RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Soomes toimunud munitsipaalvalimised olid edukad rahvuskonservatiivide jaoks

Nendel valimistel osales kirju seltskond nagu see on omane demokraatlikule ühiskonnale. Osales ka rida Maarjamaiseid kalevipoegi, keda edu siiski ei saatnud. Samuti ei olnud valimised edukad suurvene vaimu ja -ideede advokaadil - üleilmse tuntusega šovinist Bäckmanil. Tema suutis kokku kraapida vaid 40 toetaja hääled, millest valtuksosutumiseks ilmselgelt ei piisanud.
Kuid väga edukaks osutusid soome rahvuskonservatiivid - Põlissoomlased. Põlissoomlased said eelmiste kohalike valimistega võrreldes juurde seitse protsenti hääli, samas kui Soome kolme suure erakonna toetus kahanes. Kõige rohkem kaotasid sotsiaaldemokraadid ja koonderakond.
Koonderakond sai valimistel 21,9 protsenti häältest, sotsiaaldemokraadid 19,6 ja keskerakond 18,7 protsenti, teatab YLE Uutiset. Kõige rohkem kaotaski eelmiste valimistega võrreldas sotsiaaldemokraatlik partei. Kunagi varem pole sotsid kohalikel valimistel saanud alla 20 protsendi häältest. Suured erakonnad kaotasid siiski hääli Põlissoomlastele, kes pälvisid 12,3-protsendilise toetuse. Põlissoomlastest sai populaarsuselt neljas erakond. Eelmistel valimistel olid Põlissoomlased alles kuuendad. Põlissoomlased võitsid kahes omavalitsuses – Pirkanmaal Kihniös ja Kesk-Soomes Uurainenis.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Martin Helme: Mida teha Eesti meditsiinisüsteemiga?

Martin Helme: Mida teha Eesti meditsiinisüsteemiga?
Foto: Hendrik Osula
Kui süsteemi reform välistada, pole võimalik lubada patsientidele „tasuta“ kvaliteetset arstiabi, samuti lühemaid sabasid ega arstidele-õdedele suuremaid palku või paremaid töötingimusi.
Oktoobri alguses, kui Eestis algas meditsiinitöötajate streik, käis peaminister Ansip ringi ja seletas kõigile, kuidas ta ei saa midagi teha, sest kõigepealt vajab meie meditsiinisüsteem laiapõhjalist arutelu põhimõttelistes küsimustes. Sama kinnitasid kõik streigi osapooled: süsteem on umbes ja vaja on sisukat, põhjalikku ning laiapinnalist arutelu kuidas ta tulevikus toimima peaks. Samas teatas sotsiaalminister Hanno Pevkur kategooriliselt, et erakindlustuse võimalus on välistatud ja järgmise kolme nädala jooksul ei ole arutelule silpigi lisandunud.

Põhjus on ilmne. Väheneva ja vananeva rahvastikuga Eestis saavad tervishoiukulud per capita ainult kasvada. Euroliidu abirahade ja regulatsiooni džunglis on meil aga reaalne majandus lakanud olemast ning eesti majandus koosneb mitte lisandväärtuse juurde loomisest, vaid abirahade ja maksude ümberjagamisest üdini korrupeerunud poliitilise struktuuri poolt. Kui meil oleks normaalne, rikkust juurde loov majandus, siis oleks meil ka kasvav majandus ja maksubaas, mis jõuaks sammu pidada kasvavate sotsiaalkulutustega, paraku on meil aga täpselt vastupidi.

Neid karme reaalsusi arvestades on selge, miks keegi ei taha „laiapõhjaliselt“ arutada meditsiinisüsteemi „põhimõttelisest“ reformist. Poliitikutel pole lihtsalt avalikkusele midagi head öelda Kui süsteemi reform välistada, pole võimalik lubada patsientidele „tasuta“ kvaliteetset arstiabi, samuti lühemaid sabasid ega arstidele-õdedele suuremaid palku või paremaid töötingimusi.
Maksutõus või omaosaluse suurendamine?
Selle saavutamine nõuaks ühte kahest: kas karmi maksutõusu või patsientide omaosaluse arvestatavat suurendamist. Vähegi taiplikum inimene hammustab kiiresti läbi, et meditsiinisüsteemi käimas hoidmine tema praegusel kujul tähendab rohkem raha võtmist tema taskust. Ja seda sõnumit „elu läheb paremaks“, „Euroopa viie rikkama hulka“, „euro hindu ei tõsta“ valitsus valjult välja öelda lihtsalt ei taha. Niisiis valiti lolli mängimine ja venitamistaktika lootuses, et streik vaikselt ära vajub ja saab veel mõned aastad probleemi eirata.
Maksude tõstmine oleks allakäigu kiirendamine. Hoolimata müüdist, et me oleme madalate maksude maa on maksutase Eestis niigi juba Põhjamaadele lähedane ning iga edasine maksutõus pigistab siinse majanduse eluvõimet veelgi rohkem kinni, ajades arstidele lisaks välismaale ka ettevõtlikumad inimesed ja koos nendega ka töökohtade loomise ning omaniku-, palga- ja maksutulud.
Omaosaluse suurendamine praeguse süsteemi jätkumise puhul oleks arulage. See tähendaks, et meie nö tasuta ja kõigile kättesaadav universaalne solidaarne arstiabi, mida me tagame oma sotsiaalmaksuga, ei ole ühtegi ülalnimetatud asjadest. Ta ei oleks tasuta, ta ei oleks kõigile kättesaadav ja ta ei oleks solidaarne. Kui juba nagunii tuleb arstile minnes maksta, siis miks ma peaks veel enne seda iga kuu maksu maksma?
Kuigi vasakpoolsed – kaasa arvatud Hanno Pevkur ja teised Reformierakonna liikmed – selle mõtte maha laidavad, tuleks Eestis just minna üle erakindlustuse süsteemile. Selleks, et maandada peamised erakindlustusega seotud riskid, tuleks seda teha pika üleminekuperioodiga – sarnaselt meie pensionisüsteemile – ning luua tugev riiklik järelvalvemehhanism.
Tervishoid poliitikavabaks
Erakindlustuse põhimõte peaks meeldima igaühele, kes usub, et kodanik peab olema oma valikute ja raha peremees. See võimaldaks ühe hoobiga muuta tervise arsti ja patsiendi vaheliseks asjaks, lükata rahalugemisest poliitikud välja ja muuta see kindlustusfirma ning haigla tööks. Ühe hoobiga oleks korruptsiooni ja mõõdikute asemel konkurents ja innovatsioon, mis kulusid pidevalt alla surub.
Kui me muudame tervisekindlustuse kodaniku, arsti ja kindlustusfirma vaheliseks eraõiguslikuks kokkuleppeks, muudab see väga põhimõtteliselt kogu meditsiinisüsteemi ja ka riigi ning kodaniku vahelist suhet, aidates kaasa sõltlasühiskonna asendumisele peremeheühiskonnaga. Erakindlustus on kõigist võimalikest lahendustest kõige patsiendisõbralikum, kuna loob inimesele võimaluse ise otsustada, milliste riskide vastu ta ennast kindlustab ja kelle juures ravib.
Riigi rolliks jääb tagada, et kindlustusfirmad ei moodustaks kartelle ega üritaks oma kohustuste eest kindlustusvõtjate ees kõrvale hiilida. On poliitilise kokkuleppe küsimus, kas riigi kanda jääb ka teatud riski- või eelisgruppide subsideerimine üldistest maksudest.
Loomulikult on erakindlustusel omad probleemid. Eesti on väike ja siinne elanikkond vaene. Päris kindlasti peab ravikindlustus olema kohustuslik. Riik peab kehtestama miinimumtaseme, mis katab taskukohaselt ära kõige elementaarsemad tervisekindlustuse valdkonnad, võimaldades samas kõigil kindlustusfirmadel osaleda tervisekindlustusturul oma pakettidega.
Selleks, et väiksemad kindlustajad saaks turul osaleda ja nii turu kartellistumist vältida, tuleb sarnaselt Liikluskindlustusfondile luua Tervisekindlustusfond, mis toimib ühise hüvitus- ja garantiikassana. Ühtlasi kaetakse sealt nende isikute kulud, kes mingil põhjusel ei omanud kindlustust, kuid keda ikkagi on ravitud (näiteks erakorralised patsiendid).
Konkurentsieelis
Erakindlustus võimaldab inimestel säilitada oma tervisekindlustus – vajadusel ajutiselt odavamale paketile üle minnes – ka töötuks jäämise ajal. Praegu kukub taoline inimene süsteemist lihtsalt välja.Ilmselt oleks loogiline, et kindlustusmakseid saab sarnaselt pensionisambale või töötukindlustusele kinni pidada tööandja.
Tõsi, kohustuslik erakindlustus ei too süsteemi maksjaid oluliselt juurde võrreldes praegusega. Aga ta muudab raha kasutamise põhimõtteid, tekitades konkurentsi ja andes võimu patsiendile. Ta tekitab haiglatel vajaduse olla säästlik ilma kvaliteedis kaotamata, kuna kindlustusfirmad on huvitatud võimalikult odavast teenusest ilma kindlustusvõtjaid kaotamata. Ja ta võtab riigilt ära skisofreenilise rolli olla korraga „tasuta“ ravi tagaja ja samal ajal arstiabile ligipääsu piiraja kulude vähendamise nimel. Ta võtab ära peamised korruptsiooni kanalid, milleks praegu on Haigekassa ja sihtasutuste vormis tegutsevad poliitikute kontrollitud haiglad.
Suurim lahendamist vajav probleem on üleminek uuele süsteemile. On loogiline, et erakindlustuse puhul peab sotsiaalmaksu tervisekindlustuse osa ära kaduma. Või vähemalt oluliselt langema, kui otsustatakse, et näiteks rasedusega seotud protseduurid, lapsed või ka kaasasündinud puudega inimesed jäävad solidaarsuspõhimõttel kõigi maksumaksjate kanda.
Samas on teada, et lõviosa tervishoiukulutusi tekib inimestel vanaduses, mistõttu tähendab sotsmaksu kohene järsk kaotamine süsteemile haigutavat tühikut. Pole kahtlust, et adekvaatse kindlustusriskiga makse puhul tähendaks järsk üleminek erasüsteemile praegustele pensionäridele ja pensionieelikutele hüppeliselt kallimat tervisekindlustust.
Järkjärguline üleminek ja paratamatud miinused
Lahendus võiks olla selles, et üleminek erakindlustusele toimub pika üleminekuga järk-järgult. Näiteks otsustatakse, et kõik alla 35-aastased inimesed lähevad üle erakindlustusele, neist vanemad saavad aga valida riikliku ja erakindlustuse vahel. Kes ei usalda erasüsteemi, saab edasi jääda praeguse süsteemi juurde, mis keritakse järgneva paarikümne aasta jooksul vaikselt kokku. Ilma vanema generatsiooni garantiide säilitamiseta pole võimalik süsteemi demokraatia tingimustes reformida ning alternatiiviks on pankrot.
Nende paarikümne aasta jooksul on paratamatu, et riiklik süsteem on omadega miinuses, mis tuleb kuidagi katta, kuid vähemalt ei ole me enam lahenduseta lõhkise küna ees ja tänased keskealised ning noored ei pea kartma, et nende jaoks on ainult kõrge sotsmaks, mille eest pole tulevikus lootustki saada kvaliteetset – ega ka mitte tasuta – arstiabi.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=65185986

Read more...

teisipäev, 30. oktoober 2012

VABAMÕTLEJA: Üks hõbedollar ja üks FED'i rahatäht

Tartu Hoiu-laenuühistu väljaanne „Ühistuleht“ kirjutab:
Pealtnäha väike kujunduslik nihe, kuid sisuline muutus seisneb selles, et kui hõbedatagatisega dollarit sai USA valitsus välja anda vaid juhul kui tal oli reaalset hõbedat tagatiseks panna ja hõbedat oli ja on võimalik hankida, kui varastamine või pettus kõrvale jätta, vaid kas kaevandades või tööjõudu/ kaupu juba kaevandatud hõbeda vastu vahetades. Seega vahetus  oli sellisel juhul võrdne nii dollari tavakasutaja (töötaja, ettevõtja) kui dollari väljaandja (riik, keskpank) seisukohalt. Hõbedollar oli nii tavakasutaja kui väljaandja jaoks ekvivalent ja mitte kaup, mille müümisega ekstratulu teenida. Täna on olukord aga vastupidine. Tavakasutaja jaoks on Föderaalreservi ringlusse antud dollar ikkagi vaid ekvivalent, mille vastu ta oma tööjõudu või toodangut müüb. Väljaandja ehk keskpanga (mis nüüd on riigivalitsusest sõltumatu!) jaoks on see aga kaup, mille omahind on sisuliselt 0, kuid mida vahetatakse dollari tavakasutajate reaalse tööjõu ning toodangu vastu ning vähe sellest, küsitakse veel ka intressi. Teiste sõnadega – sellise ebaõiglase vahetuse lõpptulemusena kontsentreerub keskpanga (mis, tuletame meelde, on tänapäeval riigist ja seega ka rahvast sõltumatu!) kätte nii ettevõtjate kui töötajate tänane kui tänu intressi võtmisele veel ka hetkel mitteeksisteeriv, tulevikus loodav reaalne lisandväärtus. Kuidas võiks nimetada naabrimeest (ning kuidas peaks tema suhtes käituma), kes sama skeemi alusel oma kattetute tšekkidega üritab teie kui naabri käest osta teie tööga loodud väärtusi?
Allikas:
Ühistuleht, oktoober 2012

Allikas:  http://www.vabamotleja.info/

Read more...

VEIKO RÄMMEL: KARTELLIVÕIMU TEGEVUS VIIB PARATAMATULT PLAHVATUSENI - HÄDA TULEB!

Mina julgen väita, et kui 100% ühiskonnast on tervik, siis 20-30% julgeb vastu hakata ja teab lahendusi ning pakub neid, ainult keegi ei kuula.
10%, kellel on võimalusi kasutab neid ja põgeneb siit hädaorust. 3-5% naudib heaolu, mida annab "eliidi" (poliitilise muidugi) hulka kuulumine. Ülejäänud rahvas on aga muudetud zombideks, kes vaikselt kannatab. Mhh, kannatab küll, aga kuniks? Seni kuni vaikselt välja sureb. Siis lahkub siit ka meie nõukogulik eliit või veab sisse moslemeid ja neegreid. Kellegi turjal peab ju saama vegeteerida. 
Süsteem on niivõrd tsementeerinud oma rahvavaenuliku võimu, kasutades nii legitiimseid (seaduslikke) meetodeid, kui ka ebaseaduslikke, et paistab võimatu midagi muuta ja tänases seisus võib muutust loota vaid idealist või naiivitar. Vist olen selline ja loodan edasi, tehes selleks ka kõik, mis minust sõltub, võideldes.
Ansipi lahkumist nõuab internetis juba peaaegu 10000 inimest, oma suhtumist näidatakse demonstratsioonidega reformikommunistide peakontori ees, aga ei õhkagi. Ansip isegi ei köhata. Kõik teavad, reformikommunistlik partei on maffia, kus pestakse musta raha. Prokuratuur laiutab vaid käsi: "süütõendeid ei jätku!" Muidugi mitte, kui tööd ei tee.
Meil saab minna paremuse poole vaid siis, kui reformikommunistlik valitsus koos oma käsilastega (IRL, SOTSID, KE) koheselt lahkub. Kui tahame muutust paremuse poole tuleb seekord plats tõeliselt puhtaks lüüa ja seda ausate juriidiliste toimingutega - kohtuga.
On vaja erakorralisi valimisi OTSEVALIMISTE printsiibil, siis ja ainult siis saab midagi muutuda.
Ma ei tahaks olla prohvet, kes häda ennustab. Paraku, kui asi nii jätkub, siis häda tuleb, varem või hiljem tuleb mäss, vastuhakk võimule.
 

Read more...

VIDEO: Liibüa arst ümberpiiratud Bani Walid'i linnast

postitas mauri no-news-at-eleven osak. 12:18 28. oktoober, 2012
NB! Bani Walid on jäänud sõltumatuks ning Liibüa vallutanud islamiäärmuslased on seda piiranud juba kuid. Seega ei sobi klipp vaatamiseks nõrganärvilistele.
Allikas: http://minut.ee/
____________________
Niipalju siis Liibüasse NATO erivägede ja pommitamise abil viidud demokraatiast. Natolased eesmärgi küll esialgu saavutasid - kontrolli nafta üle, kuid seda ei ole ilmselt kauaks. Lisaks peab ütlema veel seda, et ka Eesti maksis NATOle osa Liibüa vallutamise-pommitamise kulusid, vähemalt 77 000 eurot, ehk 12 000 000 EEK ja see on võib-olla vaid jäämäe veepealne nähtav osa.
M.I.

Read more...

esmaspäev, 29. oktoober 2012

MATTI ILVES: RAHVA RAHULOLEMATUS KASVAB

Tõlge:
Revolutsioon on tulemas: revolutsioon, mis on rahumeelne, kui me oleme küllalt targad, edukad, kui me oleme piisavalt õnnerikkad - aga revolutsioon tuleb kas me seda tahame või mitte. Me ei saa mõjutada tema iseloomu, ei saa muuta tema kulgu, see on paratamatus.
John F. Kennedy

Kennedy räägib siin revolutsioonist, see kahtlematult tuleb ja kukutab ebaloomuliku finantskapitalismi ning seda juhtivad miljardärid, selle tulemusena taastatakse lihtsalt kapitalism loomulikul kujul, nii kui sellest rääkis juba entsüklopeediliste teadmistega kuulus filosoof Max Weber: "Kapitalism ei ole mitte eraomandi, vaid kultuuri ja moraali saadus. Täpsemalt peitub kapitalismi loov eetika individuaalses vastutuses, otstarbekas täpsuses, hariduses, inimese tubliduses ning eelkõige kasumi kõlbelises tarvitamises."

Meil Eestis ei ole revolutsiooni muidugi oodata, aga rahva rahulolematus kasvab nii liberaalide poliitikaga kui ka valitsusega ja see tundub olema alles algus. Seetõttu on tulevastel parlamendivalimistel ooda ka meil revolutsioonilist pööret, selle tulemusena pääsevad võimule Eesti huvide eest seisvad rahvuslased. Praegu teatavasti kartellierakonnad seisavad vaid Euroopa Liidu huvide ja mitte eestlaste kaitsel ja valetavad meile, et selle kärbuva liidu ambitsioonid ongi meie huvides.

Valitsus on teinud kõik, et rahva rahulolematus kasvaks, pea iga kuu puutume kokku järjest hullema uue skandaaliga ja neid kõiki ei jõua siin kirjeldada. Äsja streikisid ainult meditsiinitöötajad aga on oodata uusi streike, sest lubatud palga ja pensionitõusud on lihtsalt naeruväärsed, ning ei kata isegi kappava inflatsiooni mõjul tekkivaid kulutuste suurenemisi inimestele.
Eurotsooni aastane inflatsioon püsis juunis maikuu tasemel ning oli 2,4 protsent. 12 kuu keskmine inflatsioon oli kõrgeim Eestis ja Ungaris, mõlemas riigis on see 4,7 protsenti, selle näitajaga oleme kindlalt esikohal. Viimastel kuudel on inflatsioon olnud juba kõvasti üle 5%-di ja jätkab kasvu, eriti tuleval aastal seoses elektrihinna suure tõusuga.
Mõjuma hakkab ka Euroopa Keskpanga katteta eurode trükkimine, kuulutas ju see pank avalikult, et nad on valmis ostma raskustesse sattunud riikide võlakirju piiramatus koguses.
Valitsus aga ei kavatse midagi teha riigikassasse täiendavate tulude otsimiseks, kuigi selleks on võimalusi väga palju.

Seega on ka meil oodata revolutsioonilisi muutusi ja eriti head võimalused on ainsal tõsiseltvõetaval, rahvuslike huvide kaitel seisval parteil - Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal. Tutvuge ka partei kodulehega: http://www.ekre.ee/

Read more...

VABAMÕTLEJA: Sudaani magusad naftaväljad

Aastal 1906 nõudis Ameerika Ühendriikide valitsus Rockefeller Standard Oil Trust’i laialisaatmist vandenõu sepitsemise tõttu. 15. mail 1911 deklareeris USA ülemkohus: „Seitse meest ja korporatiivne ühing on konspireerinud kaaskodanike vastu. Tagamaks vabariigi turvalisus, tuleb see ohtlik vandenõu lõpetada 15-ks novembriks.“  Ühingu laialiminekut siiski ei toimunud. Vastupidi – samade inimeste poolt loodi uusi tütarfirmasid ja Rockefellerite dünastia jõukus pigem kasvas. Tänaseks on Rockefellerite ja Rothschildide dünastia oma jõud ühendanud ka ametlikult. Loe: Kaks finantsmaailma kõige mõjukamat dünastiat, Rockefellerid ja Rothschildid, on tänaseks avalikult ja ametlikult teatanud, et on alustanud tihedat koostööd.
Aastakümneid toetasid Lääne luureagentuurid Sudaani Rahva Vabastamisarmeed (SPLA), eesmärgiga murda Sudaani eneseväärikus ja iseseisvus. Sudaani Vabariik on veel üks viiest riigist – koos Kuuba, Põhja-Korea, Süüria ja Iraaniga – mille keskpank ei ole Rothschildide poolt juhitud keskpanganduskartelli võimu all. Juba aastal 1993 süüdistas Sudaani president al-Bashir Saudi Araabiat Sudaani Rahva Vabastamisarmee (SPLA) salajases relvastamises. Lisaks tegeles sellega CIA koostööl läbi Keenia territooriumi Mossad. Konfliktist kasvas välja üks Aafrika kõige pikim kodusõda. Kui rahutused olid nõudnud juba 2 miljoni inimese elu, pidi Sudaani president Omar Hassan al-Bashir loovutama lõunapoolse osa riigi territooriumist.
Aafrika kirdeossa loodi seega uus riik: Lõuna-Sudaani Vabariik. Tegemist on merepiirita 8,3 miljonilise elanikkonnaga riigiga, mis saavutas „iseseisvuse“ 9. juulil 2011. „Iseseisvale“ riigile kohaselt tuli luua ka oma keskpank. Värske president Salva Kiir Mayardit allkirjastas dokumendi, mille alusel sai riik formaalselt keskpanga: Lõuna-Sudaani Vabariigi Keskpank. Väidetavalt on Lõuna-Sudaani naftavarud kaheksa perekonna poolt juhitud panganduskartelli – eesotsas Rothschildidega – haardes. Uurivajakirjanik Dean Henderson kirjeldab oma veebiväljaandes „Left Hook“, kuidas pangandusoligarhia püüab oma mõjuvõimu laiendada üle kogu Sudaani Vabariigi. Seniseks saavutuseks on Sudaani territooriumist ainult poolt, s.o. 2011. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud Lõuna-Sudaani Vabariik. Kuigi kätte saadi kõige magusam tükk koogist, leidub Sudaani Vabariigi aladel veel väärtuslikku musta kulda. Tahetakse kõike.
Sellest annab tunnistust, et kõigest paari päeva möödumisel iseseisvaks riigiks kuulutamisest, moodustas Lõuna-Sudaani Vabariigi naftafirma Nilepet ühisettevõtte Rothschildide poolt kontrollitud Glencore International Plc-ga. Uue firma nimeks sai PetroNile, millest 51% kuulub Lõuna-Sudaanile ja 49% Glencore’le. Ja vähem kui nädala aja pärast iseseisvumisest puhkesid Lõuna-Kordofani aladel laialdased rahutused. Lõuna-Kordofan on naftarikas maa-ala, mis asub Sudaani ja verivärske Lõuna-Sudaani piiril. 75% Sudaani naftavarudest asuvad just selles regioonis.
Allikad:
1)http://paranoiamagazine.com/archives-3/the-four-horsemen-of-oil/
2)http://deanhenderson.wordpress.com/2011/07/17/the-rothschilds-south-sudan-oil-grab/

Read more...

Vähe mainitud kultuuririkastus

Norra uudisteportaal avaldas islamistide terrorogrupi, Ansar al-Sunna’, nõude, mille kohaselt korraldatakse Norrale 9/11 stiilis rünnak, kui osa Oslost ei muudeta moslemite kontrollitavaks piirkonnaks. Norra politsei(Politiets sikkerhetstjeneste - PST) on juba tuttav mitmete selle organisatsiooni liikmetega.
“Olgu Grønland meie.  Laske meil seda kontrollida. Me ei soovi elada koos räpaste elajatega nagu teie,” kõlas kirjatekst.
Kuigi tegu pole just n teravaimate pliiatsitega, näitab see selgelt sealsete sisstungijate levinud suhtumist põliselanikesse. Just need sisserännanud on ummistamas  kriminaalasutusi.
Tundub, et multikultil “pole” taaskord läbikukkunud.
Allikad: Examiner, VG.no – http://www.vg.no/nyheter/utenriks/terrorisme/artikkel.php?artid=10067780  ja NSB

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

pühapäev, 28. oktoober 2012

Mõtteterad


Read more...

Andrus Kivirähk: Kes neid valib?

Andrus Kivirähk: Kes neid valib?
Andrus Kivirähk
Ühest küljest on muidugi õige ja loomulik, kui sikud lammastest eraldatakse.

Selles mõttes on Reformierakonna otsus Silver Meikar endi seast välja heita mõistetav. Misjaoks käia teineteisele närvidele, kui lahutus on lubatud? Ja ka avalikkuse jaoks muutub pilt selgemaks. Lõppeb ära see jutt parteid seestpoolt reformida soovivatest jõududest. Majaomanik on selge sõnaga öelnud, et mingite remondimeeste teeneid ei vajata ja nad võivad mujale minna.

Teisalt, ühiskonnas valitsevaid meeleolusid arvestades, on „kiire lõpplahendus” ikkagi üllatavalt ülbe tegu. Praegu oleks just mõistlik püsida murust madalamana, oodata kirgede vaibumist ja lasta kõigel Meikariga seotul aegamööda tolmuga kattuda. Aga selle asemel laamendatakse suureliselt ja kinnistatakse oma maffiaperekonna kuvandit. Säratakse võidurõõmust, ehkki mingit võitu ju polnudki, ja asutakse keset päist päeva kätte maksma, hoolimata jahmunud pealtnägijaist.
Tõesti, tundub, et mõningatel inimestel on katus täielikult minema sõitnud. Reaalsusetaju on kadunud, karistamatusetunne seevastu kihutab uljalt kosmose poole. Elatakse otsekui omaloodud paralleelmaailmas, mingis pilves, ja see ei saa olla loomulik asi. Vahest oleks mõistlik korraldada Reformierakonna peakorterisse üks narkokoerte külaskäik? Kuidagi kurb ja trööstitu on vaadata kunagi täiesti normaalse organisatsiooni sedavõrd pidurdamatut allakäiku.
Aga noh, on nagu on. Iseenesest võiks nüüd loota, et koos Meikariga lahkuvad erakonnast ka kõik teised südametunnistusega inimesed, nii et terad saavad sõkaldest tõepoolest eraldi. Aga seda muidugi ei juhtu, sest nii nagu kunagi komparteist, pole ka tänasest võimuerakonnast lihtne välja astuda, ehkki ajad oleks justkui teised. Aga tuleb välja, et ei ole. Nii nagu tollal, võib ka tänasel päeval erakonnast lahkuja karjäär tõsiselt kahjustatud saada. Nii et tõenäoliselt ei järgne mingit erilist pereheitmist. Paljuke seal komparteiski neid päris punaseid leidus, aga nii nagu tollal taluti alistunult Karl Vaino ja tema kaaskonna roppusi, piirdudes riigivastaste anekdootidega saunapeol, nii on ka nüüd. Mõttes ehk vangutatakse pead ja ohatakse – aga parteipiletit lauale ei lööda. Surutakse hambad risti ja lastakse juhatusel mööbeldada. Oma nahk on turule viimiseks liiga kallis.
Ja nagu tundub, ei kipu langema ka erakonna populaarsusreiting. Mis on ju omal kombel hämmastav. Oleks huvitav teada, kes on ikkagi need inimesed, kes Reformierakonda kõige kiuste toetavad? Ja veelgi põnevam oleks uurida, miks nad seda teevad?
Muidugi, ka Keskerakonnal on kõikide skandaalide kiuste säilinud omad truud valijad, kes neid iialgi ei hülga, ja me oleme harjunud veidi üleolevalt mõtlema, et nendeks on põhiliselt vene keelt kõnelevad inimesed, kelleni eestlasi nördima panevad uudised Savisaare hämaratest toimingutest lihtsalt ei jõua. Vähem haritum, vähem informeeritum osa ühiskonnast, keda on lihtne odavate trikkidega eksitada ja „isakest” kummardama panna.
Oleme siiani eestikeelseid valijaid justkui targemateks pidanud. Aga kui nüüd Reformierakonna toetus tõepoolest ei lange, siis tuleb välja, et asi pole üldse nii. Pole me nii erinevad ühti!
Ehkki Ansipi valija on väidetavalt haritum, noorem ja edukam kui Savisaare oma, iseloomustab teda täpselt samasugune ükskõiksus poliitika eetilisuse suhtes. Vajalikul hetkel pigistab ta silmad kinni või vaatab sõnakuulelikult kõrvale. Ning jääb ustavaks. Selline asi lähendab erinevaid kogukondi. See ongi lõimumine.

Allikas: http://www.epl.ee/news/arvamus/andrus-kivirahk-kes-neid-valib.d?id=65174690
_________________
 
Mis siin imestada, et Reformierakonda edasi toetatakse! Endine KGB agent Juri Bezmenov ütleb: "Demoraliseeritud inimene ei suuda informatsiooni omandada. Faktid ei ütle talle midagi. Isegi kui ta uputada dokumentide ja piltide alla, ei nõustu ta uskuma seda, mida näeb." Liberaaldemokraatia muudab inimesed moraalituks.
M.I.

Read more...

laupäev, 27. oktoober 2012

Laupäevased pildid

Suurendamiseks klõpsake pildil

Read more...

Kuldne Koidik on populaarsuselt kolmas partei

Kaheksakümnendatel loodud kreeklaste rahvuslik partei Kuldne Koidik on peale parlamenti pääsemist üha enamsuurendanud oma populaarsust. Ajalehe “Ellada Avrio” korraldatud uuring näitas, et partei on võrreldes juunis toimunud valimistega kahekordistanud oma toetajaskonda seitsmelt neljateistkümnele protsendile. See muudaks partei tänase seisuga populaarsuselt kolmandaks
Kreekas, kus ligi 11 miljonist elanikust juba miljon on eksootilist päritolu immigrandid, on mitmetes endistes rahulikes piirkondades kuritegevus laes ning need on kohad, kus politsei hakkama ei saa. Liberaalriik on liiga nõrk, et lahendada temas esile kerkivaid tõsiseid probleeme.
Kreeka rahvuslased on vastanud olukorrale otsi ja hävita stiilis programmiga. Mitmetesse piirkondadesse, kus politsei hakkama ei saa, on viidud Kuldse Koidiku meeste järelvalve alla ning migrantide “vägiteod” on vähenenud märgatavalt.
” Me peame kaitsma kümmet miljonit kreeklast, kes kannatavad halva majanduse, mõrvade, vägistamiste ja kõige muu all, mida illgaalid on võimendanud siin riigis, ” ütles parteiesindaja  Ilias Panagotiaros NBC uudistele.
Rahvuslaste koondumine ja jõulisem tegutsemine peab toimuma ka Eestis. Täna pole areenil ühtegi arvestatavat jõudu, kes välishuve kaitsvast ja hinnatõusu mahitavast(meenutagem aktsiisitõuse ja kodukuludele  lisamaksude kehtestamist) saamatule parlamendile hambaid näitaks. Peame selleks jõuks saama või känguma.

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Vahetevahel saab labasusest siiber

Tänapäeva ühiskondlikus massikultuuris, mille lahutamatuks osaks on ka populismi viljelevad poliitikud, on viisakus ja kultuursus minetamas oma loomulikku rolli. Ta küll ei kao, pigem transformeerub. Leiab uue ja suhteliselt vääritu koha moodsas massikultuuris, valatuna sarkasmi vormi. See minevikust pärinev käitumiskultuuri kaunis osa kinnistub üha kindlamalt sarkasmi lahutamatu osana vestluskultuuris, dialoogimängudes ning kahepalgelistes hoiakutes - nö ärapanemise aktina.
Seetõttu on pisut kurioosne, kuigi mõistliku sammuna vaadeldav see, et näiteks Prantsusmaad valitsevatele sotsidele õpetatakse viisakust ja kultuurset käitumist. Loomulikult ei ole see selline igapäevaõpetus nagu omal ajal aadlitüdrukute gümnaasiumis. See o tegelikult küll vaid ekstraordinaarne kursus, mis peaks idee järgi midagi kupli alla külvama.

Kui aadlisoole, sealhulgas prantsuse aadlile oli ja on olnud alati omane pigem peen käitumiskultuur ning üllas sõnakasutus, sest nimetatu oli lihtsalt aadlikultuuri ning -kasvatuse osa, siis ei ole sedalaadi "peenutsemine" olnud omane kunagi lihtrahvale. Seetõttu need, kes tahtsid/tahavad olla või näidata, et nad on osake lihtsast rahvast ning nende õiguste eest võitlejad - need pidid nii oma käitumises kui suhtumises olema "karused" ja pisut tahumatud. Labasus oli samuti neile lubatud, kohati soovitatavgi.

Selline tahumatus oli ja on justkui identiteedi tunnuseks. Ilma sellise kuvandita polnud võimalik võidelda koos lihtrahvaga barrikaadidel või "rahvariiki" valitseda. Karvane ja kohati "autu" enesehoiak oli omane "laiade masside esindajatele". Sedapidi sai nendest kahtlastest ja kohati labastest hoiakutest maailmavaate osa. Möödunud sajandi suurte revolutsioonide päevil aga muutusid need kuvandid tänu sotsiaalsetele ja ühiskondlikele arengutele ning sidususele läbi "võimu ja rahva sideme" ka ühiskonna üldise käitumis- ja poliitilise kultuuri osaks.

See asjaolu omakorda on devalveerinud (ja jätkab devalveerimist) tänapäevase käitumiskultuuri, võrreldes minevikus olnuga. Kultuursuse regress õhtumaades jätkub üha kasvava tempoga ega jäta kunagistest moraalinormidest kivi kivi peale.

Täna  loetakse tavapäraseks ja normaalseks seda, mida veel 50 aastat tagasi vähemalt viisakates seltskondades (eelkõige kõrgkultuuri ning aadlimaalilmas) peeti labasuse ja häbi tipuks - fopaaks ning blamaažiks.

Lõppkokkuvõttes oleme täna olukorras, et piinliik on olla rikas, piinlik on käituda "rüütellikult", häbiväärne on kasutada aadelliku kõnemaneeri ning vastukaaluna ruulib kõik, mis on lihtne ja labane. Viimast nimetatakse viisakalt otsekohesuseks, mitte silmakirjalikkuseks ning kaitstakse "sõnavabaduse" sildiga.

Mõnikord harva saadakse aga aru, et ka siin on pisut liiale mindud ja labasusepõllule tuleb pisut ka kultuurtaimi lisada. Vähemalt on ilmselt nii aru saanud prantsuse sotsialistid.

Nii saame teada  värsketest uudistest, et Prantsusmaa sotsialistide valitsuse liikmed suunati kultuurikursustele, kus neid tutvustatakse sterotüpiseerimise ja ebasobiva keelekasutusega ning õpetatakse taktitut käitumist vältima.
Kursused käsitlevad ka palgalõhet ja koduvägivalda ning nende eesmärk on juurida poliitikast välja seksismi, vahendas Reuters.

see, milles sotsialiste haritakse on nagu tundmatu maa avastamine. See rõõmustab neid ja annab palju avastamisrõõmu.
"Ministrid naudivad seda," kinnitas üks valitsuse allikas. "Neil tulevad ideed, kus ja kuidas seda praktikas rakendada".

Prantsusmaa televisioon näitas üht tundi, kus majandusminister Benoit Hamon analüüsib autojuhtide värbamise kuulutusest leitavaid stereotüüpe. Kursustest on osa võtnud 12 ministrit, nende seas ka välisminister Laurent Fabius ja rahandusminister Pierre Moscovici. Registreerunud on kokku 26 inimest.

"Neile, kes on teemast juba teadlikud, tuleb kasuks neist taas kuulda. Neile, kes pole, on see aga iseäranis kasulik," kinnitas Moscovicile lähedal seisev allikas.

Põllumajandusminister Stephane Le Foll märkis, et stereotüüpide kaotamiseks tuleb veel kõvasti pingutada.

Tema väide on ju arusaadav, eriti kui mõelda, et sotside püha üritus klassivõitluse läbiviimisel ju koosnebki peaasjalikult vaid stereotüüpidest - pahadest kapitalistidest, kes töölisklassi armutult kurnab.

Anar Rand
BHR
 

Read more...

reede, 26. oktoober 2012

MEIE KIRIK: Iraani diplomaat: sionism on üleilmne liikumine, mis ajab tülli rahvaid ja religioone

Meie Kirik

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)
Autor: uudistetoimetus   
esmaspäev, 22 oktoober 2012
Iraani Islamivabariigi suursaadik Venemaal Seyed Mahmoud-Reza Sajjadi on postitanud oma ajaveebis kõne, milles ta nimetab sionismi poliitiliseks ideoloogiaks, mille eesmärgiks on külvata pingeid erinevate riikide ja usukogukondade vahele, vahendab Interfax.
Suursaadiku sõnul esineb sionismi mitte ainult judaismi, vaid ka kristlikus ja islamiusu kuues.
„Egiptuse [ekspresident] Hosni Mubarak oli väliselt moslem, kuid ta takistas toidu ja ravimite saatmist Gazasse. Tegelikult oli ta sionist,“ teatas Iraani diplomaat. „George Bush ja Mitt Romney on väliselt kristlased, kuid tegelikult on nad sionistid.“
„Ma väidan, et me [moslemid] oleme kristlaste ja juutide vennad, kuna me tunnistame abrahamlikke religioone,“ lisas suursaadik. 

Read more...

VEIKO RÄMMEL: VANA AABRAMI JA SILVERGATE SEOSTEST. KUSKOHAST VANA AABRAM RAHA SAI?

Vana Aabram on kohtu all ja uuritakse, et kuidas mehel niipalju raha on, kui ta tööl ei käi, ega oma ka aktsiaid ega firmasid.
KOHTUNIK: "Aabram, kus kohast on raha pärit?"
AABRAM: "Saara (naine) annab!"
KOHTUNIK: "Aga kuskohast Saara  raha saab?"
AABRAM: " Öökapist võtab."
KOHTUNIK: "Kuskohast raha öökappi satub?"
AABRAM: "Saara paneb!"
KOHTUNIK: "Kuskohast Saara raha saab, mille öökappi paneb?"
AABRAM: "Mina annan!"
Ring sai täis ja nüüd lugege neid reformikommunistide selgitusi silvergates. Kas ei tule tuttav ette?

MÄRKUS: Aabrami asemel lugeda reformierakondlane!
 
___________________
Naiivne on uskuda, et nüüd muutub kartellierakondade salajasel rahastamisel midagi paremaks. Küllap otsivad nad vaid ustavamaid ja mitmekordselt kontrollitud parteisõdureid selliste tehingute läbiviimiseks.
M.I.

Read more...

neljapäev, 25. oktoober 2012

MATTI ILVES: AUVERE PÕLVKIVIELEKTRIJAAMA EHITUSEST

Eestisse uue põlevkivielektijaama ehitamise otsus on suurim lollus mida valitsus viimasel ajal on teinud. Lugege lisaks SIIT.
"Postimees" kirjutab: "Parts ei maini, et eksisteeris 100 miljonit odavam pakkumine. Ta ei maini juriidilisi probleeme hankega. Ta läheb täielikult mööda, et Brüssel andis vanadele elektrijaamadele ajapikendust ning kiirustada pole enam vaja. Investeeringu hädavajalikkust argumenteerides viitab ta 2010. aastal Eleringis valminud varustuskindluse aruandele, mis järeldab, et ilma uute võimsusteta on Eestis alates 2016. aastast mitmesaja megavatine puudujääk. Tegelikult oli selleks ajaks olemas juba ka uuem aruanne, mis kinnitas vastupidi, et varustuskindlus on olemas vähemasti kuni 2020. aastani ja uusi võimsusi ei ole vaja. ...
«See ei tee kuidagi börsihinda odavamaks, ei anna Eestile suuremat elektrienergia julgeolekut. See ei ole majanduslikult tasuv, see igal juhul tahab toetust ja abi saada ehk seal toodetud elekter jõuab vabale turule siis, kui nõudlus on väga suur, pakkumine natuke väiksem ehk elektri hind börsil on äärmiselt kõrge. Enamiku ajast ta võib-olla üldse kas seisab või on siis lihtsalt n-ö soojas reservis käimas,» sõnas Olgo." Tarmo Ologo on riigikontrolli peakontrolör.

Samuti leiab riigikontroll oma värskes auditis, et suure tõenäosusega ei anna Euroopa Komisjon luba toetada Eesti Energia uut põlevkivielektrijaama kasvuhoonegaaside tasuta kvootidega. E Liidu range kliimapoliitika on teada kõigile. Nüüd on selle otsuse tagajärjel jälle tekkinud suur skandaal, "Postimees": "Peaminister Andrus Ansip ütles tänasel vabariigi valitsuse pressikonverentsil Eesti Energia suurinvesteeringu juhtumit kommenteerides, et Juhan Partsi tagasiastumise korral peaks tagasi astuma ka kogu valitsus, aga selleks pole mingit põhjust.
«Kui minister Parts peaks tagasi astuma, siis peaks kogu valitsus tagasi astuma. Ma leian, et valitsusel pole mittemingisugst põhjust tagasi astuda, sest valitsus on langetanud uute katelde ehitamise otsuse lähtudes energiajulgeoleku alastest kaalutlustest,» ütles Ansip."

Tegelikult oleks valitsuse tagasiastumine ja erakorraliste Riigikogu valimiste korraldamine Eestile parim võimalus, sest valitsus on näidanud, et nad ei tule rahva huvides valitsemisega toime. Peaminister Ansip ja ka minister Parts on Auvere põlevkivielektrijaama (millegipärast räägitakse tihti vaid ainult uutest energiplokkidest) põhjendanud meie energiajulgeolekuga, kuid see on suurim vale, sest põlevkivielektrijaamad ei taga julgeolekut, vaid annavad meid täielikult Venemaa heatahtlikuse alla, aga see võib iga hetk lõppeda. Henn Põlluaas kirjutab raamatus "Lennart Meri, vabaduse valus valgus": "Täiesti arusaamatu on asjaolu, et Narva veehoidla lüüsid jäeti Vene poolele. Piisab vaid nende avamisest ja veetaseme mõnekümnesentimeetrisest alanemisest, ning meie soojuselektrijaamad seiskuvad. Terve Eesti riigi elektrivarustuse võti anti sellega Kremli kätte!"
Samuti on meedias levinud oletused, et siin võib tegemist olla suurte atkäemaksudega, sest valiti mitte kõige usaldusväärsem kallima pakkumise teinud firma Alstom, 989 miljonit eurot. Alstom on Läänes mässitud ka korruptsiooniafääri. Isagi Šveitsi peaprokurör määras kontsernile 31 miljonit eurot trahvi, sest Alstomi konsultandid on kasutanud mitmetes maades neile usaldatud raha pistise andmiseks.

Foto: Liis Teiman, Auvere elektrijaama ehitus

Read more...

Naerame Reformi välja

Meil on täiesti ükskõik, mida te meist arvate, sest me oleme võimul ja kavatseme võimule ka jääda – on Reformierakonna sõnum oma valijatele ja kogu ühiskonnale. Me teame, et te teate, et me valetame. Ja me ei hooli sellest. Meil on täiesti ükskõik.
Kui sa ei ole meiega, siis sa oled meie vastu – oli sõnum Silver Meikarile ja kõigile neile partei liikmetele, kes võivad kaaluda oma ümbrikukogemuse jagamist. Kõik, kes te kavatsete midagi rääkida: viskame välja. Mõnitame enne ja pärast, nagu jõuame. Kõigist hüvedest, mida partei jagab, jätame ilma niikuinii. Te ju kardate seda. Sest te vajate parteid. Ilma parteita ei jõua te siin Eesti riigis kuhugi, ja te teate seda.
Sõnumitooja tapmisega on Reformierakond selgelt tõendanud laskumist Keskerakonna tasemele ja muutunud naeruväärseks. Ent kui Reformierakond arvab, et Meikari väljaviskamisega on parteide rahastamise teemaga ühel pool, siis ta eksib.
Ma ei tea mitte kedagi, kes usuks, et justiitsminister Kristen Michal ja teised rahastamisskandaalis kahtlustatava rolli sattunud reformierakondlased on  rahastamise asjus õigust rääkinud. Võib-olla on kuskil olemas need inimesed, keda Michalil ja tema erakonnakaaslasel Kalev Lillol on põhjust tänada toetuse ja südamlike sõnade eest. Ei tea, ei tunne. Aga, härrased reformierakondlased – on mõttetu püüda jätta muljet, et lai avalikkus teid usub. Ei. Sest te ise ei usu ennast enam. Ja see paistab välja.
See on kummaline – karjääri alguses antakse algajale poliitikule suhtekorraldajate ja imagoloogide abiga poliitiku kuju: topitakse ülikonda, sätitakse juuksed siledaks, aidatakse õige mustriga lipsu valida. Mingil hetkel hakkab toimuma vastupidine, sest tippu jõudnuna saab poliitikust millegipärast mitte-inimene, monstrum. Robot, tulnukas. Ansip ja Michal ongi parimad näited. Ansip murendab tulnukaimagot aeg-ajalt ilmselt tahtmatult sileda koore alt välja murdva jõhkra arrogantsusega, Michal seevastu on lasknud ennast tagasi pehmeks ja inimlikuks tuunida. Ta valitseb täiuslikult kehakeelt, isegi silmalihaseid. Vaatab kaamerasse nii armsalt ja ausasti. Ja ometi annab miski ta ära. Ärge küsige, mis see on, ma ei tea. Aga ma näen, et ta valetab.
Reformierakondlased eksivad, kui arvavad, et näkku valetada võib lõputult. Aga nimelt otse näkku valetasid Michal ja Lillo, kui väitsid, et õhku visatud kahtlused ei vasta tõele ja nüüd olevat see ka must valgel tõendatud. Tõendatud on siiamaani see, et erakondade must rahastamine ei ole juriidiliselt tõendatud. Kaudselt on rahastamise ebapuhtus ometi tõendatud – uurimise lõpetamise määrus on neid tõendeid tulvil. Kõik need ämmalt saadud, kapist leitud ja perekonna eelarvest parteile annetatud summad –  mis te tõesti arvate, et keegi seda juttu usub? See on ju totter. Tõendatud on ka see, et Michal valetas. Esimestes selgitustes pärast Meikari avaldust selgitas Michal, et tegemist on Meikari valimiskampaania kulude tasumisega. Riigiprokurör Heili Sepa teatel näitas uurimine, et Michal selgitus osutus valeks.
Aitab nüüd küll. Kaua me enda üle irvitada laseme? Naerame selle valitsuse välja. Mismoodi? Keskerakonna üle on ju naerdud küllalt, aga näe, on teisel ikka elu sees, toimetab omatahtsi Tallinnas, kedagi ei kuula. Ei tea, kas uued Boroditšid on Savisaarel juba valmis? Pidi kõigest kolmveerand aastat kuluma ühe niisuguse meisterdamiseks. Aga selles asi ongi, et Boroditšeid tuleb meisterdada nagu Michaleidki, aga Meikarid kasvavad ise. Süsteem sünnitab nad, paratamatult. Andrus Ansip, kas te ei karda, et uus Meikar on reformierakondlaste seas juba olemas? Äkki on neid lausa mitu? Mis te nendega teete, kui nad rääkima hakkavad – viskate kõik välja? Ja nii lausa lõputult?
Väljanaermine käibki nii, et iga natukese aja tagant tuleb uus Meikar. See on ükskõik, missugusest parteist, sest mustad on kõik ning parlamendierakondade vaikimine Reformierakonna rahastamise kaasuses on üleüldine ja üksmeelne. Peab olema keegi, kes tuleb ja jälle ütleb, et kuningas on alasti. Et erakondade rahastamine ei ole puhas ja see peab muutuma. Tänapäeva Eesti parteid ei ole nii tugevad nagu kunagised kuningad, kes pidasid õukonnas narre, kes võisid naeruga pooleks valusat tõtt ütelda. Parteid viskavad ehk tulevased Meikarid välja, aga kaua nad ikka jaksavad? Kui me neid tõtt rääkivaid narre üksi ei jäta, kui me neid hoiame ja toetame, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda.
Ärge kartke rääkida. Tulge välja! Väljaspool parteisid on ka elu. Las nad valmistavad edaspidi oma rahakratte puujuurikatest, vanast traadist ja haisvatest kaltsudest, mitte inimestest. See on meie riik. Naerame krativalmistajad välja ja võtame oma riigi tagasi.

Allikas: SIIN

Read more...

kolmapäev, 24. oktoober 2012

Martin Helme: koos euroliiduga saame ka Venemaa

  Martin Helme
Martin Helme
foto: Mihkel Maripuu / Postimees


23.10.2012 17:32
Martin Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige
Kui eurovalitsusi hakkab moodustama europarlament, nagu unistab ekspeaminister Mart Laar, siis hakkab neid moodustama tegelikult saksa rahvas, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige Martin Helme Postimehe arvamusportaalis.
2003. aastal, kui Eestis toimus rahvahääletus Euroopa Liitu astumiseks, vandusid kõik Eesti poliitilised jõud, et Eesti ei lahustu suures eurokatlas, sest me pooldame ainult tihedat riikidevahelist koostööd, mitte föderaalset superriiki.
See väide oli kahepalgeline algusest saadik, sest juba kümne aasta eest oli üheselt selge, mis suunas Euroopa Liit liigub. Tänaseks on ta kohale jõudnud ja nüüd pole enam ühelgi euromeelsel poliitikul võimalik lihtsalt rääkida suveräänsuse säilitamisest ja riikide liidust – sedavõrd teravas vastuolus reaalsusega on tegelik Euroopa Liit ja meie poliitikute senine euroretoorika.
Siit tulenevalt ka üsna jõuline ümberpositsioneerumine. Asi taandub tegelikult väga lihtsale küsimusele: kas pooldada eestlaste iseotsustamisõigust või pooldada enda andmist kellegi eestkoste alla.
Mida eestkoste all olemine tähendab, peaks igaühele olema selgeks saanud seoses EFSF ja ESMiga. Kogu Eesti võimueliit pooldab reservatsioonideta Eesti allutamist Saksamaa eestkostele. Seda tehakse küünilises teadmises, et sakslased on meid ajaloos korduvalt venelastele maha müünud ja teevad seda kõhklematult jälle.
Piisab kui märkida Nord Streami. Või euroliidu teise tuumikriigi Prantsusmaa Mistrali müüki Venemaale. Piisab kui meenutada, kuidas reageeris Euroopa Venemaa kallaletungile Gruusiale. Või millise surve alla pani Berliin meid «venelastega ära leppimiseks» pärast aprillimässu 2007. aastal.
Samamoodi, nagu meie kohalik võimueliit ei saa enam varjata asjade tõelist olemust ja liikumissuunda, ei saa seda varjata Brüssel. Euroopa Liit on alati koos püsinud hirmutamise ja äraostmise taktikal. Nüüd on raha otsa saanud, mis tähendab, et järgi ongi jäänud ainult hirmutamine.
Iroonilisel ja paradoksaalsel kombel hirmutatakse meid Eestis Venemaaga, mis, kui vaadata eelmist lõiku, peaks iseenesest olema mittetoimiv. Aga meil on 10-15 aasta jooksul avalikkusele tekitatud teatav pavlovi refleks, mis tingib, et täiesti irratsionaalselt usutakse, nagu oleks meie valik Venemaa või Euroopa Liit, andmata endale aru, et nende kahe asja vahel käib hoopis «ja».
Mina (ja muide ka mitte minu erakond) ei poolda mitte mingil juhul mitte ühtegi väljakäidud ideed seoses euroliidu arenguga. Arvestades Eesti rahvaarvu on täiesti selge, et kui eurovalitsusi hakkab moodustama europarlament, siis hakkab neid moodustama saksa rahvas.
Kui europarlamendi liikmeid hakatakse valima mingite hiigelsuurte ringkondade põhjal, siis eestlasi sinna enam ei satu – rootslased ja soomlased lihtsalt hääletavad oma rahvuskaaslased sisse ja kogu lugu.
Minu ettekujutuses peab Euroopa Liit liikuma tagasi oma algupärase idee juurde, milleks oli tihe majandusalane koostöö sõltumatute Euroopa riikide vahel. Kui ta seda ei tee, siis seisab ees väga ebameeldiv lähitulevik sel lihtsal põhjusel, et Euroopa rahvad (eestlased, muide, kaasa arvatud!) ei ole nõus andma ära õigust kehtestada ise oma makse ja otsustada ise oma eelarvekulude üle.
Kuna vabalt ja demokraatlikult seda nõusolekut ei saada – eks pressige Laarilt või Ansipilt välja lubadus korraldada sel teemal referendum – minnakse pettuse, ähvarduse ja jõu teed. See pöörab inimesed veel karmimalt euroliidu vastu kõikjal.
Pankrotis riigid tuleb pankrotti lasta, mitte muuta nende võlgasid kõikide mureks. Pankrotis pangad tuleb samuti pankrotti lasta. Ilma selleta ei ole lootustki, et saaks toimuda majanduses vajalik puhastumine ja restruktureerumine.
Euro tuleb ajaloo prügikasti saata ja taastada rahvuslikud valuutad, et taastada rahvuslike majanduste jaoks eluoluline puhvermehhanism, mis aitab neil taastada oma konkurentsivõime ja hoida väliskaubandus pikas perspektiivis tasakaalus.
Kõike seda ei kavatseta muidugi mitte mingil juhul teha, sest Euroopa poliitiline koorekiht – selle Eesti osa muuhulgas – on kindlalt otsustanud luua Euroopa Ühendriigid ja seda ebademokraatlikku moodustist siis valitsema hakata.
See saab lõppeda ainult vägivalla ja krahhiga – tegelikult vägivald ja kaos ongi juba Euroopa tänavatel. Eesti teeks targalt, kui ta tõmbaks enda jaoks maha selged punased jooned, millest ta üle ei astuks, vaid ütleks kõigile ausalt välja, et ta pigem lahkub liidust, kui nõustub nende uute reeglitega.
keskvalitsuse moodustamine, teiste riikide ja pankade võlgade maksmine, eelarvete ja maksude kooskõlastamine keskuses, samuti ühtne justiitssüsteem ning julgeolekuaparaat on kindlasti taolisteks punasteks joonteks.
Ekspeaminister Mart Laar esitas laupäevases Postimehes enda nägemuse sellest, kuidas tuleks Euroopa Liidu juhtimist reformida, et ühendus taas tugevaks muuta. Ta soovitas luua mitme riigi peale ühised europarlamendi valimisringkonnad, koostada eurokomisjon nende valimiste tulemusena ning nii, et kõigi väikeriikide esindajad ei ole seal iga kord esindatud.

Toimetas Alo Raun, vanemtoimetaja

Read more...

VEIKO RÄMMEL: KOOLIPEKSUST JA SÕNUMITOOJA NUHTLEMISEST!

Veiko Rämmel

Koolivägivald, mulle küll meeldib enda leiutatud termin koolipeks rohkem, on Eestis probleem. Eesti politsei ja prokuratuuri suhtumine asjasse pehmelt öeldes imelik.
 Tänastest uudistest loeme, et soovitakse karistada ja ilmselt seda ka tehakse, video üleslaadijat. Idee siis asjaolus, et sõnumitooja on samuti kaassüüdlane või vaat et suurem süüdlane. Mõttekäigu loogikast (sellest õiguskaitsjate omast) on raske aru saada. Karistame sõnumitoojat, nagu jääks siis sündmus ise olematta. Probleemi endaga ja tõelise süüdlasega aga ei taha keegi tegeleda. Tõeline süüdlane vaatab vastu, kui viitsiks peegli ette astuda. Täpselt nii, süüdi on terve ühiskond, mis täna on pehmelt öeldes skisofreeniline. Seega siis lapsevanemad, õpetajad ja mis seal salata, ka politsei. Teise kandi pealt, kui neid videosid ei oleks, siis ei teaks me ka probleemist õhkagi, täpselt nagu nõuka ajal. Kerjuseid ei olnud ja eluheidikuid, sest neist ei räägitud nagu  ka narkomaanidest ja teistest ühiskonna probleemidest.
Ei olegi ju oluline, mis oli video ülesvõtja ja laadija motiiv. Tähtis on, et ta teadvustas ühiskonda probleemist ja nüüd saab ta karistada, vägivald aga samal ajal jätkub, kuna probleemiga ei tegele keegi.
 

Read more...

teisipäev, 23. oktoober 2012

Spetsialistide puudus on suur vale


300-ga head töölist ei leia? Üllatab see sind veel?!
2 euroga tunnist head töölist ei leia? Üllatab see sind veel?!

Hiljuti toimus Raplamaa parimate ettevõtete hindamine. Ajakirjandusele antud intervius on nende suurimaks mureks uute töökäte puudus ja majanduse paranemisele lähiajal nad ei looda. Analoogset kirjeldavad ka teiste piirkondade edukad ettevõtted.
Arvestades, et meil pole ametliku käsitluse järgi kartelle ja valitseb turumajandus, siis peaksid ammu töökäte puuduse tõttu palgad kõvasti tõusnud olema, sest nõudlus on suurem, kui pakkumine. Ometi pole seda toimunud, kui väga väikesed mööndused mõnes üksikus sektoris välja jätta. Järelikult on tööliseid piisavalt või pole ettevõtted valmis palka tõstma.
Suuresti viitab see sellele, et välistööjõudu ihkavad ettevõtted soovivad lihtsalt madalapalgalist tööjõudu mis teeks tingimusteta ära suure töö.

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Homoabielude seadustamine osutus Prantsusmaal oodatust keerukamaks

Prantsusmaa sotsialistide valitsuse kavatsus samasooliste abielud legaliseerida osutus arvatust keerulisemaks, kuna põrkus usujuhtide ja konservatiivide terava vastuseisuga. Eelmisel kevadel pälvis idee suure toetuse ning valitsus kavatses seda parlamendis ainult põgusalt käsitleda, enne kui president Francois Hollande'i kõige enam lahkarvamusi tekitanud kampaanialubadus hääletusele läheb, vahendas Reuters. Nüüd on aga vastuseisjate hulk kasvanud ning parlamendis võtab arutelu oodatust kauem aega, samuti on eelnõust kõrvale jäetud geipaaride õigus kunstliku viljastamise teel lapsi saada.
Kooselureformi vastaste vastuargumentideks on psühholoogiline ja sotsiaalne kahju, mida homoabielude lubamine nende hinnangul külvab. Katoliku kirik on korraldanud reformivastaseid üleriiklikke palvusi ning levitab infot põhjuste kohta, mida katoliiklased võiksid aruteludes reformi toetajatega välja tuua. Ka konservatiivid vastustavad sotsialistide püüet muuta traditsioonilist abieluinstitutsiooni.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

esmaspäev, 22. oktoober 2012

MATTI ILVES: EESTLASTE JA EESTLUSE VAIKNE HÄÄBUMINE

Praegu veel kehtivas põhiseaduse preambulas on kirjutatud: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade - võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse."
Euroopa Liidu ja meil valitseva liberaalvõimu tingimustes see aga ei kehti, sest EL on igasuguse ühe rahvuse teisest kõrgemale seadmise vastu, samuti proovis meie parlamendi eelmine koosseis seda vastuolu, seekord veel ebaõnnestunult, kõrvaldada. Järjest valjemini räägivad reeturpoliitikud vajadusest koostada uus põhiseadus, mis oleks vastavuses kõigi liitriigi seaduste ja nende seaduste mõttega, sellisel juhul aga ei jää kindlasti ka preambula muutmatuks.

Peab kohe alguses ütlema, et neomaksistlikus Euroopa Liidus sureb välja meie kultuur ja väljasuretamisele on määratud ka eestlased. Näen ainust võimalust meie riigi ja rahva elus püsimiseks väljaastumist sellest imperiaalsest moodustisest.

Liberalistliku valitsuse "pingutused" sündivuse suurendamiseks on vaid näilised. Riigi vahendeid ebaefekiivselt kasutanud emapalk avaldas vaid lühiajalist mõju. Isegi 2010. nn buumiaastal ei saavutanud iive taset, mis oleks vajalik rahva taastootmiseks, rääkimata juurdekasvust. Loomuliku iibe kordaja oli siis vaid 0,03 kuid vaja oleks üle 0,11-ne pidevalt, et rahvaarv säiliks. Samuti ei avalda mingit mõju lastetoetuse tõstmine vaesematele peredele 2. kordseks, või sotside ja Keskerakonna unistus tõsta lastetoetusi 6. kordseks. See lubab vaid veidi paremat toimetulekut, kuid ei peata meie väljasuremsist. Praegu elab kodumaal vähem eestlasi kui 1897. aasta esimese rahvaloenduse ajal.
Milleks islamiusulistel riikidel on kõrge positiivne iive? Selleks, et neil on on usuga seotud kindel moraalne eluviis ja tugevad perekonnad.
Iive on negatiivne kõigis EL-u riikides ja see on täiesti teadlik tegevus, et oleks võimalik sisse tuua immigrante: 2008. aasta sügisel kirjutas briti ajaleht Daily Express, et Euroopa Liidul on plaanis aastaks 2050 Euroopasse importida veel 50 miljonit neegrit.
Maailma tegelikud juhid on vaid käputäis miljardäre, kes on ammu mures rahvaarvu plahvatusliku kasvu pärast maailmas ja proovivad teha kõik, et seda protsessi peatada ja rahvastiku kasv pöörata kindlale mitmekordsele vähenemisele. Nad räägivad ka saabuvast toidupuudusest, samal ajal on maailmas ülesharimata 1,6 miljardit ha põllumajandusmaad.
Kirjeldan nüüd mõnda vahendit, mis on selleks kasutusele võetud. Esiteks hakati avaldama järjest suuremat survet perekonnale kui institutsioonile ja see surve järjest süveneb. Möödunud sajandi 60. aastatest alates kasutatatkse perekonnasidemete nõrgendamiseks sex-revolutsiooni, ehk vabaarmastust. Seksi propageerimiseks kasutati isegi "ebateaduslikuks" kuulutatud subliminaalseid sõnumid, vaatamata ebateaduslikusele kasutakse neid pidevalt ka praegu.

Subliminaalsed sõnumid:

Lähtutakse ka teisest "ebateadusest" telegooniast. Mina veel mäletan, kuidas vanaemad-vanaisad pidasid tähtsaks vere puhtust, pruudi neitsilikust ja sugukonna väärikust, inimesed vanasti teadsid millised on ebamoraalsuse tagajärjed. Nüüd aga omistatakse sellised mõisted tavaliselt fašismile.

Telegoonia - väljamõedis või genotsiidi instrument:
Telegoonia - aeglase, pika tegevuajaga pomm:
Väga efektiivne vahend rahvaste väljasuretamiseks on ka tänapäeva teaduse "suursaavutus" geneetiliselt muundatud toit, selle toimel muutub juba kolmas põlvkond viljatuks.

Viljatus GMO toimel, ehk genotsiid:
Viimastes näidetes on kasutatud vene teadlaste uurimuste baasil koostatud videomaterjale, sest Läänes ei ole tavaliselt nendest probleemidest kombeks rääkida. Venelasi võib siin usaldada, sest nende eesmärk pole mitte venelasi hävitada.

Moraali ja perekonna hävitamiseks kasutatakse tänapäeval eriti intensiivselt sundtolerantsi, see käib ka lausa teaduslikult. Marksistlik filosoof H. Marcuse (elas aastatel 1889-1979) kirjutas raamatu “Repressive tolerance". See on kujunenud üheks tähtsamaks teoseks, millest juhindutakse. Lühidalt kokkuvõetult sisaldab see järgmist: Kasuks tulevad kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “vaenatud” vähemuste - anarhistid, immigrandid, pederastid, lesbid jne - taotlusi tuleb soodustada, kuniks varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele siis suurem löök anda.

Eestlaste väljasuremist ei saa peatada vaid mõne üksiku abinõu kasutuselevõtmisega, nii kui valitsus ja ka kõik kartelliparteid seda teha proovivad. Mitte üheski lääneriigis pole need andnud tulemusi, tähenab, et ainult rahaga lapsi ei osta, kui rahale ei lisata ka moraalseid komponente.

See vajab komplekset lähenemist:

1.Väljaastumine Euroopa Liidust, mis on manduva tsivilisatsiooni osa
2.Otsustav lahtiütlemine moraalitust liberaaldemokraatiast ja uuest inimõigusest - "õigusest tappa", abordid.
3.Sundtoleransi propageerimise lõpetamine
4.Vabaarmastuse ja pornograafia leviku piiramine
5.Teha lõpp ülemäärasele naisõiguslusele, taastada looduslikud soorollid
6.Perekonna maksimaalne tugevdamine ja pereväärtustest lugupidamine
7.Põllumajanduses tuleks taastada peretalud, kuna need on üks rahva kasvulava

Ja alles nüüd tulevad mitmesugused toetused:

8.Lastetoetused puudustkannatavatele peredele
9.Toetused üksikemadele ja vanema kaotanud lapsele
10.Suurperede toetused
11.Muudetud emapalk

Nüüd ma tahaksin küsida, kas oleme kõigeks selleks valmis? Tegelikult siin ei ole midagi saavutamatut, peab vaid pöörduma tagasi moraalsete eluviiside juurde, mis valitsesid veel Eesti Wabariigis. See aga on iseseiva riigi puhul täiesti mõeldav.

Read more...

Nukuvalitsusele anti ilmselt käsk

Algavatel järjekordsetel piirileppe kõnelustel pole enam sõnagi Tartu rahust. Sellega tunnistab Eesti pool Venemaa ajalookäsitlust mille järgi pole seda kunagi olnudki ning Eesti astus vabatahtlikult NSVLi. Analüütikute hinnangul annab see Venemaale signaali, et poliitilist survet avaldades on võimalik saavutada muudki. Piirileppe ratifitseerimisega edasiminek näitab, et seisukohti on muutnud Eesti või Venemaa. Teades, et Venemaa nõudmised on samad, ei läinudki kaua kuniks sültjas mass riigikogust suu lahti tegi.
Jõuetu välispoliitika kujundaja välisminister Urmas Paet ütles, et leppe teksti loodetakse täiendada “poliitilise seisukohaga, millega mõlemad oleks nõus”. Teisisõnu on Eesti pool järgi andnud.
Tartu rahu ära kaotamine võimaldaks kaotada Venemaa puhul ära ka tollase Vabariigiga sõlmitud lepped ning võtta arvesse vaid punkti, et peale Eesti taasiseseisvusmist elas Eestis sadu tuhandeid venelasi, kellest tänaseni paljudel kodakondsus puudub. Kuna Tartu rahu lepingu sisu viskas Eesti pool ise prügikasti, siis pole siin argument, et tegu on NSVLi okupatsiooni ajal siia toodud inimestega ja nende järglastega. Venemaa saab asuda santažeerima, et nõuda oma poliitilise mõjuvõimu suurendamiseks Eestis läbi vajalikke reforme. See on tõsiasi Lätis, kus Venamaa mahitusel suutsid talle lojaalsed jõud organiseerida põhiseaduse muutmise referendiumi.
Huvitav aga, mis on Eesti poolse meelemuutuse taga? Kas äkki Saksamaa, Prantusmaa ja Venemaa vahelised läbirääkimised andmaks Venemaale ilma kontrollita viisavabadust  Euroopa Liiduga, mille üheks takistuseks on Eesti-Vene piirileppe Venemaa poolne ratifitseerimata olek? Ilmselt küll. Nukuvõim on oma ohtlikust taas tõestanud.

Allikas: http://staap02.wordpress.com/
_____________
Eesti-Vene piirileppest lugege lisaks SIIT.
M.I.

Read more...

pühapäev, 21. oktoober 2012

Lääne ühiskonna kriis on ennekõike vaimne kriis

Metropoliit Illarion - 19.10.2012

Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhi Volokolamski metropoliit Illarion (46) pidas 16. oktoobril kõne Roomas Katoliku Kiriku piiskoppide üleilmsel sinodil paavst Benedictus XVI (85) ja rohkem kui 240 kuulaja ees.
Selles väga tähelepanuväärses kõnes rõhutas Moskva Patriarhaadi välissuhete esindaja vajadust tihedama koostöö järele ortodokside ja katoliiklaste vahel võitluses agressiivse sekularismi pealetungiga mitte üksi Euroopas, vaid ka mitmel pool mujal maailmas. Sedasi kordas metropoliit Illarion oma varasemat üleskutset, mis on samuti eesti keelde tõlgitud ja avaldatud portaalis De Civitate 18. märtsil 2011 pealkirja all "Usuline allianss". Toona avaldatud tekstis kirjutas metropoliit Illarion:

„Tahaksin veelkord rõhutada, et ortodokside ja katoliiklaste vahel eksisteerib kõigile teadaolevaid õpetuslikke erinevusi, kuid leidub ka ühiseid positsioone, mis puudutavad moraali ja sotsiaalseid teemasid, mida täna ei jaga paljud liberaalse protestantismi esindajad. Seetõttu on eelkõige vajalik koostöö ortodokside ja katoliiklaste vahel, mida ma nimetaksingi strateegiliseks liiduks.“

Nagu metropoliit Illarioni kui patriarh Kirilli esindaja kõnest Roomas nähtub, ei olnud 2011. aasta kevadel esitatud seisukohtade näol tegu ühekordse mõtteväljendusega, vaid millegi sellisega, mis seisab Ortodoksi Kiriku hierarhia tipus olevate inimeste prioriteetides kõrgel kohal. Kahtlemata on sellisel suhete soojenemisel, rääkimata strateegilise liidu moodustamisest, potentsiaal mõjutada kultuurilisi protsesse lausa globaalsel tasandil.

Kiriku ühtsust igatsevatel inimestel on sellist kiriklikku lähenemist, sellist strateegilise liidu moodustamise üleskutset väga rõõmustav näha. Rõõmustamisest üksi on aga vähe: küsimuseks jääb, kuidas meie just siin ja praegu peaksime sellele üleskutsele omapoolsete tegudega vastama, et aidata üleskutsel realiseeruda.

De Civitate kolumnistide tervitavad metropoliit Illarioni taaskordset üleskutset! Selle üleskutse keskmes seisvast nägemusest kantuna ongi portaal De Civitate rajatud ning me töötame paljuski just selle nimel, et omalt poolt esitatud üleskutsele vastata. Suuresti sama eesmärgi teenistuses on ka järgmise nädala lõpus toimuv kultuurifestival TriaLogos, mis on juba aastaid püüdnud luua foorumit katoliiklaste ja ortodokside tihedamale läbikäimisele ning sellele tuginevalt ka tõhusamale koostööle. Selgi aastal astub TriaLogose kui katoliiklaste rajatud ja eestveetud kultuurifestivali raames üles terve rida väga tuntud ja hinnatud ortodoksi külalisi Venemaalt – festivali avab metropoliit Kornelius isiklikult.

Lisaks eelöeldule tuleks kristlastel pöörata erilist tähelepanu metropoliit Illarioni poolt Süürias toimuva kohta öeldule. Nimelt selgitab ta, et seal (nagu mitmel pool mujal Lähis-Idas) toimub mõnede lääneriikide abil võimu haaramine sõjakate islamistide poolt, mille tagajärjeks on ulatuslik kristlaste tagakiusamine ja hävitamine. Samal ajal kui kristlikud kogukonnad Süürias ja teistes Lähis-Ida riikides kisendavad abi järele, ei pööra Lääne massimeedia nende appikarjele mingit tähelepanu, poliitikud aga sulgevad aga selle ennenägematu tagakiusamislaine ees oma silmad. Metropoliit Illarioni üleskutse kristlastele mitte leppida sellise valetamise, mavaikimise ning avaliku arvamusega manipuleerimisega on ühemõtteline:

"Meie, õigeusklikud ja katoliiklased kõikjal maailmas, peaksime häält tõstma kristlastest elanikkonna ja kristliku pärandi kaitseks Lähis-idas. Meie kohus on poliitilistele liidritele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja massimeediale pidevalt meelde tuletada seda inimtragöödiat, mis meie silme all aset leiab."

De Civitate on püüdnud järjepidevalt tuua eesti meediaruumi teateid Süüria tegelikkuse kohta – teateid, mida siinne massimeedia ei kajasta. De Civitate Süüria-teemalist uudisvoogu võib vaadata siit.

Varro Vooglaid

*   *   *

Teie Pühadus!

Teie Eminentsid ja Ekstsellentsid!


Lubage mul teie poole pöörduda Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Kirilli ning Vene Õigeusu Kiriku nimel apostelliku tervitusega: „Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!“ (2 Ts 1:2).

1. Praegune Rooma-Katoliku Kiriku piiskoppide sinod on ajastatud tähelepanuväärsele tähtpäevale – Vatikani II kirikukogu alguse 50. aastapäevale ja on pühendatud teemale, mis on aktuaalne kõigi kristlaste jaoks – Kristuse jutlustamisele sekulaarses maailmas. Pool sajandit tagasi andsid kirikukogu isad endale väga hästi aru, et erinevatesse traditsioonidesse kuuluvate kristlaste tihedam koostöö teeb tunnistuse andmise Kristusest palju veenvamaks.

2. Vatikani II kirikukogu andis olulise panuse kristlastevahelise dialoogi arengusse ja pani tegelikult aluse ametlikele suhetele Rooma-Katoliku Kiriku ja õigeusu kirikute vahel. Sellest annab tunnistust ka meie viibimine Rooma-Katoliku Kiriku piiskoppide sinodil. Täna kutsutakse meid mõtlema sellele, kuidas lahendada ühiseid ülesandeid, mida praegune aeg meie ette asetab.

3. Euroopa ja Ameerika arenenud ühiskondi on viimastel aastakümnetel iseloomustanud ohjeldamatu naudingu tagaajamine ja iha vastutustundetu rikastumise järele ühiskonna vaesemate kihtide arvel. Individualism ja egoism on põhjustanud kriisi mitte ainult inim- ja sotsiaalsetes suhetes, vaid ka poliitikas ja majanduses. Kriisil, mida lääne ühiskond praegu läbi elab, on ennekõike vaimsed juured. Ilmalik, jumalatu ühiskond arvab naiivselt, et omamis- ja tarbimisinstinkti ekspluateerides suudab ta edukalt reguleerida heaolu kasvu ja saavutada seeläbi õitsengut ja õiglust. Paraku on kogu 20. sajandi traagiline kogemus selgelt näidanud, et Jumalast ja Tema käskudest lahti ütlemine ei too inimestele sugugi õnne, vaid, vastupidi, toob kaasa loendamatuid hädasid ja kannatusi. Praegune kriis, mis on mõjutanud paljusid maailma riike, näitab, et ilmalik ühiskond on valinud eksliku arengutee.

4. Nii Vene Õigeusu Kirik kui Rooma-Katoliku Kirik täidavad missiooni, milleks Kristus ise on neid kutsunud, ja annavad väsimatut tunnistust tõest, tuues maailmale selguse „patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta“ (Jh 16:8). Selles teenistuses teadvustavad meie Kirikud üha enam vajadust ühendada jõupingutused selleks, et kristlaste vastus tänapäeva ühiskonna väljakutsetele oleks kuuldav. Viimastel aastatel on Ortodoksi Kirik ja Katoliku Kirik teinud viljakalt koostööd õigeusu-katoliku foorumi raames, erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides ja teistes kohtades dialoogis ilmaliku maailmaga. Kuid ma olen veendunud, et me suudame ja peaksime tegema palju enam, et ühiselt vastata uutele väljakutsetele ja ohtudele.

5. Ma tahaksin kasutada seda võimalust ja kutsuda üles oma vendi katoliku kirikust moodustama ühisrinde, et kaitsta kristlikku usku kõikides riikides, kus seda alla surutakse ja taga kiusatakse. Me oleme tunnistajaks, kuidas Euroopas ja Aasias püüavad võitleva sekularismi ja ateismi pooldajad ristiusku avalikust sfäärist välja tõrjuda, keelustada kristlikke sümboleid, hävitada traditsioonilise kristliku arusaama perekonnast ja abielust kui mehe ja naise vahelisest ühendusest ning seada kahtluse alla koguni inimelu väärtuslikkuse alates eostamisest kuni selle loomuliku lõpuni.

6. Mõnedes maailma paikades on ohtu sattunud koguni kristliku kiriku eksistents. Riikides, kus on käimas niinimetatud „araabia kevad“, kannatavad miljonid kristlased julma tagakiusamise all. Paljud on põgenenud paikadest, kus nad on sajandeid elanud. Iraagis, kus veel mõne aasta eest elas 1,5 miljonit kristlast, on neid alles jäänud ainult 150 000, samas kui kõik teised on kas hukkunud või välja aetud. Raske kristlaste tagakiusamine leiab aset Egiptuses, Liibüas, Afganistanis, Pakistanis, Nigeerias, Indias, Indoneesias ja paljudes teistes riikides, nii Lähis-Idas kui mujal.

7. Me oleme väga mures humanitaarkatastroofi pärast, mis leiab aset Süürias, kus sõjakad islamistid püüavad mõnede lääneriikide abiga haarata poliitilist võimu. Seal, kus see neil õnnestunud on, kiusatakse kristlasi taga või neid hävitatakse. Kristlikud kogukonnad Süürias ja teistes Lähis-Ida riikides kisendavad abi järele, samas kui lääne massimeedia ei pööra nende appikarjele mingit tähelepanu, poliitikud aga sulgevad silmad selle ennenägematu tagakiusamislaine ees.

8. Meie, õigeusklikud ja katoliiklased kõikjal maailmas, peaksime häält tõstma kristlastest elanikkonna ja kristliku pärandi kaitseks Lähis-idas. Meie kohus on poliitilistele liidritele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja massimeediale pidevalt meelde tuletada seda inimtragöödiat, mis meie silme all aset leiab.

9. Ainult siis, kui me ühendame oma jõud, suudame kaitsta kristlikku usku, üle saada praegusest kriisist ja anda uut hoogu meie ühisele uue evangeliseerimise ülesandele, „et maailm usuks“ (Jh 17:21).

Ma soovin teile rahu, Jumala õnnistust ja edu eesseisvas töös.

Inglis- ja venekeelse teksti põhjal tõlkinud Veiko Vihuri. Artikkel on avaldatud kokkuleppel portaaliga Meie Kirik.

http://www.decivitate.ee/?go=index 

Read more...


Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP