RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 30. september 2013

MATTI ILVES: KAS ILMA EUROOPA LIIDU "ABITA" JÄÄME HÄTTA?

Eestis on rahvuslike erakondade soov üsna selge - astuda välja Euroopa Liidust ja hakata oma saatust ise juhtima. Lohutuseks inimestele kes kardavad, et nii jääme me ilma E Liidu "suurtest abirahadest ", millest meedia pasundab pidevalt, ütlen, et neid käesoleval ajal tegelikult ei ole. Toon nüüd ühe Sõltumatu Infokeskuse 2010. a. artikli:

"Eesti (NS)V iseseisvusest loobumise hind: 100 miljonit krooni aastas
SI-56

Meedia põhjal jääb mulje, et Eesti saab Euroopa Liidu struktuurifondidest väga suurt abi ja toetust. See propaganda on nii võimas, et paljud eestlased tänavad pisarsilmi Euroopat meie abistamise eest. Kohati tundub, et ainult tänu struktuurifondidest tulevatele toetustele Eestil ongi üldse võimalik eksisteerida ja veepinnal püsida. Aga kuidas on asi tegelikult? Kõik allpool toodud arvandmed on saadud rahandusministeeriumist, vastuseks arupärimisele.
Meile ei meenutata, et Eesti maksab üpris suurt liikmemaksu E Liidu eelarvesse, Karin Kondori teatel on see aastate lõikes järgmine (miljardites EEK): 2004 - 0,86; 2005 - 1,67; 2006 - 2,06; 2007 - 2,76; 2008 - 2,55 ja 2009 - 2,41. See teeb kokku 12,3 miljardit krooni.
Sama ajavahemiku (2004...2009) jooksul on Triin Ruusi teatel struktuurifondide vahendeid Eestis makstud välja 12,9 miljardit krooni. Seega on E Liidu "abi" struktuurifondidest pea kuue aasta jooksul on tegelikult 0,6 miljardit krooni.
Seega summa, mille pärast Eesti pidi 2003. aastal loobuma iseseisvusest, on 0,1 miljardit krooni aastas.
Allikas: Matti Ilves"

Selline oli siis kujunenud olukord 2009 aasta lõpuks. Tõsi, järgnevatel aastatel väljamaksed suurenesid tublisti (struktuuifondide väljamaksed lõppevad 2020. aastal, hiljem ainult maksame) ja tõenäoliselt saime ka mingit kasu, kartellipoliitikud räägivad, et 1.€ maksame ja 5€ saame kuid see on vale, siinjuures tuleb veel mainida, et enamus eurotoetusi läheb välismaistele ärimeestele kuna neid on enamus, erasektoris 80%.
Ka on siin arvestamata jäätud suured trahvid, mida osariik on sunnitud E Liidule maksma. Tuletan meelde, Euroopa Komisjon on Eesti vastu esitanud 359 rikkumisavaldust ja seda ainult 10. aasta jooksul. Siit selgub, et Eesti peab ülal pidama hulga kvalifitseeritud juriste kohtuvaidlustes E Liiduga ja ka ametmetnikke, kes tegelevad "abirahade" määramise-jaotamise-kontrolliga.
Kui palju me trahve oleme (peale suure suhkrutrahvi, mida polnud enam võimalik varjata) pidanud maksma pole praegu teada. Miinuspoolele tuleb veel kanda ülisuured kohustuslikud abimaksed rikastele riikidele ESM ja EFSF kaudu, ainuüksi ESM neelab esialgu Eestilt 1,3 miljardit eurot ja halvemal juhul kuni 4 miljardit. Inglased on enamasti veendunud, et lõputud ELi direktiivid ja piirangud (näiteks kaubavahetuseks kolmandate riikidega tuleb hankida E Liidust luba!) ei soodusta majanduse kasvu, vaid pigem aeglustavad seda.
Nüüd võib olla kindel, et me maksame "au" eest kuuluda liitu hoopis peale!

ESMi saladuste paljastus:

Read more...

Anti Poolamets: Konservatiivide välikampaania avalöök!


Hea seltskond ja soe vastuvõtt tegid päeva väga meeleolukaks. Lippudega ehitud autokolonn tõi mõnelegi pahurale näole naeratuse. Ainus, kelle tuju me rikkusime oli Reformierakond, kelle aktivistid peale meie saabumist Järve keskusesse peagi telgi kokku pakkisid ja lahkusid.

Allikas: Facebook

Read more...

Seymour Hersh Obamast, NSA-st ja haledast USA meediast

Seymour Hersh 300x168 Seymour Hersh Obamast, NSA st ja haledast USA meediastSeymour Hersh on uuriv ajakirjanik, kes võitis 1970. aastal Pulizeri preemia Vietnami sõja ajal toimunud My Lai veresauna paljastamise eest. Teda on nimetatud ka USA presidentide nuhtluseks ning “lähimaks asjaks, mis USA ajakirjanduses terroristile vastab”. Nüüd on tal mõned ekstreemsed ideed, kuidas meediat “parandada”.
Hersh on tänapäeva meedias pettunud. Ta on vihane Ühendriikide arglike ajakirjanike peale ning teda pahandab, et nad ei suuda Valgele Majale vastu astuda ning ebapopulaarset tõekuulutaja rolli võtta. 76-aastase mehe hinnangul tuleks sulgeda NBC ja ABC suured uudistebürood, lahti lasta 90% toimetajatest ning tuua tagasi ajakirjaniku kui outsideri töö. Samuti tuleks edutada just neid toimetajaid, keda pole võimalik kontrolli all hoida: “Hakake parem edutama inimesi, kes vaatavad teile silma ja ütlevad, et neid ei huvita, mida te neile ütlete.”
Hersh kirjutab parasjagu raamatut rahvuslikust julgeolekust ja on seal pühendanud ühe peatüki ka Osama bin Ladeni tapmisele. “Selle looga pole midagi ette võetud, see on üks suur vale, mitte ükski sõna sellest pole tõsi,” ütleb Hersh kommentaariks.
Edasi väidab uuriva ajakirjanduse veteran, et Obama administratsioon valetab lausa süstemaatiliselt, aga sellegipoolest ei astu talle vastu ükski USA suurtest meediakorporatsioonidest. Tema enda usk USA pressi kadus pärast 9/11 sündmusi, kuid ta ütleb ka, et Obama on isegi hullem kui Bush: “Kas arvate, et Obama üle otsustatakse mingite ratsionaalsete standardite järgi? Kas Guantanamo on suletud? Kas sõda on läbi? Kas keegi hoolib, kuidas Iraagil läheb? Kas ta räägib tõsiselt Süüriasse minemisest? Meil ei lähe nii hästi kõigis 80 sõjas, milles me oleme, miks põrgu pärast tahab ta järgmisesse minna. Mis toimub, ajakirjanikud?”

Snowden muutis jälgimisriigi kajastamist
Hersh on kindel, et NSA vilepuhuja Edward Snowden muutis täielikult kogu jälitamise ümber käivat debatti. Kuigi ajakirjanikud olid probleemi ulatusest ka varem kirjutanud, olid just Snowdeni avaldatud dokumendid need, mis asjade käiku muutsid. Siiski ei usu Hersh, et paljastused kuidagi USA valitsuse poliitikat muudaksid: “Ma ei tea, kas see ka midagi pikemas plaanis tähendab, sest ma näen USA küsitlusi – president võib ikka veel öelda: “Al Qaeda, Al Qaeda,” ja rahvas hääletab kaks ühe vastu sellise jälgimise poolt, mis on nii idiootne.”


Allikas ja täispikk lugu: The Guardian
Foto: rawstory.com

Toimetas Maarja Aljas

Allikas: http://www.telegram.ee/nwo/seymour-hersh-obamast-nsa-st-ja-haledast-usa-meediast#.UkkzVFtLH7N

Read more...

pühapäev, 29. september 2013

1992. aasta Eesti Vabariigi rahareform - 20 valusat kannatusteaastat miljonile inimesele

„Eesti kroon oleks võinud olla välisvaluutade suhtes kaks korda kallim,” tõdes 1996. aastal, pool aastat enne oma surma Rudolf Jalakas, Eesti Rahareformikomitee liige.

Miks Eesti kroon konverteeriti (devalveeriti) üle. Kas see oli asjatundmatus ja eksitus või vandenõu?

I Eellugu. Hüperinflatsioon ja multikultuurne majandusruum

1992. a. läbiviidud rahareformi käigus võttis Eesti Vabariik taas kasutusele krooni. Kasutusel olnud rublad vahetati 20-22. juunil kroonideks ning sellest ajast peale oli Eesti ainsaks seaduslikuks maksevahendiks eesti kroon.

Rahavahetajate nimekirja kanti 1 410 951 residenti, kellest käis raha vahetamas 1 096 706. Keskmiselt vahetati raha toona igale inimesele 136, 46 krooni eest. Eesti residendid võisid vahetada kuni 1500 rubla kursiga 10 rubla=1 kroon. Summad üle selle oli võimalik vahetada kursiga 50 rubla=1 kroon. Kroonideks vahetati hiljem ka kõik Eesti pankades olnud rublaarved ning ringlusesse lasti 593 164 250 krooni. (Vt.: et.wikipedia.org/wiki/1992_aasta_Eesti_rahareform)

Rahareformi sümboolseks aluseks võis lugeda 26.septembrit 1987.a., mil ajalehes „Edasi” avaldati Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mihkel Titma artikkel „Eesti isemajandamise alused”, mis muuhulgas soovitasid oma raha kasutuselevõttu.
12. aprillil 1990. a. võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse üleminekuks oma rahale 1991.aasta 24.detsembriks, kuid tulenevalt vastuoludest tollese Eesti panga presidendi Rein Otsasoni ja peaminister Edgar Savisaare vahel ei saanud see teoks. Peamiseks tüliküsimuseks oli,
kas minna oma rahale üle kohe, või kasutada vaheetappi nagu tegid naabrid-Läti rublis. (ibid)

1992. a. ulatus Eestis inflatsioon rohkem kui 1000 protsendini, enamik sellest hinnatõusust toimus enne krooni kasutuselevõttu sama aasta juunis, mainib Vahur Kraft kirjutises „Keskpanga ja rahaliitude roll stabiilses majanduses” (ajakiri „Akadeemia”, 2004, nr 5, lk. 1073).

Eestit oli tabanud ka 1991. a. Venemaalt eksporditava toorme ja energiakandjate hinnatõus (pakkumisšokk). Vedelkütuse hinnad kerkisid Eestis 1992. a. jaanuaris näiteks 50-70 korda, s.o. 5000-7000%. (Vt.: „Akadeemia”, 2004, nr 5, lk.1141.)

Minu arvates võis strateegiliste energiakandjate hinnatõus ajavahemikul 1987-1992. a., s.o. viie aasta jooksul, olla kuni kolmesajakordne. Plaanimajanduse kokkuvarisemine kuuendikul planeedist ei  hoidnud siiski ära Venemaa ning tema sõjaliste ning luureorganisatsioonide soovi säilitada kontrolli varasema, ühtsena tundunud majandusruumi üle.

Tundus ilmselge, et hingevaakuvast impeeriumist ning okupatsioonirahast loobumine on ainuõige samm Eesti rahva jaoks. Eraldumine kaoses multikultuursest majandusruumist on väikerahva jaoks ainuvõimalik valik, mis pidi kindlustama meie riiklikku iseolemist ning tagama majandusliku edukuse ning kõrge, Lääne-Euroopaga võrreldava elatustaseme.

II Kuldkroon ja 1927. a. Rahaseadus

Hea näide stabiilsest kuldkroonil põhinevast rahast oli varasemast ajast, 1924. a.arveldusalusena   kasutuselevõetud kuldkrooni ning 1927. a. Rahaseaduse alusel läbiviidud rahareformi näol olemas, mille olemust ei kõigutanud ka 1931. a. läbiviidud krooni osaline, maailmamajanduse kriisist tulenenud devalveerimine.

Eesti Vabariigi Riigikogus 3.mail 1927 vastuvõetud Rahaseadus sätestas, et Eesti rahaüksuseks on kroon, mille väärtus võrdub 100/248 grammi puhaskulla väärtusega ning kroon jaguneb 100 sendiks; seni käibelolnud marga väärtus võrdus ühe sendiga.

Rahaseaduse 58. paragrahv sätestas, et pank peab hoidma kattevara mitte alla 40 % liikvel olevate pangatähtede ning jooksvate kohustuste summast. Kattevara võis koosneda ainult kas Eesti Panga omanduses olevast kullast või välisrahast, eeldusega, et see on igal hetkel vabalt ümbervahetatav, e. konverteeritav.
(Riigi Teataja, nr 48, 18.mail 1927.a.)

Seega piisas 40 % kattevarast e. tagatisest, garanteerimaks krooni stabiilsust.

Eesti Vabariigi okupeerimise ajaks 1940. a. oli Eesti pank deponeerinud kolmes riigis: 4,8 tonni Inglise Pangas ja 2,9 tonni Rootsi Riigipangas ning 3,6 tonni Rahvusvahelises Arvelduspangas(BIS)

Baselis Šveitsis, mille asutajaks oli Eesti Pank koos kolmekümne muu keskpangaga 1931.a.
(Vt.: „Eesti rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani”, lk. 68, koostanud Jaan Kelder, kirjastus „Postimees”, 1997.)

III Rahareformi Komitee, Bo Kragh ja nn. välisekspertide soovitused

27. märtsil 1991.a. moodustati aga Eestis Rahareformi komitee, mille ülesandeks oli formuleerida reformi põhimõtted. Vastavalt seadusele oli komitees kolm liiget: peaminister, kes oli ühtlasi komitee esimees, Eesti panga president ja seadusandja määratud ekspert. Rahareformi Komitee tegevus lõppes 29.juunil 1995. a.

Rahareformi Komitee sai üllatavalt suured volitused. Esimesse koosseisu kuulusid toonane peaminister Edgar Savisaar, Rein Otsason Eesti Panga presidendina ja Siim Kallas eksperdina. 30.jaanuaril 1992. a. nimetati peaministriks Tiit Vähi ja temast sai automaatselt komitee esimees. 12.veebruaril 1992. a. sai väliseestlasest Rudolf Jalakasest komiteee sõltumatu teadlasest liige. Kuna aga tema halvenenud tervis ei võimaldanud tal enam komitee töös osaleda, siis nimetati 11.juunil 1992. a. tema asendusliikmeks Ardo Hansson. (Vt.: et.wikipedia.org.ibid)

Hämmastavalt suured volitused olid Eesti valitsuse kontseptsiooni koostamisel tolleaegse peaminister Savisaare rootsi majandusnõunik Bo Kragh�il, kes oli juba 1970. aastatel töötanud aastaid NSV Liidu Välismajanduspanga  juures Moskvas Svenska Handelsbankeni esindajana. (Vt. „Eesti rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani”, lk. 68, koostanud Jaan Kelder, kirjastus „Postimees”, 1997.)

Vabalt vene keelt valdava ning pidevalt Moskvas komandeeringus viibiva nõuniku ülesandeks oli tõenäoliselt hoopis suurem kooskõlastamistöö  kui lugejad ka kaks aastakümmet hiljem ette kujutada suudavad.

1991. a. hakkas nõukogude rubla kurssi nn. Valuutaoksjonitel separaatselt noteerima Eesti Pank, tehes seda sisuliselt musta valuutaturu kurssidest lähtudes.
Eesti Vabariik oli kuni 1994.a. sisuliselt okupeeritud (riigis viibis ikka veel Vene väekoondis) ega kontrollinud ka sisuliselt oma läänepiiri. Oli selge, et sellistes tingimustes toimunud rahareform pidi saama enne nn. vaikiva heakskiidu meie „suurtelt” naabritelt, olema neile kasulik. Ka sobis see KGB ja tema järglase, FSB eestvõttel Baltimaadele väljatöötatud nn. finlandiseerimise taktikaga - sooviga hoida majanduslikus sõltuvuses oleva ning kuuleka, võib-olla mõjuagentidest koosneva valitsusega väikeriiki kindla kontrolli all.

Kontrollimehhanismideks sobisid suurepäraselt kõik küsimused, mis olid seotud energiakandjatega ning nende eest tasumisega. Samuti sooviti kindlasti säilitada majanduslikke  võtmepositsioone, endiste nõukogude/vene sõjaväelaste kohalolu (neid legaliseerides ja nende poollegaalsete, sageli otseselt kriminaalsetele ettevõtete rahastamisallikaid) ning kindlat stabiilsetel valuutadel põhinevat arvelduskorda.

Mittepiisavaks pidi jääma ka väikeriikide elanike elatustase. Näiline kaupadeküllus poodides saavutati mõne päeva jooksul pärast 1992. aasta rahareformi. Üllatusefekt ei andnud sageli aega ega võimalust selgitada, kui palju jääb siiski meie ostujõud maha naabermaade, näit. Soome või Rootsi omast. Tähelepanujuhtijatele ühmati, et ega me Soomes või Rootsis ei elagi, või kästi siis sinna elama minna. Samuti viidati tehaste vananenud sisseseadele, energiamahukale majandusele ning vajadusele siiajäänud venekeelsele elanikkonnale luua sotsiaalsed tagatised. Jutte madalast tööviljakusest heietasid isegi majandusteadlased.

1992.a. oli Eesti Vabariigis kehtestatud minimaalpalk 200 krooni, s.o. 25 Saksa marka (DEM-i).

Ühe kesklassi sõiduauto „Volvo” maksumuse eest oli võimalik tehases tööl hoida aasta aega 100 (sadat!) inimest.

Odavalt, reeglina kordi alla rahvusvahelist turuväärtust erastatavad ettevõtted pidid aga tagama siia väliskapitali kiire tuleku. Tööstussisendid ning paljud kvaliteetsed tarbekaubad olid aga müügil maailmaturu hinnaga.

Väliselt aga üritati luua Eestist kuvandit kui edukast väikeriigist, kes on läbi viinud nn. valuutakomitee-põhise rahareformi. Eestit seati eeskujuks teistelegi postsovjetlikele riikidele.

IV Valuutakomitee põhimõtted

Valuutakomiteesse, kui sellest midagi kuuldud oli, suhtuti rahvusvahelistes rahandusringkondades, eriti Euroopas, üldiselt kui igaveseks minevikku jäänud rahandussüsteemi, mõistes seda Alan Waltersi sõnadega leksikoni „The New Palgrave: A Dictionary of Economics” 1. trükist , mille järgi on tegemist „kunagi Aafrika, Aasia ja Kariibi mere koloniaalaladel levinud rahasüsteemiga, mille on säilitanud sellised väikeriigid nagu Singapur, Brunei ja Hongkong”. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1147.)

Eesti krooni võimaliku sidumise üle kullastandardiga otsustati eitavalt pärast 1992. a. algul toimunud Jeffrey Sachsi Eesti-visiiti. Leiti, et avalikkusele on arusaadav , kui Eesti kroon seotakse ühe valuutaga, mitte aga valuutakorviga nagu ECU.
(Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1074.)

Valuutakomitee üheks eripäraks on see, et kõik valuutakomitee kohustused peavad olema tagatud välisvaluutareservide või kullaga, tõdeb Vahur Kraft, endine Eesti Panga president. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1070.)

„Sellest taotlusest tuleneb ka meie mõnes mõttes tagasipöördumine 100-protsendilise tagatise juurde,” nentis Siim Kallas 1993. a. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1149.)

Oli valitud kullastandard, kuigi ilma kullata. 1992. a. rahareformi eel aga moodustas kuld suure enamuse(91-92 %) krooni kattevarast. Vaid Rootsis olnud kuld oli 1960-ndatel Nõukogude Liidu survel loovutatud, see kompenseeriti siiski hiljem DEM-ides.

Seega tagab valuutakomitee-süsteem, mis põhineb ühel enamtunnustatud, stabiilsel suurvaluutal, väliskapitali kiire, peaaegu momentaalse väljaveo juhul, kui välisinvestorite tegevuses selgub midagi ebaseaduslikku ning nn. välisinvestorite vara sattuks ohtu.

Hiljem on valuutakomitee-süsteem kasutusele võetud ka Leedus, Bulgaarias ning Bosnias ja Hertsegoviinas. Argentiina on aastail 1991-2002 seal kasutusel olnud valuutakomitee süsteemist loobunud. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1072.)

Kohustuste katmisel otsustati välisreserviga katta lisaks emiteeritud sularahale veel äripankade kroonikohustused nn. välisreserviga. (Vt.: „Akadeemia”, ibid, lk. 1149.)

Seega 1927. a. Rahaseaduses vajalikuks peetud sularahaemissiooni 40 % rahvusvaheliselt tunnustatud ning ajaproovile vastupidanud nõue oli asendatud valuutakomitee arusaamadest lähtunud rahareformis 100 % kattevara, s.h. kommertspankade hoiuste kattevara nõudega.

Rahareformi päeval oli Eesti Panga käsutuses 720 miljoni krooni suurune kattevara, kuid esmaemissioon piirdus 600 miljoni krooniga. (Vt.: „Eesti rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani...”,lk. 105.)

1992. a. emiteeriti kroone 2,5 korda vähem kui olnuks võimalik ning kujunes ebaõige, varem spekulatiivsel, nn. mustal turul kujunenud vahetuskurss.

V Eesti kroon konverteeriti (devalveeriti) kaks kuni kolm korda üle

Rubla ja Saksa marga vahelise turukursi aluseks võtmisega määrati Eesti krooni kurss tegelikult allpool tema reaalset väärtust, s.t. kroon devalveeriti rahareformi käigus oluliselt üle, kinnitas majandusteadlane Enn Roose. (Vt.: „Eesti rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani...”, ibid, lk. 111.)

Krooni ülekonverteerimise kohta teatab Ardo Hannson 20.mail 1992. a. „Postimehes”: „Kui Eestis keegi saab heale järjele, siis on see just tubli eksportija`�
Toonane peaminister Tiit Vähi tunnistab otse 2012. a. krooni juubeliusutluses „Eesti Päevalehele”, et krooni kurss oli üledevalveeritud. Siiski peab Vähi nn. musta turu kursist lähtumist õigeks. (Vt.: „Eesti Päevaleht”, 20.06.2012, lk. 5.)

Enne surma 1996.a. tunnistas Rahareformi Komitee endine liige, välisekspert Rudolf Jalakas: „Eesti kroon võiks praegugi olla välisvaluutade suhtes kaks korda kallim. See reserv küll väheneb kiire inflatsiooni tõttu, aga seda on piisavalt” (Vt.: „Eesti...”, ibid, lk. 140.)

Vastuse küsimusele otseses või kaudses vormis, et Eesti kroon on olnud kaks kuni kolm korda üledevalveeritud, on seega andnud pea kõik toonase Raharerformi Komitee liikmed.

Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga on jäänud kehtima alaväärne ning alamakstud töötasuskaala, seda nii tööstustööliste, teenindajate kui avalikus teenistuses olevate ametnike jaoks. Meie palgad ning pensionid on ka Euroopa murelapse Kreeka omadest 2,5 korda e. 250 % madalamad. Selline olukord soodustab eestlaste immigratsiooni ning loob võimaluse varjatud migratsiooniks teistest, peamiselt Ukrainast ning Valgevenest tulnute jaoks.

Sama suure majandusmuutuse läbi teinud, kuid otse DEM-i kasutusele võtnud Saksamaa idaosa liidumaade palgad jäävad täna maha ainult 30-40%. See võib ollagi tegelik vahe, mis peegeldab tegelikkuses veel vanemat tehnoloogilist parki ja tehnikat ning veidi madalamat tööviljakust.

Vastust küsimusele, kas 1992.a. rahareform oli asjatundmatus ja eksitus või vandenõu, siinkirjutaja jaoks ei ole.

Ka jäi selleteemaline palve usutluseks Eesti Panga president Ardo Hanssonil vastamata. (Lisatud.)

VI Kes võitsid 1992. a. rahareformist?

Võitsid Venemaa riiklikud ning erastruktuurid, kuna strateegiliste energiakandjate - kütuse, toorme jms. hinnad olid tõusnud maailmaturu hindadele lähedaseks või isegi ületasid neid (valitseva tarneahela monopoolsuse tõttu).

Kindlasti võitsid kriminaalsed või prokriminaalsed struktuurid, kes olid konverteerinud oma „säästud” välisvaluutasse; samuti välismaal reisimise või suhtlemise kogemust omanud nõukogude partei-ja aparaaditöötajad; okupatsiooniarmee sõjaväelased, kes teadsid hinnaerinevusi ning omasid vajalikke sidemeid.

Võitsid ka välismaal töötanud või sugulasi omanud inimesed.

Tervikuna võitsid kindlasti Euroopa Liidu ideoloogid, sest 1992. a. ei olnud rahvusvaheliselt teadmata ambitsioonika Maastrichti lepingu sõlmimise soov ning vajati odavat, kuid paikset tööjõudu seoses madala sündimusega Lääne- Euroopas. Samuti vajati turgu vananenud ning ületoodetud tarbekaubavarudele ning vananenud või pensionileminevatele keskastme spetsialistidele ja juhtidele (nn. Treuhand�i taktika).

Võitsid ka välismaised riskiinvestorid, sageli kuritegeliku taustaga seiklejad.

VII Kes kaotasid?

Kaotasid rublaajal sääste kogunud inimesed, kellest oleks võinud kujuneda keskklass ning kes oleks osalenud tööstusettevõtete, vaba maa ning kinnisvara erastamisel.

Eelkõige kaotasid inimesed sääste vohava rublainflatsiooni tõttu, krooni tulek kinnistas olukorra.

Oluliseks kaotajaks on noored, lastega pered, kuna väikesed palgad ning olematud toetused ei taganud sotsiaalset turvatunnet ega tee seda siiani.

Õigusjärgsed omanikud, maaomanikud, kinnisvaraomanikud tervikuna. Maa kui strateegiline ressurss oli aastaid piiratud rahaturumahu tõttu allahinnatud ning on seda käesoleva ajani.

Kaotajaks on Eesti elanikkond tervikuna, sest krooni üledevalveerimise tõttu ei väärtustatud tööjõudu. Palgad jm. tasud jäid alamakstuks vähemalt 2-3 korda, kuigi energiakandjad, teised strateegilised tootmissisendid ning eksporditavad kaubad olid saavutasid kohe maailmaturu hinnataseme või olid tarnijaettevõtte monopoolse seisundi tõttu isegi kallimad.

Mõranesid ja keerustusid inimsuhted.

AARE PÄLLIN

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 9. numbri (juuni-juuli 2012) majandusrubriigis ilmunud kirjutis.
________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

Read more...

Tartu Hoiu-laenuühistu kutsub osalema konverentsil "Tootjate ja tarbijate ühistegevus"

Triin Pisuke-Roos: Head kaasliikmed,
Kuna EKRE seisab ühistegeliku majanduse eest ja otsib viise, kuidas päästa
uppuv laev, siis on allolev 3. oktoobril Tartus toimuv konverents meile
kõigile kohustuslik.
---
Tartu Hoiu-laenuühistu koostöös Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi,
tulundusühistuga Taluturg ning Viljandi Otse Tootjalt Tarbijale
toiduvõrgustikuga kutsub osalema konverentsil-messil "Tootjate ja
tarbijate ühistegevus", mis toimub *3. oktoobril 2013 Eesti Maaülikooli
aulas*.

Me kõik oleme tarbijad ning läbi oma igapäevaste tarbimisvalikute
soodustame Eesti tootjate õitsengut või hävingut. Ostes võõramaiseid
suurkettide kaupu, aitame kaasa kohalike ettevõtete hääbumisele.
Eelistades eestimaist, aitame aga oma kaasmaalasi ning seeläbi kogu
rahvast. Konverentsi eesmärgiks on näidata, kui oluline roll on tootjate
ja tarbijate ühistegevusel Eesti majanduse ning kogu riigi arengus.

Konverentsil räägitakse tootjate ja tarbijate ühistegevuse senistest
kogemustest ja kitsaskohtadest ning pakutakse välja võimalusi tootjate ja
tarbijate vahelise ühistegevuse parendamiseks.

Konverentsil võtavad sõna Andro Roos, Jaan Leetsar, Märt Riiner, Jaanus
Murakas, Merle Vall jt.

Konverentsi pauside ajal ja pärast ettekandeid toimub mess, kus kauplevad
kohalikud tootjad. Võimalik on osta eestimaiseid kaupu. Lisaks eurodele
saab maksta ka Eesti vekslites.

Konverentsi kava leiate
http://www.yhistupank.ee/files/Kava%203.%20oktoober%202013.pdf

Konverentsile saate registreeruda veebilehel
http://www.yhistupank.ee/uudised/konverents

Olete oodatud osalema ja kaasa mõtlema!

Lisainfo: Peep Bushin, peep.bushin@yhistupank.ee või 7 407 132

---

Palun levitage konverentsi kutset teistes listides ning oma sõprade seas.
Tänud!



Read more...

Aldo Roomere: Alates 1.jaanuarist 2014 lüüakse Eesti Vabariigis kord majja!

Alates 1.jaanuarist 2014 lüüakse Eesti Vabariigis kord majja! Valitsus keelustab KÕIK streigid, piketid ja muud meelevaldused, sest on uhke Eesti üle ja ei soovi, et seda uhkust miski või keegi segaks ja rikuks. Rahvas lubatakse tänavatele ja kodudest välja vaid töölemineku ja sealt tagasituleku ajaks, sest liigne ringikooserdamine vabal ajal süvendab vaid kuritegevust, alkoholismi, narkomaaniat ning teisi halbu harjumusi. Kohvikud, restoranid, baarid, pubid ning muud meelelahutusasutused jäävad avatuks vaid poliitikutele ning kõrgematele riigiametnikele, kuna vaid neil on piisavalt raha, et sellistes kohtades lõbutseda. Seega nende asutuste käive uuenduse mõjul ei lange, vaid pigem tõuseb. Ühiskondlik transport likvideeritakse, rahvast hakkavad tasuta tööle ja sealt tagasi toimetama vanglateenistuse bussid, vange hakatakse transportima vaid öösiti. Seega on tagatud kohene liiklustingimuste ideaalseksmuutumine - kaovad kõik ummikud ja muud jamad meie teedel, liiklusõnnetused viiakse juba 1 kuuga praktiliselt nulli. Samuti muutub ideaalseks linnaõhk, mida ühiskondlik transport seni jäledalt on saastanud.
Vabariigi territooriumil saavad vabalt liikuda peale poliitikute ja kõrgemate riigiametnike vaid politsei, kapo, sõjavägi, vanglateenistuse ametnikud, luurajad, range järelvalve all viibivad välitööde puhastusteenindajad ja postiljonid.

Rahva toitlustamine toimub ainult tööl 2 korda päevas, toiduraha võetakse palgast maha. Sellega on garanteeritud töötava rahva ülihea tervis ning hoobilt kaob ka üha ähvardavamaks muutunud ülekaalulisuse probleem.
Väljaspool kodu kehtestatakse rahvale range rääkimislimiit, sest liigne lobisemine tekitab vaid rumalaid kuulujutte, vandenõuteooriaid ja isegi mässumeelsust. Töö ajal võib ülemustele esitada vaid tööga seotud küsimusi ning suhelda töökaaslastega töö teemal. Kõigi ülejäänud teemade kasutamist tööajal toimunud vestlustes käsitatakse töölepingu rikkumisena ning sellele järgneb trahv.

Vabal ajal viibib rahvas oma kodudes neid korrastades ja end harides, lugedes valitsuse poolt lubatud kirjandust või jälgides valitsuse teadaandeid ja korraldusi televisiooni või raadio kaudu. Värsket õhku saab rahvas akna kaudu, kuid valitsus korraldab ka regulaarseid vabaõhuüritusi, kus valitsuse kiidukõnede kõrval võimaldatakse rahvale ka mõõdukat sportlikku tegevust, et mitte nende tervist kahjustada.

Eelmainitud meedete rakendamisel on garanteeritud ülikiire tööviljakuse tõus ja Eesti muutub juba 1 aastaga Euroopa kõige eesrindlikumaks orjanduslikuks riigis.

Allikas: Facebook

Read more...

laupäev, 28. september 2013

Laupäevased pildid


Read more...

IRL-i keelepoliitika Tallinnas on kahepalgelisuse tipp

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Pressiteade
Tallinn, 28.09.13

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond soovib juhtida avalikkuse tähelepanu asjaolule, et erakond, kes reklaamib end valimistel loosungiga „ajame Eesti asja“ annab venekeelses meedias lubadusi jätkata Tallinnas praegust venekeelset asjaajamist. IRL-i Tallinna esinumber Eerik-Niiles Kross ütles intervjuust venekeelsele Postimehele (25.09.21013), et toetab Tallinna võimude suhtlemist kodanikega vene keeles ning kinnitas, et venekeelne haridus ei kao kuhugi. Intervjuust vaatab vastu põhimõttelage püüe meeldida vene valijaskonnale lubadustega, mis on selges vastuolus eesti valijale antava sõnumiga. Muu hulgas ütles Kross, et „suhtlemine vene keeles on linna kohustus. Ma ei arva, et Tallinnas peab rääkima ainult eesti keeles.“

„On eriti küüniline rääkida eesti valijatele, et aetakse Eesti asja, minna siis aga venekeelsesse meediasse – mida eesti lugeja teatavasti eriti ei jälgi – ja anda seal üheselt vene asja ajavaid lubadusi,“ ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna esimees ning Tallinna linnapeakandidaat Mart Helme. „Tekib küsimus: mille poolest on Kross ja IRL paremad, kui Savisaar? Milles seisneb kõlavalt kuulutatud Eesti asja ajamine? Krossi käitumine on isegi hullem, sest ta mängib eestlastele rahvuslast, samas salaja venelaste ees pugedes. Sama teevad muide kõik nii-öelda valged parteid, ka reformarid ja sotsid üritavad iga hinna eest venelastele meeldida. Samasse ritta läheb ka IRL haridusministri plaan hakata asutama vene lütseume või IRL-i ministrite seotus venelastele elamislubade müümisel. Konservatiivne Rahvaerakond on ainus partei Eestis, kes ei poe vene elektoraadi ees lootuses noolida Savisaarelt üle jäävaid raasukesi. Meie kampaania seisab eestluse elujõu eest ja me suuname selle ainsale rahvale, kes suudab ja tahab Eesti riiklust tegelikkuses kanda – põlisrahvale,“ ütleb Helme.

Konservatiivne Rahvaerakond ei poolda ka Krossi poolt välja öeldud ideed muuta Tallinn kolmkeelseks ehk lisaks vene keelele panna eesti keelt lämmatama ka inglise keel. „Kõigile on ju selge, et keegi ei hakka Tallinnas inglise keeles asju ajama, tegemist on vingerdava poliitkorrektsuse suitsukattega, mille varjus sisuliselt jätkatakse Keskerakonna venestamispoliitikat Tallinnas. Väikerahvana, kelle identiteedi üks nurgakivi on meie keel, peame me seisma eesti keele kaitsel. See on võimalik vaid juhul, kui Eesti riigis on ametlik asjaajamine, haridus, äri ja kultuur kõikjal ja valdavalt eesti keeles,“ selgitab Helme.

Allikas: http://www.ekre.ee/irl-i-keelepoliitika-tallinnas-on-kahepalgelisuse-tipp/

Read more...

Toomas Alatalu: Putin pani Iisraeli pommi lauale


Toomas Alatalu on rahvusvaheliste suhete lektor Tallinna ülikoolis
26.09.2013 07:42
Eelmise nädala suursündmus (ja ühtaegu ka näide sellest, kuidas meedias võib kokkulepitult midagi kajastada või kajastamata jätta) oli Venemaa presidendi Vladimir Putini 19. septembri avaldus "Valdai klubis": "Tuletan üksnes meelde, et keemiarelv ilmus Süürias kui vastukaal Iisraeli tuumarelvale."
Väite alguse iroonia tuleneb sellest, et Iisraeli tuumarelv (nagu mõned muudki Iisraeliga seotud asjad) on aastakümneid olnud omapärane tabu, mida (peaaegu) kõik teavad, aga millest ei räägita ega kirjutata, mida peetakse silmas, aga paberile ei panda, sest... puudub Iisraeli ametlik kinnitus. Nüüd paistab sellestki kujunevat miinus, sest pärast poodiumilt mahaastumist ümbritsesid Putinit kohe Iisraeli delegatsioon ja USA ajakirjanikud ning üks neist küsis, miks nõuab Putin Iisraelilt tuumarelvast loobumist ja miks ei pea seda tegema Venemaa. Vastuseks kõlas: "Iisrael pole erinevalt Venemaast tuumaklubi liige."

Enamus lääne infokanaleist jätkab traditsiooniliselt ehk kajastab-kommenteerib kõiki muid Putini poolt Valdais käsitletud teemasid, kuid mitte seda. Tegelikult pani Putin kõigest "i"le täpid peale, sest ainuüksi Süüria keemiarelva päevakorrale võtt eeldas, et varem või hiljem tuleb juttu ka selle ilmumise põhjusest.

Sündmuste arenemise tipphetkel käis kõik kähku, kuid koordineeritult: Iisraeli tuumarelvale vihjas Putini artikkel New York Times'is, täpsemalt oli asi kirjas riigiduuma sama päeva avalduses ning Sergei Lavrovi ja John Kerry Genfi kõneluste avapäeval (12.09) ütles Süüria president Assad otse välja, et "massihävitusrelvadest peavad loobuma kõik piirkonna riigid, kaasa arvatud Iisrael".

Iisraeli tuumarelva sünniajast on mitu versiooni. Kuna Prantsusmaa oli nende tuumaprogrammi esimene arendaja, on väiteid, et tänu kahe riigi spetsialistide tihedale koostööle andis Prantsusmaa esimene tuumaplahvatus 1960. aastal tuumarelva kahele riigile. Kõvad kahtlused on seotud ka 1979. aastal Lõuna-Aafrika lähedal toimunud kummalise plahvatusega.

Kõik sai paika, kui 1986. aastal edastas Iisraeli enda tuumafüüsik Mordechai Vanunu Briti ajalehtedele tuumarelva tegemist puudutavad materjalid. Iisraeli vastuluure röövis mehe Londonis ja kodumaal mõisteti talle eluaegne vangistus, millest ta istus 18 aastat, sealjuures 11 üksikkambris. Vabanenult on tal keelatud riigist lahkuda ja iga kokkusaamine välismaalastega on lõppenud sellega, et tuleb jälle mõni aeg vanglas istuda.

Vanunut ja tema käitumismotiive lahkas oma esinemises ka Putin, viies juttu sellele, et Iisrael on tehnoloogilises ja sõjalises mõttes mitu korda naabritest üle, mistõttu polnud mingit vajadust tuumarelva teha, sest see muutis vaid Iisraeli enda sihtmärgiks ja tekitab talle rahvusvahelisi probleeme. Nii nagu on ka läinud. Teema lahendust nägi Putin – nagu kümned teisedki riigimehed enne teda viimasel paarikümnel aastal – tuumarelvavabade piirkondade loomises eeskätt plahvatusohtlikus Lähis-Idas. Eks näis, kuidas selle teemaga edasi minnakse ja seda juba praeguse ÜRO Peaassamblee töö käigus.

Pole ju raske näha, et lääne suhtumine nii Iraani kui tema tuumaprogrammi on järsku muutunud. Isegi president Obama, kes veel 2009. aastal keelas Iisraelil Iraani ründamise, alustas nüüd kohe kirjavahetust Iraani uue presidendi Ruhaniga ja kinnitas isegi ÜRO kõnepuldis, et on volitanud välisminister Kerryt pidama kõnelusi oma Iraani kolleegiga.

Esmaspäeval aga toimus mitu korda edasi lükatud Bushehri tuumakeskuse esimese reaktori pidulik üleandmine ehitajatelt (Venemaa aastast 1998, kuid ehituse algaastail 1974-79 teostas töid Saksa firma Siemens) Iraanile. Rosin on selles, et sellele tseremooniale oodati ka Putinit pärast seda, kui too oli loobunud osalemast naaberiigi uue presidendi ametisseastumise tseremoonial (4. augustil) osalemast. Siis aga vallandus (21. augustil) Süüria keemiarelva epopöa, Bushehri avamine lükati edasi ja toimus nüüd nii, et kellelgi polnud ärritumiseks põhjust. Teisisõnu – Putini-Obama Peterburi öise kohtumise vaim toimib ja see on vaid tervitatav.

Iraani kasvanud enesekindluse taga on aga see, et läbirääkimiste laual läänega – nagu ka kõikidel teistel Lähis-Ida konfliktide lahkamise laudadel – on läinud nädalast alates kindla materiaalse tegurina, kaasarääkijana ka Iisraeli tuumapomm. Reaalse ja mitte enam mõttelise, salajase asjana nagu siiani. Sest pärast Venemaa presidendi väljaütlemist ei saa selles osas enam piirduda suurte silmade tegemisega.
Toimetas Rain Kooli

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06287930

Read more...

reede, 27. september 2013

Konservatiivne Rahvaerakond esitles Tallinna valitsemise varikabinetti

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Pressiteade
Tallinn, 26.09.13

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees ja Tallinna linnapeakandidaat Mart Helme esitles neljapäeval oma varikabinetti Tallinna linna valitsemiseks. Oma sissejuhatavas sõnavõtus ütles Helme, et Konservatiivne Rahvaerakond näitab praeguse kampaania käigus, et meil on pikk pink ning suudame välja panna muljetavaldava kompetentsiga meeskonna. „Kuna Tallinnas on olememas varasem kogemus olukorrast, et üks partei võib ilma koalitsioonipartneriteta linna valitseda, siis otsustas Konservatiivne Rahvaerakond kinnitada kandidaadid kõigile linna poliitilistele täitevvõimu kohtadele ehk nimetada linnapea, kuue aselinnapea ning kaheksa linnaosavanema kandidaadid,“ selgitas Helme.

Mart Helme esitles lühidalt igat oma meeskonda kutsutud isikut ning andis inimestele enda tutvustamiseks ja peamiste eesmärkide selgitamiseks sõna. Tähelepanuväärne on, et suurem osa meeskonna liikmetest on tegevad erasektoris ning omavad varasemat juhtimiskogemust.

Varikabineti koosseis on järgmine:
Mart Helme – linnapea;
Hannes Toomsalu – abilinnapea linnaplaneerimise ja arhitektuuri, ehitusjärelevalve valdkonnas (Linnaplaneerimise Amet, Munitsipaalpolitsei);
Aivar Koitla – abilinnapea kommunaalmajanduse, infrastruktuuride rajamise, teedeehituse, -remondi ja -hoolduse, vee- ja küttemajanduse, side, keskkonnakaitse, haljastuse, jäätmekäitluse valdkonnas (Keskkonnaamet, Kommunaalamet);
Ülle Reimets – abilinnapea hariduse, kultuuri, spordi, noorsooküsimuste, muinsuskaitse, rahvussuhete valdkonnas (Haridusamet, Kultuuriväärtuste Amet, Spordi- ja Noorsooamet);
Egon Siimson – abilinnapea sotsiaalhoolduse ja -kindlustuse, tervishoiu valdkonnas (Sotsiaal- ja Tervishoiuamet);
Martin Helme – abilinnapea ettevõtluse, hinnakujunduse, tarbijakaitse, panganduse, majanduspoliitika, linna osalemise äriprojektides, turismi, tööhõive, ühistranspordi korraldamise, liikluskorralduse valdkonnas (Ettevõtlusamet, Transpordiamet);
Anti Poolamets – abilinnapea linnavara, omandi- ja maareformi, elamumajanduse valdkonnas (Linnavaraamet).

Linnaosavanematena on meeskonda kutsutud:
Hannes Nagel – Haabersti;
Tarmo Kask – Kesklinn;
Oliver Vilba – Kristiine;
Mait Riisman – Lasnamäe;
Are Saarne – Mustamäe;
Raul Öpik – Nõmme;
Gunnar Stahl – Pirita;
Tiina Pärnpuu – Põhja-Tallinn.

Mart Helme ütles kokkuvõtvas sõnavõtus, et kuigi on ebatõenäoline, et me täidame ära kõik poliitilised ametid, on erakonna hinnangul olukord jätkuvalt selline, et Konservatiivne Rahvaerakond on valimiste järel koalitsioonide moodustamisel kaalukeeleks. „See aga tähendab, et me ei tee siin praegu nalja või teatrit, vaid võtame väga tõsiselt võimalust, et meie inimestel tuleb juba kuu aja pärast vastutusrikkaid ameteid täitma hakata.“

Allikas: http://www.ekre.ee/konservatiivne-rahvaerakond-esitles-tallinna-valitsemise-varikabinetti/

Read more...

Bill Gates: võime kasutada vaktsiine maailmas rahvaarvu vähendamiseks

padre.info.pl - 25.09.2013

Multimiljardär Bill Gates tegi kliimamuutustele pühendatud konverentsil ettepaneku vähendada kahjulikku süsihappegaasi paiskamist atmosfääri maailma rahvaarvu vähendamise läbi kuni 15 protsendi võrra.

Tema arvates võib seda eesmärki saavutada spetsiaalsete „reproduktiivse tervise” programmide realiseerimisega, kuid muude meetmete seas ka vastavate vaktsineerimiste kasutamise abil.

Gates on annetanud miljoneid dollareid eksperimentideks vaktsiinidega. – „Tänapäeval on maailmas 6,8 miljardit inimest ... ja see arv läheneb 9-le miljardile. Kui me jätkame praegust head tööd sellistes valdkondades nagu uuringud vaktsiinidega, tervishoiu ja reproduktiivse tervise vallas, võime seda arvu vähendada 10 kuni 15 protsendi võrra” – rääkis ta Cancunis toimunud konverentsil.

Bill Gates pole ainus miljardär, kes tegeleb rahvaarvu vähendamisega maailmas. Kuid nagu panevad tähele vaatlejad, tema avaldus tõstab üles tõsised küsimused.

Mike Adams kirjutab ajakirjas The Natural News, et Gatesi avaldus polnud eksitus ega mingi keelevääratus. See toimus teadliku väitena põhjalikult ettevalmistatud ettekande käigus. Seepärast tekib küsimus, mida Gates sellega tahtis öelda?

Adams sisendab, et Gatesi tunnistus: „oleme teinud palju head tööd vaktsiinide uurimise valdkonnas” selgitab hästi asjaolu, miks maailmas eksisteerib selline määratu surve, et vaktsineerida kõikvõimalike haiguste vastu. On karta, et vaktsiine, mida väidetavalt kasutatakse patsientide tervise tugevdamiseks, võidakse teistpidi kasutada nende kahjustamiseks. Adams viitas sellele, et uuringud on näidanud, et isikud, kes on vaktsineeritud tavalise hooajalise gripi vastu, on palju vastuvõtlikumad H1N1 tüüpi gripi suhtes. Selline võib olla üks viis rahvaarvu vähendamiseks, millest rääkis Gates.

Vaktsiinid võivad toimida sel viisil, et kurnavad ja hävitavad organismi pikema aja, näiteks 20-30 aasta jooksul, põhjustades teatud elundite järk-järgulist degenereerumist, või võivad sisaldada viljatust põhjustavaid aineid.

Adams kirjutab, et mitte põhjuseta ei anneta Bill ja Melina Gates igal aastal miljoneid dollareid üksikasjalisteks uuringuteks vaktsiinidega. Seesama Gatesite fond toetab ka vaesemates riikides sageli sunniviisiliselt või pettusega läbiviidavaid sterilisatsiooniprogramme.

Tõlgitud: http://www.padre.info.pl/spoleczenstwo/bill-gates-mozna-zredukowac-liczbe-ludnosci-na-swiecie-dzieki-szczepionkom.html

Esmaallikas: infowars.com

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1943

Read more...

Vaese Eesti trump võiks olla topelt inimsõbralik riik


Eesti poliitikas on kõige suuremaks veaks ja takistuseks olnud see, et taasiseseisvumise ajal ei viidud ellu lubatud desovetiseerimist. Sellise lubadusega „Plats puhtaks!“ võitis omal-ajal valimised „Isamaaliit“. Paraku oli tegu tavalise valimiseelse tühja lubadusega ja hiljem peteti valijaid silmi pilgutamata. Nii jäi nõukogudelik totalitaarne NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) vaim koos endiste parteilastega elutsema ka Eesti erakondades ja kogu poliitmaastikul. See ei ole kahjuks kadunud tänaseni ja just see on viinud rahva poliitikas pettumuseni.
Teame ajaloost, et pärast II maailmasõda keelati endistel natsiparteilastel poliitikaga tegelemine. Tänapäevast võime tuua näite Iraagist, kuhu ka meie teiste seas demokraatiat viisime. Saddam Husseini aegse valitseva Baath partei liikmetel on täna Iraagi poliitikas osalemine keelatud. Kas viisime sinna ehk liiga palju demokraatiat? Või peame ootama, millal iraaklased omakorda meile demokraatiat tooksid, et meilgi lõpuks ekskommunistidest ja nende kasvandikest lahti saadaks?

Oleks meil kohe peale taasiseseisvumist kehtestatud endistele kommunistidele poliitikas osalemise keeld, oleks meie poliitikasse tulnud uued tegijad ja otse rahva seast. See oleks ehk alguses olnud veidi vaevaline ja nõudnud aega, kuid kvaliteet oleks kindlasti parem. Meil võib olla suur ja uhke õunapuu, kuid kui ta on kuivanud, siis võid teda kasta palju tahad – asja temast ikkagi ei saa. Selle asemel tuleb istustada noor istik, siis on ka kindel, et ükskord saad sealt maitsvaid vilju. Meil kahjuks rahvas kastab juba viimased 20 aastat neid kuivanud ja juurteni ussitanud parteipuid, naiivselt oodates, et ehk kunagi saavad nad sealt ka mitsvaid vilju. Asjata lootust! Aga noh enne valimisi tulevad suurparteid rahva rahade ja mesimagusate lubadustega taas rahvale kosja ja...saavad taas kastetud. Ei mingit verevärskendust, ikka need endised ja nende noored kloonid.
Karta on, et desovetiseerimisega oleme me lootusetult hiljaks jäänud. Nüüd saame vaid päästa mis päästa annab. Kõige olulisem oleks säästa noorpoliitikuid ekskommunistide destruktiivsest mõjust. Vanglastes tehakse seda niimoodi, et noorvangid eraldatakse staažikatest vangidest, et viimased ei saaks noortele oma pahesid edasi pärandada. Vastasel juhul ei saagi poliitikas mingeid sisulisi kvalitatiivseid muudatusi tullagi.

Eestile oleks õnnistuseks, kui meil saadetaks kõik erakonnad laiali ja tehtaks nullist uued, kuhu vanadel olijatel enam asja ei ole. Selle õigustamiseks leiaks põhjuseid küllaga. Enamus neist on rikkunud konkurentsi poliitmaastikul, Põhiseadust ja jaganud tühje ja katteta lubadusi (Tarbijakaitse ärka!). Musti ja valgustkartvaid tegusid on suurparteidel kuhjaga, kuid teada on ka tõde, et kes on võimul, selleni millegipärast uurimisorganid ei ulatu, või pääsevad need kahtlaselt kergelt. Nii on mugav valitseda. Aga siin tekib see oht, et kui võimupositsioon riigis kaotatakse, kaotatakse ka teatav immuunsus seaduste ees. Nii tahetakse olla võimul vahendeid valimata. Mida suuemaks kuhjub mustade tegude pagas, seda suuremaks muutub ka vajadus võimule jäämiseks. Tekib teatud nõiaring.
Kui meil tehtaks normaalset poliitikat, normaalsete inimeste ja erakondade poolt, oleks Eestis elu palju lahedam, inimsõbralikum ja efektiivsem. Siis jäädaks vahest Eestisse ka madalate palkadega, kui muu atmosfäär oleks inimsõbralikum, kui on mujal rikkamates riikides. Tegelikult just peakski vaene Eesti riik toimima nii, et korvama madalamat majandustaset sellega, et on topeltinimsõbralik, et tekiks mingigi positiivne võrdlus rikaste välisriikide ees. Paraku meil laiutatakse käsi ja räägitakse vaid rahast. Raha pole ja selleks on riik selline nägu on. Meil ei ole naftat nagu Norral jne. Aga hea tahe, poliitilisele korruptsioonile (nii avalikule kui „seaduslikule“) nulltolerantsi kehtestamine, inimsõbralikud seadused ja rahvaga arvestamine ei sõltu sugugi rahast. Kahjuks ei taha meie juhid teha midagi, et Eesti oleks millegi poolest maailmas ainulaadne ja positiivne näide. Kõik taandatakse raha olemasolemisele või mitteolemisele. Riigimehelikult mõtelda ei osata, osatakse mõelda ja käituda pigem välisfirma filiaalijuhina.

See pidev parteide omakasu tagaajamine ja jagelemine on üleüldse demokraatliku korra kõige vildakam ja head ideed ennast ära nulliv moment. Sageli on demokraatia lihtsalt selleks viigileheks, millega parteid varjavad oma tegelikku korruptiivset olemust. Neil on sageli eesmärgiks partei - mitte riigi - huvid ja hea käekäik. Ja kui sa seda kõike kritiseerid, siis süüdistatakse sind antidemokraatias ja öeldakse, et kas sa tahad siis diktatuuri või? Näited on ajaloos palju, kas seda tahadki? Tegelikult võib ka ajaloost leida üht-teist vägagi positiivset ja alternatiivset sellisele vildakale demokraatiale. Kahjuks ei julgeta ajaloost sageli positiivseid eeskujusid järgida, sest see ei ole ju demokraatlik ja üleüldse on nendeks eeskujudeks poliitiliselt mittekorrektsed isikud/liikumised. Aga mis siis ikkagi on peamine – kas nui neljaks mängida ebaefektiivset demokraatiat või kombineerida vastavalt vajadusele ka riigi valitsemise ja toimimise mehhanisme? Näiteks miks mitte likvideerida erakonnad sellisel kujul, nagu nad täna on. Me võime ju näha aina enam, et tänane mudel hakkab end ammendama ja maailma arengut takistama. Eestisuguses väikeriigis võiks kõik mõttetult kisklevad erakonnad likvideerida ja moodustada asemele üks Põhiseadust põhikirjaks pidav nn erakond, kuhu kuuluks iga Eesti passiga kodanik. Valimas käimine olgu kohustuslik (nagu Šveitsis), et me teaksime tegelikku rahva tahet.  Selle rahvaerakonna sees võitku populaarsemad ideed ja isikud, kuid see kõik toimugu ühe ja ainsa erakonna sees. Siis ei kaoks erakondade tegelik mõte ja eesmärk ära. Täna muutuvad nad sageli asjaks iseeneses ja unustavad oma tegeliku ehk rahva ja riigi heaolu nimel tegutsemise ära.

Nüüd hakatakse kindlasti tooma näiteid Nõukogude Liidust või Põhja-Koreast, kus oli/on üks partei. Jah on tõesti nii, kuid me ei saa üks-ühele võrrelda võrreldamatut. Neis riikides ei ole kõik kodanikud partei liikmeid, seal ei ole vabasid valimisi ja mingist parima idee demokraatlikust võidust on raske rääkida. Ega ideaalset süsteemi ei ole, kuid me ei või ka summutada kõik alternatiivi otsingud halvimale valitsemisvormile ehk demokraatiale kuulutades need juba eos ebademokraatlikeks, fašistlikeks, inimvaenulikeks jne. Nii me ei saagi kunagi tänast valitsemissüsteemi muuta inimsõbralikumaks ja efektiivsemaks. Demokraatia ei esinda kunagi kogu rahva arvamust, sageli ei esinda ta isegi enamuse arvamust. Kui valimisprotsent on 51 ja neistki hääletab võimule saaja poolt mõniteist protsenti, siis mis demokraatia see on? Kes esindab seda enamust, keda nii valitsema pääsejad ei esinda? Pimegi saab aru, et see paljukiidetud demokraatia on tehtud kutseliste poliitikute/erakondade omakau silmas pidades, mitte rahva huvides.
 

Read more...

neljapäev, 26. september 2013

MATTI ILVES: MÕNED OMAVALITSUSTE PROBLEEMID

Omavalitsuste probleemid on aastatega järjest kuhjunud ja nüüd saadakse lõpuks aru, et midagi tuleb tõesti ette võtta.

Üheaegselt valdade moodusamisega viidi Eestis läbi muidugi pikema aja vältel ka maareform, see tähendab talumaade tagastamine. See kõik oli õige ja midagi pole siin valitsusele ette heita. Kuid see, mis järgnes on lausa kuritegelik ja seepärast on meie põllumajandus sellises seisus, kus on ta praegu. See tähendab, et suudame toota vaid piima (piimasaadusi jätkub ka väljavoks) ja sealiha ning mõnel aastal ka teravilja vajadusepäraselt ja teisi meil kasvavaid põllusaadusi tuleb kõiki vedada osaliselt sisse, ka kartuleid. Peretalud jääti peale tagastamist täiesti omapead ilma igasuguse laenuvõimaluseta ja lasti lihtsati pankrotti. Suurim viga oli see, et ei asutatud Maapanka, mis oleks talupidajatele andnud pikaajalist krediiti, tookord kommertspankadele ei kõlvanud laenu tagastiseks maa, peamiselt selle üliodava hinna tõttu. Nüüd E Liidu tingimustes põllumajandustoetused liiguvad tegelikult mitte maa rentnikele st. tegelikele tootjatele vaid maa omanikele nn. investoritele. Mida suurem tootja, seda suurem osa on rendimaal.

Milleks räägin siin põllumajandusest, kui jutt peaks käima hoopis omavalitsustest? Aga seepärast, et sealt said alguse suurem osa meie väikevaldade probleemidest ja inimeste äravool maalt.
Nüüdseks on vallavalitsused emamati poliitiseeritud ja on kujanenud väikevaldades ka suureks hästimakstud  tööandjaks maal, misstõttu on hädavajalik reform jäänud toppama.
Vallavalitsustele on antud teoreetiliselt suured õigused kohaliku elu korraldamisel. Siseministeeriumi kodulehelt:
"Vastavalt Euroopa kohaliku omavalitsuse hartale ja   kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele on kohalik omavalitsus kohalike võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduse alusel ja kohalike elanike huvides juhtida nende vastutusalasse kuuluvaid ühiskonnaelu valdkondi. Vastavalt Eesti põhiseadusele otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kõiki kohaliku elu küsimusi, tegutsedes seaduse alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib kohustusi panna ainult seaduse alusel või kokkuleppel omavalitsusega."

Paraku asuti pea kohe ka valdade õigusi piirama. Esimese sammu tegi valitsus ja poliitikud siis, kui likvideeriti Omavalitsuase Amet ja allutati see otsesele poliitilise ministri juhtimisele Siseministeeriumi alluvuses:
"Vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628) paragrahvi 105 lõikele 1 Siseministeeriumil korraldada 1. juuliks 1996. a Riigi Kohaliku Omavalitsuse ja Regionaalse Arengu Amet ümber Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu osakonnaks."
Praegu on vallavalitsused jäätud ilma loomulikust otsustusõigusest ja lõigatud ära ka suur osa valdade tulubaasist, selleks, et raha saada kohaliku elu edukaks juhtimiseks, tuleb vallaametnikel täita vastuvaidlematult kõiki poliitilisi suuniseid.

Kuidas siis Euroopa riikides moodustub kohalike omavalitsuste tulubaas? Selleks on põhiliselt kaks teed.
Esimese puhul saavad omavalitsused tulude põhiosa varal baseeruvaist maksudest (kinnisvara-, auto-, jalgratta- ja maamaksust, ka pärandimaksust) ja mitmesugustest tasudest loodusvarade kasutamise eest (nagu kalapüügimaks, vee, kohalike ehitusmaterjalide jms kasutamise tasud jne).
Teise süsteemi korral saab omavalitsus oma põhitulud antud piirkonna ettevõtlusest. Süsteemi plussiks on tema tekitatav huvi ettevõtluse arendamise vastu - mida arenenum ettevõtlus, seda suuremad ka omavalitsuse tulud.

Eestis ei saa ellu viia kumbagi maailmas kasutatavat, kas kinnisvara või ettevõtluse maksustamisel baseeruvat süsteemi.
Sest esimese puhul on selliste maksude ja tasude osakaal 5,3% omavalitsuste kogutulust, olles oluline vaid nn. põlevkivivaldade ja mõne kõrge metsasusega valla eelarves.
Teise süsteemi kasutamise välistab see, et paljude (eelkõige väikeste) omavalitsusüksuste territooriumil ettevõtlus õigupoolest puudub.
Seepärast meie valdade ainsaks stabiilseks tuluks on ja jääb lähiaastail siiski isiku tulumaks, õigemini protsent sellest. See on aga valitsuse ja parlamendi otsustada ja isegi praegu ei ole taastatud omavalitsuste tulubaasi, mida väendati kohe kriisiaastate alguses. Seepärast ei saa vallad planeerida enda tegevust pikaaegselt ette, mis oleks sujava arengu puhul vajalik. Tähtis on valdadele tagada kindel tulubaas. Praegu laekub omavalitsustele üksikisiku tulumaksust vaid 7%, seda tuleks otsustavalt tõsta. Muidu jäävadki vallad poliitikute tahte mängukanniks.

Viimasel ajal on Eestist lahkunud jaba üle 200 000 inimese ja haldusreform on muutunud hädavajalikuks. Töötajate ja perekondade äravoolu meilt ei ole kartellipoliitikud võimalised peatama, seda suudaksid teha vaid rahvuslikud jõud ja ka suurte jõupingutuste hinnaga.

P.S. Mina pooldaksin kihelkonnapõhist, mitte aga "tõmbekeskusi" arvestavat omavalitsuste reformi.

Read more...

Leedu parlamendis nõutakse surmanuhtluse taastamist

Katalüsaatoriks käsitletavale nõudele sai järjekordne räige kuritegu, mille panid toime vanglast vabanenud endised kurjategijad. Kuriteo käigus peksti ja vägistati noor neiu, kes seejärel auto pagasnikusse pisteti ja koos autoga ära põletati (vt. siit).
Surmanuhtluse taastajad nõuavad selle taastamist eriti jõhkrate isikuvastaste kuritegude eest. On mõistetamatu ja sügavalt ebaõiglane, kui kuriteo ohvrid ja/või ta lähedased peavad ülal pidama olendit (ebainimest, sest inimeseks ei saa pidada inimseadusi mittearvestavat asja), kes võttis igaveseks ära neilt võimaluse suhelda oma lähedasega.
Ka Eestis on korduvalt räägitud ja nõudtud surmanuhtluse taastamist äärmiselt jõhkrate tegude eest. Poliitilistest parteidest on ainukeseks erakonnaks kes täna on endiselt positsioonil, et Eestis tuleb surmanuhtlus taastada konservatiivne partei (EKRE), mida juhib suursaadik Mart Helme.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Veiko Rämmel, üksikkandidaat Tartus nr.534

Vaadake lisaks SIIT

Read more...

kolmapäev, 25. september 2013

BALTI HARTA JA SEADUSTE KOHANE VALITSEMINE


Headele lugejatele ja seltside liikmetele * 23.09.13.

Paljud eestlased ehk ei mäletagi et 16. jaanuaril 1998 allkirjastati Balti Harta, mis selles öeldu kohaselt põhineb „Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu vahelistel sõbralikel suhetel, mis on katkematult kestnud aastas 1922 alates.” Veelgi olulisemalt meenutatakse Hartas et „Ameerika Ühendriigid pole mitte kunagi tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu vägivaldset liitmist Nõukogude Liitu aastal 1940, vaid on nende riiklikku iseolemist korduvalt kinnitanud viie sajandi vältel.” Osalised „taaskinnitasid kooskõlastatult täita kohustused, mis seonduvad eesmärkide, põhimõtete ning Helsingi Konverentsi lõpliku akti ja sellega seonduvate OSCE dokumentidega”.

Ameerika Ühendriikide president kohtus taas oma Balti riikide ametivendadega 30. augustil 2013. Kohtumise ühisavalduses kinnitatakse et „ Ameerika Ühendriikidel on, Balti Hartas määratust ja NATO liitlased olemisest tulenev, sügav ja kestev huvi Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja julgeoleku üle.”

Ilma kõige vähemagi kahtluseta oli sellel Eestil, mille eksisteerimist Ameerika Ühendriigid olid kinnitanud väga pika Nõukogude Liidu okupatsiooni aja vältel, kindlalt määratud terviklik territoorium. Eestit Venemaast eraldava piiri paiknemine oli Harta koostamise ajal oma paiknemise kohas sissekirjutatud ka juunis 1992 vastuvõetud põhiseadusse, mis keelab territooriumi vähendamise ilma rahvahääletuseta.

Balti Hartas kirjeldatud Ameerika Ühendriikide kauakestnud sõprusse küüniliselt suhtudes on Eesti riigivõim õigustanud - põhiseaduse primaarseid sätteid lausa vastupidisteks „tõlgendades” - oma territooriumist üks kahekümnendik Vene Föderatsioonile kinkimist. Eesti idapiiri viimist Stalini poolt määratud joonele pole vähendanud isegi teadmine et Vene Föderatsioon on Eesti suhtes jätnud täitmata Helsingi Konverentsil määratud riikidevaheliste piiridega seonduva kohustuse, mille ta võttis üle Nõukogude Liidult 7. jaanuaril 1992 - just nii nagu kõik ta eellased on oma lubadused murdnud.

Tänu äsjasele Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu presidentide ühisavaldusele on Eesti taas kohustunud säilitama oma territooriumi terviklikkuse, mida Ameerika Ühendriigid on viie sajandi vältel pädevaks pidanud. Tunnustust väärivalt on president Toomas Hendrik Ilves presidentide ühisavalduses nõustunud et Eesti idapiiri pole vaja teise kohta liigutada, sest tänaseks on lisaks Ameerika Ühendriikidele, ÜRO, EL, NATO ja paljud teised riigid tunnustanud Eesti edasi kestmist täieõigusliku rahvusvahelise ühiskonna liikmena – vaatamata sellele kas Venemaa meid tunnustab või mitte. EL ja Venemaa vahelised lepingud on Eestile piisavad Venemaaga kaubanduslike suhete edasi arendamiseks. Küll on aga Eestil vaja esitada Venemaale okupatsioonikahjude heastamise ja riigipiiri okupatsioonieelsel joonel demarkeerimise nõuded. Praegu Venemaa neid nõudeid ei pruugi täita, kuid kord võib nende „omanäone demokraatlik” riigikord muutuda ja siis on hea, kui me pole loobunud oma juriidilistest õigustest.

Või on Eesti riigivõim veendunud et Eestile on kasulik toimida nagu üks liiduvabariikidest, mille Ülemnõukogu alguses oma nime muutis ja siis Nõukogude Liidust lahkus? Mihkelson ja Paet on rõõmsad et Venemaa valitsus on uue, põhiseadusevastase, piirilepingu heaks kiitnud („Postimees” 21.09.13) – vaatamata et leping on vastuolus seaduste kohase valitsemise kohustusega, mida Eesti riigivõimu erinevad instantsid on ka Balti Hartas ja äsjases presidentide ühisavalduses (ingliskeelses tekstis määratud „rule by law”) lubanud täita.

Harri Kivilo


Allikas: http://www.eesti.ca/balti-harta-ja-seaduste-kohane-valitsemine/article40363

Read more...

Islam tuleb Eestis keelustada!


Kuhu jääb siis usuvabadus? Jah, uskuda võib mida tahes, kuid vägivalla õhutamine ja idealiseerimine on teine asi. Kõike seda aga just teebki islami usk ja selle pühakiri Koraan. Huvitav on see, et Euroopa Liidus on keelatud Hitleri raamat "Mein Kampf", kus ei leidu midagi, mida saaks klassifitseerida vanuõhutamiseks. Seevastu Muhamedi Koraan on täis üleskutseid teiseusuliste, islamis eksijate  ja islamist loobujate tapmiseks.
Kogu islami ajalugu on vägivalla ajalugu. Alates sellest, kui Araabia poolsaare kuujumallanat kummardunud kitsenikkujad alistati lunaatikust Muhamedi ja tema röövmõrtsukate kamba poolt, on see usk levinud üksnes vägivalla teel. Aitab! Siin ei ole usuga midagi pistmist. Islam = vägivald ja taandareng! Ainult rumal usub islamiusuliste udujutte sellest, kui rahuarmastav on islam ja selle järgijad. Reaalsus räägib meile midagi muud! Kõikjal, kus on islam, on teistel sellega probleeme.

Eesti ei vaja islamit! Euroopa ei vaja islamit! Kogu maailm ei vaja islamit! Jäägu nad sinna Araabia poolsaarele, kus ongi nende koht. Moslemid teesklevad sageli, nagu ei oleks mingil "tõelisel islamil" terrori ja vägivallaga midagi pistmist. Nad arvavad, et tavainimene pole kursis Koraaniga. Kes aga viitsib seda lugeda, vähemalt otsida konkreetseid lõike sealt, see näeb, kui jäledalt kuritegelik ja mõrvarlik ideoloogia seal sees pesitseb. Miks üleüldse sellise igasuguse nn "läänelike väärtuste" vastast ideoloogiat sallitakse Läänes? See näitab, et Lääne ideoloogia oma paduvabadustega on tegelikult suitsiidne, ennast hävitav. Kuid meie - Eesti - ei pea sama teed minema! Meil on veel aega teha õigeid otsuseid!

Kahjuks on paljudes islamimaades naftat, mis on need riigid teinud piisavalt jõukaks (nad on teinud rikkaks nafta, mitte oma mõistus või töökus!), et nad võivad islamit eksportida. Kus on aga raha, seal on ka korruptsioon ja leidub äraostetavaid jätiseid, kellest saavad islami "kasulikud idioodid". Neid leidub ka siin.

Islam kui inimvaenulik vägivallaideoloogia tuleb keelustada. See on hullem kui natsism (mis on ju ometi keelatud!). Asjad peavad loksuma nende normaalsesse kohta. Islami koht pole seal, kus tahetakse elada rahus ja iseseisvalt. Islam sekkub poliitikasse ega talu kriitikat. Islam on harimatus ja diktatuur, kus ei ole mingit vastuvaidlemist. Kõik islami kaitsjad on naeruväärsed, erineval moel äraostetud mölakad! Kahjuks neil mölakatel pole sageli piisavalt julgust, et seda endale tunnistada.
Kõik kes tahavad Eestile tulevikus probleeme, need toetagu islamit. Kes seda ei taha, need seisku igal mõeldaval viisil islami hiiliva ekspansionismi vastu. Koos suudame hoida Eesti sellest katkust vabana! Kuid kui islami mõju ja muhameedlaste arv Eestis kasvab, siis võite kindlad olla, et sellega koos kasvavad ka nende nõudmised (mille lõplik eesmärk on ei rohkem ega vähem, kui Eesti islamiseerimine!).

Meil on Eestis pakilisi probleeme kuhjaga. Ainult idioot vaatab rahulikult, kuidas üks maailma suurim probleemallikas tasapisi Eestis oma kanda kinnitab. Selleks tuleb Eestis islam keelustada ja mida kiiremini, seda parem! Aitab! Aitab kõige (ka kahjulike asjade) sallimisest - see on suitsiid!

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2013/09/islam-tuleb-eestis-keelustada.html#more

Read more...

Uskumatu - Eesti vajab sisuliselt homme erakorralisi Riigikogu valimisi!

Läti välispoliitilises ajaloos oli 2007. aasta pöördelise tähendusega. Majanduskriis oma kondise käega pressis lõunanaabrite riiki altpoolt vööd ja võimukaotuse hirmuvalus kapitulantlikud majanduspoliitikud teiselt poolt survestasid võimuhoobasid, et Läti lõpetaks venemaaga vaidlemise, loovutaks venemaale Abrene piirkonna (mis samuti oli venemaa poolt okupeeritud nagu täna on venelaste tääkide abil venemaa külge õmmeldud Eesti ida-alad - Setomaa ja Ingerimaa), sõlmides venemaaga uue piirilepingu.

Lätlased lootsid siis, et sellise kinkelepingu abil (uue sõlmitava piirilepingu tõttu) paranevad olulisel määral vene-Läti suhted ning need saavad sisse uue hoo. Majanduskriisi valguses lootsid osad poliitikud, et sellest saab Läti riigile palju kasu sündima.
Kuid võta näpust - seda ei juhtunud, pigem vastupidi. Venemaa õelad torked Läti suunas pigem sagenesid ja poliitpropaganda rünnakud lätlaste riigi pihta ei lakanud. Majanduslikku kasu ei grammigi. Häbi aga jätkub järgmiste põlvedeni.

Seoses sellega on Läti valitsuspartei hoiatanud eesti rahvast, parlamenti  ja -avalikkust ning üles kutsunud Eesti riiki hoiduma astumast sama reha peale.

Eesti rahval tuleb aga täna paraku arvestada sellega, et Eesti välispoliitikat juhivad rahvusliku huvide reetmise teele astunud kapitulatsioonipoliitikud eesotsas Urmas Paet'i ja Marko Mihkelson'iga (vt. ”Kaks juudast” - Marko Mihkelson ja Urmas Paet).

Ka 2007. aastal tervitas Urmas Paet varjamatu rõõmuga vene Riigiduuma otsust ratifitseerida Läti-vene piirileping, millega venelased omandasid ja lätlased loobusid igavesest ajast igaveseks suurest Abrene piirkonnast venemaa kasuks. Vaid sellest teadmisest piisanuks, et teha järeldusi, kuidas võib suhtuda Paet eesti rahvuslikesse huvidesse.

Toona avaldas Paet lootust, et Läti-Vene piirilepingu ratifitseerimise protsess venemaal viiakse sujuvalt lõpule ning leping jõustub võimalikult kiiresti.
«Loodame, et Lätiga saavutatu julgustab ja ergutab venemaad astuma omalt poolt kõiki vajalikke samme ka Eesti-vene piirilepingu jõustamise suunas,» lausus siis Paet.

Ja siin me oleme siis täna.

Juba mitmeid kuid on meie rahvas murelike silmadega jälginud ja -kõrvadega kuulanud, kuidas valitsuspoliitikud julgustavad rahvast leppima sellega, et tasuta antakse ära venemaale meie esiisade verega kätte võidetud maad. Sisuliselt midagi vastu küsimata. Isegi ei vaevuta kauplema.
Aastaid oleme me näinud seda, kuidas sõnades rahvuslikule retoorikale toetuvad riigivalitsejad grammigi tegelikkuses ei hooli neist meie rahva ja riigi kultuuriväärtustest ja varadest, mida venemaa ebaseaduslikult ja kõikide rahvusvaheliste normide vastaselt on rottidena ära tassinud oma varasalvedesse. Neist ei räägita, nendega ei kaubelda, nendele ei pöörata tähelepanu ning tagatipuks antakse ka viimased trumbid kinkelepingu (ametlikult nn uue piirilepingu) alusel tasuta ära meie riiki okupeerivale idanaabrile.
Rääkimata kompensatsiooni nõude esitamisest röövelliku venemaa vastu. Teema, mis veel Lätis ja Leedus püsib laua peal, aga eesti "rahvuslik" valitsus on ammu juba kalevi alla (loe: prügikasti) visanud.

Tänased uudised märgivad taas, et kui täna ÜRO peaassambleel osalemiseks New Yorki sõitev välisminister Urmas Paet kohtub kuluaarides vene välisministri Sergei Lavroviga, võidakse seal Postimehe andmeil kokku leppida, millal Lavrov Eesti-vene piirileppe allkirjastamiseks Tallinna tuleb.

Välisministeerium ei kinnitanud eile veel Paeti-Lavrovi kokkusaamist New Yorgis, öeldes, et "sellist kohtumist pole praeguseks kokku lepitud".

Postimehe andmetel on see aga diplomaatiliste kanalite kaudu kõneks olnud. Paet naaseb New Yorgist Eestisse järgmise nädala algul, seega ei pruugi kohtumine olla pikk.

Võimalik ajakava piirileppe allkirjastamiseks oleks pärast Eesti kohalike valimiste toimumist, oktoobri lõpus või novembris, hoolimata sellest, et Paet "kavalalt" on avalikus meedias veel suhteliselt hiljuti öeldnud, et piirilepinguga läheb veel mitu aastat.

Ja see tähendab tõesti seda, nagu märkis Hardo Aasmäe, et Eesti Vabariik jääb Eesti NSV piiridesse. Sellega oleme taganenud Tartu rahu piiridest, aga nagu selgub, ära andnud ka suure osa Eesti NSV aegsest merepiirist.

Paslik on taas meenutada konservatiivse erakonna üleskutset: "... Eesti Konservatiivne Rahvaerakond nõuab okupatsiooni lõpetamist meie territooriumil. Juhul, kui uus piirileping siiski allkirjastatakse, peame seda illegitiimseks sõlmimise hetkest alates ning  käsitleme selle sõlmijaid riigireeturitena.

Kutsume kõiki jõude ja isikuid, kes toimuvaga rahul ei ole, avaldama valitsuse tegevuse vastu teravat protesti ja hukkamõistu. On olemas oht, et lepingu sõlmimiseks kavandavad riigireetmist sooritavad poliitilised jõud põhiseaduse piirilepingu ratifitseerimist takistavate klauslite muutmist. Käsitleme ka seda sammu jokk-skeemina, mis praeguse põhiseaduse kui terviku vaimu ja mõtte kohaselt on õigustühine.

Rahvusvahelise õiguse järgi kehtib Tartu Rahuleping ka täna ja territoriaalsete järelandmiste tegemine venemaale saab toimuda ainult referendumil rahva poolt selgelt väljendatud ja juriidiliselt siduva volituse alusel..."

Mida teha sellises olukorras?

Arvestades seda Eestit saab päästa vaid ratifitseerimisprotsessi katkestamine parlamendis, siis on hädavajalik, et parlamenti jõuaksid rahvuslikke huve esindavad poliitilised jõud ja inimesed, mis omakorda tähendab, et aega enam ei ole.

Meie ainukeseks võimaluseks on massilised avalikud protestid - ajakirjanduses, teles, tänavatel ... ning erakorralised Riigikogu valimised.

Tänane Riigikogu ei ärata usaldust, valitsus on aga lootusetu.

Eesti rahvas - PÄÄSTKEM EESTI, säilitame rahvusliku eneseväärikuse!


Meie isade ja laste nimel
Anar Rand
BHR
 
Allikas: SIIN

Read more...

teisipäev, 24. september 2013

Konservatiivse Rahvaerakonna toetus Tallinnas on ligi 14%

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 23.09.2013

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond viis ajavahemikus 13.–16. septembrini läbi arvamusküsitluse, mille kohaselt on erakonna toetus Tallinnas ligi 14 protsenti. Küsitlus ei kinnita hiljuti ERR-i poolt tellitud uuringut, mille kohaselt on erakonna populaarsus pealinnas võrreldes suvega langenud.
Uuringu projektijuht Are Saarne ütles, et eelkõige oli küsitlus mõeldud erakonna enda jaoks, saamaks valimiseelsel ajal sisetarbimiseks sõltumatu ja usaldusväärne andmestik, mille abil paremini kavandada kampaania sõnumite suunamist. “Meie saime tulemuse, mille kohaselt 13,7 protsenti Tallinna valijatest kavatseb valimistel hääletada meie erakonna poolt,” selgitab Saarne. “Jätkuvalt on olemas lõhe erakonna esimehe ja erakonna enda populaarsuse vahel, kuid see on kahanenud. Niipea, kui inimestele viia need kaks asja kokku, on nad valmis Konservatiivset Rahvaerakonda valima. Selles valguses tekib vägisi mulje, et mõned teised küsitlused, mida avalikkusele pakutakse on tegelikult manipulatsioon, mille eesmärgiks on inimeste eelistuste kallutamine kandidaatide poole, kes omavad tegelikult väga nõrka kandepinda.”
Küsitluse käigus viidi läbi telefoniintervjuu 120 inimesega Tallinnast. Inimestelt küsiti kõigepealt: “Kas teil on eelseisvatel valimistel poliitiline eelistus?”, 20 protsenti vastanuist seda ei omanud. Ülejäänutelt küsiti “Mis partei poolt kavatsete hääletada?” ning neist 13,7 protsenti nimetas Konservatiivset Rahvaerakonda. Küsitluses osalesid nii eesti- kui venekeelsed inimesed.

Allikas: http://www.ekre.ee/konservatiivse-rahvaerakonna-toetus-tallinnas-on-ligi-14-protsent/

Read more...

Mart Helme: Vene lütseum? Tänan – ei!

Mart Helme.

Mart Helme.
foto: Raigo Pajula.

Haridusminister Jaak Aaviksoo on tulnud välja ideega (PM 20.09) rajada Eestis vene lütseumid. Tahaksin siinkohal lugupeetud ministrile oponeerida ja nii teda kui kõiki teisi idee taga seisjaid hoiatada läbimõtlematult astutud sammude eest.
Ent alustagem algusest. Juba kakskümmend aastat tagasi võeti Eestis vastu otsus viia vene õppekeelega koolide gümnaasiumiosad järk-järgult aine järel üle eesti keelele. Venemaa ja venelaste vastuseisu - aga laiemalt ka lääneriikide toetuse puudumise – tõttu jäi otsuse ellurakendamine venima. Kuni järjekordselt haridusministri ametit pidanud Tõnis Lukas asja mõned aastad tagasi uuesti liikuma lükkas.
Ettearvatult järgnes sellele üha tugevamalt organiseeruv ja Venemaalt üha jõulisemalt orkestreeritud vastuseis. Kuna ennast isamaaliste sulgedega ehtiv valitsus selle surve ees nägu kaotamata täielikult kapituleeruda ei saanud, ongi nüüd kompromissina välja mõeldud variant vene lütseumitest.
Paraku on see Trooja hobuse entusiastlik vedamine meie müüride vahele, kuna sellega lubame Moskva otseselt sekkuma oma hariduspoliitikasse. Seda enam, et Aaviksoo jutust võib üheselt aru saada, et Eesti tervitab Venemaa osalust lütseumiprojektis ka rahaliselt. Igatahes võib selle välja lugede viitest Tallinna saksa gümnaasiumile. Kes maksab, see tellib aga ka muusika.
Kuigi ma erinevalt ministrist ei arva, et venestamise survest, vene keele pealetungist ja vene vähemuse painest ikka veel mitte vabanenud Eesti mingit vene gümnaasiumi üldse vajab, oleks projekti teostamine siiski mõeldav, kui see toimuks täielikult ja ainult Eesti võimude kontrolli all ning meie ideoloogilise kontseptsiooni kohaselt. Tegelikult on Eesti initsiatiivi lütseumi küsimuses aga kahetsusväärselt juba Venemaale loovutanud, pakkudes suhteliselt toore idee arutamiseks välja  Vene Föderatsiooni saatkonnale ning kavandades seda teemana ka Aaviksoo eelseisva Moskva visiidi päevakorda.
Mis nüüd juhtub, on mulle kui omaaegsele suursaadikule Venemaal hästi teada. Venelased esitavad asjast oma nägemuse ning hakkavad meile peale suruma seisukohti, mis meile ka kõige suurema leplikkuse puhul vastuvõetavad pole. Ja saavutavad lõpuks teatud osa oma taotlustest, kuna meil ei jätku nendega vaidlemiseks ei kannatlikkust, eksperte, ettenägelikkust ega lõpuks ka kõige elementaarsemat poliitilist tahet. Toogem meie poliitilise tahte ja vene keele ees kapituleerumise poliitika näitena siinkohal kasvõi Narva eestikeelse kooli ümber kujunenud olukord.
Meie Venemaaga kavandatavate läbirääkimiste tulemuseks on vene lütseumite võrgu samm-sammuline rajamine kõikjale, kus vähegi venelasi leidub - tõenäoliselt mitmele poole ka sinna, kus praeguseks venekeelsed gümnaasiumid juba suletud on. Maksame eelkõige muidugi meie, aga ega  Moskvagi selle magusa pala allaneelamiseks kuludest hooli. Mõne aasta pärast avastavad meie ettenägemisvõimetud kuid kompromissivalmid hariduspoliitikud aga õudusega, et läks nii, nagu alati. Et vene lütseumitest on saanud vene keelt, kultuuri ja kirjandust edendavate õppeasutuste asemel vene imperialismi agitpropi keskused. Täies vastavuses Putini lähivälismaal elavate kaasmaalaste Moskva mõjusfääris hoidmise poliitikale. Lisaks kujunevad vene lütseumid veel üheks auguks, mille kaudu meile saabuvad spetsialistide (õpetajad) sildi all vene eriteenistuste töötajad.
Venemaa ei ole Eesti suhtes sõbralik naaberriik. On viga, kui me endale püüame luua illusiooni, nagu see teatud valdkondade puhul - haridus ja kultuur – oleks teisiti. Vastupidi – just haridus ja kultuur on suhteliselt nõrga Venemaa juures need valdkonnad, millede kaudu impeerium oma positsioone naaberriikides hoida ja edendada püüab. Me ei peaks omas naiivsuses ja soovmõtlemises seda neile lihtsamaks tegema.
Ja lõpuks küsimus, mis mind juba pikemat aega vaevab: kas minister ja tema ametkond, kes koolivõrgu korrastamise raames eestikeelse (alg)hariduse saamisegi paljudes piirkondades küsitavaks muutnud on, kes entusiastlikult toetavad kõrghariduse võõrkeelseks muutumist ja eesti keele väljatõrjumist teadustööde kirjutamisel, kes ei suuda leida õpetajaid ja vahendeid Narvas kvaliteetse eestikeelse hariduse andmiseks ja kes nüüd veel kavatsevad Venemaa lubada sõnaõiguslikuna meie haridussüsteemi ikka annavad endale aru, mida nad teevad?
Kui ei anna, on pool häda, kui annavad, on asi päris hull.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/2082496/mart-helme-vene-lutseum-tanan-ei

Read more...

Eesti satanistid soovivad kohtu abil saada endale regiistreerimisluba

22.09.2013

Eesti satanistid pöördusid kohtusse, kuna neid ei kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse.

End nime all Eesti Satanistlik Kogudus identifitseeriv seltskond esitas määruskaebuse Tartu maakohtusse maakohtu registriosakonna 30. aprilli kandemäärusele, millega jäeti nende avaldus mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kandmiseks rahuldamata.

Registriosakond jättis satanistide avalduse rahuldamata koguduse põhikirjas sätestatud usutunnistuse ehk satanismi põhimõtete tõttu, ütles Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamm ERR-i uudisteportaalile. Satanistide ühingu põhikirjaga saab tutvuda siin.

Loe lähemalt siit.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1933 
______________
Sellised on siis liberaalse ühiskonna grimassid.
M.I.

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP