RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 31. mai 2012

Tuleviku-Eesti: kaks linna ja kuurordid (ja immigrandid)


Suur-Tallinn ja rahvuspark Eesti, see ongi Eesti tulevik. Tallinn ja Tartu on ainsad kohad, kus iive positiivne ning mis tõmbavad inimesi. Mitmed väikelinnad ja paljud vallad aga jäävad paarikümne aastaga inimestest üldse tühjaks.

«Üks minu laps töötab Tallinnas, teine New Yorgis,» räägib Maire Koppelmaa, Nõva valla haridus-, kultuuri-, sotsiaal- ja tervishoiuspetsialist ning kohalik turismitalunik. Nii ongi, sest kui vallavalitsuse ruumides ringi jalutada ja ametnikelt küsida – kõik nad on keskealised naisterahvad –, kus on teie lapsed, on vastused ühesugused: ära läinud. Kes Tallinna, kes Tartusse, kes välismaale.


Ka statistikaameti andmed kinnitavad, et kõikidest Eesti valdadest on just Läänemaa põhjaosas asuvas Nõva vallas laste arv viimasel kümnendil vähenenud kõige kiiremini, ligi 80 protsenti.* Mõni ütleks, et meenutab genotsiidi.

Nõval ringi käies ja inimestega rääkides saab aga aru, et vaatamata karmidele arvudele pole tulevik üldsegi nii tume. Teistsugune jah, aga mitte tume... Nõva ei ole selliste trendidega muidugi üksi. Kui panna ritta kõik Eesti 226 valda ja linna, siis viimase kümne aasta jooksul on Eestis ainult kümme omavalitsust, kus laste arv on suurenenud. Igal pool mujal on vähenenud.

Eesti keskmiseks on 33 protsenti langust. Pooltes valdades on vähenemine 40 protsenti ja enam, paarikümnes vallas 60 protsenti ja enam. Kagu-Eesti piiri äärde jäävates Misso ja Meeksi vallas 73 protsenti, Nõval aga 79 protsenti.

Sellises edetabelis on loomulikult oma anomaaliad. Piirissaarel võib laste arvu suhteline kasv olla Eesti kiireim, kuid tegelikult tähendab see lihtsalt ühe lapse asemel kolme lapse sündimist. Oluline on laiem pilt ja laste arvu muutust tasub eraldi rõhutada just sellepärast, et see näitab täpsemalt, milline tuleviku-Eesti välja näeb.

Kui räägime lastest ja iibest, räägime tegelikult noorte sünnitamiseas inimeste liikumisest Eestis. Üks asi on tänased probleemid, milleks on tihti kooli allesjäämine, teine asi on seis põlvkonna pärast.

Kui täna pole lapsi, et kooli pidada, siis homme pole enam tööealist elanikkonda ning siis küsitakse, kas päästeteenistust on vaja, kas vallavalitsust on vaja, kas postkontorit, sularahaautomaati, haiglat või poodi on vaja.

Hakates neid arve valdade ja linnade kaupa kõrvutama, joonistubki välja pilt Eesti tulevikust. Kuigi kõik poliitikud on üheselt hukka mõistnud kunagise Tallinna linnapea Jüri Mõisa ammuse visiooni «Suur-Tallinn ja looduspark Eesti», on tegelikkuses, küll väikeste nüanssidega, asi liikunud täpselt sinna­poole.

Eestis on kaks tõmbekeskust, kuhu minnakse: Tallinn-Harjumaa ja Tartu-Tartumaa. Need on ka ainukesed piirkonnad Eestis, kus iive on juba aastaid järjest olnud positiivne, igal pool mujal on see negatiivne.
Täismahus artiklit saab lugeda Postimehe tasulisest versioonist.

* Statistikaamet ei kasuta tegelikult mõistet «lapsed», vaid räägib vanuserühmast 5–14 aastat. Võib aga eeldada, et laias laastus sama areng, mis kehtib 5–14-aastaste kohta, kehtib ka nelja-, 15- või 16-aastaste puhul.
Vähem lapsi
Laste arvu muutus Eesti valdades ja linnades 2000–2011
Tabel ei sisalda Piirissaare väikevalda Peipsi järves, koos Piirissaarega oleks Eestis kümme omavalitsust, kus laste arv tõusnud.

1. Viimsi vald    +76,6%
2. Harku vald    +59,5%
3. Kiili vald    +49%
4. Rae vald    +21,8%
5. Saue vald    +16,8%
6. Ülenurme vald     +0,7%
7. Vaivara vald     +0,5%
8. Paikuse vald     +0,2%
9. Alajõe vald    0%
10. Saue linn    –0,3%
...
26. Tartu linn     –24%
...
31. Tallinn     –26,1%
...
Kogu Eesti     –33,3%
...
217. Tootsi vald    –64,9%
218. Torgu vald    –66,1%
219. Vihula vald    –66,3%
220. Kareda vald    –67,1%
221. Muhu vald    –67,2%
222. Laimjala vald    –67,5%
223. Kihelkonna vald    –68,1%
224. Misso vald    –72,7%
225. Meeksi vald    –72,8%
226. Nõva vald    –78,8%
Allikas: statistikaamet
postimees.ee

Allikas:  http://rahvuslik.blogspot.com/

Read more...

Tahe ausat ja uut jõudu toetada on üsna suur!

Toompea loss Toompea loss Foto: wikipedia commons
Viimase nädala sündmused Eesti poliitmaastikul kujutavad kahtlemata millegi lõpu, samutigi millegi uue sümboolse algust. Oleme näinud harvaesinevalt masohhistliku paljastust, mis igavest populaarsust nautinud võimuerakonna fassaadi parandamatu mõra on toonud.
See sümboolne ja kahtlematult tervendavaks saav mõra kaunistab sel korral kõikide parlamendierakondade fassaade. Harvaesinev on ka olukord, kus skandaali valguses peab valitsuspartei kaitsma end vaid avaliku surve eest ja tunneb oma liitlastena pigem opositsioonivõitlejaid. Isegi väljaanne Postimees, kes pigem harjunud oravaparteilaste teid loorberitega sillutama on kas eetilistest kaalutlustest johtuvalt või siis uudistemaastikul statistirolli jäämise hirmus asunud esitama teravaid küsimusi.
Poliitikahuviline pööbel istuks nagu loozis ja vaatab põnevusega areenile, kus juba terve nädala kestval etendusel artistid palehigis meie vaimu erutada püüavad. Haruldaselt huvitavas etenduses suudavad näitlejad ikka ja jälle publikusse uut põnevust süstida. Erinevalt tavapärasest draamast nägime pisaraid juba päris etenduse alguses, kuid oht etenduse peatsele lõpule hajus peagi. Selles improviseeritud etenduses, kus kangelaste näitlejapersoonid on tugevad mitmetes zanrides, järeleandmisi ei tehta. Antud meelelahutuses näitlejaid ehk ei huvitagi niivõrd publiku rahulolu vaid isiklik karjääri jätkumine mille eeltingimuseks vaieldamatult hea esinemine laval.

Mõni näitleja, eelistab targalt vait olla ja  liigub pigem lava kullissidetagustes piirkondades. See on näitleja Kristen. Ta on kaval, tehes pisikese valearvestuse etenduse algfaasis, ootab nüüd parajat hetke, et taas särada ja publik enda poole võita. See õnnetu valearvestus oli nimelt ühe osatäitja naeruvääristamine ja ähvardamine, mis ebaõnnestunult võib nüüd bumerangina talle tagasi lennata. Seega publik on põnevil ja näiteja Kristen istub dekoratsiooni taga oma mugaval toolil ning surub järjest pikemaks kasvavaid küüni oma tooli sisse.
Näitleja Andrus, kes on oma pika karjääri jooksul mänginud vaid positiivseid tegelaskujusid, ei tunne käesolevas etenduses end ilmselgelt mugavalt. Nüüd, kus Kristen istub mugavalt oma toolil, on Andrusel tõsiseid raskusi, et säilitada oma harjumuspärane positiivse tegelaskuju roll. Palehigis, kulm kipras rabeleb ta paljude artistide vahel ja mõtleb, kuidas vanasti nii meeldivana tundunud prozektorite sära täna enda pealt kõrvale juhtida. „Oleks vaid Ott selle lauluvõistluse võitnud, meid oleks ammu unustatud”, õhkab vana vana artist. „Ja pidin ma veel eile seda pealtkuulamist mainima”, siunab Andrus ennast. „Peab vist ikka Kristeni seal tooli pealt ära tirima ja lava peale vedama, pärast võiks ju küünejäljed toolil lasta täis pahteldada, arutleb Andrus oma mõtetes. „Nüüd veel see karjeristist noornäitleja Priit, tema ütlemised lähevad järjest vastikumaks. Näed, võitis osa publikutki oma poolele! Edgar on talle korraliku kooli andnud”, tusatseb vana näitleja edasi ja saadab publiku poole virila naeratuse. Publik ei ole eufoorias, kaugel sellest.  „Aga ehk tõesti mõtleks tõsiselt oma karjääri lõpetamisele, jätaks nooremad siia rabelema, kirjutaks ise mõne raamatu ja läheks pensionile?, arutleb Andrus mõtetes ja keerab korraks publiku poole selja. Publik vilistab.  Andrus ei märka publiku vilet. Talle meenus ülemus Siim. „Oeh, Siim on ka nii kuri, tema ei taha kuuldagi minu lahkumisest, ma olen ikka kõrini p...s”, tusatseb näitleja edasi...
Jätkem siin selle halenaljaka draama ümberkirjutamise. Poliitteatris on need niinimetatud näitlejad  pööblile varasemalt mõndagi pakkunud, kuid zanr on viimasel ajal muutunud ühekülgseks ja nõudlikumale vaatajale ei pakuta enam ammu rahuldust. Viimane nädal on ilmekalt näidanud, et poliitteatrit mängida soovijate arsenalis on ruumi vaid iganenud ühekülgsetele relvadele ja järjest vähem isamaalisust ja riigimehelikust. Vaid täiesti uudne on pööblil vaadata näiliste oponentide tülgastavat ringkaitset vältimaks väljatulemisohus erakondade salajast rahastamist ja seaduste ostmist. On tekkinud tõsine kahtlus, et seadusi on ostetud ja saadud seda teha opositsiooni teadmisel ja kaastoel. Õhus on elektrit ja avalikusse ette on tulemas midagi väga räpast. Seda enam tekitab hämmingut presidendi otsustusvõimetus olukorras, kus on avalikuks saanud tõsised mädakolded riigi alustaladel.
Kui veel mõni aeg tagasi oli domineeriv üldine arvamus, et uuel poliitilisel jõul Eesti poliitmaastikul ruumi ei ole, siis tänaseks on olukord muutunud. Siinkirjutaja suhtles eile mitme poliitikuga ja sai kinnituse arvamusele, et uus jõud on tulemas. Küsimus vaid, millal.

Ökomees Marek Strandberg ütles otsesõnu, et kihk ja ausat rohelist maailmavaadet esindavat poliitilist jõudu toetada on suur. „Loodan, et olemasolevad ausameelsed jõud ja nende roll revideeritakse. Suur hulk ausaid inimesi on sopaga üle valatud. Mida kirevam poliitmaailm, seda parem”, usub Strandberg. „Täna on VIK tekkimas mitte mingist uuest ilmapildist vaid vana ilmapildi ausalt esindamise lootusest. Aga eks sedagi oodata ju, et vanad kalad uues ja ausas kuues välja ilmuksid. Küll nad siis ilmuvad.”
Rahvuslane Tarmo Kruusimäe kinnitas samuti vajadust rahvusliku erakonna moodustamiseks, mis suure tõenäosusega VIK-i (MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik) näol ka tekkimas on. "Uus jõud mida väga oodatakse on üks suur teadmatus, mida üritatakse pidevalt välja meelitada avalikule debatile. Politoloogid ja poliitika huvilised ajakirjanikud alles paar kuud tagasi, teatasid, et "uuel jõul" ei ole kandvat ideed ega ka toetajaskonda ning tegemist on marginaalse nähtusega. Täna need samad inimesed aga manipuleerivad üha jõulisemalt nn uuele jõule, et seda avalikkuse ette kista. Miks küll - eks ikka selle pärast , et teadmatus on kole. Kes moodustavad uue jõu, kes on nende rahastajad, millised on nende teesid ja nii edasi? Sellest ka küsimus, kes on uus jõud? Uus jõud ei ole olemasolevad erakonnad, kes nime vahetuse või mõnel muul moel deklareerivad ennast uueks jõuks. Uus jõud alles kujuneb .
Ilmselge, et praegused neli erakonda Riigikogus on vähe ja Eesti vajaks rohkemaid värve ja varjundeid. Uus jõud alles õpib olemasolevate vigadest ja kui ta välja koorub, siis hoopis teistel alustel. See aga häirib olemas olevaid, sest kui uus ei ole veel avalikkuse ees, siis ei ole võimalik teda ka põhja laste, kompomiteerida ja diskrediteerida. Selleks kasutatakse "Õu ajakirjanikke ja politolooge", et nad provotseeriks uue jõu avalikku debatti.
Kui seda uut jõudu nii väga täna vaja on, siis las need samad politoloogid ja poliitika vaatlejad ja ajakirjanikud moodustavad selle ise, sest nende käes on ABSOLUUTSE TÕE MONOPOL JA TÄITUMATU TEADMISTE KARIKAS. Las tulevad nemad välja ja põruvad, et nende vigadest võiks õppida - uus jõud. See oleks küll meeletu eneseohverdus politoloogide ja ajakirjanike poolt aga kas Demokraatia nimel on seda palju küsitud, et kooruks uus jõud, mis vähesel määral võiks võrdväärse partnerina kaasa rääkida tänases poliitiks ja tuua Eesti riigi kodanikele tagasi usu Omariiklusesse ja loosungisse "Ka ausalt on võimalik!"
Tallinna Linnavolikogu aseesimees Jaak Juske pidas samuti täiesti võimalikuks uue poliitilise jõu teket, kuna selle järgi on nõudlus poliitturul olemas. "Teatud ootus uue poliitilise jõu järele on ühiskonnas kindlasti olemas. Kui vaadata tänast poliitikamaastiku, võib eeldada, et nii mõnigi seltskond katestab uue võimaliku partei väljavaateid, kandideerides kohalikel valimistel suuremates linnades valimisliiduna.
Sotsiaaldemokraadid konkurentsi ei karda. Suurima toetajaskonnaga parteina pakume selget alternatiivi tänasele riigi- ja Tallinna juhtimisele. Vanima Eesti erakonnana on meil ka vajalik kogemus oma ideede elluviimiseks."
Parteitu riigikogu liige Juku-Kalle Raid tunnistas samuti, et ootab juba pikemat aega uue erakonna sündi. “Ma ootan juba paar aastat uut erakonda, sellest ajast, kui Rohelised ennast ise lõhki kiskusid nagu koer kaisukaru. Ja kindlasti see tuleb ka, mingit parteilist arrogantsi aitab uus jõud alati jahutada, puhas ajalugu. Ning Eestis on asjad juba väga ülbed. VIK-i koosolekutel (kus mina olen viibinud) on tõdetud, et kui sealt uus partei välja kasvab, juhtub see peale kohalikke valimisi 2013. Ent tihtipeale võib minna ka nii, et sündmused forsseeruvad. Sel juhul võib minna kiiremini. Praegusel hetkel ma ei usu, et mingisse parteisse astun, pole ju ka senini ühtegi parteisse kuulunud, küll aga võin alati mõistlikele tegemistele õla alla panna.”
Artikkel: Heiki Liivat

Allikas: http://www.sahinad.ee/
_________________________
Tegelikult on uus ja aus eestimeelne jõud juba olemas ja ei ole vaja vaeva näha uue, konkureeriva erakonna moodustamisega.  See jõud on EKRE, tutvuge üleskutsega väikeerakondadele ja rahvuslikele MTÜ-dele:
SIIN ja pöördumisega Eesti üldsuse poole - SIIN.
Allikas EKRE koduleht: http://ekre.ee/
M.I.

Read more...

VEIKO RÄMMEL: EESTLASED, VALIK ON TEIE!

Tänasest Postimehe artiklist selgub, et väited selle kohta, et suurparteid on tegelikult vaid nende juhtkond ja liikmeskond ei otsusta midagi, vastavad tõele. Broilerpoliitikud või noorpoliitikud on keskkontorist täielikus sõltuvuses, juhtkonnast sõltub nende majanduslik heaolu ja toimetulek.
Teine koalitsioonipartner IRL hiilgab aga kurjategijate oma ridadesse võtmisega, maffia, mis maffia. Samuti on Sotsidel kapis kahtlased luukered rahastamisega ning Keskerakonnast ei ole mõtet üldse rääkida, sest Keskerakond ja korruptsioon on saanud juba sünonüümideks.
Mida siit järeldada?

Aga väga lihtsat asja, meie erakonnasüsteem on kõlvatu ja kuritegevust ning seaduserikkumisi soosiv.  Selle olukorra on neli suurerakonda ise teadlikult tekitanud. Asja kasuks töötab 1000 liikme piir erakonna asutamiseks, läbinisti ebademokraatlik valimisseadus, erakondade rahastamine riigieelarvest. Nende seaduste ja aktide koosmõju tulemusel on meil REF-i diktatuur. Muidugi on oma osa ka suurerakondade tippude absoluutsel eetika puudusel ja keskendumisel vaid mammonale. Kuskohast nad seda eetikat saaksidki, kui nende maailmavaade välistab religiooni, Jumalata ühiskond on aga hukkumisele määratud ning eetikasüsteem tugineb religioonil. Viimast väidet tõendab NSVL-i kokkuvarisemine.
Mida teha?

Meid aitaks vaid poliitilise süsteemi kiire ja armutu kapitaalremont ja erakondade mõjuvõimu otsustav vähendamine. Kehtestada tuleb erakondadest sõltumatu otsevalimiste süsteem. 

On  selge, et erakonnad vabatahtlikult ise seda ei tee. Seetõttu on meie rahval vaja kiiresti ärgata ja ennast kehtestada, ei saa enam olla uimane ja vaikne eestlane. Tegelikult näitab toimuv, et käib eestlaste hävitamine Eesti poliiteliidi endi kätega.
Aidake kartellile survet avaldada ja hääletage otsevalimiste poolt. Võtke osa ka korraldavatest meeleavaldustest, et meie päikesekuningaks hakanud Ansip ei saaks enam väita: "Mul on rahva mandaat!" Tegelikult tal seda muidugi ei ole, sest meie tänane valimisseadus oma ülekantava häälega ei võimalda seda.
Teine variant on ka olemas - vaikselt välja surra või siit hädaorust minema sõita! Minule endale ei sobi küll kumbki. Eestlased, valik on teie!
 

Read more...

kolmapäev, 30. mai 2012

MATTI ILVES: AJAKIRJANDUSVABADUSEST

Eesti on ajakirjandusvabaduse poolest maailmas 3.-4. kohal, selgub rahvusvahelise organisatsiooni Piirideta Reporterid edetabelist võrdluses 179 riigiga, mis avaldati käesoleva aasta 21. mai "Postimehes".
See on väga kõrge koht ja paneb meie valitsust, Riigikogu, ning paljusid lihtsameelseid kodanikke rõõmustama meil valitseva ajakirjandusvabaduse ja sellega kaasaskäiva demokraatia üle. Kuidas on olukord demokraatiaga meie osariigis, sellest kirjutasin SIIN.

Valitsejatel on õnnestunud väga hästi varjata ajakirjandusvabaduse puudumist Eestis, nii, et isegi Piirideta Reporterid on suudetud  ära petta.
Tegelik olukord on aga masendav. Meil on ajkirjandusvabadust täpselt samapalju kui oli omaaegses Nõukogude Liidus, võis seal ju täiesti vabalt kiita Kommunistlikku Parteid ja selle poliitikat. Samuti võib meil kiita Euroopa Liitu, Eesti valitsust ja kartelliparteisid, ning teha seda täiesti vabalt. Ajakirjndusvabaduse mulje jäätakse sellega, et aeg-ajalt kajastatakse parteidevahelisi mittemidagi ütlevaid pisinaginaid, mõningaid korruptsiooninäiteid ja üks erakond on muudetud justkui peksupoisiks.

Olete te kunagi lugenud artikleid meie suuremates ajakirjandusväljaannetes "Postimees" ja "Päevaleht" Eesti ühe suurema erakonna - Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) kohta? Muidugi ei ole, sest neid lihtsalt ei ilmu. Vähe sellest, ükski väljaane ei avalda ka ühtegi selle erakonna pressiteadet.
Mulle on saanud täiesti kindlatest allikatest teatavaks, et maakonnalehtedele, kes kuuluvad Postimehe kontserni on keeld peale pandud avaldada infot EKRE kohta.
Vaat, selline on siis "ajakirjandusvabadus" eestimoodi! Muidugi on partokraatia kehtestanud parteid hirmul konkurentsi pärast, sest moodustatud erakonna sihiks on seista tõeliselt rahva huvide eest ja võtta Euroopa Liidult võimalikult palju võimu tagasi meie riigile. Lugege erakonna pöördumist SIIT.

Euroopa Liit on meie ajakirjanduse püha lehm, selle otsuseid võib küll veidi kritiseerida, kuid välistatud on näiteks välja tuua seda, et 85% meil kehtivaid seadusi tulevad EL-st ja sellega on kaotanud Eesti sisuliselt otsustusõiguse oma huvide eest seismisel.
Ega siis ei sattunud KaPo aastaraamatusse juhuslikult euroskeptiline professor Ivar Raig. See pidi olema kõigile hoiatuseks, et E Liidu kritiseerimine ja selle otsustele vastuseismine on osariigis ja selle ajakirjanduses keelatud ja tulevikus võib lõppeda ka karistusega. Ajakirjanikud jälgivad selliseid märke tähelepanelikult ja nii lisandub otsesele tsensuurile veel ka vabatahtlik.

Foto: Ilmar Saabas

Read more...

Kas juba aitab, laulurahvas?

Markus Järvi - 28.05.2012

Eesti poliitilise eliidi skandaalid on jõudnud sinnamaale, kus legendaarse eesti vanarahva ütelused on kasutuks muutunud. Aga see on juba tõsine ohu märk, head kodanikud! Vanarahva aegade sügavusest kostuvad muhedad mõminad stiilis “Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab” ning “Tasa ja targu” on põrkunud omavahel süsteemisisesesse teleoloogilisse vastuollu.

Kõik ju teavad, et tasa ja targu tasub sahistada vaid suurema eesmärgi nimel ja valitsevate isandate kibedat malakat – olgu selle vibutajateks siis tsipa vildakat eesti keelt purssivad saksapoisid või kodumaise popsisoo mülgastest võrsunud nasaalselt inisevad kupjad – tasub oma tugeval maarahva turjal taluda vaid grande finale'i ootuses. Ülimaks teleoloogiliseks ja võiks öelda isegi immanentselt eshatoloogiliseks horisondiks pole meie rahva ühisel nõul loomulikult mitte miski muu peale laulupeo, mis terve oma ajaloo vältel on rahva ja kodanikuühiskonna sidususele osutanud asendamatuid teeneid. Laulupidu loob ühise pinna, kus pudulojus ei kompa hetkeks kämblaga oma tambitud turja ega kubjas haara vitsa järgi, vaid mõlemad on selga tõmmanud mulgi kuued ning ühiselt üles võtnud tuttava laulujupi.

Nüüd on aga korruptsioon jõudnud punktini, kus Aristotelese eetika baasmõistestikku kasutades ohustab vanade järeleproovitud vahendite valimine tervet eesmärki, ehk poliitiline eliit oma häbitus ahnuses on riiki põhja laskmas ning isegi kui laulupidu aset leiaks, ei matsuks maarahva suu tuleval rahvapeol enam nii magusalt ega viisk tatsuks muru pääl nõnda mõnusalt kui endistel aegadel, sest ainukese terves maailmaajaloos ennast laulurahvana defineeriva etnose loodud riigi moraalne ja eksistentsialne krahh on kõikidele selgeks saanud fakt, mida ka kõige süüdimatuma tatsaja ja kargleja eest pole enam võimalik varjata.

Olukorra tõsidust arvestades tuleb asuda kodanikuühiskonna sidususe ja meie rahvusliku identiteedi keskmes paikneva laulukultuuri säilimise eesmärgil valima uusi radikaalseid vahendeid, mida vanarahvas ette ei näinud. Pakun välja nendest mõningaid võimalikke:

  • avalik protest
  • üldstreik
  • resoluutsed nõuded valitsuse tagasiastumiseks ühendatuna parteide riigipoolse rahastamise olulise vähendamisega
  • DASA/MSA-de riigipoolse rahastamise lõpetamine või neid puudutava eelnõu tühistamine
  • elementaarse moraalse autoriteedi kaotanud parteisüsteemi baasilt moodustatud riigikogu laialisaatmine ja uute eakoraliste valimiste väljakuulutamine
  • eetiliselt laostunud Riigikogu poolt ratifitseeritud, kuid meie rahva ja riigi püsimajäämist ohustavate rahvusvaheliste kohustuste ülevaatamine ning teiste, nagu ESF´i, põhiseadusevastaseks kuulutamine.

Ülo Vooglaid (Delfi, 28.05.2012) paneb olukorda analüüsides ette, et:

"Pahede põhjused on vaja avastada SÜSTEEMINA (vastastikku seotud nähtuste ja protsesside tervikliku kogumina). Puuduste põhjused on vaja avastada, sõnastada ja avalikustada. Seejärel tuleb luua eeldused: a) pahede põhjustest vabanemiseks ja b) uute, seni puudunud regulatsioonide rajamiseks. Muidugi on vaja varuda lisaks ajale ka kannatust, sest võimuga kaasnevaid hüvesid nautima harjunud isikud hoiavad tavaliselt küünte ja hammastega võimust kinni. Järelikult tuleb tegutseda, visalt ja järjekindlalt, ausalt ja õiglaselt, avalikult, leppimatult ja süsteemselt. Mõne pahe ümber askeldamine ja ohkamine, nagu ka mõne põhjuse kõrvaldamine kas omaette või Prokuratuuri abiga, ei muudaks midagi!"

On selge, et püüd automaatselt parteide rahastamist puudutavates seadusandlikes muudatustes lohutust leida, nagu on korduvalt ette pannud peaminister Andrus Ansip, ei kujuta endas sisuliselt midagi muud peale tolmu vaiba alla pühkimise. Parteide juhtkondade kommentaarid on senini kulgenud teeseldud naiivsuse pahelist rada pidi – meie tahame teha õigesti, kuid seadused soosivad praegust olukorda, või nagu juba banaalsuseni korratud fraas ette näeb: meie oleme solidaarsed rahvaga, kuid ei suuda midagi oma palga ja kuluhüvitiste määra kasvule, mille sätestab seadusandlus.

Ühiskonnas on vajalik teostada teatav eetiline murrang. Poliitikud ja terve ühiskond peab vaatama enda südamesse ja ütlema, kas me soovime vassivaid ja omakasupüüdlikke parteisid, kus peamiseks liigutajaks on väikesed isiklikud huvid, ja kus vastastikusel nõusolekul ja kodanikuühiskonna vaikival heakskiidul sahkerdavad kõige „edukamad“ maarahva pojad ja tütred hankides tallalakkumise ning nahhaalsuse üllaid kunste omavahel oskuslikult tasakaalustades „vähemedukate“ kadetsevate pilkude saatel poliitilisi võimupositsioone. Kui otsus on eitav, peavad valijad näitama ülbele poliiteliidile oma koha kätte ja poliitikutel tuleb Ülo Vooglaidu tsiteerides:

"seletada ausalt, kuidas asju tegelikult aeti, paluda rahvalt vabandust ja astuda kõrvale – tegelema millegi muuga, kus ei ole võimalik riiki ja rahvast enam kahjustada või jääda naerualuseks ja põlastusväärseks."

Kui otsus on jaatav ja me tunnistame küünilist paratamatust, et „asjad käivadki niimoodi ja on kogu aeg käinud“ ning riiki peavadki valitsema sulide panded, siis tuleb seda avalikult deklareerida ja järgmisel Riigikogu istungil tahan ma näha närviliselt oma higiseid kämblaid mudivaid, kohtlaselt, kuid samas küüniliselt muigavaid natukene kühmu tõmbunuid jätiseid, kes teavad, et nad ei vääri muud peale põlastuse ja pilke ning pole seetõttu enam võimelised oma avalikustatud olukorras ette manama ühiskonna moraalse alustala rasvast nägu. Siis ei jää ka muud üle, kui tsiteerida püha Augustinust, kes ütleb oma peateoses De Civitate Dei, et riigid ilma kõrgema, jumaliku printsiibita ja sellest sündiva hierarhiata polegi midagi rohkemat kui suured vägivalda kasutavad röövlijõugud.

Igal juhul on eesti ühiskonnal aeg maha rebida pudulojuse silmaklapid ja asuda ümber hindama oma tasa-ja-targu-poliitikat, mis pahatihti pole mitte midagi muud kui lihtsalt argus või kõige paremal juhul täielik osavõtmatu idiotism selle sõna antiikses kreekakeelses tähenduses ja kontekstis. On vaja sõnavõtte, mille raames oma näo ja nime taga seisvatest isikutest moodustub vabade kodanike, vabade persoonide kogukond, mis suudab murendada näotute broilerite raudtrellide tagust hämarat haudetegevust, mida nad ise hellitavalt kutsuvad poliitilise süsteemi stabiilsuse garantiiks. Aeg on küps, et siinmail leiaks ükskord ometi päevavalgust vabade kodanike ühiskond.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1074

Read more...

Riikide hävitamise nimekiri


Read more...

teisipäev, 29. mai 2012

Elektrituru MITTEavamise meeleavaldus

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond korraldab koostöös Lilleküla Seltsiga pühapäeval, 03.06.2012 algusega 18.00 Tallinnas Vabaduse väljakul meeleavalduse.
Eestil puudub kohustus lasta monopoolne elektritootja nö vabale turule, tegemist on Eesti valitsuse rumala poliitikaga, mis kahjustab kõigi Eesti inimeste heaolu. Tule, avalda meelt!
Allikas: http://ekre.ee/ 

Read more...

OLEG BUROVI KAKS KIRJUTIST

Need artiklid on kirjutatad aastal 2000, kuid on ikka veel aktuaalsed.
Hiljuti ilmus blogis kirjutis -  "Leedus taastati okupatsioonikahjude hindamise komisioni töö", SIIN. Meie valitsus ei näe aga kahjude hüvitamise vastu mingit huvi tundvat.
Teine artikkel käsitleb ministrite vastutust. Oleme küllalt tihti kuulnud ütlust, et võtan vastutuse; või siis, et võtan poliitilise vastutuse. Poliitikute puhul on need väljendid vaid sõnakõlks ja viimatel aastatel ei mäletagi, et mõne ministri vastu oleks algatatud kohtuasi. Mingeid tagajärgi vastutuse võtmisel tegelikult ei ole. M.I.

                    Esitame  arve !

   Olen täiesti nõus väitega, et taas on vaja Euroopale selgitada, mis Eestiga, alates
1939 aasta augustist, tehti.  Seda me alatase teemegi, aga juba homseks on meie jutt ununenud.  Kui  soovime  köita  kestvamat tähelepanu, siis on seda võimalik teha, andes  asjale rahalise vääringu.  Raha meelitab küll ligi kasuahneid tegelasi,
kes siiski ei lase asjal soikuda ja hoiavad tule lees.
   NSVL küüditas Eestist umbes 28 000 inimest, kes olid saadetud ca 25 aastaks
sunnitööle, kokku ligi 700 000 tööaastat.
   Tööd tehti riiklikult  kasulikel objektidel: raudteed, kanalid, kaevandused, tehased, mis kõik töötavad ka praegu ja toovad Vene riigile tulu ja kasumeid.
   Kui hinnata ühe vangi tööviljakuseks 9 rubla päev (NL statistika andmetel), mis
363  tööpäeva juures aastas (1.01 ja 07.11 olid puhkepäevad) annab 3300 rubla, ehk 5500$ toodangut (oli ju $ väärtus 60 kop.), siis leiame, et Eestist pärit sunni-
töölised  andsis Venemaale ca 4 miljardi $ väärtuses toodangut.
   Silmas pidades, et Saksamaa on pidevalt tasunud oma võlgu nii represseeritutele
kui ka Iisraelile juba Adenaueri aegu, on pretsedent olemasja me lihtsalt peame esitama Venemaale arve. Muidugi, see tuleb koostada asjatundjatel ja täpselt. Aga
ülitähtis on panna asi suure lärmaka kella külge ja pole meie mure, kas Venemaal
seda raha on või mitte.
                                                                                        Oleg Burov
                                                                                 Postimees. 02.2000.a.  

                    Kohtuotsus  konkreetsemaks.

   Et ministrite elu on raske, töökoormus  suur ja vastutus ränk, nagu nad ise väidavad, siis on loomulik, et kuna pensionärid ei tööta, nad ei vastuta millegi eest.
Aga kas ministrid vastutavad ?
   Olen ammu märganud, et kui ministrite väärad otsused kohtusse jõuavad, saavad
need otsused kummutatud ja kohtuotsuse alusel on vaja välja maksta hüvitised ja
kompensatsioonid  kannatanu(te)le. Huvitaval kombel on aga nii, et kuigi eksib minister, hüvitab eksimuse maksumaksja. Et riigiisad tõstavad oma palku, on para-
tamatus, ja meie oma sõna kaasa ütelda ei saa, aga ma olen veendunud, et kohtuot-
sus peab olema konkreetsem: kohustades välja maksma kahjutasu, peaks nimetama
ka süüdlase, kellelt kahjutasu sisse nõuda. Kui juba vastutada, siis teha seda lõpuni,
täiel määral ja isiklikult, mitte aga maksumaksja arvelt.

                                                                                                Oleg Burov.
                                                                                          Postimees. 05.2000.a.





Read more...

esmaspäev, 28. mai 2012

Multikultid peavad nüüd midagi uut leiutama

Endise Saksamaa keskpankuri Thilo Sarrazini väitel on Saksamaa pantvangis ja sunnitud holokausti jm tema süüks pandud asjade tõttu eurot ja tema mädanenumaid riike päästma.
Paljude arvates pole kahtlust, et Saksamaa raamatukauplustesse jõudnud Thilo Sarrazini uuest teosest „Euroopa ei vaja eurot” saab samuti hitt nagu kahe aasta eest  Saksamaa läbikukkunud integratsioonipoliitikat lahanud raamatust „Saksamaa hävitab ennast”.
Kui toona otsisid vasakpopulistid tema väidete rumalana näitamiseks välja süüdistused, et tegu pole geneetikuga kuigi Sarrazin toetus oma riigi toekaimate teadlaste väidetele, siis seekord tuleb kriitikutel leida teisi põhjusi. Sarrazini puhul on tegemist  majandusteadlasega, kes palju aastaid töötanud rahandusministeeriumis vastutavates ametites ja Saksa keskpanga juhatuses. Saksamaal ei saa sellistele positsioonidele mees, kes teemat ei valda.
Oma uues teosoes toob Sarrazin välja põhjendused miks Euroopa eurota paremini hakkama saaks ega kannataks kadunud aastakümne all nagu Jaapan.
Väidet, et majanduslikult pole ühisraha Euroopale midagi andnud, on tõestatud veenvalt analüüside reaga, mida toetavad mitmed teisedki maailma juhtivad majandusteadlased. Tootlikkuse kasv, tööhõive, kaubavahetuse dünaamika, laienemine uutele turgudele või inflatsioon – valdkonnad, kus euro on toonud hoopis kahju.
Sakslasi kihutavat Sarrazini hinnagul taga ennasthävitav refleks, mis holokausti ja maailmasõja patud alles siis lunastatuks loeb, kui terve oma asjaajamise ja raha teiste kätesse ära antud saab.
Kui varem sai eurovastaste suud sulgeda, sest tegu olevat hullude natsionalistide luuludega siis nüüd tuleb multikultidel kiiresti tööle asuda, et uut mammonat välja jagama hakata.
Raamatule on aga head reklaami teinud igasugu kommunistid, kes juba enne raamatu ilmumist lõugama pistsid “Maha rassist Sarrazin!”.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Tuntud šovinist ja Eesti vihkaja loob oma partei

 Skeptitsism on haaranud kremlinoorte liidrit ja putinjugendi üldjuhti venemaal - venemaa noorteasjade föderaalameti juht V. Jakemenkot.

Našistide liider on hakanud kahtlema Putini kodupartei võimalustes võita järgmistel parlamendivalimistel ning on otsustanud oma leivaisasid toetada paralleelstruktuuri loomisega.
Selline on ametlik versioon, mida kajastab ka tänane Päevaleht.

Tegelik tõde on ilmselt pisut teistlaadne.

Ühelt poolt on selge, et mida sogasem vesi, seda parem kala püüda. Ja venemaa poliitiline maastik on kirju ning üha kirjumaks läheb. Eriti seoses sellega, et Putini partei "Ühtne Venemaa" on kaotamas populaarsust ning kuivõrd uus venemaa parteiseadus lubab parteid luua ka 500 liikmega (muide - venemaast üle 100 korra väiksemas Eestis saab erakonda luua vaid 1000 liikme olemasolul).

Teiseks lisapõhjuseks on asjaolu, et "Ühtne Venemaa" ei suuda garanteerida Jakemenkole hetkel ka kõrget parteifunktsionääri staatust, sest kõrgele kohale ihkajaid on ka olemasoleva partei sees tohutu palju ning Putin ise on end avalikust parteitegevusest taandanud seoses presdenditroonile istumisega, ega saa avalikult Jakimenkot toetada.

Jakemenkol on aga suur toetus putinjugendi seas nagu ka suur kogemus noorte löögirühmade moodustamises ja tänavapoliitika läbiviimises, mis võimaldab tal paljudest teistest edukamalt luua oma eraldiseisvat, noorte illusioonidele, fanatismile ja idealismile tuginevat (kremlimeelset) parteid.

Tõsi - ta ei tee seda ilma peremeeste loata. Jakemenko küsis kremlist luba luua endale partei.
Kremlist ilmselgelt patsutati noormeest õlale ja mõeldi - las poiss proovib, kui vaja saame ta ohverdada ja patuseks teha, kui vaja saame ta seltskonda oma huvides ära kasutada ning tema toetajate liitmine "Ühtse venemaaga" pole mingi kunst, sest kõik Jakemenko potentsiaalsed parteiliikmed on kasvatatud maast-madalast putinismi vaimus ning truuduses "Ühtsele Venemaale".

Päevaleht kirjutab niisiis, et Kremli-meelse liikumise Naši asutaja, ei usu valitseva partei Ühtne Venemaa võitu järgmistel parlamendivalimistel ning hakkab looma uut parteid inimestest, kelle käes peab olema tulevik.

Jakemenko oli juba varem teada andnud, et oma senisel ametikohal ta ei jätka. Samuti oli ta märkinud, et ka Naši senisel kujul tegutsemist ei jätka. Eilsel pressikonverentsil kergitas ta katet oma plaanidelt.

„Pean loogiliseks sellise partei loomist, mille peamiseks ülesandeks on teha Venemaa maksimaalselt heaks elu- ja tööpaigaks tulevikuinimestele,” ütles ta Vene meedia vahendusel.

Jakemenko kinnitas, et tema ettevõtmine on Kremliga kooskõlastatud.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

pühapäev, 27. mai 2012

MATTI ILVES: 2012 ALGAB ANTIKRISTUSE VALITSEMISE AEG!

Ühes kõnes ütles Euroopa Liidu president Herman van Rompuy täiesti selgelt ja üheselt, et 2009 oli esimene Maailmavalitsuse aasta. Katkend sellest tähelepanuväärsest kõnest on sellel videol. Maailmavalitsus on tegelikult 300. komitee, need ülirikkad inimesed proovivad juhtida ja kontrollida kogu maailma ning iga inimest. 2012. aasta 21. detsembril ei tule mitte maailma lõpp, vaid algab uus ajastu nn. antikristuse - saatana - valitsemise aeg. 21. detsembril määrab Maailmavalitsus ametisse tegeliku ja kõikvõimsa diktaatori.
Meie ei tunneta seda muutust kohe, kuid õige pea saame sellest aru eelkõge drastiliste arengutega maailmamajanduses; arvatakse, et kõigepealt organiseeritakse suur majanduskriis, millist maailm pole varem veel näinud ja selle korraldamine võib aega võtta mitu aastat.

MAAILMAVALTSUSE STRUKTUUR:


Read more...

Leedus taastati okupatsioonikahjude hindamise komisjoni töö

23. mail taastas Leedu valitsus komisjoni töö, kes peab kokku arvama venemaa okupatsiooniaja jooksul tehtud kahjud Leedule. See komisjon ise oli algselt loodud 1995. aastal, kuid tema tegevus soikus valitsevate ringkondade vähese huvi tõttu. Komisjoni senine tegevus on kokku võtmata, kuigi suurem osa uurimistööst on ära tehtud. Nüüd komisjoni aktiivne tegevus taastati ning ta peab tegema kokkuvõtte juba varasemalt tehtud töödest ning esitama valitsusele 01. juuliks 2012. aastal.
Komisjon hindab venemaa poolt (NSVL'i nime all) Leedule tehtud kahjusid aastatel 1940 - 1991 ning vene armee poolt Leedule teostatud kahjusid aastatel 1991 - 1993. Komisjoni aruanne saab faktiliseks aluseks venemaaga peetavateks läbirääkimisteks okupatsioonikajude teemal, kui sealpool piiri mõistus kord koju jõuab.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
_____________________
Meie valitsejatel puudub selliseks tegevuseks igasugune huvi. Seda huvipuudust on võimalik nimetada ka kuritegelikuks.
M.I.

Read more...

NASA esitas ettekirjutuse Kuul olevate oma maandumispaikade säilitamiseks

postitas doc venelased-saadavad-hoiatuseks-raketi osak. 21:22 26. mai, 2012
kosmos Järgnevatel aastatel on oodata usinat võidujooksu kosmosesse ja ka Kuule - nii Hiina, India kui Jaapan koos Venemaaga lihvivad vallutusplaane. Oma panuse annavad ka X-Prize võistlejad, kes aastaks 2015 peaksid juba ühtteist ette näitama. Seetõttu on arusaadav, et NASA on oma saavutuste ja ajalooliste vallutuste pärast natuke mures. Agentuur on avaldanud juhtnöörid, mille järgi peaks Kuule sattunud eemale hoidma ajaloolistest sõidukitest ja maandumisplatsidest. Eesmärgiks inimkonna ajaloo oluliste punktide säilitamine - nii Apollo kui Ranger projektide maandumisplatsid peaksid puutumatuna alles jääma. Seega ei tasu esimestel Kuu turistidel nendele paikadele läheneda vähem kui 225 meetri kaugusele.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

laupäev, 26. mai 2012

Laupäevased pildid


Read more...

Kas Eesti üldse vajab erakondi?

Öeldakse, et võim võib pähe hakata. See pidavat inimese muutma upsakaks, autoritaarseks, egoistiks - lausa süüdimatuks. Mida me aga näeme Eesti erakondade juures? Tundub, et nad on muutunud asjaks iseenesest ja unustanud oma algse ja peamise ülesanda: olla kõrgema võimu kandja ehk rahva teenrid.

Mida tegi vanasti talupoeg oma otstarvet mitte täitva tööriistaga? Ta viskas selle minema. Ehk on aeg nüüd küps selleks, et raha õgivad ja kambakraatlikult võimu ja hüvede eest seisvad erakonnad ajaloo prügikasti visataks ja tuua välja midagi efektiivsemat. Masuaeg on selleks eriti sobiv, mil niigi kõike efektiivsemaks muuta püütakse.

Eestil pole vaja laristavaid ja vaid väikese seltskonna omahuve esindavaid erakondi. Piisaks sellest, kui meil oleks näiteks üks põhiseaduslik erakond, mis lähtuks üksnes põhiseadusest. Kõik muud probleemid lahendataks isikumandaadiga valitute (kes vastutavad otseselt valija ees) poolt kokkuleppeliselt ehk parim idee võitku poolehoid. Kõik olulised küsimused, mis puudutavad rahva ja riigi tulevikku, tuleks panna referendumile. Nii pääseksid poliitikat tegema võimalikult palju ausaid inimesi, kel pole kambakraatlikke ega isiklikke huvisid, kelle huviks oleks üksnes oma riigi ja rahva ennastsalgav teenimine. Justnimelt teenimine, ja teenijaks peavadki poliitikud muutuma. Nad on rahva teenrid ja rahvas on kõrgema võimu kandja - see peab muutuma reaalsuseks. Praegu on teener hakanud peremeest mängima ja peremehest teinud enese sulase (et mitte öelda orja).
Põhiseadusliku ainuerakonna idee võib mõnele kiibitsejale kohe meelde tuletada omaaegset Komparteid ja hakata sellega vägivaldseid paralleele vedama. Ei need on kaks täiesti erinevat asja. N Liitu ja Eestit võrrelda ei saa. N Liit püsis koos vägivallaga ja selle eesmärk oli maailmarevolutsioon. Rahvad elasid seal kommunistide kildkonna orjuses. Põhiseaduslik erakond oleks üksnes selleks duumaks, mille sees võiks küpseda Eesti riigile parimad ideed ja seadused, mis saaks küpseda mõttetust parteidevahelistest kemplemistest vabas õhkkonnas, kus peamine eesmärk oleks oma rahva ja riigi heaolu, mitte oma erakonna ja selle liikmete/toetajate heaolu. Juba ainuüksi see oleks Eestile suureks kasuks. Lisaks suur rahaline kokkuhoid. Põhiseaduslik erakond oleks üheks viisiks, kuidas erineva maailmavaatega inimesed saaksid koos ühel eesmärgil - riigi ja rahva heaolu - tegutseda. Nii tekiks konstruktiivne sünergia, millest saab võrsuda puhas idee - idee, mis on vaba erakondade ja nende rahastajate omakasu pitserist.
Nüüd me näeme oma silmadega, kuhu on välja jõudnud üle poole sajandi kestnud kapitalistlik-sotsialistlik-liberalistlik eksperiment. Üha enam tõstab Euroopas pead rahulolematus praeguse valitsemisviisiga. Eesti pole siin mingi erand. Kuid meil on muutuste tegemine veelgi raskem, sest endised kommunistid-kollabrandid on aastatega kindlustanud endale üsna mugava ja ohutu võimulpüsimise mehhanismi. Rahvast on seejuures alati lollitatud ja oma huvides kasutatud. Alates sellest, kui Isamaliit tuli 1990. aastate alguses võimule loosungiga "Plats puhtaks!" Aga kas plats tehti endistest kommunistidest ja kolloborantidest puhtaks? Sugugi mitte! Vastupidi, ekskommunistid säilitasid oma võimu, kohandades end üksnes uue aja nõuetele - kui enne oldi kuulekad Moskva teenrid, siis nüüd muututi Brüsseli ees lipitsejaiks. Eks see olegi kunagiste kollaborantide usinate kannupoiste ainuke amet, mida nad oskavad.
Ideaalriikluse ideid reaalsuses me ei näe, Platoni Ideaalriik jääbki vaid utoopiaks. Kuid kas see peaks tähendama seda, et me peame igavesest ajast igavesti jääma demokraatia juurde? (Kusjuures demokraatia on iseenesest kohati üsna ebademokraatlik ja enesele vasturääkiv.) Kas me ei tohi siis püüelda millegi parema poole? Miks kõik algatused millegi uue loomiseks kuulutatakse kohe ebademokraatlikuks ja lämmatatakse eos? See meenutab keskaegset inkvisitsiooni, mil peavoolust erinemine kuulutati kohe ketserluseks ja süüdlased saadeti tuleriidale. Kuidas selline käitumine mõjus Katoliku kirikule, näitas ajalugu. Lõpuks tõuseb ikka mõni martinluther, kes ütleb, et "aitab, demokraatia on end ammendanud ja aeg muutusteks on käes - meeldigu see valitsejatele või mitte". Eesti "parteide diktatuurile" ei meeldiks see kohe mitte, et keegi värskete ideedega nende (kom)parteilise kopitamise asemele tuleks. Selleks on tehtud ka kõik need suurparteide riigieelarvest nuumamised, musta raha annetamise dekriminaliseerimised, suurparteisid soodustavad riigikoguvalimised, presidendi valimised jne.
Demokraatia pidavat olema küll "halvim valitsemise viis, kuid midagi paremat polevat ka välja mõeldud", nagu ütles juba Churchill. Aga kas ikka on nii? Kui kõik demokraatiast erinevad valitsusvormid kohe mittedemokraatlikeks ehk siis sellega kasutuskõlbmatuteks kuulutatakse, ei saagi ealeski midagi efektiivsemat asemele tulla. Esimese asjana tuleks loobuda selle sisutühja demokraatia möödupuuna kasutamine. Alles siis oleme valmis millekski uueks ja paremaks. Ajaloost on siinjuures võtta üle niimõndagi, kui me vaid vabaneksime sisseharjutatud refleksidest, mis sunnivad meil ajaloost leitava kasuliku kõrvale heitma üksnes seetõttu, et selle autor(id) pole poliitiliselt korrektsed. See on suur rumalus, sest ajalugu ongi pigem õppimiseks ja vaid püstirumal tahaks tänapäeval hakata kellegi kunagi tehtud vigu kordama. Pigem tahetakse ajaloost ülevõtta parim osa, mida annab rakendada ja muidugi lisada sellel omalt poolt juurde, et asja kaasajastada ja efektiivsemaks muuta.
Nüüd, kus on ilmsiks tulnud ammu teada olnud parteide must rahastamine, oleks rahval aeg hakata oma silmi avama. Kas on ikka mõtet valida aastast aastasse tagasi neid samu libeda jutuga suller-politikaane, kes suuga teevad rahva heaks kõik, kuid reaalsuses ei tee kärbsepesagi. Need, kes tulevad enne valimisi libeda jutu ja imala naeratusega meie (maksumaksja) oma rahade eest meile "kosja" ehk end pähe määrima. Kas me tahame ärimeeste poolt ostetavaid seadusi, kambakraatlikku parteide diktatuuri, mõttetut aja ja raha raiskamist parteidevahelisele võmuvõitlusele, parteilaste mõttetuid ametikohti jne, jne, jne. Muidugi muutus ei tule üleöö ja ausaid poliitikuid ei saa noppida peenralt.
Siiski tuleks luua aus ja eetiline aura poliitika ja poliitikute ümber, sest senine parteide renomee enamuse rahva silmis on muutunud kaunis nigelaks (poliitik on muutunud lausa sõimusõnaks!). Eeskuju saab anda juba ainuüksi sellega, et kogu rahva poolt kuulutatakse nulltolerants ebaeetilistele erakondadele-poliitikutele. Alustuseks piisab sellestki. Küll siis pikapeale sirgub sellest ausast poliitsfääris ka midagi head, näiteks efektiivne alternatiiv demokraatiale (mis on sageli pelk ulm, paleus või lausa sirm ebademokraatia ees - nagu oli seda ka kommunism).

delfi.rahvahaal.ee 
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

Read more...

reede, 25. mai 2012

Erakondade rahastamine tuleb täielikult ümber korraldada

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 24.05.2012
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kutsub riigikogu parteisid üles näitama tegudega, et neid häirib korruptsioon ning täielikult muutma kehtivat erakondade rahastamise korda. Ühtlasi tuleb kontroll rahastamise üle anda uurimisõigustega sõltumatule organile, ilma milleta pole ükski kehtiv regulatsioon tõsiseltvõetav.
“Reformierakonna rahapesuskandaal ei tule ju kellelegi suure šokina, sedasorti praktika kõigis riigikogu erakondades oli avalik saladus aastaid,” ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Aivar Koitla. “Põhjus, miks meie poliitika rahastamine on läbinisti korruptiivne seisneb selles, et kehtiva regulatsiooni järgi on rahastamine seotud mitmete oluliste piirangutega, kuid samas puudub vähimgi sõltumatu kontroll piirangute täitmise osas. Kui seadus on range aga kontroll olematu, on kuritarvitused vältimatud,” selgitab Koitla.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et parteide rahastamise juures tuleks peamiseks eesmärgiks seada läbipaistvus ning maksumaksja osaluse viimine miinimumini. “Põhiprobleem ei ole ju mitte selles, kas parteidel on liiga palju või liiga vähe raha, vaid selles, kellelt nad raha saavad ja mis tingimustega. Avalikkus ja ka liikmed peavad teadma, kust tuleb raha, millega poliitikat tehakse, sest ütleb ju vanasõnagi, et kes maksab, tellib muusika. Puhkenud rahapesuskandaali valguses tuleb küsida kõigilt parteidelt: kellelt annetusrahad tegelikult siis tulevad ja miks ei saa annetajat avalikustada?” ütleb Koitla.
Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et juriidiliste isikute annetused võiks taastada tingimusel, et ebavõrdset kohtlemist tekitav ning pööraselt kulukas riiklik rahastamine erakondadele praegusel kujul lõpeb. Riigi poolt võiks olla osaline tugi erakonna büroo ja tehnilise personali ülalpidamiseks ja sedagi võrdsetel alustel kõigi äriregistrisse kantud erakondade jaoks. Samuti peaks rangelt keelatud olema välismaiste firmade ja eraisikute toetus, nagu ka riigiosalusega ettevõtete ja asutuste annetused. Leiame, et oluline osa erakonna tuludest peaks moodustuma liikmemaksudest ning selle soodustamiseks võiks annetused parteile vabastada tulumaksust. Järelvalve parteide rahaallikate üle peaks olema kas Riigikontrolli või selleks eraldi loodud sõltumatu ja uurimistoimingute õigusi omava asutuse käes. Igasugune erakonnasisene rahapesu ning rahastamisreeglite muu rikkumine peab olema kriminaalkorras karistatav.
Allikas:  http://ekre.ee/

Read more...

Dr.David Duke: Sionistide plaanid


Read more...

neljapäev, 24. mai 2012

MATTI ILVES: VÕIMUERAKONDADE MANDUMISEST

Praktiliselt kogu aeg lahvatab seoses võimuerakondadega, mõtlen siin kõiki parlamendis esindatud erakondi, mingi suurem või väiksem skandaal. Alles lõppes ajakirjanduses Keskerakonna idaraha skndaali käsitlemine, kui peale tuli IRL-i elamislubadega kauplemise juhtum ja nüüd lahvatas Reformierakonna must rahastamisskeem.
Kaks esimest susisesid ja visisesid mingi aeg, ning sumbusid siis üldse tulemust andmata, tüüpiline jokk skeem, milles on süüdlane meie puudulik seadusandlus.

Paratamatult tekkib kahtlus, et seadused ongi teadlikult kirjutatud mitmeti tõlgendatavalt ja segaselt. Ütles juba Napoleon Bonaparte akadeemik Tarle raamatus: ""Jaa,jaa, kirjutage nii, et oleks lühidalt ja ebaselgelt." Nende sõnadega avaldas ta oma üldise põhimõtte: kui asi puudutab ülemvõimu konstitutsioonilistesse kitsendustesse, tuleb kirjutada lühemalt ja udusemalt." Samasugusest mõttekäigust võivad lähtuda ka meie seaduseandjad, et võimu säilitada ja skandaale summutada.

Näib aga, et sellest musta rahaga seotod rahastusskeemist kartellierakonnad (ka sotsid) nii kergelt ei pääse,  juba on selgunud, et kõik on sellise rahastamisega seotud. Kui algul tundus, et siin on ainult Kristen Michali sõna Silver Meikari sõna vastu ja ministri arvates peab Meikar enda väiteid tõstama, siis nüüd on tulnud juurde rohkem ninesid ja fakte. Ma olen täiseti kindel, et Michalel valetab. Samuti keeldub ta temale Vikerradios pakutud ettepanekust väita sama valedetektori katses, põhjendusega, et meie seadused seda ette ei näe. Aga küsimus on selles, et seadused ei keela selle kasutamist.

On algatatud kriminaalasi ja asja menetleb keskkriminaalpolitsei, mis on tegelikult hea, sest KaPo viimase aja reetmised ja kaitsepolitseinike arreteerimised ei ärata usaldusväärsust. Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp kuulas üle Silver Meikari ja ütles, et ta ei näe põhjust Meikarit mitte usaldada. Samuti teatas ta, et tema jutule tuleb veel mitmeid vabatahtlike tunnistajaid ja kuulatakse üle Michael, ning ilmselt ka peaminister Ansip.

Nüüd võtab aga olukord päris kummalise pöörde, rahaahned parteid püüavad seda skandaali hoopis oma huvides ära kasutada! Peaminister Andrus Ansip ja ka Kristen Michael on kutsunud üles muutma seadusandlust selliselt, et ettevõtted võiksid edaspidi rahastada erakondi täiesti vabalt.
On ikka parteid rahaahned, neile ei piisa riigipoolsest - st. rahva poolsest - rahastamisest, ei piisa ka parteidele kanditud rahast läbi Demokraatia Arendamise Sihtasutuste (DASA) või MSA (maailmavaate sihtasutus), ei piisa liikmemaksudest, ei kodanike vabatahtlikest annetustest ja mine tea, kas piisab siis ka ettevõtjate rahastamisest.
Leian, et selliseid erakondi pole Eestile küll tarvis. Parteid peaksid rahastama oma tegevuse liikmemaksudest ja erakonna liikmete vabatahtlikest annetustest ja see oleks ka kõik. Kui keegi väidab, et nii pole võimalik, siis ärge teda uskuge. Väga hästi on võimalik, tean seda isiklikest kogemustest.

Normaalses riigis korraldataks peale sellist kõigi parteide poolt seaduste rikkumist erakorralised parlamendi valimised, aga meil vaevalt. Seadusandlikult oleks see täiesti võimalik: "Põhiseaduse § 78. Vabariigi President: 3) kuulutab välja Riigikogu korralised valimised ja vastavalt põhiseaduse §-dele 89, 97, 105 ja 119 Riigikogu erakorralised valimised."

Suurendamiseks klõpsake reklaamil

Read more...

David Duke: Sigmund Freud ja seksuaalne revolutsioon


Read more...

MARTIN HELME: Kui paksud kukuvad...

Saada sõbrale
Õhtulehe kolumnist
Kultuslikus makaronivesternis «Hea, halb ja inetu» satub inetu Tuco sõjavangide laagris hiigelsuure jõhkardist valvuri piinatavaks, kuid ei kaota südikust. «Mulle meeldivad suured paksud mehed. Kui nad kukuvad, teevad nad kõvemat kisa ja vahel ei saagi enam püsti». See ütlemine tuli meelde Reformierakonna rahapesuskandaali puhkedes.
Reformierakond annab Eesti poliitikas suure paksu jõhkardi mõõdu välja küll. Omasid reetnud parteisõdur annab inetu mõõdu samuti välja. Iseküsimus on muidugi selles, kas ükskõik kui suur skandaal suudab poliitika räpasuse ja ebaaususega harjunud ja ärritusele resistentseks muutunud Eesti avalikkust millekski mobiliseerida. Lõppude lõpuks on IRL vähem kui pool aastat pärast oma elamislubade müügi suurskandaali tavapärasel populaarsustasemel tagasi. Arvamusküsitlejate hinnang on ühene: skandaali mõju on lahtunud. Eesti avalikkus andestab ja unustab. Õige kiiresti.
Seega, ainus, mida reformikad tegema peavad, on vastu pidada. Valimisteni on ju veel õige palju aega. Ainult et kas nad peavad? On nad ju ilma skandaalidetagi valitsemisest väsinud. Kas see murrab nad? Vastuse saamiseks küsime teise nurga alt: kas idarahaskandaal murdis Keskerakonna? Kas idaraha saamine Vene raudteeärimehe Oleg Ossinovski käest murdis sotsiaaldemokraadid? Kas vene mafioosodele elamislubade müümine murdis äraostmatu IRLi? Kas need skandaalid tõid puhastumise? Varasemaid skandaale vaadates pole tulemused kuigi julgustavad. Parimal juhul ohverdatakse mõned parteisõdurid ja lastakse asjadel laagerduda uurimisorganites, kuni nad maha jahtuvad, et saaks siis vaikselt vaiba alla lükata. Mingit süsteemi puhastumist ei ole kunagi toimunud.
Mis paneb küsima, miks Meikar ikkagi oma paljastustega lagedale tuli. Kui keegi usub, et ta tegi seda siirast soovist oma parteid õigele rajale tagasi aidata ning usust, et nüüd saab alata parteipoliitika puhastumine, siis on ta ilmselt söönud neidsinaseid seemneid, mida Ansip populariseerib. Ehk olen ma liiga rikutud ja küüniline Eesti poliitika toimimise osas, aga küllap pole ma ainus, keda tuleb veel õige kõvasti veenda, et asjad on nii, nagu nad pealtnäha paistavad. Meikar paneb omaenda parteile tuumapommi ja on ise plahvatuse epitsentris. Miks? Miks nüüd?
Hüpoteesi püstitamiseks vaatame taas varasemate skandaalide anatoomiat. Mis on kõige tõhusam ravi hirmsate uudiste vastu? Tähelepanu kõrvale juhtimine mõne avalikkust haarava ja erutava skandaaliga. Tavaliselt rubriigist seks või raha. Kui Meikar tuleb väidetavalt omal algatusel välja avaliku ülestunnistusega, et aitas parteid rahapesus, siis kas on tal endal mingi veelgi ebameeldivam probleem kusagil küpsemas, millelt vaja tähelepanu ära tõmmata? Või - arvestades seda, et ta on varem truult partei hüvanguks seadust rikkunud - ehk viskus ta partei hüvanguks hoopis ambrasuurile ja skandaal, millelt tahetakse tähelepanu hajutada on hoopis küpsemas Reformierakonnal või mõnel tema tähtsal liikmel? Ehk on tegemist kõige küünilisema manipulatsiooniga puhtpoliitilistel kaalutlustel? Kas tegemisel ja tulemisel on mõni seadus, millele avalikkus ei peaks oma tähelepanu suutma pöörata? Ligi on lubanud veel mõned miljardid euro päästmiseks? Lõbus lugu on selles, et me ei pruugigi teada saada, sest rahaskandaal hoiabki meie tähelepanu mujal. Või saame teada alles tagantjärele, kui midagi enam teha pole. Sest ärme unusta, et partei rahastamise reeglite rikkumine on hetkel karistatav rahatrahviga. Nagu Meikar isegi ütleb: arvestades hiljutist riigikohtu otsust, on hetkel taoliste pistiselugude näol tegemist olukorraga, kus seadusi justkui polegi. Täpselt paras aeg kõik oma prügi välja viia. Mõnda aega on paha hais, aga valimisteks on kõik unustatud ja rinnaesine läikivpuhas.
On ka teine võimalus. Meikar hakkas endast rohkem arvama, kui partei temast arvas ja ei saanud midagi, mida tahtis. Oleme juba mõnda aega kuulnud tema suust nurinat, et omad on läinud kõrgiks ja ei kuula enam kedagi. Muu hulgas siis ilmselt ka mitte teda. Jäänud ilma millestki, mida pidas oma õiguseks, maksis ta kätte neile, kes talle selle keelasid. Võib-olla oli kibeduse põhjuseks allajäämine parteis näiteks homoabielude teemal.
Vaadates, kui vihaselt reageerib peaminister ja millise kivinäoga eitab kõike justiitsminister, nõuaks kokkumäng silmapaistvat näitlejameisterlikkust tervelt trupilt. Ja vaadates, kui isukalt lõikavad hetkel profiiti sotsid, kipub kiuslikule meelele vägisi peale kahtlus, et Meikar loksub varsti sotside ridadesse. Loomulikult ideelistel kaalutlustel ja märtri haloga. Ainult enne seda teeb endistele parteikaaslastele tõsist kahju ja saab selle eest uute sõprade seas korraliku preemia - näiteks europarlamendi valimistel mandaadi tagava positsiooni. Ka õilishing peab ju kuidagi leiva lauale saama, eks?
Aga võib-olla märgib Meikari rünnak hoopis algust parteisiseses võitluses Ansipi väljavahetamiseks ja pärilustüli avapauku. Reformikad on tuntud oma suutlikkuse üle sisevaenu vaka all hoida, aga rahulolematust on sealgi küll.
Kui reformarid teavad midagi kahjukontrollist, siis viskavad nad verd nõudvale meediale ja avalikkusele kellegi pureda, et püha üritus saaks jätkuda. Tõenäoliselt on see Michal, kes on isegi juba kinnitanud valmidust amet maha panna. Peaminister Ansip ja eurovolinik Kallas on küll kinnitanud, et nemad usuvad Michali juttu, nagu poleks rahapesu kunagi olnud, kuid me teame ju, kui kõrgelt Ansip hindab fooliummütsikesi, mis kaitsevad halbade lainete eest.
Skandaalidel on mõistagi omadus hakata elama oma elu. Meikar võib ju teada, et valesti tehtud annetuse pealt pole muud karistust kui rahatrahv. Aga rahapesu eest võimaldavad Eesti seadused kuni kümme aastat vanglat. Dokumendi võltsimise eest on samuti ette nähtud reaalsed vanglakaristused. Reformierakonna kahjukontrolli üheks osaks oli alustada uurimist, aga mis siis, kui uurimine toimubki päriselt, mitte suitsukatteks? Mis siis, kui esitatakse süüdistused mitte eesmärgiga avalikkuse rahustamiseks pisut kohtuteatrit teha ja siis trahvi maksta või vormitehnilisel põhjusel asi lõpetada, vaid eesmärgiga päriselt ja karmilt karistada? Kuni seda ei ole juhtunud, ei ole jutud süsteemi puhastumisest lihtsalt tõsiseltvõetavad.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

kolmapäev, 23. mai 2012

Tšehhi president: Euroopa kannatab rahvusriikide nõrgenemise ja sobimatu rahaliidu tõttu

Kolmapäev, 23 mai 2012 10:25 Tšehhi president Václav Klaus esitles kaheksapunktilist programmi Euroopa ravimiseks, mis tema sõnul kannatab sügava süstemaatilise kriisi all, mille on põhjustanud rahvusriikide nõrgenemine ja sobimatu rahaliit.

Klaus ütles, et ebaproduktiivsest ja patroneerivast sotsiaalse suunitlusega turumajandusest või valitsuste hädavajalike kulutuste vähendamise programmist loobumine võiks kaasa tuua muutuse, vahendab České Noviny.

Klaus kutsus Chicago globaalsete suhete nõukogu korraldatud konverentsil üles loobuma Euroopas ülemäärasest tsentraliseerimisest, mis nõrgendab arengut.

Klaus mõistis hukka keskkonnaalase seadusandluse, mis tema sõnul aeglustab arengut. Ta ütles, et rohelistel tuleks takistada majanduse üha suuremat mõjutamist valede ideedega, nagu ülemaailmse soojenemise doktriin.

Viidates praegustele probleemidele Kreekas, mis on üle pea võlgades, ütles Klaus, et riigid peaksid saama vabalt Euroopa rahaliidust lahkuda.

Ta kordas oma seisukohta, mille järgi on Kreeka eurotsooni halva ülesehituse ohver.

Klausi sõnul ei ole see optimaalne rahaliit, sest ühendab majanduslikult täiesti erinevaid riike ühe valuuta, ühe vahetuskursi ja ühe intressimäära alla.

Klaus ütles, et sellised rahaliidud on väga kulukad ja ei kesta kaua. Nende ellujäämiseks oleks vaja palju riikidevahelist solidaarsust.

Klaus ei näe praeguses Euroopa Liidus näiteks sellist solidaarsust, mida näitas üles Lääne-Saksamaa pärast Ida-Saksamaaga ühinemist.

Klaus ei ole nõus nendega, kes väidavad, et Kreeka võimalik lahkumine eurotsoonist oleks katastroof.

Ta tuletas meelde ühisest rahast loobumist, kui Tšehhi-Slovaki föderatsioon 1992. aasta lõpus lahku läks. Klaus ütles, et see on tehniliselt lihtne, ja lisas, et tšehhid ja slovakid on rahaliitude purustamise eksperdid.

Klausi sõnul peaks Euroopa unustama sellised plaanid nagu fiskaalliit, rääkimata demokraatiavastastest ambitsioonidest nagu kontinendi poliitiline ühendamine.

Samuti ütles Klaus, et Euroopa peaks naasma demokraatia juurde, mis tema sõnul saab eksisteerida ainult rahvusriikide tasemel, mitte kogu kontinendi tasemel.

Klaus tunnistas samas, et on skeptiline võimalike muutuste suhtes Euroopas, mida ta vajalikuks peab. Sellised muutused nõuaksid naasmist poliitika juurde, mille paljurahvuselised Euroopa institutsioonid on täielikult ja tahtlikult maha surunud.

Klausi sõnul saaks tagasikäigu anda ainult radikaalne poliitiline pööre mõnes suures Euroopa Liidu liikmesriigis. Väikestel ja keskmise suurusega riikidel pole Klausi hinnangul selleks vajalikku jõudu.

Allikas
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

“Pole NATOt, pole sõda”: Iraagi ja Afkanistaani sõjaveteranid tagastavad oma medalid NATO tippkohtumisel

Uudise vahendab http://www.democracynow.org. (Eelneval lingil on ka video Iraagi ja Afkanistaani sõjaveteranide rahumarsist.)
Iraagi ja Afganistaani sõja veteranid, samuti liikumise “Afkaanid rahu eest” liikmed, viisid läbi rahumarsi, milles osalesid tuhanded inimesed. Liikumise “Iraagi Vereranid Sõja Vastu” viisid läbi tseremoonia, kus ligi 50 veterani tagastas oma sõjas teenitud medali, visates nad NATO tippkohtumise suunas suure hooga vastu tänavasillutist. Me saime kuulda, kuidas sõdureid ükshaaval lavalt rääkisid kui nad oma sõjalised autasud tagastasid. “Ma olen siin selleks, et tagastada oma auraha teenete eest sõjas globaalse terrorismi vastu ( “Global War on Terror Service Medal”), sest ma olen solidaarne inimestega Iraagis ja Afganistaanis”, ütles Jason Hurd, kes on endine lahinguväljameedik, kes veetis Ameerika sõjaväes 10 aastat. “Mul on väga kahju purustuste pärast, mis me oleme nendes maades ja üle maailma põhjustanud.”
Allikas: http://eestielu.wordpress.com/

Read more...

Ei saa läbi eurota?

Mäletate lugusid, milline rikkus pidi meied ELis olles saatma või milliseid suurinvesteeringuid euroga liitumine meile toob või hoopiski et Kreeka euroalast ei lahku(Ansip) ning meie raha ei raisata rikaste riikide aitamiseks? Ei? Edu teile siis!
2010. aastal kirjutasin, et asi pole kas, vaid millal küsimuses. Nüüd on selge, et tänane euro laguneb juba juunis-juulis. Multikultide järjekordne idüllilise ja salliva impeeriumi taotlus on taas kokku varisemas. Millise tagajärjega meile? Lisaks sadade miljardite prügikasti pühkimisega, kasvab Kreeka lahkudes surve hüppeliselt Hispaaniale, kelle seis samas suunas liikumas ning mille võlakirju keegi eriti ei taha. See tähendab, et selle rämpsvõlakirju tuleks hakata ostma sakslastel soomlastel, hollandlastel prantslastel ja ka eestlastel ning seda kõrge inflatsiooni hinnaga. Muidu oleks mädaeurol lihtsalt kriips peal.
Olete juba täna tunnistajaks, kuidas suitsev euro väärtuse languse ja kasumiiha tõttu kaubamajades hindu kergitab ning palka neelab. See trend jätkub. Seda muidugi, kui rahvas  põhiseadusega vastuolus oleva ESM-i ja teda läbisuruval parlamendil oma heaoluga jätkuvalt pokkerit mängida lubab. Arvestades, kui vastuvõtlik on rahvamass üha uutele eurovaledele siis ilmselt laseb. Aga enne mõelgem kasule, mida oleme imeeurost saanud.
2011. aastal voolas investeeringuid st raha Eestist rohkem välja, kui siia investeeriti.
Inimestel tuleb öelda hüvasti suurema osa oma säästudega, sest saabuv uus kriis pühib selle inflatsioonisohu.
EL ise on järjekordne näide eurokommunistide katsest luua ebabioloogilistel alustel põhinevat võrdsuse, sallivuse ja kooselamise riiki, mis on taas tänasel kujul lagunemas. Kommunism pole ju koos oma erivormidega muud kui taotlus luua multikultuurset, etnilist ja vähemalt sõnades sallivat suurriiki. See ei arvesta kultuuriliste ega rassiliste erinevustega ning see kajastub ka majanduses, mille eksperiment nüüd kalliks maksma läheb. Miljonitel tuleb öelda hüvasti oma palkadega, töökohtadega, pensionisambasse kogutud rahadega, sest eurokarusell peab ju jätkuma(?). Viimane sõltub mõistagi sinust, valija.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Hollandis plaanitakse avada maailma esimene robotiseeritud bordell

postitas doc oled-sa-tont-või-inimene osak. 22:57 22. mai, 2012
seks/etc Kanepi ja tasulise seksi vastu sõbralik Holland võib peatselt teha revolutsiooni kogu kehamüümise äri vaates. Amsterdamis plaanitakse avada esimene robotiseeritud bordell maailmas - robotteenindajad ehk prostibotid võtaksid kogu raskuse oma kanda. Projekt nimetusega 1012, mis tuleneb Hollandi keskmeks oleva populaarse postiindeksist, peaks väsinud Ida-Euroopa seksitöölistele puhkust tooma. Siiski ei saa esialgu iga mats sellist luksust nautida, sest robotite käigus hoidmine on kulukas. Siiski on see äri käimalükkajatele tulus, sest 24/7 vastuväideteta teenindus peaks suikuvale majandusele elu sisse lükkama.
Allikas: http://minut.ee/
_________________
Seksi propagandast on kirjutatud ka SIIN. Vähe veel sellest, seksi propageerimiseks on kasutusele võetud ka sublimaalsed sõnumid, vaadake videot SIIN.
M.I.

Read more...

teisipäev, 22. mai 2012

MATTI ILVES: NATO JA SÕJAD

NATO on täielikult muutunud, võrreldes sellega, kui Eesti astus NATO-sse 29. märtsisil 2004.aastal. Kirjutasin sellest blogis SIIN. NATO oli siis veel kollektiivne kaitse orgasisatsioon ja sinna astumine oli igati õigustatud, 1992. aasta Bosnia sõjast osavõttu sai lugeda veel erandiks. NATO on muudetud nüüd aga Uue Maailmakorra ehitajate ülesandel ja käsul sõdu pidavaks organisatsiooniks. Kaitseallianssist pole enam midagi järele jäänud.
"Postimees": "Eesti saadik NATO juures Jüri Luik ütles täna Lennart Meri konverentsil, et NATOs arutletakse vaikselt selle üle, millist tüüpi sõda saab alliansile olema järgmine.
Kuluaarides tuntakse tema sõnul muret, et kui olukord Afganistanis rahuneb, siis pole NATO-l enam uut operatsiooni. «NATOt hoiavad aga koos operatsioonid,» rääkis Luik."

Nii, nüüd on see siis meile ka välja üteldud. Paistab lausa väljatöötatud olema uus teooria, et kaitseorganisatsiooni hoiavad koos ainult operatsioonid - st. sõjad. Imelik, et NATO püsis koos ilma sõdadeta alates asutamisest 1949 kuni 1992. aasta Bosnia sõjani. Üksikud liikmesriigid USA ja veel mõned, näiteks Inglismaa ning Prantsusmaa, pidasid oma huvides mõningaid sõdu, kuid sinna ei tõmmatud kaasa kunagi teisi NATO liikmesriike.

Esialgu Eestil on veel NATO-sse kuulumine kaitseseisukohalt õigustatud, kuid peaksime juba nüüd kaaluma uue, NATO-st sõltumatu kaitseorganisatsiooni loomist.

Read more...

Rahva hääl Miks korraldatakse küsitlusi, kus inimestele valikuvabadust ei anta?

Delfi Rahva hääl
Miks korraldatakse küsitlusi, kus inimestele valikuvabadust ei anta?
Foto on illustreeriv
Lugesin BNS uudist Delfist, mida ilustas suur pealkiri „Nime muutnud Rahvaliidu toetus on kaks kuud olnud nullis“ ja mis seal salata, olin üsnagi hämmingus.
Võtan siinkohal ka väheke aega, et selgitada oma üllatust.

Delfi artiklis on kenasti öeldud, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lühendatult EKRE) kanti äriregistrisse ametlikult alles 15. mail. Seni ei saa lugeda erakonda või MTÜ-d ametlikult eksisteerivaks kuigi 24. märtsi kongressi otsus erakonna nime ja juhatuse valimise osas on juriidiliselt kehtiv.
Ühel maikuisel juhatuse koosolekul vaatasime juhatuseliikmetega üht järjekordset aprilligallupit iseloomustavat graafikut ning seal polnud EKRE-st silpigi. EKRE liigitus rubriiki „Ja muud“! Isegi Rahvaliitu polnud enam küsitud. Samas on see ju ka loogiline. Samuti ei leia me ka TNS Emor kodulehelt ühtegi viidet EKRE kohta. Küll aga ilutsevad seal nelja parlamendierakonna näitajad ja täheühend EOÖ – Ei oska öelda.
Siit küsimus – kuidas saab teada erakonna reitingut kui seda isegi mitte ei küsita ning küsitletavale antakse ette vaid neli valikut?
Meenub ühe erakonnakaaslase märkus, kelle juures oli käinud Emori küsitleja, et teada saada Europarlamendi valimiste eelistuste kohta. Mu hea sõber sai hea kõhutäie naerda nähes Emori küsitleja kimbatust kui ta vastas, et valib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna. Paraku polnud küsitleja selliseks vastuseks eriti „ette valmistatud“.
Ka selgub Emor kodulehelt äärmiselt suur EOÖ protsent aprilli seisuga – 36%. See grupp on küsitluse järgi kõige „populaarsem“. Ehk peaks hoopis sellise pealkirja panema artiklile „EOÖ-vastajad on juba mitu kuud järjest kõige populaarsem grupp“ ja ilmselt see „populaarsus“ kasvab kui Eesti poliitikud ja meedia järeldusi tegema ei hakka ning jätkuvalt soovivad upitada võimuerakondasid.
Eriti koomilisena tundub see null-tulemus veel selles osas, et seega Eestis suuruselt neljandat erakonda, millel on ametlikult üle 8000 liikme, ei toeta järelikult isegi EKRE juhtkond ja nende pereliikmed ja ka lähedased. Vähemalt enda lähikonnast saan anda küll EKRE-le pea üle saja toetushääle! Usun, et ka teised juhtkonna liikmed ja ka realiikmed toetavad EKRE-t. Kust siis see null?
Sama koomiline on Reformierakonna ja IRL-i populaarsuse tõusvad pügalad reitinguküsitlustes. Kui aga inimeste seas ringi käia, vannuvad kõik tuld ja tõrva ning kurdavad, et enam pole kedagi valida. Kummalisel moel on näiteks minu lähikonnas, kusjuures olen üsna aktiivne suhtleja, kõige populaarsem sotsiaaldemokraatide erakond.
On hämmastav kui kiiresti taolised tellitult negatiivsed teated kohe avaldamisele lähevad. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on teinud mitu pressiteadet ja püüdnud artikleid avaldada kuid seda läbi üüratute raskuste kas avaldatakse lühikeseks ajaks või tähtsusetu nupukesena või siis ei avaldata üldse. Aga see selleks, eks uus erakond peagi end esmalt tõestama tegudega.
Mantrana korrutatakse meedias EKRE-ga seoses argumenti, et tegu on nime vahetanud Rahvaliiduga. Kuigi isegi endine rahvaliitlane Mai Treial tuli ilmselt tahtmatult ajakirjandusele appi ning kuulutas oma erakonnast väljaastumise põhjusena, et EKRE pole enam see erakond kuhu tema kunagi astus ning on hoopis teistele alustele ja ideedele tugineva programmiga erakond.
EKRE juhtkonnas lisaks endistele rahvaliitlastele on neljateistkümnest liikmest kuus Eesti Rahvusliku Liikumise taustaga. Oluline on mainida, et EKRE juhtkonnas ja aktiivis ei ole inimesi, kes riigi käest maksumaksja raha saamata muus valdkonnas hakkama ei saaks. Meie kõigi poliitiline tegevus on vabatahtlik ja oma kuludega ning ilma „poliitbroilerluseta“.
Soovitan siiski lugupeetud, kogemustega ja staažikatel ajakirjanikel otsida võimalust otsesuheteks EKRE juhtkonna liikmetega. Meenub ühe kohaliku raadiodirektori küsimus , et kas meile on ametliku meedia poolt boikott kuulutatud. Huvitav, kelle poolt ja miks?
Praegu tuleb EKRE-l end organisatsiooniliselt korrastada ja üles ehitada. See pole aga kerge tegevus, sest see tegevus käib põhitöö kõrvalt vabast ajast ja riigi rahalise toetuseta. Samas oleks mul piinlik kelkida mingi parteilise populaarsusreitinguga kui seda tehakse lihtsalt maksumaksja raha laristades (näiteks Maailmavaate Sihtasutuste rahastamine ja poliitbroilerluse kasvatamine).
Ühelt poolt on mõistetav võimuerakondade soov endid jätkuvalt populaarsena näidata kuid oleks aeg ehk siiski ka ajaloost õppida, et see võib lõpuks anda hoopis tagasilöögi nii võimuritele endile kui ka kogu ühiskonnale. Kui nomenklatuursetel rahvuskommunistidel õnnestus 1990. aastate alguses rahvas ära lollitada ning endid kangelasteks teha siis uuesti see trikk enam läbi ei lähe. Lõpuks ometi võiks loobuda kommunistliku parteitaktika viljelemisest tänases Eestis.
Ja kuni meedia ja emorid võimupoliitikute juhtimisel ning tellimisel nn „potjomkini külakesi“ tuunib, ei hakka Eestis ka midagi märkimisväärselt muutuma. Üks peamisi eesmärke peab täna olema ka kodanikkonna usalduse taastamine Eesti Vabariigi poliitiliste institutsioonide vastu. Pole mõtet jaanalinnu kombel pead liiva alla suruda.
Autor on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees.


See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=64425050 

_____________________
Tahaks küsida, et millise suure erakonna aseesimehe arvamusavaldusi või vastulauseid avaldab DELFI veel vaid rubriigis "Rahva hääl"?
M.I.  

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP