse väita, et just tänu vaktsiinidele on vastavate nakkushaiguste levik kontrolli alla saadud. Jah, täpselt seda viiruse- või bakteritüve, mis 200 aastat tagasi levis, kindlasti enam samas ulatuses ei ole, aga mitte vaktsiinide tõttu, vaid mh loomuliku evolutsiooniprotsessi tõttu. Vaktsiinide tõttu on meil aga hoopis hulk uusi, spetsiaalselt praeguse vaktsiini tingimustes ellujäämiseks kohastunud viiruseid ja baktereid, millest osa püsib elujõulisena ainult tänu sellele, et neid laboritingimustes üha uutesse vaktsiinidesse lisamiseks kasvatakse. Nende kasvumaterjal ei ole muidugi suhkrulahus või helge päikesevalgus, vaid elusrakud nt aborditud loodetest. 
8)Levinud hurjutamine on ka see, et kui ei vaktsineeri, sead teised ohtu. Kui need teised on vaktsineeritud, siis kannavad nemad ise juba nõrgestatud viirust edasi, ega kujuta ettegi kui suur oht see on. Pole võimatu, et üks vaktsineeritu nakatub ainult vaktsiini enda tõttu ja nakatab omakorda teist vakstineeritut, kes siis keda ohtu pani, kui kõik arvasid, et vaktsiin ongi lahendus? Seega, tuleb kuulata eelkõige enda sisetunnet ja küsida endalt, millist ohtu kujutab endast vaktsineerimine, mitte selle tegemata jätmine. Ja kes vähegi laiemalt mõtelda suudab ning ennast ja maailma ka füüsilisest aspektist laiemalt tajub, võiks mõtelda ka sellele, missugune on see tegelik süstelahusesse kodeeritud sõnum, mis mõjutab enamat kui üksnes füüsilist keha. Minu meelest on vaktsiinid nüristav vägivald, mille tuhmistavat ning edasistele sõltuvustele pinnast rajavat toimeti ei tohiks samuti alahinnata. Ehk lihtsustatult, kui keha saab kohe peale sündi süstelahusega sõnumi, et sul pole vaja ise mõtelda, sinu eest mõteldakse, siis kuidas hing sellele reageerida võiks? Segaduse, allasurutuse, ängi ning nõutu küsimusega, milleks mulle see mürk, kui ma seda ju ometi ei vaja? Ja mis sellele järgneb? Järgmine süst ja taas tagasilangus kõigis meeltes. Sellest hävitavast sekkumisest toibuvad täielikult vaid vähesed, enamusele jääbki sisse nö programm, mis hakkab ka edaspidi selget mõtlemist takistama, suunates ebamugavuse ja hirmu puhul järgmiste põgenemist võimaldavate mürkide juurde, nagu alkohol, juhmistava mõjuga toidud ja muud meelemürgid.
9)Vaktsiin ei ole see, mida see propageerijate poolt väidetakse olevat. Põhiküsimus ehk oht, mida vaktsiiniga püütakse ära hoida on üks või teine nakkushaigus või infektsioon. Need ei ole midagi ülimuslikku võrreldes teiste haigustega ei ohtlikkuse ega ravivõimaluste poolest. Iga nakkuse ja haiguse ravis on tervenemiseks lisaks tugevale tahtejõule olulised 3 komponenti: õige ajastus, individuaalne lähenemine ja optimaalne sekkumine. Vaktsineerides vastsündinut B-hepatiidi vastu ei arvestata neist ühegagi, aga samas kaup ju müüja poolt õiglane – vakstiini eesmärk ei olegi tervenemine või ravi. See on hirmupõhine toode, mis müüb kõige paremini väheste teadmiste ja hirmuga manipuleerituse tingimustes. 
10)Vaadakem vaktsiinide tootmist kui mis tahes kauba tootmist. Selles on kolossaalsed vahed laiatarbeturul parasjagu müüdava kauba ja tootearenduses olevate tulevikuprojektide vahel. Eriti just selles osas, missugust infot valdavad need, kes püüavad hetkel enda müüdavast tootest paremat luua. Nad teavad hästi, et hetketootel on palju vigu, aga nad ei ütle seda neile, kes peaksid arvama, et hetketoode ongi parim, mis olla saab. Ehk teisisõnu, vaktsiinitööstus areneb edasi, kuid mis peamine, ka inimeste tervisest siiralt huvitatud teadlased töötavad pidevalt uute lahenduste kallal. Seepärast, ei ole ka otsest põhjust välistada vaktsiinide vajalikkust ja otstarvet iseenesest. Sest tulevikus on vaktsiin hoopis midagi muud, kui täna, ilmestades praeguste vakstiinide ohtlikkust ja absurdseid vastuolusid veelgi selgemalt.  
Lõpetuseks väike soovitus juhuks, kui vaielda pole mõtet aga vakstsineerimispakkumist vägisi heaks pidada ka ei saa. Ütelge neile lihtsalt: tehke paremad vaktsiinid, siis räägime edasi. 
Lisainfot otsustamiseks leiab siit:
Teadlane: tuleviku vaktsiinid võiksid olla, nagu toit:
Hepatiidi looduslik ravi:
Põhjalikku ja tõestatud infot lapsevanemale sellest, mida vaktsiinid lastega tegelikult teevad: http://vactruth.com/2013/11/26/vaccine-associated-polio/
Lihtne ja põhjalik eestikeelne ülevaade vaktsineerimisega seotud ohtudest ja põhiküsimustest: http://web.zone.ee/vaktsineerimisest/uurimustoo.htm
Vaktsiinid põhjustavad autismi, 22 kliinilist uuringut selle tõestuseks:
 

Read more...

Ege Hirv piirileppest: riigi juriidiline järjepidevus hävitatakse ühe paberilehega


800px ToompeaCastle 300x240 Ege Hirv piirileppest: riigi juriidiline järjepidevus hävitatakse ühe paberilehegaAastal 2005 andis õiguskantsler Allar Jõks selge juriidilise hinnangu piirileppe asjus ja teatas Riigikogu väliskomisjonile oma seisukohtades, mida refereeriti ka meedias, järgmist: “Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa lugeda iseenesestmõistetavaks. Kuna ratifitseerimisele kuuluvad piirilepingud Tartu rahulepingut ei nimeta, siis ei kohaldu neile automaatselt ka Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 30 (”Ühes ja samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute kohaldamine”). Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti vabariik tacite nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on oma kehtivuse juba varasemalt (1940. aastal) minetanud või 2005. aasta piirileping asendab ratifitseerimisel Tartu rahulepingu täies ulatuses, muutes viimase sisuliselt kehtetuks või unarusse langenuks.”

Kõik huvilised võivad need seisukohad meediast ja Riigikogu arhiividest üles otsida. Mis on siis alates 2005. aastast tänaseni riigis muutunud, et meedias välditakse teemat ja isegi ei arutleta riigi juriidilise hävitamise üle ühe paberilehega. Riik on moraalselt ja õiguslikult sedavõrd laostunud, et keegi isegi ei tõtta hävingut peatama .Mahamärgitud kontrolljoon on pidanud 20 aastat ja peab vastu veel järgmised 20 aastat, ilma et peaks tekitama juriidilise kaose riigis ühe kuritegeliku leppega ja loobuma rahvusvaheliste konventsioonide kaitsest.
Räägitakse 5,2 % riigi territooriumi loovutusest, hinnatakse seda maad 50 miljardi euro väärtuseks, räägitakse kontrolljoone tagusest  laotunud infrastruktuurist ja sellest, et me neid elanikke ju oma riigi koosseisu ei soovi, et 100 miljoni euro eest tekib riigi vastu nõudeid kodanikel, kellede tagastamata maad jäävad kontrolljoone taha jne.
Aga põhiprobleem on ju hoopis mujal – põhiprobleemi on Allar Jõks 2005. aastal juba sõnastanud – ilma Tartu rahulepingut piirilepetes mainimata kaob ka kontrolljoonest siiapoole jääva riigi õiguslik järjepidevus. Me ei kaota 2. mail Riigikogus teisel lugemisel lepet ratifitseerides mitte 5,2 % riigi territooriumist, vaid me kaotame kogu riigi. Ma kordan – ME KAOTAME KOGU RIIGI.
Paeti – Lavrovi pakt, nagu seda 18. veebruaril 2014 allakirjutatud juriidiliselt küündimatut, eksitavat ja kümneid kehtivaid EV seadusi rikkuvat teksti kutsutakse, on Eesti Vabariigi surmatunnistus.
Kas seda te soovitegi, kodanikud riigikogulased, kodanikud kapolased, kodanikud kaitseväelased, kodanikud juriidilise kõrgharidusega, kodanikud diplomaadid, kodanikud erakondlased, kodanikud meediategelased – matta oma riik 2. mail ja endid jälle vaikides orjadeks müüa? Sandikopikate eest.

Ege Hirv

Foto: Terker / Wikimedia Commons

Allikas: http://www.telegram.ee/arvamus/ege-hirv-piirileppest-riik-havitatakse-juriidiliselt-uhe-paberilehega#.U10TXlWSz_d

Read more...

pühapäev, 27. aprill 2014

Pühapäevased pildid


Read more...

Maatriks 25.04.2014

Saates tuleb juttu ühiskonna eetilistest liidritest, missioonist ja pühendumisest.

Link: http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=13734

Read more...

OVERTONI AKEN

Avaldan "mulgi" pika kommentaari ühele artiklile.

Kogu progressiivne inimkond , nagu meile räägitakse , võttis täiesti loomulikult vastu geid , nende subkultuuri , nende reeglid sõlmida abielusid , lapsendada lapsi ja propageerida enda seksuaalset orientatsiooni koolides ja lasteaedades . Meile räägitakse , et kõik see on – loomulik asjade käik . Meile valetatakse !
Vale „Loomulikust asjade käigust“ lükkas ümber ameerika sotsioloog Joseph Overton , kirjeldades mehhanismi , kuidas muudetakse suhtumist kunagi selle ühiskonna jaoks kehtinud printsipiaalsetesse küsimustesse . Lugege see kirjeldus läbi ja saab selgeks , kuidas legaliseeritakse homoseksualism ja samasoo abielud . Saab ilmselgeks , et töö pedofiilia ja intsesti legaliseerimisel saab olema Euroopas juba lähiaastatel lõpule viidud . Nagu ka muideks laste eutanaasia .
Mida veel on võimalik sealt meie maailma välja tirida , kasutades Overtoni poolt kirjeldatud tehnoloogiat ? See töötab tõrgeteta .
Joseph P. Overton (1960-2003) ühiskondliku poliitika keskuse Mackinac Center vanem viitsepresident Hukkus lennukatastroofis . Formuleeris mudeli - ühiskondliku arvamuse muutmine ettekujutatud probleemist . Tema surma järgselt sai mudel nimeks „ Overtoni Aken “ . Joseph Overton kirjeldas , kuidas ühiskonnale täiesti vastuvõetamatud ideed olid ühiskondliku põlguse solgitünnist välja tõstetud , puhtaks pestud ja lõppude - lõpuks , seadusandlikult kinnitatud .
Kooskõlas Overtoni võimaluste Aknaga , on igal probleemil , või ideel ühiskonnas , olemas oma nn. võimaluste aken . Selle akna piires võidakse , või mitte , seda ideed arutada , avalikult toetada , propageerida , püüda seda seadusandlikult kinnitada . Akent liigutatakse , muutes sellega võimaluste piire , „mõeldamatu“ , st. ühiskonna moraalile täiesti vastuvõetamatu , täielikult välistatud staadiumist , staadiumini „aktuaalne poliitika“ , st . juba laialt arutletav , massiteadvusega vastuvõetud ja seadustes kinnitatud .
See pole mitte ajupesu , kui niisugune , vaid palju peenem tehnoloogia . Efektiivseteks teeb nad järje-kindel , süsteemne kasutamine ja mõjutamise fakti enese märkamatus ühiskonna - ohvrile .
Allpool lahkan ma näidete toel , kuidas samm-sammult hakkab ühiskond algul arutlema millestki vastu-võetamatust , seejärel lugema seda kohaseks , aga lõpuks lepib uue seadusega , mis kinnitab ja kaitseb kunagi ühiskonnale täiesti vastuvõetamatut .
Võtame näiteks midagi täiesti kujuteldamatut . Näiteks , kannibalism , st . ideed , legaliseerida kodanike õigust üksteist süüa . Piisavalt räige näide ?
Kuid kõigile on ilmselge , et kohe nüüd (2014 a.) , pole võimalusi kannibalismi propaganda realiseerimiseks – ühiskond tõuseks tagajalgele . Selline situatsioon tähendab , et kannibalismi legaliseerimise probleem asub võimaluste aknas nullstaadiumis . Overtoni teooria järgi nimetatakse seda staadiumi „mõeldamatuks“ . Modelleerime nüüd , kuidas see mõeldamatu saab realiseeritud , läbides kõik võimaluste akna staadiumid .

TEHNOLOOGIA
Veelkord kordan , Overton kirjeldas TEHNOLOOGIAT , mis lubab legaliseerida mistahes ideed .
Pöörake tähelepanu ! Ta ei pakkunud kontseptsiooni , ei formuleerinud mingil moel omi mõtteid – ta kirjeldas töötavat tehnoloogiat . St. Sellist tegevuste järjestust , mille täitmine viib vältimatult soovitud tulemusele . Inimühiskondade hävitamise relvana võib selline tehnoloogia olla tuumapommist efektiivsem .
Kannibalismi teema on ühiskonnas veel täiesti vastuvõetamatu . Sel teemal pole soovitav arutleda ei meedias , seda enam korralikus seltskonnas . Seni on see mõeldamatu , absurdne , keelatud ilming . Seoses sellega , Overtoni akna esimene liigutus – viia kannibalismi teema mõeldamatu faasist radikaalse faasi .
Meil on ju sõnavabadus ? No miks siis mitte rääkida kannibalismist ? Üldiselt on teadlastele ette nähtud rääkida kõigest – nendele ei eksisteeri keelatud teemasid , nad peavad kõike tundma õppima . Aga kui asi on nii , siis kutsume kokku etnoloogilise sümpoosiumi teemal „Eksootilised kombed Polüneesia suguharudes “ . Arutleme sellel ainese ajalugu , viime ta teaduse masinavärki ja saame kannibalismist autoriteetse arvamuse fakti . Näete , osutub , et inimeste söömisest võib eelarvamus-teta rääkida , jäädes seejuures justkui teadusliku respektaabluse piiresse .
Overtoni Aken juba liikus . St. Juba on täheldatav positsioonide ümbervaatamine .
Sellega on tagatud ühiskonna leppimatu eitusega suhtumise üleminek palju positiivsemale suhtumisele .
Samaaegselt teaduslähedase diskusiooniga , peab tingimata ilmuma mingi „Radikaalsete kannibalide ühendus“ . Ja las see olla esindatud vaid internetis – radikaalseid kannibale märgatakse tingimata ja tsiteeritakse kõigis vajalikes meedia vormides .
Esiteks , see on veel üks fakt väljaütlemistest . Ja teiseks , epateerivad jätised sellisest spetsiaalsest genesisest on vajalikud loomaks radikaalse hirmutise kuvandit . Need saavad olema „halvad kannibalid“ , vastukaaluks teisele hirmutisele – „fašistidele , kes kutsuvad üles põletama tuleriidal mitte enda sarnaseid“ . Kuid hirmutistest vähe edaspidi . Alustuseks on piisav trükkida jutustusi sellest , mida arvavad inimeste söömisest briti teadlased ja mingid radikaalsed heidikud teisest tõust.
Overtoni Akna esimese liigutuse tulemus : Vastuvõetamatu teema viidi ringlusse , tabu desakraliseeriti , toimus probleemi ühemõttelisuse lagunemine – loodi „hall tsoon“ .

MIKS KA MITTE ?
Järgneva sammuga liigub Aken edasi ja viib kannibalismi teema radikaalsest tsoonist võimalikkuse tsooni . Selles staadiumis jätkame „teadlaste“ tsiteerimist . Ei saa ju ära pöörduda teadmistest ? Kannibalismist . Igaüks , kes keeldub sellest arutlemast , peab olema märgistatud silmakirjaliku ja võltsvaga nimetusega .
Mõistes hukka võltsvagadust , on tingimata vajalik välja mõelda elegantne nimetus kannibalismile .Et igasugused fašistid ei julgeks teisitimõtlejatele kaela riputada täht „K“ -ga seotud omadussõnu .
Tähelepanu ! Eufemismi loomine – see on väga tähtis moment . Mõeldamatu idee legaliseerimiseks on hädavajalik selle tegeliku nimetuse vahetus .
Enam pole kannibalismi . Nüüdsest nimetatakse seda , näiteks , antropofaagia . Kuid ka see termin asendatakse juba varsti , tunnistades , et ka see määratlus on solvav .
Uute nimetuste väljamõtlemise eesmärgiks on viia probleemi sisu eemale selle tähistusest , rebida sõnavorm lahti selle sisust , jätta oma ideoloogilised vaenlased ilma keelest . Kannibalism muundub antropofaagiaks , seejärel antropofiiliaks , sarnaselt sellele , kuidas kurjategija muudab nimesid ja passe . Paraleelselt nimemängudega toimub toetuspretsedendi loomine – ajaloolise , mütoloogilise , aktuaalse , või lihtsalt väljamõeldud , kuid peamine – legitiimse . See leitakse , või mõeldakse välja , kui „tõestus“ sellele , et antropofiilia võib põhimõtteliselt olla seadustatud .
„ Meile palju lähedasematel kristlastel , seda enam , on antropofiiliaga kõik kõige paremas korras ! Siiamaani joovad nad verd ja söövad oma jumala ihu rituaalselt . Te ju ei süüdista kristlikku kirikut milleski ? Ja kes te üldse sellised olete , k......t teid võtaks ? „ Selle etapi bakhanaali peamine ülesanne – kasvõi osaliselt viia inimeste söömine välja kriminaalvastutusest . Kasvõi korraks , kasvõi mingiks ajalooliseks momendiks .

NII ONGI VAJA
Peale seda , kui on loodud legitimeeriv pretsedent , ilmub võimalus Overtoni Akna liigutamiseks võimaluste tsoonist ratsionaalsuse tsooni . See on kolmas etapp . Milles lõpetatakse ühtse probleemi purustamine . „ Inimeste söömise soov on inimestesse geneetiliselt sisse kodeeritud , see on tema loomuses „ , „Vahetevahel on hädavajalik süüa inimest , on olemas määramatud asjaolud“ , „ On inimesi , kes soovivad , et neid süüakse“ , „ Antropofiile provotseeriti!“ , „Keelatud vili on alati magus“ , „Vaba inimene omab õigust otsustada , mida ta sööb“ , „Ärge peitke informatsiooni ja las igaüks mõistab kes ta on – antropofiil , või antropofoob „ , „ Aga kas on antropofiiliast kahju ? Selle vältimatus pole tõestatud“ .
Ühiskonna teadvuses luuakse kunstlikult probleemi eest „lahinguväli“ . Äärtele paigutatakse hirmutised – spetsiaalsel moel ilmunud kannibalismi radikaalsetest toetajatest ja radikaalsetest vastastest . Reaalsetest vastastest – st. Normaalsetest inimestest , kes ei soovi jääda ükskõikseks inimsöömise probleemile – püütakse pakkida hirmutiste hulka ja panna nad radikaalsete vihkajate nimekirja . Nende hirmutiste roll – aktiivselt luua hullude psühhide kuvand – agressiivsed , fašistlikud antropofiilia vihkajad , kes kutsuvad üles inimsööjaid , juute , kommuniste ja neegreid elusalt põletama . Meedia juuresolek kindlustab kõigile loetletuile , peale reaalsete vastaste , legaalsuse . Sellise asjade käigu juures , need ise , nn. antropofiilid jäävad justkui hirmutiste vahel keskele , „mõistuse territooriumile“ , kustkohast kogu paatosega „inimlikkus ja terve mõistus „ arvustavad „ igat masti fašiste“ . Sellel etapil tõestavad „teadlased“ ja ajakirjanikud , et inimkond on kogu oma ajaloo jooksul aeg-ajalt söönud üksteist ja see on normaalne .Nüüd võib antropofiilia teema viia ratsionaalsuse tsoonist üle populaarse kategooriasse . Overtoni Aken liigub edasi .
Kannibalismi teema populariseerimiseks on hädavajalik sellele toetus popp-kontingendi poolt , seostades seda ajalooliste ja mütoloogiliste isiksustega , aga võimalusel ka kaasaegsete meediapersoonidega . Antropofiilia tungib massiliselt uudistesse ja jutusaadetesse . Inimesi süüakse laiatarbe filmides , laulude sõnades ja videoklippides .Üht populariseerimise võtet nimetatakse „ Vaata ümberringi!“ , „Kas te siis ei teadnudki , et üks tuntud helilooja – seesama ? ....on antropofiil.“ , „ Aga üks kõigile tuntud poola stsenarist – oli kogu elu antropofiil , teda isegi jälitati selle eest. „ , „Aga kui palju neid psühhidena kinni istusid ! Kuipalju miljoneid maalt välja saadeti , ilma kodakondsuseta jäeti! ....Muuseas , teile on tuttav Leedi Gaga uus klipp „Eat me baby“?
Antud etapil viiakse töödeldav teema TOPP-i ja see hakkab autonoomselt end massimeedias , šhoubisnesis , poliitikas taastootma . Teine efektiivne võte : probleemi olemus leierdatakse aktiivselt informatsiooni operaatorite ( ajakirjanike , telesaadete juhtide , ühiskonna juhtide , jne.) poolt läbi , lõigates diskussioonidest välja spetsialistid . Seejärel , momendil , kui kõigil hakkas juba igav ja probleemi arutlus sumbus tupikus , ilmub spetsiaalsel kombel välja valitud professionaal ja räägib : „ Härrased , tegelikult pole asjad hoopiski nii . Ja asi on hoopis selles , mitte teises , ning on vaja teha seda ja toda – ja annab sel ajal küllaltki kindla suuna , mille tendetslikus on „Aknaga“ ette antud . Legaliseerimise pooldajate õigustamiseks kasutatakse kurjategijate inimlikustamist , luues neile positiivset kuvandit mis ei haaku kuriteo iseloomuga . „ Need pole ju loomeinimesed . No sõi naise ära ja mis siis ? „ , „ Nad armastavad siiralt oma ohvreid . Sööb , tähendab armastab ! „ , „ Atropofiilidel on kõrgeim IQ ja kõiges muus hoiavad nad kinni rangest moraalist“ , „ Antropofiilid on ise ohvrid , elu sundis neid“ , „ „ Neid kasvatati nii“ jne. Sellised väljakeerutamised on tok-šhoude soolaks . „ Me räägime teile traagilise armastuse ajaloo ! Ta soovis temakest ära süüa ! Aga temake vaid soovis olla söödud ! Kes oleme meie , et neid hukka mõista ? Vahest on see – armastus ? Kes te olete sellised , et astuda armastuse teele ette ?!“

MEIE OLEME SIIN VÕIM
Viienda Overtoni Akna liikumise etapini jõutakse , kui teema on kuumutatud võimaluseni viia see üle populaarse kategooriast aktuaalse poliitika kategooriasse . Algab seadusandliku baasi ettevalmis-tamine . Võimu juures olevad lobistide grupeeringud konsolideeruvad ja väljuvad varjust . Trükivalgust näevad sotsioloogilised küsitlused , mis justkui kinnitavad suurt kannibalismi toetajate protsenti . Poliitikud hakkavad veeretama proovipalle avalikel kõnedel selle teema seadusandlikuks kinnitam-iseks . Ühiskonna teadvusse sisestatakse uus dogma - „inimeste söömise keelamine on keelatud“ .
See on liberalismi firmatoit – tolerantsus , kui keeld tabule , keeld paranemisele ja hoiatus ühiskonnale hukatuslikest kõrvalekalletest . Viimase Akna liikumise etapi ajal „popolaarsest“ „aktuaalsesse poliitikasse “ on ühiskond juba murtud . Tema kõige elavam osa püüab kuidagi vastu tõrkuda veel hiljaaegu mõeldamatute asjade seadusandlikule kinnitamisele . Kuid tervikuna on ühiskond juba murtud . Ta juba leppis kaotusega . On vastu võetud seadused , muudetud (lammutatud) inimese eksistentsi normid , edasiste arutlustega veereb see teema koolideni , lasteaedadeni , mis tähendab , et järgnev põlvkond kasvab hoopis ilma ellujäämise šansita . Nii oli pederastia legaliseerimisega (nüüd nõuavad nad , et neid geideks nimetataks) . Nüüd , meie silme all , legaliseerib Euroopa intsesti ja laste eutanaasia .

KUIDAS LAMMUTADA TEHNOLOOGIA
Overtoni kirjeldatud võimaluste Aken liigub kergemini tolerantses ühiskonnas . Sellises ühiskonnas , milles puuduvad ideaalid ja nagu tagajärg , pole selget hea ja halva piiritlust. Te soovite rääkida sellest , et teie ema - on libu ? Soovite sellest trükkida ettekande ajakirjas ? Laulda laulu . Lõppude lõpuks tõestada , et libu olla – see on normaalne ja isegi vajalik ? See ongi ülalpool kirjeldatud tehnoloogia , mis toetub kõikelubatavusele. Pole tabusid . Mitte midagi püha . Puuduvad sakraalsed mõisted , milliste arutelu keelatud , aga nende poriga loopimine lõigataks viivitamatult läbi . Kõike seda pole . Kuid mis on ? On nn. Sõnavabadus , muudetud inimsusestatuse vabaduseks . Meie silme all , üksteise järel , eemaldatakse ühiskonda enesehävitusest piiravad raamid. Nüüd on tee sinna valla . Sa arvad , et üksikisikuna ei suuda midagi muuta ? Sul on täielikult õigus , üksikult ei suuda inimene mitte kuraditki . Kuid sa oled kohustatud jääma inimeseks . Aga inimene on võimeline leidma lahenduse igale probleemile . Ja mida ei suuda üks – teevad ühise idee nimel ühinenud inimesed .
_______________
Muide, see kommentaar oli korduvalt artikli juurest kustutatud! Tsensorid tegutsevad jõudu säästmata.
M.I.

Read more...

laupäev, 26. aprill 2014

MATTI ILVES: SALLIVUSELE PÜHENDATUD KONVERENTS USA-s LÕPPES PEKSMISTEGA!

Kunagi ma kirjutasin, et Euroopa feministid on hullunud (SIIN), kuid hullemad on veel USA naisõiguslased ja "sallivuslased".

Diversiteedile ja sallivusele pühendatud konverents USA-s lõppes juba esimesel õhtul osavõtjate vahelise vägivallatsemise ja peksmistega.
Keegi ei oleks seda võinud ennustada, et õilsatel eesmaärkidel kokku kutsutud konverents, mis pidi kestma neli päeva, tuleb lõpetada juba esimesel õhtul. Kohale kutsuti politsei ja raskustega õnnestus vägivald peatada ja konverents laiali saata. Ameerika "progressiivne üldsus" ei suuda sellest kuidagi aru saada, kuidas ei suudeta vastu võtta maailmavaadet, kus  tunnistatakse igasugust mitmekesisust: rassilist, seksuaalset ja religiooset kui olemuselt igati võrdset.

Tennesee osariigis Nashville´s said kokku edumeelsed anti-rassistid, feministid, LGBT(lespid, geid, biseksuaalid ja transseksuaalid) õiguste eest võitlejad, kodanikuõiguste aktivistid ning usu vähemusgruppide esindajad, moslemid ja humanistlikud juudid. Eesmärk oli näidata maailmale, et rahumeelne kooseksisteerimine ja tolerantsus on võimalik ja viib parema, turvalisema ja valgustatud maailma poole kõigile.

Konverentisl hiilgas "sallivusega" eriti feministide peaesineja Adriana Loeb-Horowitz, ta alustas oma esinemist märkides, et nii kaua kui mehed on olemas on nad alati rõhutud naisi. Pakkudes ka probleemile lahenduse, soovitas ta meessoo kaotamist kohustulike kastreerimiste läbi ja kastreerimata meeste vangistamist jne, samasuguses võikas stiilis. Loeb-Horowitz lõpetas ettekande sellega, et inimsugu peaks koosnema ainult naistest ja paljunemine viidaks läbi kas kloonimise teel või kunstlikku viljastamist kasutades, siis selline maailm oleks märksa parem koht elamiseks.
Selliseid äärmuslikke kõnesid oli veel teisigi ja kentsaksas on see, et need kõlasid immigrantide poolt moodustatud riigis, väidetavalt demokraatlikus USA-s. Mis saaks sellise koosseisuga konverentside puhul veel rahvusriikides?

Ka meie homoseksuaalide õiguste eest võitlejad näitavad sallivuse asemel üles äärmist sallimatust ja suruvad ühiskonnale enda arvamusi õukonnameedia (teisitimõtlejatele sõna ei anta) ja reeturpoliitikuid kasutades (neid on rõhuv enamus) seadusandluse abil peale.

Kasutatud allikas: http://diversitychronicle.wordpress.com/2014/03/13/diversity-conference-shut-down-amid-shocking-violence/
________________
Läänemaailmas on sallivus läinud juba nii suureks, et "oma õidusi" on asunud nõudma ka tõelised värdjad, lugege SIIT ja SIIT.

Read more...

Eesti Päevaleht süüdistab meid vihakõnes

Hea Matti Ilves!
Tänases Eesti päevalehes on Kärt Anvelt (kes on homopartnerluse läbisurumist toetava justiitsministrer Andres Anvelti teine abikaasa) avaldanud artikli , milles süüdistab mind "vihakõnes"
ja "vihaste kirjade saatmises".

See on järjekordne näide alusetust süüdistamisest ja sildistamisest, millega homoaktivistid ja nende kaastöötajad meid pidevalt heidutada püüavad.
Ärgem tehkem sellest välja!

Tegelikult ei ole justiitsministri proual mulle ette heita mitte midagi muud kui seda, et olen tõepoolest andnud riigikogu liikmetele täiesti avalikult ja varjamatult teada, et kui nad hääletavad homosuhetele õigusliku tunnustuse poolt, justkui need kujutaks endast abielu ja perekonnaga võrdväärset kooslust, siis teeme kõik oleneva, et kümned tuhanded inimesed üle Eesti jätaksid nad oma toetusest ilma.

Ja seda sama seisukohta kavatsen ma mitte tagasi tõmmata, vaid veelgi enam rõhutada.

Poliitikud kardavad valijate toetuse kaotust rohkem kui midagi muud, mistõttu peame nii Teie kui ka mina tõepoolest selle eest hoolitsema, et ei meie ise, meie pereliikmed, meie sõbrad, meie kolleegid ega keegi teine ei annaks oma häält ühelegi poliitikule, kes ei pea vajalikuks austada kümnete tuhandete inimeste häält ega ka meie ühiskonna kõlbelisi alusväärtusi.

Seepärast kutsun Teid väljendama seda seisukohta kõigis oma vestlustes, oma sõnavõttudes ja ka ajalehtede kommentaariumides – öelge julgelt välja, et poliitikud, kes kooseluseadusele toetust väljendavad, jäävad riigikogu valimistel kindlasti Teie häälest ilma.
Soovitan Teil kindlasti Eesti Päevalehes avaldatud artikli  läbi lugeda. Esiteks nähtub sealt, et praegu toimub homoaktivistide poolt jõuline lobitöö selle nimel, et veenda poliitikuid hääletama kooseluseaduse poolt. Isegi endine peaminister Andrus Ansip on muutnud oma meelt ja kutsub nüüd ka oma parteikaaslasi toetama homosuhete õiguslikku tunnustamist perekonnana.

Samuti on Eesti Päevalehes tsiteeritud ajalehe peatoimetajat Urmo Soonvaldi, kes kinnitab, et ei ole mitte kunagi saanud nii palju protestikirju, nagu sajad meie Sihtasutuse toetajad talle pärast ajalehel uskumatult ühekülgse ja manipulatiivse juhtkirja avaldamist saatsid.

See näitab, et meie Sihtasutuse jõud üha kasvab ning et üheskoos tegutsedes saame me seista selle eest, et poliitiline juhtkond ja meedia ei levitaks kõlvatuid seisukohti, mis on rahvale vastuvõetamatud.
Sel nädalal jõuab meie Sihtasutuse tuhandete toetajateni ka buklett homoliikumise valedest , millega soovitan Teil kindlasti põhjalikult tutvuda. Sealt leiate rohkelt argumentatiivset laskemoona, millega homoliikumise valedel vastu astuda.

Soovit meile kõigile kindlat meelt ja vaprat võitlusvaimu!

Varro Vooglaid 

Juhatuse liige
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

________________
Minu arvates otsitakse nüüd kandidaati, keda mõista süüdi kurikuulsa vihakõnede seaduse alusel!
M.I.
 

Read more...

USA allikate teatel on Saksamaa aidanud Venemaal sõjaks valmistuda

www.DELFI.ee
Foto: NurPhoto, Daniel van Moll/NurPhoto/Sipa US
Mõne viimase aasta jooksul on NATO aidanud teha Venemaa relvajõududes revolutsioonilisi uuendusi. Nüüd on esile kerkinud küsimused Saksamaa kaitsetööstusettevõtte Rheinmetall kohta, mis on Vene armeed välja õpetanud, kirjutab USA väljaanne Daily Beast.
Näiteks 2011. aastal kirjutas Rheinmetall alla 140 miljoni dollari suurusele lepingule lahingusimulatsiooni keskuse ehitamiseks Edela-Venemaale Mulinosse, eesmärgiga välja õpetada 30 000 Vene lahingusõdurit aastas. Kuigi see objekt pidi ametlikult valmis saama alles hiljem sel aastal, usuvad USA ametnikud, et Saksamaa on Vene vägesid aastaid välja õpetanud, kirjutab Daily Beast.
Rheinmetall kaitses seda projekti isegi pärast sissetungi Krimmi, kuni Saksamaa valitsus selle eelmise kuu lõpus viimaks lõpetas. Paljud USA valitsuses seda teemat jälginud ei ole aga rahul sellega, kuidas Saksamaa on toiminud ning tunnevad muret, et osa väljaõppest on antud just sellistele erivägedele, mis tegutsevad nüüd Ukrainas ja selle ümber.
„On kahetsusväärne, et Saksa firmad toetasid otseselt ja õpetasid välja Vene sõjaväelasi isegi Ukraina-vastaste rünnakute ajal,“ ütles USA senati vanemnõunik Daily Beastile. „USA valitsus peaks kutsuma meie NATO liitlasi üles peatama praegusel hetkel kõik sõjalised sidemed Venemaaga, kuni venelased lahkuvad Ukrainast, sealhulgas Krimmist.“
USA kongressi uuringuteenistuse andmetel oli Rheinmetalli partner selles tehingus Vene riiklik ettevõte Oboronservis. Väljaõppekeskus, mis on projekteeritud Saksa Bundeswehris kasutusel oleva eeskujul, pidi olema kõige arenenum seda tüüpi süsteem maailmas. Rheinmetall nägi seda projekti sissejuhatusena mitmetele teistele projektidele Venemaa relvajõudude moderniseerimisplaanide valguses.
USA ametnikud väljendavad eraviisiliselt viha ja pettumust Saksamaa koostöö üle Venemaa relvajõududega. Kuigi kindlaid tõendeid on keeruline leida, on need ametnikud märganud Vene vägede, eriti erivägede radikaalset uuenemist pärast seda, kui neid viimati 2008. aastal Gruusias tegevuses nähti. USA ametnikud usuvad, et Saksa väljaõppest on viimastel aastatel osa saanud Venemaa relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsuse (GRU) spetsnaz ehk eriväed, mida nähti eraldusmärkideta Krimmis ja mis tekitavad nüüd probleeme Ida-Ukrainas.
„Inimesed on marus,“ ütles üks USA luureametnik Daily Beastile. „Pentagonis räägitakse, et väljaõpe, mida nad pakkusid, läks spetsnazile.“
Rheinmetall ei vastanud kommentaarisoovile.
Venemaal on NATO riikidega tihedad majandussidemed, eriti Saksamaaga. Mõnedel hinnangutel eksportis Saksamaa 2013. aastal Venemaale ligi 50 miljardi dollari eest kaupu. Kümned, kui mitte sajad tuhanded Saksa töökohad sõltuvad kaubandusest Venemaaga.
Washingtonis näevad mõned Rheinmetalli lepingut vaid ühe näitena mitmetest NATO riikidest, kes tormasid sõlmima Venemaaga tulutoovaid sõjalisi lepinguid pärast USA presidendi Barack Obama „taaskäivitamispoliitika“ väljakuulutamist. USA seadusandjad on püüdnud peatada Prantsuse dessantlaevade Mistral müüki Venemaale. Mõnedele ei meeldi ka Itaalia soomukite Lynx müümine Venemaale.
Raportite järgi on Venemaa sõjalistel üksustel nii Ukrainas kui ka Ukraina idapiiridel tuttuued sidevahendid, kuulivestid, käsirelvad ja laskemoon. See annab neile Ukraina relvajõudude ees tohutu taktikalise eelise.
USA staabiülemate komitee strateegiliste plaanide ja poliitika direktor viitseadmiral Frank Pandolfe ütles sel kuul avalikul esinemisel kongressi ees, et Venemaa on viimastel aastatel loonud regionaalsed väejuhatused, mis koordineerivad ja sünkroniseerivad planeerimist, eri väeliikide tegevust, vägede liikumist, luuretoetust ja üksuste taktikalist kasutamist etteteatamata lahinguvalmiduse kontrollimistel.
Pandolfe ütles, et Venemaa on pannud suurema rõhu erivägede kasutamisele ning informatsiooni- ja kübersõjale. Ekspertide sõnul on Venemaa sõjaline doktriin viimaste aastatega dramaatiliselt muutunud.
Venelased on muutnud oma doktriini nii, et see ei peegeldaks enam konventsionaalse sõja ohtu, vaid Venemaa vajadust kaitsta vene elanikkonda ebastabiilsetes riikides, mis langevad „lääne agressiooni“ ohvriks.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=68497307

Read more...


Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP