RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 29. juuni 2011

MATTI ILVES: KAS EESTI PÕLLUMAJANDUS SUUDAB VEEL OMA RAHVAST TOITA?

Toon alguseks kaks kirja:

Tere!

Pöördun Teie poole andmete saamiseks meie põllumajandustoodangu kohta. Euroopa Liidu tingimustes, kus meil on toetused põllumajandusele märksa väiksemad kui EL-u vanades riikides, huvitab mind küsimus, et kui palju Eesti põllumajandus suudab veel toita oma rahvast?
Teravili, piim, liha, kartul, meil kasvatatavad juur- ja puuviljad; millise osa sisetarbimisest suudab Eesti põllumajandus veel katta? Jään lootusrikkalt Teie vastust ootama.

Lugupidamisega,
Matti Ilves

PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM

Põllumajandustoodang

Lugupeetav härra Ilves

Eestis on Äriregistri andmetel 01. jaanuari 2011 seisuga 16364 ettevõtet ja füüsilisest isikust ettevõtjat, kes tegutsevad põllumajanduse, jahinduse ja metsamajanduse tegevusalal, põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi (FADN) andmetel on neist ligikaudu 7 000 professionaalset tootjat. Kuigi Eestis on otsetoetuste (sh täiendavate otsetoetuste) tase hektari kohta madalam kui vanades liikmesriikides on põllumajandustoodangu väärtus 2004. aastaga suurenenud 2010. aastaks esialgsel hinnangul ligikaudu kolmandiku võrra ning toote- ja tootmistoetuste maht samal ajal 2,2 korda.
Teraviljade kasvupind Eestis on 2010. ja 2004. aasta vördluses suurenenud 5% ning saavutanud 2009/2010 saagikuseks 120% taseme. Seejuures tarbimine on suurenenud 10%.
Kuigi veiste arv on peale Euroopa Liiduga liitumist vähenenud 5% (piimalehmade arv seejuures 18%), on piimatoodang suurenenud 4%, mis tähendab, et tootjad on panustanud peamiselt tõuaretusele, loomade heaolule ja ka kvaliteedinäiajatele. 2010. aastal ületas piimatoodang tarbimise kahe kolmandiku võrra, misstõttu piimaga isevarustatuse tase (162,5%) on Eestis väga hea.
Sigade arv on suurenenud võrreldes 2004. aastaga 2010. aastaks kümnendiku võrra, kitsede ja lammaste arv kaks korda ja ammlehmade arv üle nelja korra ning lindude arv on vähenenud 7%. Eesti konjuktuusiinstituudi andmetel oli 2910. aastal siseturu lihaga varustamise tase 83%. Kodumaine lihatoodang kattis siseturu vajadusi viimati 1993. aastal. Puuduolev liha imporditakse. Isevarustuse tase on viimastel aastatel järjest kasvanud. Kõige paremini suudab Eesti varustada oma elanikke sealigaga (100%), järgnevad veise- ja lambaliha (88,5% ja 86%), madalaim on linnulihaga isevarustuse tase (54%).
Kartulit on tootjad vähem kasvatama hakanud. Kasvupind on vähenenud peaaegu poole võrra, kuid kogutoodang vaid künnendiku. Samas on kartuli tarbimine samuti vähenenud viiendiku võrra, seda eelkõige loomasööda arvelt (kui 2005. aastal oli kartuli tatbimine loomasöödaks 44,2 tuh t, siis 2009. aastaks oli see vähenenud 12,7 tuhande tonnini), kuid isevarustuse tase jääb 86,5% juurde.
Avamaa köögivilja kasvupind on vähenenud 23%, kuid saagikus on suurenenud 22%. Tarbimine on suurenenud viiendiku võrra, misstõttu isevarustuse tase 2009/2010 saagiaasta andmetel 58,5%.
Puuvilja- ja marjakasvatajad on kasvupinda vähendanud üle poole, kuid kogusaak ja saagikused on olnud perioodil väga varieeruvad, misstõttu ka isevarustuse tase on aastate lõikes erinev ja jääb madalale tasemele (vaid 14,1%).
Tuginedes eelpool toodud statistilistele näitajatele, suudab eesti põllumajandus katta sisetarbimise piima, sealiha ja teravilja osas. Kartulit, köögi- ja puuvilja tuleb vajaduse katmiseks importida.

Lugupidamisega,
Andres Oopkaup
Põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantsler

Jaa, nii kui toodud andmetest selgub, on olukord Eesti põllumajandusega päris hull. Põllumeest siin süüdistada ei tasu, nad on seatud lihtsalt ebavõrdse konkurentsi tingimustesse ja puuduvad ka kaitsetollid, et soodustada omamaist tootmist. Meil tuleb sisse vedada erinevat liha (peale sealiha), kartulit(!) ja ka Eestis kasvavat köögi- ja puuvilja. Liberaalvõimu tingimustes on jäänud ellu vaid suurtootjad, väiketootjad on pea kõik edukalt väljasuretatud ja Eesti on muudetud põllumajandussaadusi eksportivast maast - on jäänud veel piimasaadused, mida välja veetakse - importivaks maaks.

Kokkuvõtteks võib teha järelduse, et Euroopa Liidu tingimustes EI SUUDA EESTI PÕLLUMAJANDUS ENAM TOITA RAHVAST!
________________________
Lugege lisaks: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/07/matti-ilves-veel-meie.html

Read more...

Kreeka proletariaat on valmis võitlema.

Populismi mesijuttu puhudes Kreekas võimule tulnud sotsialistid on pisut hädas, sest nendest veelgi vasakpoolsemad jõud ei lepi kapitalistliku survega töökultuuri parandamise suunas nagu ka kokkulepitud reeglite järgimise nõudes. Juba kord rahvale antud sotsiaalsed mugavused (olgugi, et neid täita ega ka garanteerida ei ole võimalik) on väärtus, millest ju loobuda ei saa.

Ja lihtrahva masside meeletul toetusel hoiavad kohalikud kommunistid koos ametühingutega üha kõrgemal punast võitluslippu. Interfaksi teateil hõivasid täna kommunistide toetajad tormijooksuga kuulsa Atheena Akropoli, et pidada seal manifestatsiooni. Meeleavaldajad nõudsid sotsialistlikult valitsuselt rahva reetmise lõpetamist, Euroopa Liidu nõudmiste mittetäitmist ning riigi kärbete poliitika kohest katkestamist. Akropoli kaljudele riputati plakat kirjaga "Inimestes jätkub jõudu ning nad ei alistu!"

Kommunistidele sekundeerivad ka ametühingud, kes teatasid, et kuulutavad Kreekas välja 46-tunnise üldstreigi, milline viiakse läbi 65. Kreeka linnas üheaegselt ja algusega 28.06.11..

Tundub, et aastatepikkune mugav võlguelamine kannab järjest mõrudamaid vilju, millised lõppudelõpuks peavad ära sööma needsamad lihtsad kreeklased, kes sellise "desserdi" vastu täna protestivad.
Allikas:http://bhr.balanss.ee/

Read more...

“Kultuuri rikastus” USA stiilis


28. juuni 2011  
Peoria linnas,  USA Illinois-i osariigis, marssis eile 100 teisemeas neegrit hüüdes muuhulgas lauset nagu: “Tapke kõik valged inimesed!”
Kella 23.00 aegus alanud ürituse käigus, mis oli suunatud valgete elanike vastu, lubati muuhulgas vägivalla aktide teoks saamist. “Me peame tapma kõik valged inimesed siinkandis,” nõuti. Mitmeid inimesi rünnati ja ähvardati jõuga neid, kes tahtvat Politseid kutsuda. Samuti piirati autosid ja ähvardati seal sees olijad tappa.
Politsei on soovitanud hoida sealsetel inimestel uksed lukus ja õhtutel maja ees mitte viibida.
See on juba neljas sarnane juhtum samas paigas viimase kuu jooksul. Igal korral on ähvardajate arv kasvanud.
Selliste töötava rassi kulul elavate parasiitide vägivalla kasvu on märgata iga pool, kus nende kogukonna suurus saavutab märgatava suuruse. Vägivalla kasvu on märgata ka riikides nagu Rootsi, Soome jt.
Eriti ehmatav oli mõni aeg tagasi Rootsis neegri poolt jõhkralt mõrvatud blondi kaunitari Elini juhtum, kes oli koduteel, kui neeger teda ründas, vägistas ja tappis.
Allikad: Jim Hoft, Gateway Pundit, The Local ja NSB
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

teisipäev, 28. juuni 2011

Bäckman: me moodustasime juutide koonduslaagri

                                Vastülöök ajalehele "Moskovski Komsomolets Estonia"

Esmaspaev, 27 juuni 2011 17:03
Vene riiklikku propagandat edastava raadiojaama "Venemaa hääl" (Голос России) eetris esines mõne päeva eest Soomest pärinev suurvene šovinismi hääletoru, ennast vasakäärmuslikuks anarhistiks pidav Bäckman.

Suhteliselt ainetu ja igavavõitu jutu kestel käis ta järjekordselt üle mõningaid seisukohti, mis talle eriti südamelähedased on. Seetõttu ei unustanud ta rõhutamast, et näeb tänase ühiskonna olulisi probleeme neonatsismis ajaloo võltsimises."Soomes on tänasel päeval probleemiks neonatsism ja ajaloo võltsimine", kordas mees oma igavest teesi enda kodumaa kontekstis. Rääkides edasi ilmselt vaid talle teadaolevast sõjaohust, mis ähvardab venemaad, ei unustanud see mees loomulikult mainimast ka Eestist lähtuvat militaarohtu venemaale."Peamiseks probleemiks on poliitilised tegelased, kes toetavad neonatsismi poliitikat. Kahjuks võib selliseid poliitilisi tegelasi leida paljudes Euroliidu maades, eriti Eestis ja Lätis. Ma ütleksin, et see on oht Venemaa rahvuslikule julgeolekule - sõjaähvardus", märkis Bäckman.
Ka ei unustanud mees kiitlemast eelmisel aastal Eestis läbi viidud "väga eduka" antifašistliku üritusega seonduvalt. See Bäckmani sõnul väga edukas pikett kujutanud endast juutide koonduslaagrit (Tsitaat: Мы там создавали еврейский концлагерь). Viimase väite puhul võib ainult ette kiujutada, mida see siis endast võinuks tähendada - juutide poolt loodud koonduslaagrit või juutide jaoks loodud koonduslaagrit? Aga võib-olla anarhist Bäckman'i jaoks polegi siin mingit vahet?
Allikas:  http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Euroliidust tulenev kahju ületab kasu


27. juuni 2011  
Aastaid on meid petetud läbi meedia kujutelmaga nagu saaksime ELis olles osaks mingist imelisest majanduslikust ja kultuurilisest hüvest, milleta võimatu olla. Olgu selleks kohe saabuv ulmeline rikkus, suured toetused vms imelised asjad, mida meile lubatakse pidevalt. “Maksame sisse vähem, kui saame,” oli üks põhilause, millega rahvast meelitati.
Liikmemaksu suurus, trahvimäärad, regulatsioonide muutuse tõttu tõusnud hinnad, kodumaiste väiketootjatele saabunud hoobid olid asjad, mis olid kas täielikult tabuks või räägiti neist vähe.
2009. aasta seisuga olime maksnud 12,4 miljardit ja saanud 12,6 miljardit krooni. Siia pole sisse  arvestatud need igal aastal makstavad sajad miljonid, mis makstud ELi suurkujude soovitusel ja õlale patsutuse saamiseks “demokraatia ja vaeste riikide majanduste toetuseks” ning “partenerriikide toetuseksl.” Arvestatud pole ka mitte seda, millised lisakulud on tekkinud ametnike hunniku sõidutamise ja ülevalpidamisega, kes “tähtsat” tööd ELis teevad.
Kui varem said väliseliidi huvides jooksjad veel valetada imelisest kasust, mida me saame Euroliidust, siis peale ESMile minimaalselt 150miljoni maksma hakkamist, on Euroliidust tulenev kahju ületamas kõiki neid väärtuseid, mida me sealt saame. ESMi mineva summa eest saaks ehitada välja korraliku Tallinn-Tartu maantee, Saaremaa silla või, mis veel parem, suunata see oma riigi majandusse ja luua uusi tootmisüksuseid riigi vajaduste rahuldamiseks ja omadele töö andmiseks!
Oleme rikkuse asemel saanud suured lisakulud, kontrollimatud piirid, rahva erosiooni, seksturismi, iibekriisi ja pereväärtustest taganemist väärtustava  multikulti propaganda, osaliselt ELi regulatsioonide tõttu kasvanud hinnad ja seal hulgas vabaturu tõttu kasvava elektrihinna  jpm “hüved.”
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MARTIN HELME: Presidentaalne armastuskolmnurk

Saada sõbrale
Õhtulehe kolumnist
Tuntud kalambuuri kohaselt tegeleb diplomaatia sellega, et kindlustada ellujäämine järgmisel sajandil, poliitika aga sellega, et püsida elus kuni reede õhtuni. Indrek Tarandi liitumine presidendivalimistega ilmestab suurepäraselt seda, kui ootamatud ja äkilised võivad olla kannapöörded poliitikas ja kui põhjalikult löövad nad sassi pealtnäha täiesti kindlad arengud.
Skeem iseenesest pole ju teab mis keeruline: Keskerakond, mõistes, et nad on isolatsioonis ja muutumas ebaoluliseks, käis välja jokkeri. Nad said aru, et tavakäikude puhul on kõik nende sammud juba ette nurjumisele määratud. Selleks, et Eesti vaieldamatu võimupartei ja Kadrioru vaheline plaan tõepoolest nurjata, oli tarvis mitte lihtsalt parteivälist tegelast, vaid kedagi, kes lööks kõik pahviks. Tarandi näol tabati kümnesse.
See kokutamine ja õhu ahmimine, mis järgnes teatele, et Indrek Tarand on Savisaarega käed löönud oli lausa nauditav. Veelgi nauditavam oli vaadata, kuidas eesti meedia end seejärel sõlme keeras, üritades kuidagi võtta seisukohta kogu skeemi kohta. Tekkinud on kolmnurk, kus kõik on valesti. Ühes nurgas on Indrek Tarand, keda meie meedia ennastunustavalt haipis ja kelle ta sõna otseses mõttes kätel Euroopa Parlamenti kandis. Tarandi puhul sai teha linnukese kõikidesse õigetesse kastikestesse: ta on parteidevastane, euromeelne, nalja ja napsumees, rohelise maailmavaatega, kergelt vasakpoolne, karismaatiline, tunneb pooli eesti ajakirjanikke isiklikult.
Teises nurgas on president Ilves, keda meie meedia veel viis aastat tagasi sugugi vähem ei haipinud, kandes ta Euroopa Parlamendist kätel Kadriorgu. Enne seda oli aga ajakirjandus Ilvese õnnest värisedes europarlamenti kiitnud. Ja kuigi viis aastat presidendiametis olekut ning meediavaenlase tiitliga pärjamised on varasemat vaimustust pisut tuhmistanud, pole kahtlust, et Ilvesel on meie ajakirjanike ja arvamusliidrite hulgas jätkuvalt väga tugev fänniklubi, kes annab endast kõik, et ta saaks tagasi valitud.
Ning kolmandas nurgas on peavaenlane, kurjuse kehastus, mees, keda kõik ajakirjanikud armastavad vihata. Ning nüüd ühtäkki on kaks palavalt armastatud lemmikut omavahel vastakuti ning üks lemmikutest teinud tehingu Savisaarega. Kuidas sa sellises olukorras käitud? Mida ütled? Kõik vanad ja käepärased hinnangud või seisukohad on kehtetud. Paradigma on lakanud toimimast. Ei enam sellist lihtsustatud ja tõhusat propagandajoont nagu eelmiste presidendivalimiste ajal, kui sai maalida pildi vastasseisust idahõngulise vana provintsliku tagurlase ja maailmamehest eesrindliku lääneliku elitisti vahel. Nüüd on hoopis vastamisi kaks meest, keda meie meedia on alati kiitnud kui eesrindlikke maailmamehi ja kelle poolt sa nüüd oled? Seda enam, et ühe selja tagant paistavad Edgari kõrvad ja teise selja tagant Evelini omad ning mõlemal puhul on tegemist ärritajatega.
Siin ilmnebki muidugi kogu skeemi geniaalsus. Ta lõhub mitte ainult reformierakondliku tagatoa skeemi, mis üldlevinud arusaama kohaselt seisnes selles, et seekord hoitakse veel Ilves Kadriorus, et viie aasta pärast panna sotside meedialiitlaste kaasabil tema asemele Kallas. Ta lõhub ka Eesti poliitikat viisteist aastat vedanud suure vastasseisu, kus ühel pool olid alati head ja teisel pool halvad ning see ei omanud mitte mingit tähtsust, kui halvasti head valitsesid, maha neid hääletada ei saanud, sest muidu oleks võimule tulnud halvad. Aga Indrek Tarandit pole kunagi liigitatud "valel" poolel olnuks. Vastupidi, ta on tõhusalt andnud oma osa võitluses halbade vastu. Viha ja sisin, mis mõningatest ringkondadest tema suunas kostab, on tingitud eelkõige sellest, et ta on usutaganeja, mitte seepärast, et ta on küüniliselt oma karjäärile mõeldes teinud suure gambiidi.
Seda viha suurendab veelgi asjaolu, et ilmselt on Tarand ainus inimene Eesti poliitikas, kes ei muutu silmapilkselt poliitiliseks laibaks pärast käelöömist Savisaarega. Oma saja tuhande häälega on ta poliitiline suverään, kes ei muutu ühe tehingu järel partei pantvangiks. Ja tänu sellele, et meedia teda vaid mõne aasta eest täiesti kriitikavabalt ning ennastunustavalt taevani kiitis, on ta sisuliselt immuunne meediarünnakute suhtes. Õigemini, meedia on end ise nurka värvinud tema kritiseerimisel. Nii, nagu meedia värvis end ise nurka Ilvese kritiseerimisel, kui ta 2006. aastal võttis enda kanda Ilvese presidendikampaania staabi rolli.
See kõik ei tähenda, et meedias ei tule järgnevatel kuudel kriitikat ühe või teise vastu. Kindlasti tuleb ja seegi on tegelikult hea. Esimest korda üle pikkade aastate on eesti väljaannete toimetustes totaalse üheülbalise tõemonopoli asemel reaalne arvamuste erinevus, võistlevad seisukohad ja konkureerivad ideed. On tekkinud olukord, kus ajakirjanikud ise üksteisel silma peal hoiavad, et kolleeg ei muutuks kellegi õuelaulikuks, tehes sel moel teise lemmikule liiga.
On vist üpris selge, mida Keskerakond kogu tehingust saab. Ta on end murdnud välja poliitilisest isolatsioonist, kuhu jäi pärast idarahaskandaali. Ta on muutnud end poliitikaelus taas oluliseks teguriks. Ta on lõhkunud tema kahjuks toiminud vastasseisu valgete ja mustade jõudude vahel, vähemalt ajutiselt. Reformikad kindlasti püüavad, nagu nad veel parlamendivalimistel edukalt tegid, näidata, et kõik, kes pole nendega, on kaudselt venelaste käsilased. Aga peale Tarandi käiku on seda päris raske tõsise näoga rääkida.
Ent ärgem unustagem, et ka Tarand ei tee seda kõike demokraatia päästmiseks ega diskussiooni tekitamiseks, nagu kampaania jutupunktid kinnitavad. Ta saab aru, et muutunud valimissüsteemi ning olude tõttu on tal väga vähe lootust saada järgmisel korral tagasi valitud Euroopa Parlamenti. Ta saab ka sellest aru, et tema poliitiline kapital ehk 100 000 häält kahaneb iga kuuga, kui tast midagi kuulda pole. Tal on vaja head maandumist Eestis. Ja Tarandi puhul on ju selge, et tema väikeste panustega ei vaevu mängima. Isegi kui tal kogu plaan läbi kukub - keegi ei saa ju garanteerida, et Ilvesel koos olnud hääled parlamendis koos ei püsi, ega sedagi, et valijameeste kogu lõppkokkuvõttes istuvat presidenti tagasi ei vali -, on ta loonud endale uut poliitilist kapitali Eestis. Kas ta kasutab seda järgmistel parlamendivalimistel või järgmistel presidendivalimistel, vahet pole.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

esmaspäev, 27. juuni 2011

Sellest, kuidas suurkapital väikerahvale ära tegi


26. juuni 2011  

Suurem osa inimestest ei oma õrna aimugi, kuidas on rahvusvaheliste lepingute kaudu neil nahk üle kõrvade tõmmatud. Maksutõusud, riiklikke huve tagaplaanile suruvad lepingud, koduturu kahjustamine  need on suuresti väliseliidi huvides ja ELi jaoks tehtud lepingute tulemus ja neid rakendatud väidetavalt Eesti huve järgivast aga samal ajal välismaise päritoluga kapitali vastuvõtvate liberaalvõimude poolt. Kõige huvitavam on, et mitmel juhul on lepingu eiramisel tulemuseks sanktsioonid.
Paljud mäletavad veel suhkrutrahvi või teisi igasuguseid imelisi trahve ja kohtusse kaebamisi, mida EL on rakendanud EV suunas, kui kõik päris nii kiirelt ei lähe nagu välisisandad soovivad? See hiiglaslik suhkrutrahv tuleb hiljuti saabunud kohtuotsuse järgi ära maksta. Põhjus? ELile ei meeldinud, et kohalikud ostsid liiga kaua odava hinnaga suhkrut ja EL sellest mingit kasu ei saanud.
Andes endale aru, et hinnatõusu ohjamine ühes liikmesriigis, kui liikmesriik kasutab kas valuutakomitee süsteemi ühes fikseeritud vahetuskursiga või eurot, ei ole võimalik,” vastas väliseliiti teeniv Ansip küsimusele, kas riik saab hinnatõusu vastu midagi teha.
Mis hinnatõusudesse puutub, siis selle mõjude hulka kuuluvad EL liitumislepinguga võetud kohustused, üleminekuperiood ja aktsiisid lisaks neile, mida liberaalvõim veel rakendanud on.
Eriti ei taheta ära märkida, et kuigi kroon oli seotud euroga, ta siiski kaitses koduturgu arutute ümardamiste jt faktorite eest.
Üks oluline tegur, mis on jäetud kahe silma vahele on see, et krooni asendamisel kadus ära loomulik siseturu kaitsemehhanism,” kirjutas Äripäev mõni aeg tagasi.
Samuti jätab soovida liberaalriigilie kohane finantsjärelvalve nõrkus. “Kusjuures kontrollimatu kapitali tulemuseks on ka tööpuuduse kasv,” kirjutas mõni aeg tagasi I.Raig ja tal on õigus.
Kui mitmel pool mujal jälgib konurentsiamet ka seda, et suurettevõtted oma rahaga ei asuks nö inetusi tegema ehk väiksemaid jõuga turult välja suruma, siis siin on see lubatud. “Pika aja jooksul on siia imbunud palju rahvusvahelisi ettevõtteid, mis on Eesti ettevõtteid välja suretanud või ära ostnud ning hakanud Eesti turgu valitsedes ja hindu tõstma.  See annab eelise suurele ettevõttele,”ütles majandusteadlane I.Raig.
Paljudele hakkas see hästi silma juba 1998. aasta vene kriisi ajal, mis ka siinset turgu mõjutas. Mitmed väiksemad kohalikud ettevõtted suruti näiteks põllumajanduses suurte, välismaise kapitali osaga ettevõtete poolt jõuga välja. Näiteks venitati nii mõnelgi korral väiketootjatele tasu maksmisega välismaise taustaga kokkuostjate poolt, kes laiendasid siin oma tegevust. Ka kodumaised suuremad tegid seda ühel või teisel põhjusel. Tänaseks on väiketootjad sisuliselt kadunud võrreldes varasemaga. Need töökohad samuti. Ka on hulgaliselt välismaalaste poolt ära ostetud ettevõtted viidud kogu täiega välismaale üle.
“Ida-Euroopa riike on Euroopa Liidul vaja seetõttu, et tööjõud on odav. Euroopa eesmärk on saada kätte turg, tekib mastaabiefekt, see suretab välja äärealade ettevõtted, hinnad tõusevad ja SKP kasvab,” märkis Raig, lisades, et see ei tähenda tingimata reaalse tarbimise või ostujõu kasvu.
Samuti on üheks mõjuriks meie konkurentsi- ja tarbijakaitseameti nõrkus.
Meie konkurentsiamet pole suutnud tarbijat kaitsta ja hindasid ohjata, järelevalvet varjatud kartellikokkulepete suhtes pole,” kirjutas Äripäev ja tõsi see ka ju on. Me peame lõpuks ometi tajuma endale, kui kõrge on tegelikult paljude meile peale pandud rahvusvaheliste lepingute hind meie elatustasemele ja rahva kestvusele. Kahju pole ainult majanduslik, vaid ka moraalne.
Eesti inimesed peavad lõpuks ometi hakkama suhtuma kriitilisemalt liberaalvõimu välishuvide teenimisse, mille viimane üllitis on 150 miljoni kuni 2 miljardi euro maksmine(eri hinnangul) rikkamate riikide väljapäästmiseks.
Mida te teete, kui teilt võetakse igasugune võimalus elada peagi ELi päästeplaanide kinnimaksmiseks hoogustuvate maksutõusude tõttu täisväärtuslikku elu? Kas te võitlete või peidate end maa alla ja säilitate orjameelsuse?
Kaotada pole midagi, võita aga midagi, mida siin pikalt olnud pole ja selleks  oma inimestest hooliv riik.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

TRIIN TOOMESAAR: SEE MILLEST EI RÄÄGITA EHK TEGELIK MAKSUKOORMUS

Valitsuserakonnad Ansipiga eesotsas on ikka hõisanud, et meil on madalad ühetaolised maksud, mida kogu maailm tegelikult salaja endale eeskujuks võtnud on. Reaalsus on aga see, et Eestis on üks Euroopa suurimaid tegelikke maksukoormuseid – tulumaks on küll võrdselt madal kõigile (sealjuures on võit suurim just eliitklassi jaoks), tõepoolest, aga siia juurde panna kõrge sotsiaalmaks (mida - olgu - n.ö maksab tööandja) ning üüratu käibemaks, pluss mitmed kõrged aktsiisid. Teisisõnu – populistliku tulumaksulangetamisega ning hea samariitlasemängimisega on Ansip tuima näoga vaesemat ning keskklassi nöörinud. Tänasel päeval on sellele tähelepanu juhtimas ka euroliidu juhtkonda ühendav Euroopa Ülemkogu. See on tuntud tõde, et kaudsete maksude (nt mh käibemaks ning aktsiisid) tõstmisega tehakse liiga just vaesematele inimestele. Meie valitsus seda oma retoorikas aga välja ei too – sest just madal tulumaks on see, mille abiga kogu ühiskond õitsiline saab. Aspekt, et miinimumpalka saav inimene on tänasel päeval sunnitud kogu oma palga esmavajaduste rahuldamiseks ära tarbima ning selle tarbimise eest riigile lõivu maksma (käibemaks + kütuseaktsiis, mis lisaks bensiinihinnatõusule kajastub ka kaupade ja teenuste hindades jne), ent kõrgemat palka saav isik saab mh raha säästudeks kõrvale panna (selle pealt makse ei koguta), sõita Soome ostlema (jah, seal on hinnad odavamad kui Eestis) ning maksta sealne madal toiduainetekäibemaks hoopis Põhjanaabrite riigieelarvesse jne.
Protsentuaalselt maksab vaene eestlane riigile oma tuludest rohkem tagasi kui rikas - "aga tulumaks on meil madal!" See, et ühiskond üha enam kihistub, vaesed jäävad vaesemaks ning rikkad saavad rikkamaks, pole probleem. Kui eeltoodud artiklist on võimalik lugeda, et EL-i liidrid meie „mitteeliiti“ nöörivat maksusüsteemi kohendada soovitavad, siis Ansip oma põgusas ülevaates sellest isegi ei piuksata. Ja siis me küsime, miks lähevad inimesed Soome koristajateks, ehitajateks jm lihttöölisteks. Sest kokkuvõttes jääb Soome „jubekõrgeid makse“ tasudes ikkagi proportsionaalselt rohkem raha kätte kui Eestis ja sealjuures saab edasi elada Soome standardi järgi...Kas valitsus reageerib Euroopa soovitustele? Kas tõstetakse nt tulumaksuvaba miinimumi? Kas muudetakse tulumaks astmeliseks? Kas viiakse toiduainete käibemaks 5%-le või vähemalt 9%-legi? Või vaikitakse, jätkatakse tulumaksu langetamist, kaudsete maksude tõstmist, jõuka eliidi poputamist ning madalapalgaliste ja keskklassi tegeliku maksukoormuse kasvatamist?
Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/
Esialgne allikas: SIIN

Read more...

OLEG BUROV: ANDESTA ISA

Olid 18 aastat vana, kui, osaledes lahingutes Vabadussõja rindel, tagasid Eesti poliitikutele võimaluse luua vaba ja iseseisev Eesti Wabariik. Mina olen 80-ne, nendest 20 aastat nii või naa olen üritanud taastada sõltumatu Eesti, aga ei õnnestunud. Miks? Meid okupeerinud naaberriigi võim ju lõppes. Jah, tõesti, kuid meie rahvuslikult meelestatud jõud ning grupeeringud olid killustatud ja ambitsiooniliselt ühist keelt ei leidnud, tegutsedes kui luik, vähk ja haug, ning see olukord, kahjuks, kestab tänapäevani. Räägitakse, et tegemist on nõukogude-venemaa kasvatuse ja hariduse saanud inimeste mentaliteediga, kuid ei, kummutan selle väite, EW-d ehitanud isikute haridus oli samuti pärit vene riigi õppeprogrammidest. Meie tänapäeva poliitikud on teinud kõik, et, eirates Põhiseadust ja Tartu rahulepingu sätteid, lasta kaduma minna Eesti alasi ning nihutades merepiiri vähendadaterritoriaalvete akvatooriumi, vähe sellest, nad tegid meie riigist Euroopa liidu ääremaa ehk aguli, ja seda vabatahtlikult, pettes kodanikkonda, avaldades rahvahääletuse võltstulemusi. EL-i astumise poolt oli 47% Eesti hääleõiguslikest kodanikest.
Kaotanud poliitilise iseseisvuse, oleme juba kaotamas ka majandusliku sõltumatuse, likvideerides oma krooni ja tuues käibele euro (€), millega vabatahtlikult andume välispankade diktaadile. Jääb küsida, Quo vadis, Estonia ja kauaks veel säilub meie nimi EESTI ja rahvuse määrangul mõiste EESTLASED?
Tõesti, täna võib lugeda kirjutisi, kus tehakse etteheiteid ja esitatakse süüdistusi K.Pätsu ja J.Laidoneri aadressil, kuid nemad tegid Eesti Wabariigi.Tänased meie poliitikud aga vabatahtlikult inkorporeerisid Eesti EU-sse ja lagundasid kogu majanduse. Mida ma siis tegin? Arvan, et järgnevad kirjutised annavad vastuse sellele küsimusele.

Read more...

pühapäev, 26. juuni 2011

MATTI ILVES: SOOME VALITSUSEST

Peale kaks kuud väldanud pingelisi läbirääkimisi sai Soome lõpuks 6. parteist koosneva valitsuse. Soome kommentaatorid leiavad, et parempoolse koonderakonna juht Jyrki Katainen juhib peaministrina punavalitsust.
„Koonderakondlikku kalduvust tuleb otsida luubiga ja ka siis ei taha seda kuidagi leiduda,“ kirjutab ajalehe Talouselämä toimetaja Olli Ainola oma teravas kommentaaris Iltalehti vahendusel. Ainola sõnul on valitsusprogramm nimega „Avatud, õiglane ja julge Soome“ nagu sotsialistlik manifest. Ainola kommentaari pealkiri on „Leninlik majandusprogramm viib koonderakonnal hambad suust“. Stubb jõudis juba teatada "Financial Times"-is, et see valitsus on Soome ajaloo "kõikide aegade Euroopa-meelseim".
Parempoolne Koonderakond on tõesti raskes seisus selle enda poolt loodud valitsusega, aga ega siin pole süüdistada kedagi muud kui iseennast, sest ka valitsuse ministrite arvult juhivad vasakpoolsed - 10 ministrit parempoolsete 9 ministrikoha vastu. Eriti tähtis on selline ülekaal siis, kui mõni küsimus peaks valitsuses minema hääletusele.
Seega võib ütelda, et Kokoomus kaotab enda näo ja järgmistel valimistel pole lootustki tõusta suurimaks parteiks parlamendi kohtade arvult.
Võib aga arvata, et selline valitsus (Kokoomus koos Vasemmistoliitto kommunistidega)  laguneb, enne kui tulevad järgmised valimised ja siis on Soome põhiseaduse §58,2 järgi presidendil võimalik välja kuulutada ennetähtaegsed parlamendivalimised.
Selline olukord tuleb aga kasuks Põlissoomlastele, kes on tõusnud rahvaküsitluste järgi populaarseimaks erakonnaks Soomes, nii et ei tulegi võib-olla oodata järgmisi tähtajalisi valimisi, juba enne neid võivad Soomes võimu võtta rahvuslikult meelestatud jõud!

Read more...

Kaitsetahte langusest

25. juuni 2011 Lisa kommentaar
Mõni aeg tagasi võis lugeda, et kaitsetahe on võrreldes varasemate aastatega langenud. Minu arvates langeb see veel ja siin on mitmeid põhjuseid.
1.) Aastaid ei saadud riigi juhtkonnas täpselt aru, milline peaks olema riigikaitse. A.Laaneotsa sõnul oleme selle tõttu norm. arengust aastaid maas ja seda on näha. Nüüd on küll pilt selgemaks saanud ja olukord paranenud, aga endiselt võib noorsõduri küsimuse peale, miks meil pole üht või teist relvastusliiki, kuulata lugusid NATO, mis
Robert Gates-i sõnul isegi hõredalt asustatud Liibüaga hakkama ei saa, vägevusest. See ei veena kedagi.
2.) Sotsiaalne olukord. Ligi 20 aastat on riiki valitsenud liberaalvõim, mille mantra rõhutab individualismi. Riik võtab heal ajal rõõmuga vastu makse aga, kui hätta satud, vaata ise, kuidas saad. Täna on riigis kõrge noorte töötus ja suurem osa neist ei saa ümberkoolitust ega toetust. Aga riiki pead ikka kaitsma, isegi, kui pool peret välismaal elab. Selline ükskõiksus kaitsetahet just ei turguta. Noor peab olema riigis väärtuseks mitte 5. ratas vankril.
3.) Noortele pole selgitatud miks kaitseväge ka rahu ajal vaja on. Olgu see rahu kasvõi 100 aastat. Teda on vaja, et panna igat geopoliitilisi mänge mängivaid suurriigi poliitikut kaaluma enne pikalt tagasilöökide ulatust, kui hakkab selle riigi ja rahva suveräänsuse kallale. Samuti on riigikaitse eesmärk tõrjuda majanduslikku agressiooni kõikide võimalike vahenditega.
4.)Multikulti.  Asi, mis õhutas eesti mehi oma riiki looma ja kaitsma, oli soov säilitada oma rahvas ja pärand.
Pisike Preisimaa polnud oma parimatel aegadel võitmatu mitte juhusest, vaid sest ta oli rahvuslik. Mõnede väiteil isegi rahvussotsialistlik. Tema sõdurid võitlesid rindel Preisimaad rünnanud vaenlaste vastu oma rahvuse ja tema pärandi nimel. Selle visiooni andsid neile suured juhid nagu Friedrich Suur jpt.
Täna on aga liiga paljud alavääristamas oma pärandit ja perekonda. Me laseme värdmoraalil ja kergemeelsetel muuta oma maa kiimlejate läbikäiguhooviks.
Eesti noormees ei õpi 8-11 kuud riiki kaitsma, et kaitsta neid, kes oma rahvast ei hooli, et rumalad naissoo esindajad ja mandunud meesolevused saaksid seda hävitada. Need on asjad, mille vastu kümned tuhanded võitlesid.
Alles siis, kui me taastame kadunud väärtused ja anname rahvale visiooni tugevast riigist, hakkab kaitsetahe kunagist tippu ründama.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/
____________________
Lugege lisaks: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/04/matti-ilves-eesti-kaitsevae.html
M.I.

Read more...

Aldo Roomere: Sündida surnult

Iidne maiade kalender paneb paika maailmalõpu – see saabub juba tuleval aastal! Paraku tundub, et lõpp on juba ammu alanud – lõpp meie mõistuses, usus, veendumustes, tõekspidamistes, aususes, loovuses, ülluses – millised kaunid sõnad, kuid kuhu on kadunud nende sügav sisu?
Meeletu ja sisulage müra meie ümber kogub iga sekundiga tuhandeid detsibelle juurde, kurdistava lärmi tõttu pole enam võimalik eristada ilmselgeid fakte libedatest valedest, sest viimaseid pillutakse meile hommikust õhtuni koormakaupa näkku klantskartellimeedia oksekollastelt lehekülgedelt. Meile söödetakse päev-päevalt piiramatuis kogustes valesid täpselt sama edukalt, nagu röögatutes annustes rämpstoitu, mille rõõmsalt ruigavad reklaamid peksavad silmi ja kõrvu kogu möliseva ja pilti pritsiva meedia ulatuses.
Kogu see rõve kampaania on suunatud eelkõige lastele ja noortele – kõige vastuvõtlikumale ja kergemini mõjutatavale sihtgrupile, sest laste kaudu on võimalik nende vanematelt lõpmatult raha välja lüpsta. Kuidas sa keelad oma kallile võsukesele meeletut hinda maksvat vidinat, mida reklaamitakse kui maailma parimat ja enimostetut ja kõige-kõige-kõige-tont-teab-mida veel sisaldavat imeasja, mis tegelikult hävitab lapses veel viimasegi allesjäänud fantaasiakübeme, sest ta isegi mõtleb lapse eest! Aga sa lähed hullusega kaasa ja ostad selle ära! Laps nokitseb sellega tunnikese ja seejärel jääb imelelu nurka või sahtlipõhja tolmama, kümnete omasuguste sekka.
Samas, sooritades selliseid mõttetuid oste hulgi, muutub ka lapsevanem ise lapsemeelseks, uskudes eufooriliselt vahutavat reklaami ning hakates ise samuti totraid ja kasutuid sisseoste tegema. Absurdi tipp on kaasajal klienditeeninduseks muudetud tervishoid, mis hoiab patsiendi rahakoti farmaatsiafirmade range kontrolli all, tagades pideva tervise halvenemise, et müüa üha rohkem ja kallimaid „ravimeid“.
Globaalne ajupesu ja mõrvarlik pangandus, mida juhib käputäis ülilurjustest illuminaate, on muutnud kogu planeedi ühiskonna sügavalt haigeks, sest nende salakavalad skeemid on seni püsinud varjus ja lontkõrvseks uinutatud massid pole üritanudki väärnähtuste põhjusi endale selgeks teha. Normaalset ja perekeskset ühiskonnamudelit hävitatakse täie jõu ja kõikvõimalike vahenditega, pressides peale haigeid seadusi ja väärakatest vähemusgruppide „inimõigusi“. Kuid pole ka midagi imestada, kui väärakad juhivad ühiskonda, siis see väärastubki! Tõsielusarjad, kus osalejaid kihutatakse oma madalaid instinkte üles küttes võitu saavutama, mõnitades saates osalejaid kümnete miljonite vaatajate ees korraga, haige homopromo ja igasuguste vähemusgruppide tahte pealepressimine – need on kõik vaid killukesed suurest ja hukatuslikust plaanist, millega soovitakse hävitada kõik senised tõekspidamised ja mõisted aust, väärikusest ning inimlikkusest. Odavad ja ajuvabad hinged tõstetakse kartellimeedia altarile ja näidatakse neid kangelastena – jobudest tankistid lähevad loomulikult otsekohe orki ja hakkavad oma peremeeste noodist kõigest kõrist kisama.
Jooksis ka meil, vist TV 3-s see seriaal autodega suguelu harrastavatest segastest, pilvelõhkujakeppijatest ning Eiffeli torni dildona kasutavatest naispöörastest. Siin tõbises maailmas polegi vist nii värdjalikku asja, mida mitte uskuda, kuid siinkohal hakkab mu mõistus siiski tõrkuma, sest ma ei suuda kuidagi mõista, kuidas võib auto või mingi hoone inimest seksuaalselt erutada? Selline inimene tuleks koheselt üliintensiivravile saata – kuid ei – teda näidatakse tervele maailmale kui väga erilist ja huvitavat persooni, kelle eeskuju oleks väärt järgimist! Lihtne loogika sosistab mulle kõrva, et siin võib olla tegemist väga hästi kinnimakstud tüübiga, kes seejärel soostub kogu maailma ees kretiini mängima, sest erinevus ju rikastab!
Nõnda kerkivadki päev-päevalt globaalse kartellimeedia mädasoost haisvate seentena aina uued „kangelased“, kes halenaljaka usinusega neile dikteeritud värdjalikku sõnumit võimendama asuvad, vaevumata lahti mõtestama asjade tegelikku olemust, veel vähem räpast eesmärki, mida nad teenima on pandud. Suurepärane näide meie kohalikul kollakartellimaastikul on Sandra Jõgeva, kelle plärisev pasun on ilmselt tuunitud röökima veel pikaks ajaks. Võiks tollele daamile või tont teab, mis soo esindajaks ta end parasjagu peab, soovitada algatuseks kasvõi illuminaatide sümbolitega tutvuda ( http://www.youtube.com/watch?), haige sisu paistab siit kaugele välja ja inimene peaks ikka eelkõige isikliku tervise eest hoolt kandma!
Kogu selle kuritegeliku skeemi jõhkrad traagelniidid saavad eriti hästi nähtavaks, kui keegi üritab uue maailmakorra kehtestajate bandiidilõusta paljastada: sind tembeldatakse otsekohe natsiks, vandenõuteoreetikuks või lausa fašistiks! Õnneks on aga seesama internet, millega kunagi loodeti panna alus kogu inimkonna kontrollimisele ja lõa otsas hoidmisele, avaldamas üha laiemalt sootuks vastupidist efekti – SÕNA levib ja SÕNA võidab!
Kui laseme pead orjadena longu ja nõustume vaikimisi kogu selle kirjeldamatu ebaõigluse ja karjuva vaimse vägivallaga, siis sünnib järgnev põlvkond juba hingelt surnuna, olles füüsiliselt valmis vaid käsku täitma.
Allikas: http://www.koguja.info/

Read more...

laupäev, 25. juuni 2011

Obama sõltub uusimmigrantidest

Posted in Määratlemata on 24. juuni 2011 by TAAVI.R. Ameeriklased on üha rohkem pettunud Obama poolt juhitud riigis, kuna inimesed ei ole rahul majandusnäitajatega.
Bloomberg’i küsitluse järgi on toetus Obamale langenud 61 protsendilt 37 protsendini.
Ainult 30 protsenti inimestest on kindlad, et nad hääletavad uue presidendi valimiste ajal Obama poolt. 36 protsenti inimestest ütles, et nad kindlasti ei hääleta uutel presidendivalimistel Obama poolt ning ootavad uut kandidaati.
„Majandustulemustest on näha, et Obama ei ole taganud sellist majanduskasvu nagu ta lubas,“ ütles Sharon Ortiz (Ameerika elanik) uudisteagentuurile Bloomberg.
Obama toetus on langenud võrreldes varasemaga eriti valgete hulgas ja stabiilsem neegrite ja latiinode hulgas. Obama loodab väga mittevalgetele sisserännanutele, kellele aktiivselt kodakondsust proovitakse anda, sest nende hulgas on toetus demokraatidele ja sh Obamale suurem. Selle tõttu on Obama keeldunud tegelemast tõsisemalt ka illegaalse sisserände küsimusega, sest paljudele latiinodele on see südamelähedane teema ja sellest sõltub ka nende toetus Obamale.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

AIVAR KOITLA: TTÜ-ST, HOMPROPAGANDAST JA TTÜ TEADUSLIKKUSEST - AVALIK KIRI!

Tõin välja lingi, mille abil antakse võimalus kõigil jälgida sel konverentsil räägitavat gei, lesbi, bi ja transseksuaalide õigustest ja olukorrast. Sel moel olen varem jälginud mõistlikke haridustemaatilisi arutelusid ja konverentse. Nüüd aga on ületatud minus teatud taluvuse piir kui tutvusin veel ka selle konverentsi programmi ja esinejatega. Seda enam, et analoogne konverents 2010.a.-l kujunes inimväärtuste vastase vihkamise, künismi ja viha manifestatsiooniks.
Sellega seoses tekib minul kui TPI vilistlasel 1985.a. rida küsimusi:
1. Kas TTÜ ei edasta enam ainult teadmisi ega tee uurimistööd seoses tehnikaerialadega Eestis?
2. Kas TTÜ on hakanud tegelema ka teatud laadi psühhiaatriliste ja sotsiaalsete probleemidega sotsiaal-poliitilises kontekstis?
3. Milline on TTÜ pädevus ja professionaalsete teadustöötajate olemaolu antud valdkonnas?
4. Kas nimetatud valdkonnaga tegeletakse TTÜ-s eurorahade saamise nimel või on sellel ka tõsiteaduslikud kaalutlused?
5. Kuidas seostub teatud seksuaalse orientatsiooniga seltskonna õiguste ja olukorra küsimus TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI põhitegevuse ning eesmärkidega?
6. Miks selliseid konverentse peetakse TTÜ egiidi all?
7. Kas on TTÜ juhtkonnas ja personalis niivõrd suur osakaal homoseksuaalidel jt, et ka tudengid vajavad juba „valgustamist“?
Neid küsimusi on veelgi kuid omalt poolt tahan veel lisada, et olen nimetatud temaatika ja valdkonna uurimisega tegelenud juba 2000.a-te algusest peale kui sellest Eestis avalikult meedias ka rääkima hakati. Pean möönma, et antud konverentsil pole teaduslikkusega mitte midagi ühist, sest puudub sisuliselt analüüsiv ja tõsistele uurimustele tuginev esinejate koosseis, kes oleks võimeline esitama ka vastupidiseid seisukohti ilma poliitilise surveta. Pea 100% on esinejad kas ise kõnealuse valdkonna propagandistid, apologeedid või eestvedajad.
Reeglina kuulub inimkonna ja loomariigi seksuaalse käitumise uurimine kultuurantropoloogia valdkonda ning paraku ma ei näe sel konverentsil vastava valdkonna esindajaid.
Seega kuna TTÜ on võtnud käsile niivõrd teaduskauge ja küsitava haridustasemega konverentsi korraldamise, näitab see olulisi puudujääke Eesti KÕRGhariduse kujunemisel. Haridus ja teadus eeldavad emotsioonidevabasid ja poliitiliselt sõltumatuid käsitlusi ning uuringuid inimelu erivaldkondade arenguteedest ning suundumustest.
Seetõttu teen ettepaneku korraldada TTÜ-l tõsiseltvõetav konverents inimelu käsitlevate arengute põhiväärtustest ja tulevikuperspektiiividest selleks kaasates vastava valdkonna teadustöötajaid, psühholooge, psühhiaatreid, teolooge ja sotsiaalteadlasi ka rahvusvahelisel tasandil.
Lisan veel, et üsna heal järjel olevate geide, lesbide, bide ja transseksuaalide olukord ei lahenda Eesti ühiskonnas valitsevat sotsiaalselt katastrofaalset olukorda ja lõhesid ega ka Eesti perede ega kodutute laste probleeme. Peaksime lõpetama ka manduva sekulaarse Euroopa rumaluste ja väärarengute sabas sörkimise. Inimeste eristamine seksuaalse kuluvuse järgi on üsna arulage ja harimatu tegevus.
Lugupidamisega

Aivar Koitla
Majandusjuhataja
Tallinna Teeninduskool

Märkus Aivar Koitlalt: TTÜ Vilistlaskogult sain vastuse , et seda arutatakse ning koos nende küsimustega on edastatud ka TTÜ juhtkonnale. Neid hakkas nimelt häirima see, et TTÜ Õiguse instituudi egiidi all peetava konverentsi tõttu hakkasid Vilistlaskogust paljud liikmed välja astuma.

Read more...

reede, 24. juuni 2011

Venemaa vibutab USA suunas näpuga - ärge sekkuge meie ja naabrite vaidlusse

                                   Vastulöök ajalele "Moskovski Komsomolets Estonia"

    Neljapaev, 23 juuni 2011 14:48 Dialoogi venemaaga ei saa pidada, sest ainuüksi soov dialoogi arendada on dialoogi takistavaks teguriks. Selline on venemaa arvamus.

Kui sa isegi mõtled probleemküsimusele, mis võib sul olla venemaaga ning arutad seda oma sõpradega, siis sellest venemaa jaoks piisab täielikult, et rikkuda atmosfäär probleemi ümber ja sellega välistad dialoogi alustamise venemaaga. Selline pikk, pisut utreeritud ja keeruline algus uudisele, mis sisult lihtne kuid, mille venemaa oskab tavapärasel moel ülikeerukaks mõelda. Seda seetõttu, et misiganes probleemiga parasjagu tegemist venemaal on oma naabritega, siis mida keerukam ja segasem see samaaegselt on, seda meeldivam on see imperialistliku uusvene riigi jaoks.

Üleeile toimusid Washingtonis USA-Jaapani läbirääkimised välispoliitilistes küsimustes ning tulevikku suunatud sammude kooskõlastamine, mille käigus arutati ka Kuriilide probleemistikku. Kuriilide küsimusega seonduvalt otsustasid partnerid, et nad püüavad koostöös saavutada "vene-Jaapani suhete täieliku normaliseerimise Põhjaterritooriumite (venemaa poolt okupeeritavate Jaapani saarte - BHR) küsimuse lahendamise teel".

Venemaa läks sellise teate peale marru ja teavitas täna läbi välisministeeriumi, et Kuriilide probleem on kahe maa - venemaa ja Jaapani probleem, millesse USA'l ei tasu sekkuda.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/                    

Read more...

EESTI NATSIONALISM - EESTLASTELE

video

Read more...

EESTI MEEL: Juunipööre telemaastikul

On märke, et rahvas pöördub ERR-i teletoodangust ära. Miks? Vahest seepärast, et telekavast ei õhku rahvus-TV väärilist ülevust, uhkust ja hoolivust. Eriti maotu on suvise kava sisustamine KGB-liku meelelahutusega. Ja nagu oleks sellest veel vähe — massiküüditamise LXX aastapäeva saateõhtute (ETV1+ETV2) summa kukkus välja rüve kui moraalioksendus.

  • Küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV1 pompöösse, ent silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aeglaselt liikuvaist raudtee-liipritest (=10), millele kohale kuvati kommuvõimurite ja NKGB küüdiohvrite kaugusse kaduvad nimed (10000+)…
  • Samal ajal kiitis ETV2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi a-test 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km»!
  • Küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõunud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam (vt)…
  • Ka-ge-beelikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» (17KH) — 2. jagu näidati sel õhtul, kui 70a eest loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid!
  • Sama sarja eelviimast, 11. jagu näidatakse omakorda päeval, kui 20a eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine!
Adolf Hitler (Fritz Diez) 17KH-s
Mainitud reklaamis lubas sobivalt NKGB kõrilõikaja moodi häälega ETV teadustaja:
Legendaarne Max Otto von Stirlitzi tegelaskuju pani omal ajal harduma daame ja innukalt kaasa elama mehi. «Seitseteist kevadist hetke» kolmapäeviti kl 22 Eesti TV-s!
17KH — selle suve punaroim. Sari jõudis 8. juunil ETV põhikanali ekraanile ja sisustab me suve kuni augusti lõpuni. Milleks? Nii ühitab ETV tahes või tahtmata ajalooliselt oluliste aastate 1941 ja 1991 suvemälestusi (N)KGB heroiseerimisega. Kas selles väljendub ERR-i arusaam pluralismist? On selline massiroimarite ja nende ohvrite "lepitamine" (loe: küüditamine) ühe rahvusliku (?) telekava raamistikku mõeldudki irvituseks meie lähiajaloo üle? Või ei hooligi keegi riigieelarvelise telepäeva vaatajale jäävast üldmuljest? Saated korjuvad, kuhjuvad ja voogavad omasoodu, kavatsematult ja saatekava kui niisugune on jäetud saatuse (isevoolu) hooleks?
Võib ju väita, et TV-s ei töötagi kedagi, kes vaataks saadete ja programmide paiknemist üldrežissööri pilguga ——— et toimetused töötavadki üksteisest sõltumatult ——— ammugi ei tea ETV kumbki kanal, mis teine kavatseb –—— et ETV-2 pandi käima ilma vajaliku rahalise katteta ——— et nii ei saagi sest kujuneda rohkem kui sovetinostalgia kanal ——— nii täidetaksegi see propagandavalest tulvil toodanguga nõuguaja arhiividest ——— ja miks mitte vanu häid ja ilmatukuulsaid vene mängufilme korrata? ——— ega's paremad ole ka n-ö oma ajaloo-filmid nagu «2 päeva Viktor Kingissepa elust» (5. VI 2011 ETV-2)… Jne, jms.
Miks ERR peab KGB sarjade näitamisega tegema Venemaa riigi- ja varikanalite, Rossija, Kontinent-E ja Teleklubi tööd. Ja kui tõesti tunnetate vajadust — Jumal hoidku! — mitte kaasa aidata, vaid nendega publiku pärast konkureerida, siis… Kas 17KH koht peab olema ETV põhikanalil? Ka soomlased näitasid 17KH-d mullu, aga seda mitte YLE-1, vaid YLE-Teema saatekavas. Kuidagi vägisi kipub tekkima kahtlus, et sotsialismileeri filmide kultusrubriigi munemine ETV-2 kanalisse, alustades Poola RV telesarjast «Neli tankisti ja koer» jaanuaris 2011, oli ühtlasi üldsuse vastupanuvõimet kompiv eelproov enne punafilmide kolimist riigi-TV põhikanalile.

Igal juhul on enam kui kindel, kes on selle filmi taas-maaletoojad. Need ei ole mitte sinisilmsed noored, vaid Tallinna kopitanud telemaja sovetiaegne kaader. Eks võiks eestimeelsenagi püüda aru saada ERR-i juhtkonna kõlbelisest paadumusest — ei ole midagi parata — seal on kriminaalseid (nagu Jõesaar) ning vene teabe—tõmbeväljas elavaid (Tomberg) isikuid, kel pealegi vere- ja/või võimusugulust gebistide ning nende eripropagandaga (TammerkTreufeldt)… Me mõistame teid, aga… Ehk võiks ikka vähe viisakam olla teiste, endast puhtama taustaga inimeste vastu!? Pidage rahvast, publikust niigi palju lugu kui endast! Hei, see tuleks ju teile kasuks: teie hiigelpalgad võivad muidu ohtu sattuda! Mis siis, kui ERR-i kanalite vaadatavus ja maine känguvad edasi. Nii jätkates ei saa ju välistada, et lähitulevikus ETV osatähtsus telemaastikul kukub kümnendikust allapoole. Kuidas seesuguses (5… 10%-se publikusegmendiga) väljavaates riigieelarve rahaeraldisi, so rahva kukil elamist õigustada?

Eesti TV järsk langus. Riigieelarvelise ringlevi süümetus ja peataolek ei saa head vilja kanda. Delfi uudisteportaal avalikustas hiljuti tõiga, et ETV-d vaadati juuni alguses isegi vähem kui idanaabri poolt Eesti teleturule suunatud venekeelset surrogaat-telekanalit PBK (Delfi.EE 19. VI 2011). Ükskõik kuis Hanno Tomberg ERR-i juhatusest neid tulemusi ei alavääristaks, pole siiski kõne all arvamus- ega päeviku-uuring, vaid karm tõde ja selle taga on tundetu riistvara.

Tegemist on nimelt telemõõdiku 1.-15. juuni näitude kokkuvõttega TV-kanalite vaatamisaja osakaalust kanalite kaupa. Märkigem, et siinsed muulased vaatavad telerit päevas mõnevõrra (25%) kauem kui kombeks põlisrahval, ent allpool on vaetud kõigi kontroll-televaatajate summeeritud eelistust. Andmed on saadud otse TNS Emori telemõõdikutelt, mis on paigaldatud üle Eesti rohkem 600 televaataja juurde 275 kodusse ja mis näitavad sekundi täpsusega, millal ja mis kanalil või kas teler üldse mängib. Need mõõdikuga varustatud vaatajad moodustavad Eesti demograafilise mudeli, mis vastab eestlaste, pealinlaste, muulaste, noorte jne proportsioonile elanikkonnas.

Emori tänavu mais valminud telepubliku-uuringu järgi oli ETV-1 vaadatavus seni Kanal-2 (K-2) järel II kohal, kuid juunikuu esimesel poolel langes tervelt 2 kohta allapoole ja maandus IV kohale Viasati eestikeelse TV-3 ja venekeelse PBK järele.
Eri kanalite osa (%) Eesti publiku ajakavas 5 kuu keskmise ja juuni alguse näitajaga (TNS Emor/Delfi)

Viimase paari aasta jooksul oli ETV-1 telepubliku ajakavas üldiselt 14% ja 20% vahemikus, kusjuures vaadatavuse mullune näitaja oli keskmiselt 15% (vrd PBK 11%-ga); erandlikult vilets oli ETV-1 vaadatavus vaid mullu juulis—augustis, vastavalt 12,5% ja 11%. Mullu juunis oli ETV-1 osatähtsus 16% (PBK 10,5%) ja so selgelt üle praegusest juunist ehk täpsemalt — käesoleva kuu esimesest poolest. Ja mis peamine — ETV osatähtsus Eesti keskmise televaataja igapäevases ajakavas pole seni, enne tänavuste näitajate juunipööret PBK-le veel alla vandunud. Probleemi ei ole mõtet veeretada seejuures venelaste PBK-le, mis püsib stabiilselt oma nišis. See on sootuks teine lugu:
Me oleme ETV drastilise allakäigu ja (moraalse) pankroti poole veeremise tunnistajad. Seda kinnitab meile Eesti riigieelarvelise põhikanali kolisev langus nii menukuse kui vaatamisaja osas (eri näitajate võrdluses -37% kuni -41%)
Telepubliku ülevaade kuni maini 2011 (TNS Emor)
Eesti TV-2 osa vaatamisajas on jäänud tänavu 1,5% ja 3% vahele, mis jääb kindlalt alla 3 tähtsama Venemaa TV- (PK, RTR, NTV+) või nende sõsarkanalite näitajaist Eestis. Objektiivselt ETV-2 enda olemasolu veel õigustanud ei ole, on seni pigem rahvustelevisiooni demoraliseerinud, andes vaevalt tulevikulootust.
Allikas:  http://eestimeel.blogspot.com/

Read more...

VEIKO RÄMMEL: RIIGI ESIMESED PEAVAD HÄBENEMA VABADUSSÕJA SANGARITE VAIMUDE EES!

Keegi ei kahtlegi, et kallilt võidetud vabadust tuleb hoida pr.Ergma. Ainult, miks siis selle ühegi püssipauguta meilt ära võtsite ja meid uue Euroopa Impeeriumi valitsemise alla andsite? Mitte ei saa aru? Nagu näha see euroutoopia juba vangub ja kägiseb ning vaid Jumal annab, et me selle kukkuvarisemise ajal rahvana lõplikult ei hävine rusude all.

On kurb, kui riigi esimesed inimesed nagu Riigikogu esimees ja President on nii silmakirjalikud, mida sellest riigist siis loota - ise meid maha müüsite! Vabadus on Teie suust vaid sõnakõlks ja Vabadussõja sangarite vaimude ees peaks Teil olema piinlik ning häbi.

Riigikogu esimees Ene Ergma rõhutas täna hommikul võidupüha puhul peetud kõnes, et eestlaste saavutatut tuleb uhkusega meeles pidada ning vabadust hoida ja kaitsta iga päev.
"Vabadussõda on Eesti riigi ajaloos üks tähtsamaid sündmusi ja kuigi sõda ei lõppenud Võnnu lahinguga, viis võit Landeswehri üle 23. juunil 1919 meie rahva iseseisvusele tublisti lähemale," vahendavad ERR Uudised Ergma sõnu Tartu vabadussamba Kalevipoeg juures.
"Eesti inimesed on oma vabaduse eest võidelnud ja võitnud. Saavutatut tuleb uhkusega meeles pidada, vabadust hoida ja kaitsta iga päev," märkis ta.
"Vabadussõja võitmine sai sündida tänu isamaa-armastusele ja rahva ühtehoidmisele, ent vähetähtis polnud ka oskus kaasaegselt võidelda," lausus Ergma.

Read more...

neljapäev, 23. juuni 2011

MATTI ILVES: VÕIDUPÜHAKS

                                                           Eesti sõjalaev "Wambola"

Väljavõtteid Eesti rahudelegatsiooni sekretäri William Tomingas´e raamatust "Mälestused", kus kirjeldatakse värvikalt ja tabavalt meie tolleaegseid riigijuhte ja sõjaväelasi:
"Sel koosolekul kohtasin esmakordselt Pitkat, Pätsi ja Tõnissoni. Johan Pitka on tuliseim Eesti patrioot, keda tunnen. Ta pani enda isikliku vara panuseks Eesti asja eest juba 1917. aastal, ta jättis oma elu sama asja eest septemris 1944, langes Eesti viimaste kaitsjate hulgas. Ta oli 45 a. vana, Balti päästeseltsi direktor. Ta energial ei olnud piire, kui ta midagi ette võttis. Iseloomult oli ta äkiline, tegutses tihti rahuiku kaalutlemise vastaselt.
Konstatin Päts oli 43 a. vana, hetkel lipnik, olles ühes kindluse kahurväe polgus - mitte riviteenistuse kohal. Pätsi loomus oli egotsentriline. Vedru, mis teda tiivustes tegevusele, oli auahnus. See vedru on kõigil avaliku elu tegelastel ja seda tuleb võtta normaalse nähtena, kui see ei ohusta ühiskonda. Tavaliselt peetakse oma auahnusel pidurid peal sünsuse piiride hoidmiseks.
Jaan Tõnisson oli 48 a. vana, Tartu päritoluga ülemaaliselt tuntud avaliku elu tegelane. Põhijoon Tõnissoni loomuses oli iseteadvus. Tal polnud autoriteeti üle tema. Ta pidas kõiki teisi endast nooremateks ja vähem kogenenumateks. Temast hoovas sedavõrd autoriteeti, et keegi ei söendanud suitsetada tema juuresolekul, ka mitte "Postimehe" K.A.Hindrey, kes suitsetada armastas niisama palju kui juua. Tõnisson oli kõige ausam Eesti riigitegelane, keda tunnen. Ka tema oli auahne, ja oma tõelisest demokraatlikust meelest andis ta tunnistust kogu rahvale, kui ta 1933.a. demissioneeris kogu kabinetiga, kohe pärast vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu läbiminekut. Tõnisson oli pannud kaalule kogu oma isikliku prestiiži võitluses vabadussõjalaste vastu, sulgenud nende organisatsioonid, kuulutanud välja üldkaitseseisukorra. Ta aga ei asunud vägivalla teele, vaid jäi ustavaks oma demokraatlikele põhimõtetele.
A.Tõnisson oli endine trahvipataljoni ülem. Sellest vanglakorrateenistusest oli ta pärinud mitmed iseloomujooned. Ta käitumine oli ikka kuidagi külm, ametlik. Ta nõuded sõjaväe distsipliini alal olid väga ranged. Saanud kindraliks Vabadussõjas, näitas ta I diviisi juhtimisel rasketes lahingutes oskust ja vahvust. Ta oli resoluutne mees.
Markantseks kujuks Eesti delegatsioonis oli kindralmajor Jaan Soots, Laidoneri staabiülem. Põhiliselt raske iseloomuga, äkilise temperamendiga, tsaariaegse vene ohvitseri mentaliteediga, mis suhtus üleolevalt tsivilistidesse, oli ta seejuures veendunud vankumata Eesti patrioot, vaatamata oma vene kasvatusele. Samasugune patrioot oli ka Johan Laidoner. Soots oli väga iseteadev, sest tema arvates mees, kes nagu tema oli lõpetanud Keisrliku Nikolai Sõjaakadeemia Peterburgis, oli ilmeksimatu ja tema tahe pidi peale jääma."

SOOVIN KÕIGILE BLOGI LUGEJATELE HEAD VÕIDUPÜHA!

Mõningaid Vabadussõjaaegseid pilte:
Sõjalev "Lembitu"
Kindlustuspatarei nr. 7 Komarovka juures
1. ratsadiviisi ratsaeskadron
Laiaroopaline soomusrong nr. 6
 Soomusauto "Toonela"
Vabadussõja sündmustega saate tutvuda SIIN

Read more...

Võimalikust kollapsist

Posted in Ja liberaalid tuleb hävitada. on 21. juuni 2011 by TAAVI.R. Daily Mail kirjutab, et Briti peaministri peamine strateegiline nõuandja Steve Hilton on nüüd seisukohal , et Suurbritannial on parem Euroopa Liidust välja astuda. Sellise soovituse on ta edastanud ka peaminister David Cameronile. Hilton olevat sellele seisukohale asunud peale seda kui oli aru saanud kui suur osa Suurbritannia iseseisvusest on EL-i seadustega ära kadunud ja otsustamine Brüsselisse üle viidud. Lisaks olevat strateeg mitmetel kordadel väljendanud rahuolematust sellega, et Suurbritannia jaoks ei saa mitmeid arengukavasid välja töötada ja ideid ellu viia kuna Euroopa Liidu seadusandlusega ei oleks need kavad enam kooskõlas. Peaministri büroost anti samas teada, et strateegi meelemuutus Euroopa Liidu suhtes ei tähenda seda, et ta oma ametist lahti lastaks. Sama seisukohta – et EL-ist on aeg välja astuda on avalikult väljendanud ka mitmed tooride partei liikmed Briti parlamendis.
Suurbritannia rahandusminister Mark Hoban tunnistas parlamendi ees kõneldes, et London valmistub eurotsooni lagunemiseks.
Majandusanalüütikute sõnul on seni rahasüstidega edasi lükatud eurokriis vältimatu, kui ei rakendata ülijõuliseid meetmeid. See võrduks sisuliselt feodaalriigiga, mille vastuvõetavus valijatele on küsitav, sest tähendaks suuresti oma elanikkonna huvide kõrvale tõukamist.
Üleüldises plaanis on aga Euroopas levinud materialismile ülesehitatud majandusmudel ummikusse jooksmas. Traditsioonide vahetamine tarbimisele on toonud lapsekasvatust mitte väärtustava vananeva ühiskonna, mis muudab keeruliseks senise majandusliku heaolu ülevalpidamise. Kvaliteetsete inimeste arv lihtsalt väheneb.
Väiksema rahvaarvuga piirkondades on need arengud kiiremad ja stagnatsioon paistab silma. Et seda kompenseerida on mitmel pool esile tõusmas riigi jõulisemat sekkumist ja rahvuslikke huve kaitsvaid poliitilisi jõude rääkimata seda tekitavat võimalikust mädaeuro kukkumisest tekkivat uut kriisi. Nende esiletõus tähendaks liberalismi lõppu.
Meile oleks euro ja võimalik ELi lagunemine vaid hea. See oleks justkui uus 1989. aasta, kui lagunes raudne eesriie(Berliini müür) ja sellega koos ka ELi sarnane utoopia, ning oma huvide esiletõstmise aeg. Ainult, et nüüd loodaksin surmakella neomarksismile ja liberalismile.
Tulevikuküsimus seisneb kas tuleb uus ajakohastatud marksismi versioon või rahvuslik pragmatism.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

kolmapäev, 22. juuni 2011

Boriss Nemtsov: Kui Putin saab presidendiks, pole Venemaal mingit lootust demokraatiale


Boris Nemtsov on Venemaa opositsioonipoliitik. Ta on olnud Venemaa asepeaminister ja Paremjõudude Liidu esimees ja on opositstiooniliikumise Solidaarsus üks algatajaid.
Tänavuse Lennart Meri konverentsi üks vestlusringe keskendus Venemaal toimuvale: kõneldi Venemaa muutunud rollist maailmapoliitikas ning sellest, mis juhtub presidendivalimistel 2012. Viimasel arutelul sõna saanud Venemaa endine asepeaminister, praegune opositsiooniliider Boriss Nemtsov rõhutas, et hetkel ripub Venemaa tulevik ära president Medvedevi julgusest: Nemtsovi – kuid kindlasti mitte ainult tema – lootused olid pandud 18. mail toimunud  presidendi suurele pressikonverentsile, mis pidanuks nende arvates kaasa  tooma ei rohkem ega vähem kui peaminister Putini tagandamise. 
Paraku valmistas pressikonverents aga demokraatlikele jõududele ilmselge pettumuse, sest Dmitri Medvedev keskendus sellel  pigem välis- kui sisepoliitikale, libisedes sujuvalt üle ebamugavatest inimõigusi puudutavatest küsimustest (vastates näiteks lühidalt eitavalt arupärimisele Mihhail Hodorkovski ühiskonnaohtlikkusest) ning jättes endiselt teatamata oma kandidatuuri tulevastel valimistel.
Boriss Nemtsoviga vestles 14. mail Tallinnas Kuku raadio ajakirjanik Kristel Kossar.
Loete te Medvedevi viimastest väljaütlemistest, näiteks vihjest liiga suure võimu koondumisele üheainsa inimese kätte, välja tõsist kriitikat Vladimir Putini aadressil?
Selgelt on tunda, et Putini ja Medvedevi vahel käärib tõsine konflikt. Mõlemad soovivad 2012. aastal  presidendiks saada. Putin on juba kampaaniale andnud võimsa avalöögi ülevenemaalise rahvarinde loomisega, mida meie kutsume varaste ja pättide rindeks, nagu ka Ühtse Venemaa nimetasime ümber varaste ja pättide parteiks. Nagu näha, on Medvedev sellest kõigest tõsiselt häiritud ja eks selgi repliigil on üldjoontes tõsi taga.
Putin lähtus Medvedevit presidenditoolile aidates kahest asjast – kandidaat peab olema nõrk ja lojaalne, ning Medvedev paistis sinna skeemi sobivat kui valatult. Putin loodab, et Medvedevi loomupärane nõrkus ei luba tal kasutada täit presidendivõimu, mis tähendaks ka võimalust vabastada Putin päevapealt peaministri ametist. Kas praegune Venemaa president selleks suuteline võiks olla, selgub juba 18. mail Medvedevi suurel pressikonverentsil – parim lahendus nii Venemaale kui ka maailma üldsusele oleks, kui ta vabastaks Putini ametist.
Usute, et see võib juhtuda?
Ega Medvedevil ju erilist valikut pole – ta kas läheb täispangale ja siis on näha, kas võidab või kaotab. Kui ta seda sammu ei astu, väljub Putin presidendivalimistest võitjana ning haarab kogu võimu kuni aastani 2024. Sellisel juhul: hüvasti, moderniseerumine, Venemaa roll maailmas marginaliseerub veelgi, sellest kõneldi ka Lennart Meri konverentsi Vene-teemalises paneelis. Valik on dramaatiline, aga muid võimalusi ma demokraatia esilepääsuks ei näe.
Kui Marko Mihkelson küsis Jegor Gaidarilt, kas demokraatia on Venemaal üldse võimalik, vastanud Gaidar: muud alternatiivi pole, aga on tekkinud ohtlik illusioon valgustatud autoritaarsest turumajandusest. Kas ei kätke see endas aga ohtu, et Sorokini satiiriline ulme  “Opritšniku päev” võib reaalsuseks saada või veel hullem – ongi reaalsuseks saanud?
Sorokin on suurepärane Vene kirjanik, ta kirjeldused on üsna täpsed, ehkki küll mõnevõrra grotesksed. Venemaa on praegu demokraatiast oluliselt kaugemal kui möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel. Putin kardab vabu ja sõltumatuid valimisi, õiglast ja kallutamata kohtumõistmist, mis võiks tema ja ta kaaskonna viia trellide taha süüdistatuna korruptsioonis ja riigikassast miljardite rublade riisumises, niisiis võitleb ta võimul püsimise eest, kuis jaksab – küsimus on rahas, mida ta kaotada ei taha ega ka kavatse. Loomulikult on see Venemaa jaoks tragöödia – riik sammub, selmet olla 21. sajandi arenenud riikide tasemel, mingit Kolmanda Maailma paariariikide teed.  Opositsioon püüab aga kõigele vaatamata Venemaad demokraatlikule teele pöörata.
Kui tugev hetkel on üldse Vene opositsioon?
Opositsiooni read on küll hõredamaks jäänud, oleme teinud katset jõude konsolideerida ja asutanud Rahvusliku Vabaduse Partei (demokraatlike jõudude nagu liikumise Solidaarsus, Venemaa Rahvuslik-Demokraatliku Liidu, Vabariikliku Partei ja liikumise Demokraatlik Valik koalitsioon, kaasesimehed Boris Nemtsov, Nikolai Kasjanov, Vladimir Milov ja Vladimir Rõžkov. Varasemad katsed opositsiooni ühendada pole tulemusi andnud – K.K.) Üritame seda praegu registreerida ning see on heaks lakmuspaberiks Venemaal tegelikult toimuvast – kas lubatakse registreerida üks tõeliselt tugev demokraatlik opositsioonipartei, mis võiks samuti valimistel osaleda.
Meie eesmärgiks on, nagu öeldud, pöörata Venemaa demokraatlikumale kursile, ent ka korruptsioonivastane võitlus. Alles hiljuti andsime välja kogumiku „Putin. Korruptsioon”, millest on saanud täielik bestseller. Usun, et konsolideerumisprotsess jätkub, sest nagu vanarahvas ütleb – üks pole võitlusväljal sõdur. Killustunud ja sellevõrra nõrgem opositsioon on Putinile ja tema kaaskonnale kahtlemata kasulik.
Väljaanne „Putin. Korruptsioon” toob välja mitmeid viise korruptsiooni võimalikuks vähendamiseks – näiteks et ei president, kubernerid ega linnapead tohiks üldse olla ametis kauem kui kaks ametiaega.
Mida kauem inimene ametis on, seda suurem on tõenäosus, et ta ka ametiseisundit kuritarvitama hakkab. Maailma kogemus näitab, et võimu tuleb vahetada, võimukoridore tuulutada, see on korruptsiooni profülaktikaks hädatarvilik.
Olin ise üle kuue aasta kuberneriametis, juba viiendal aastal oli kõik absoluutselt selge ja reaalse elu tajumine kippus ähmastuma. Seetõttu ongi hädatarvilik võimuladvikus aeg-ajalt aadrit lasta, et võim vahetuks ja uued tulijad, noored inimesed, selle juurde pääseks. Nii on antud uutele inimestele võimalus, tagatud areng ja ühtlasi väheneb korruptsioonioht.
Selle teostamiseks on tarvis aga muuta põhiseadust, iseäranis paragrahvi 81. Just see klausel lubabki Putinil näiteks juhul, kui ta 2012. a presidendivalimised võitma peaks, püsida tüüril kuni aastani 2024 – rohkem kui Brežnev, kuid veidi vähem kui Stalin. Ma ei usu, et Venemaa jaoks oleks see eriti roosiline perspektiiv.
Väljaanne “Putin. Korruptsioon” nõuab ka Putini ja tema kaaskonna korruptiivse tegevuse sõltumatut uurimist ning tulemuste avalikustamist. Usute te tõesti, et see kunagi teoks saab?
Teate, ma olen kirjutanud samalaadse kokkuvõtte endise Moskva linnapea Juri Lužkovi ja tema abikaasa Jelena Baturina tegudest – paljud ei uskunud ka, et nende puhul võiks uurimine teoks saada, ometi nii see läks, mul oli õigus! Nii et loodan ära näha ka selle päeva, kui viiakse läbi uurimine Gazpromist kõrvaldatud 60 miljardi dollari suhtes, selgitatakse, kuidas Putini sõpradest said Nord Streami peatöövõtjad või kuidas Gennadi Timtšenkole, kes elab välismaal ning Vene riigile kopikatki maksuraha ei maksa, mängiti kätte tubli tükk Vene naftaärist. Mina kavatsen igatahes selle helge päevani elada, nii et pean olema heas vormis. Venemaal on üldse oluline kaua elada.
Küsimus on selles, kui kaua elada lastakse – Amnesty Internationali viimane raport ütleb, et Vene presidendi Dmitri Medvedevi reformid, mille eesmärgiks on vabastada riik politseivägivallast, juriidilisest karistamatusest ning ebaõiglastest vahistamistest, on olnud ebajärjekindlad ning neil pole olnud pea mingit mõju sagedaste inimõigusrikkumiste vähendamisel. Näiteks toodi ka Hodorkovski, kes jätkuvalt kinni istub, teidki peeti aastavahetusel miitingul kinni ja topiti viieteistkümneks päevaks aresti...
Tragöödia on selles, et Medvedev pole reaalselt midagi Venemaa demokratiseerimiseks ära teinud. Mõnede meestega läheb nii – tahaks, aga ei saa.
Samas reageeris Venemaa raportile, nimetades seda poliitiliselt kallutatuks.
Täpselt samamoodi reageerib Venemaa ka teistele režiimi kritiseerivatele raportitele. Hullunult taotakse vastupidist trummi, sest tõde on valus.
Kohati näitab Venemaa ju Lääne suhtes üles teatavat soovi olla avatum, uurida ja anda hinnang ka oma minevikule (Katõni toimikute üleandmine, presidendi toetus uurimisrühmale kommunismikuritegude uurimiseks). Võib selles peituda tõsine soov olla avatud ka teistes, näiteks inimõigusi puudutavates küsimustes?
Ei, sest praegune võim on nõrk ning seega pole juttugi mingist avatusest sisepoliitikas, või kui, siis ehk mingil määral välispoliitilises plaanis. Kui Venemaal tuleks võimule demokraatlik opositsioon, siis võiksime rääkida avatud, sõbralikust ja demokraatlikust riigist. Avatud sisepoliitikat saab ajada vaid tugev, hirmudest vaba riik – nemad aga kardavad kõike: kaotada võimu, vangi minna. Kardavad debatte ja vabu valimisi, kardavad õiglast kohtumõismist, tunnevad hirmu Hodorkovski ja Nemtsovi ees – nad kardavad meid nagu tuld! Muidugi, Katõni toimikute avalikustamise ja Molotovi-Ribbentropi pakti hukkamõistu kaarti on avatuse pähe hea välja käia, eriti kui see sisepoliitilises võitluses kasuks võib tulla.
Missuguseks võivad kujuneda lähiaastatel Venemaa ja lähinaabrite, sh Eesti suhted?
Eks nii Eestist kui ka näiteks Gruusiast tehti suurvaenlased, kellest jagu saada – ühes  on umbes poolteist miljonit elanikku ja teises samapalju inimesi, kui Nižni-Novgorodi piirkonnas, mille kuberner ma olin. Tüüpiline Venemaa – loome vaenlase, et temaga võidelda ja loomulikult võita!
Kuid Eesti pronkssõduriskandaal õpetas midagi ka Putinile ja Medvedevile – et midagi head taolisest vaenuõhutamisest ei sünni. Eesti on oma valiku teinud, eurotsooniga liitumine on teinud Eestist Euroopa täieõigusliku liikme, kellega sõdimine oleks Venemaa jaoks sõdimine kogu Euroopaga ning see pole kahtlemata Putini ja tema kaaskonna (äri)huvides.
Muidugi on Eestiski probleeme, kuid las tegeldakse teie probleemidega nüüd Brüsselis või Strasbourgis. Mina isiklikult olen väga tänulik Eesti europarlamentäärile Kristiina Ojulandile, kes inimõiguste rikkumisi Venemaal väga tõsiselt silmas peab. Koos Soome saadiku Heidi Hautalaga panid nad kokku monitooringugrupi Venemaa valimiste jälgimiseks, seda on hädasti vaja.
Päris kindlasti pole mõtet ajalooliselt välja kujunenud suhteid Eesti ja Venemaa vahel hakata vägivaldselt välja juurima. Usun, et majanduslikult mõtlev Eesti võiks Venemaad partnerina täiesti kaaluda – kui aga saaksime üle kahepoolsetest kompleksidest, milleks ühelt poolt on Putini impeeriumiihalus ning teisalt suhtumine Eestis, et kõiges on süüdi Kreml. Oleks ülim aeg neist vabaneda.
Kuidas seda teha?
Möödunud sajandi 90ndatel sündinud noored suhtuvad kõigesse sellesse palju rahulikumalt kui valulise okupatsiooniaja läbielanud. See on põlvkondade küsimus – järgmised põlvkonnad ei Tallinnas ega ka Moskvas ilmselt neile küsimustele nii valuliselt enam ei reageeri.
Muidugi võib palju kadedust ja paksu verd tekitada ka Eesti majandusedu – muide, siin on komplekse Moskvas ehk enamgi kui Eestis. Impeerium ei salli vähemat venda, eriti kui see nii tubli on. Mina isiklikult pean seda rumalaks ja täiesti põhjendamatuks hoiakuks, sest tõeliselt suur, tugev ja edukas saab olla vaid riik, kus inimesed saavad töö eest normaalset tasu, kus kedagi ei tapeta ning inimesed naeratavad, selmet nutta või üksteise peale röökida. Olen kindel, et taolise naabri üle rõõmustaks ka teised riigid, sealhulgas Eesti.
Ainus, mis Venemaad taoliseks riigiks kasvamast takistab, on impeeriumiihalus, mille eestkõnelejaks on Putin –  tema retoorika kohaselt ju kohe-kohe sünnibki see kauaigatsetud impeerium! Aga seda ei juhtu kunagi, impeerium on igaveseks lagunenud nagu jääpank, mis alul pragunes, siis kildudeks purunes. Mina ei tea küll ühtki juhtu, kus needsamad killud oleks taas jääpanga moodustanud, nii et sellest unistusest tuleb asjaomastel loobuda.
Mil määral üldse läheb Vene valitsusele korda, mida Lääs neist arvab?
Mulle näib, et nn vana Euroopa, Ida-Euroopa ja Balti riigid mõistavad Venemaa rolli maailmapoliitikas erinevalt. Arvan, et vana Euroopa arvamus huvitab Putinit ja tema kaaskonda väga, on ju tegemist piirkonnaga, kus on nende ärihuvid. Neile tuleb ainult kasuks asjaolu, et Euroopal tegelikult puudub ühtne poliitika Venemaa suunal. Mitte et see peaks olema agressiivne, kuid olemas võiks see olla ometigi – see peaks olema sõbralik, lähtuma euroopalikest väärtustest, nagu inimõiguste kaitse, demokraatia, turumajandus, ühiskondlik avatus ja sõltumatu kohus. Kui taoline ühtne poliitika eksisteeriks, võetaks Venemaa praeguselt valitsuselt võimalus seda oma suva kohaselt tõlgendada ja oma huvides kasutada, kasutades muidugi ka oma sõbralike partnerite, näiteks Berlusconi abi.
Soome on ju ka küllatki Venemaa-sõbralik?
Soomlased lõikasid ka Nõukogude Liidu olemasolust maksimaalset majanduslikku kasu, kuid ega ma neid hukka mõista  – nad saavad aru, et Venemaad muuta ei saa, tuleb tema kõrval elada ja püüda sellest võtta parim.
Ei Soome ega Eesti üksi saagi välja töötada Venemaa-suunalist poliitikat, küsimus on ikkagi kogu Euroopa ühtses arusaamises, milliseid väärtusi see poliitika kandma peaks. See tõhustaks oluliselt suhete paranemist, sest praegu on nii, et näiteks Ida-Euroopa on alati Venemaa vastu, vana Euroopa aga poolt. Putinile see meeldib, sest taolist olukorda on lihtne oma huvides ära kasutada.
Ehk peaks Lääs tegema karmimat kriitikat, kasvõi Hodorkovski vangistamise asjus  ja teistes  inimõigusi puudutavates küsimuses?
Veelkord rõhutan – küsimus on väärtustes. Kui inimõiguste kaitse ja sõltumatu kohtupidamine on Euroopa jaoks väärtused, peaks Hodorkovski küsimus osutuma selle oluliseks kaalukeeleks. Kui Venemaa demokraatlikule teele ei pöördu, on see kahjulik mitte ainult venemaalastele, vaid ka naaberriikidele, sest selline Venemaa on ettearvamatu. Mõelge ise – kas keegi tahaks omada ebastabiiliset naabrit, kes võib korda saata mida iganes, mis talle parasjagu pähe kargab?! Parem ikka naaber, kes on rikas, edukas ja stabiilne, olgu ta kuitahes tugev.
Vene keelest tõlkinud Kristel Kossar.

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP