RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 18. detsember 2011

Aeg uue eestimeelse erakonna sünniks on küps!


Eesti erakonnad on suutnud end enamiku rahva silmis nii kõvasti diskrediteerida, et nende renomee paranemist lähitulevikus näha ei ole. Erakonnad, kes peaks hoidma piltlikult kätt rahva pulsil, on asunud kaljukindlalt põlistama erakondade diktatuuri. Justnimelt erakondade diktatuur on see, mis praegu Eestis valitseb.
Viimaseks tõestuseks sellele oli äsjane riigikogu menetlusse tulnud eelnõu, millega hakkaksid riigikoguerakonnad saama eelarvest raha erakondade sihtasutustele, et levitada oma ideoloogiat. Seda kõike tehakse vaatamata sellele, et riigikogus olevad erakonnad saavad niigi riigieelarvest üle 100 miljoni euro aastas. Miks nad ei võiks oma erakondi liikmemaksudest ülal pidada nagu ülejäänud Eesti mittetulunduslikud ühingud tegema peavad. Neil on ju lisaks niigi keskmisest suuremad palgad. No mis ometi toimub? Kas tõesti masu ajal ei ole rahaga midagi targemat teha? Samal ajal pole meil raha ei õpetajatele, päästjatele ja teistele reaalselt olulistele ametikandjatele. Suletakse tuletõrjedepoosid ja arstipunkte. Rahva käest, kellelt (tundub, et täitsa rikas) riik on niigi koorinud kümme nahka, kerjatakse raha lastehaiglate heaks. Näib, et meil ei olegi mitte niivõrd raha puudust, vaid rahajagamisel on prioriteedid tugevasti paigast ära. Aga mida siin tahta olekski, sest enamusel meie poliitikutest on selline mentaliteet, et kui temal ja ta erakonnal on hästi, siis on Eestis kõik kõige paremas korras.
Kui erakonnad tõesti soovivad demokraatiat Eestis edendada, siis selleks pole mingit raha vaja (et kodanikele ajupesu teha nende oma rahadega), vaid üksnes head tahet. Head tahet luua demokraatlikke seadusi ja ajada võimalikult läbipaistvat poliitikat. Alustada võiks valimisseaduse demokraatlikumaks muutumist. Ja kui poliitikud ise ei julge seda muuta, siis pange see ometigi rahvahääletusele. Las kõrgema võimu kandja - rahvas - ütleb ka korraks valimisperioodi vahepeal oma sõna sekka. Või kardetakse seda?
Keda siis ühe raske ajalooga ja imeläbi säilunud rahvakillu - eestlasete - esindaja valima peaks?
Reformierakond - neile on võim selgelt pähe hakanud. Kes käib piltlikult "süütut Eestit rikastele välismaalastele kupeldamas" ja kellele on püha liberalistlik suhtelisus. Peamine on nui-neljaks välismaailmale endast võimalikult ilus ja kuulekas mulje jätta, seda ka oma rahva heaolu ja meeleolu eirates.
Keskerakond, kes toetub selgelt venelaste häältele ja on ebademokraatliku (Savisaare enda kõne järgi Moskvas!) Ühtse Venemaa salalepingu partnerid (nendevaheline leping on salastatud!). Samuti küsis Savisaar süüdimatult Venemaalt raha oma valimiskampaania jaoks. Lisaks on Keskerakond tüüpiliseks näiteks, kuidas prioriteedid on Eesti poliitikas paigast ära - raha läheb propagandale, mitte sinna, kuhu vaja. Samuti toimub selles erakonnas avalik Eesti taasvenestamine (sõda venekeelse hariduse eest, Pronssõduri kaitsmine, okupatsiooni eitamine jne).
IRL, kes on sõnades rahvuslikud, kuid tegelikkuses kõige ehtsamad libarahvuslased, kel tegelikkuses mingeid rahvuslikke põhimõtteid ei olegi. Kui oldi Tallinna volikogus, siis astus Laar silma pilgutamata mesti interrinde endise juhi Jevgeni Koganiga. Nüüdne IRL-i elamisloaäri on üksnes sellise libarahvusluse ja saamahimu oodatud jätk. Erakond käärib sisemiselt, võimalik et seda tabab Rahvaliidu saatus ehk lagunemine.
Sotsiaaldemokraadid, kelle eesotsas on endine keskerakondlane ja Savisaare lemmik Sven Mikser. Sõnades suured vaeste ja rõhutute toetajad, andmata aga endale aru, et sotsialism on olnud esindatud kõigis 21. sajandi verisemates ideoloogiates. Sotside edu Skandinaavias põhineb Norra naftarahadel ja selles, et Rootsi ei osalenud II maailmasõjas, vaid kogus sel ajal rasva (tehes muu seas äri Saksamaaga, sellega oma neutraliteeti rikkudes).
Sotsid on seal sotstoetustega suure osa rahva lihtsalt ära ostnud. Nii on sisuliselt ostetud hääled neile garanteeritud. Aga mida sotside poliitika tähendab Skandinaavia põlisrahvastele, see neile korda ei lähe. Immigrantide sissevool on suur, neil on üle mõistuse palju õigusi aga väga vähe kohustusi. Ühiskonnas valitseb hirmuõhkkond, kus keegi ei julge valjusti oma tegelikku arvamust välja öelda, sest kardetakse kedagi solvata.
Lisaks veel moraalituse soosimine ja multikulturism. Kõik see on skisofreeniline. Mikser näiteks räägib mingist kodakondsuspõhisest patriotismist ja väidab, et rahvusriikide aeg on läbi. Aga kas ta annab endale aru, et see ei lähe kokku Eesti põhiseadusega. Kuidas saab nii avalikult keerata Eesti Vabariigi põhialus pea peale? Kas tõesti Eesti polegi loodud eestlaste ja nende kultuuri igaveseks säilumiseks, vaid hoopis multikultuurse kodanikonna heaoluks?
Lisaks on Skandinaavia nn sotsialistlik heaoluühiskond kõige oma hääduse kõrval ikkagi jätkusuutmatu - naised lihtsalt ei sünnita! Kas tõesti on Eestile vaja eeskujuks sellist enesehävituslikku ideoloogiat? Hiljutist ESDE otsus liituda aprillimässajaid ja Õise Vahtkonna avalikult eestivaenulikke liikmeid sisaldava Vene Erakonnaga Eestis on pehmelt äeldes kummaline - sellega saadakse endale käputäis vene äärmuslasi (ja nende hääled), kuid kaotatakse ausate eestlaste hääled.
Lisaks on sotsid ametlikult homoabielude poolt - jällegi nähtus, mis ei soosi rahvastiku juurdekasvu ja tugevate peredega ühiskonna teket. Väga võigas on ka see sotside flirt punase värviga ja Internatsionaali laulmine - kõik see meenutab paljudele eestlastele valusalt sotsialistlik-kommunistliku nõukogude okupatsiooni julmusi. Ootaks ikka enne ära punaterrori ohvrite lahkumise ja siis tuleks välja selliste sümbolitega.
Iseenesest pole sotsialism ju paha, kui ta poleks nii internatsionaalne ja marksistlik. Sotsialismi ja rahvusluse pinnalt võikski Eesti poliitmaastikule ilmuda uus erakond. Rahvuslus on Euroopas tõusuteel Soomest Prantsusmaani. Euroliidu president Van Rompuy on küll kuulutanud rahvuslase Euroopa suurimaks vaenlaseks ja öelnud, et see võib viia koguni sõjani. Kui kohalikke rahvaid sundida immigrantide ees taganema ja vaikides aktsepteerima erakondade diktatuuri, siis võib see tõesti viia ka sõjani. Kuid selles pole süüdi rahvuslased, vaid rahvaste hävitajad. Ja kui paljud rahvad valivad juba rahvuslasi ja halvustavalt paremäärmuslasteks nimetavaid erakondi, siis on see nende sulaselge demokraatlik õigus.
Valitsevad erakonnad võivad neid liikumisi valimatult sõimata ja rahvast hoiatada, kuid rahvas on demokraatia kandja, mitte mingi vähemuste häälega võimutsev populistlik poliitkartell. Aeg rahvusliku erakonna sünniks on käes ka Eestis - kes eestlastest ikka hoolima peaks, kui mitte eestlased ise?
Eesti poliitik tegutsegu ennekõike põhiseaduse (preambula) järgi, mis ütleb: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade..."
Aeg on küps, riigikogu erakondade "katus sõidab" juba ammu. Erakondade vahel käib võimuvõitlus, mitte solidaarsuse otsimine Eesti heakäigu nimel. Poliitiku suurim palk olgu see, et tema riigil ja rahval hakkab paremini minema tänu tema tööle. Selle nimel ei tohiks ka nende isklik ebamugavus suur ohver olla. Meenutaks, et 1930. aastatel ei saanud vallavanemad isegi palka mitte! Aga meil käivad kõigil poliitikutel neelud raha järele - vähemalt on selline üldmulje. Olulisi kui ebapopulaarseid otsuseid ei juleta teha, sest neid peab oskuslikult ja ausalt rahvale selgitama - sellega aga tihti hakkama ei saada. Poliitiku jutt on sageli nii ümar ja mittemidagi ütlev, et tekib küsimus, kas nad isegi aru saavad, mida suust välja ajavad?
Kindlasti on Eestis ka palju häid ja ennastsalgavalt Eesti heaolu nimel tööd rabavaid poliitikuid, aga kahjuks nad jäävad varju ega ohuta kuidagi ülejäänud saamamehi. Kui midagi ei muutu, siis ei maksa imestada, et rahva pahameel aina kasvab. Mis sellise pahameele resultaat võib olla, on ettearvamatu. Igatahes ei saaks see resultaat olema ühelegi riigikogu erakonnale meeldiv. Aga ehk just seepärast nad enda positsioone järjest enam kindlustavadki ja püüavad uute poliitiliste jõudude poliitareenile kerkimist igati takistada.
Kuid selline ebademokraatlik tegevus peab lõppema. Prioriteedid paika ja vaid Eesti huvides edasi - kui uus erakond seda teeb, on hääled sama hästi kui tema!
delfi rahva hääl

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP