RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 28. veebruar 2011

ERR: KOHUS TÜHISTAS BÖHMI KAITSELIIDUST VÄLJAARVAMISE


Jüri Böhm. (Foto: Postimees/Scanpix)
28.02.2011 17:08
Tallinna halduskohus tühistas täna Kaitseliidu mullusuvise käskkirja, millega tuntud rahvuslane Jüri Böhmi arvati Kaitseliidust välja.
Kohus tühistas Böhmi (59) kaebuse alusel Kaitseliidu Harju maleva pealiku mullu 11. augusti käskkirja, millega arvati Böhm Kaitseliidust välja, ütles halduskohtu referent ERR-i uudisteportaalile.

Kaitseliit heitis Harju maleva liikme Böhmi oma ridadest välja mullu suvel pärast seda, kui too oli riputanunud Youtube'i lauluvideo. Kaitseliidu vormi rõivastunud Böhm esitab klipis enda loodud laulu "Truudusvanne", milles ta kutsub üles tapma okupante ning tegema seda lustakalt ja reipalt nii püssi, pussi kui kaikaga.

Kaitseliit leidis, et Böhm rikkus kaitseväe ja Kaitseliidu tegevliikme vormiriietuse korda, sest vormiriietuses ei ole lubatud osaleda meelsust väljendavatel üritustel, mis võivad diskrediteerida kaitseväge või Kaitseliitu.

Böhm märgib oma videoetteastes, et laul "Truudusvanne" valmis tal seoses 66 aasta möödumisega Sinimägede kangelaslikest kaitselahingutest ning see on pühendatud kõikidele Eesti kangelastele, kes on võidelnud ning on valmis ka tulevikus võitlema okupantide vastu oma riigi ja rahva püsimise eest.

Äriregistri andmetel on Böhm alates 2005. aasta suvest IRL-i liige. Marek Kuul
Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?0

Read more...

Piraadipealikud Ээрик-Нийле Кросс ja Мартин Пласа

                                  Vatus ajalehele "Moskovski Komsomolets Estonia"
Arctic Sea piraadisaagale on lisandumas põnev-jaburaid lehekülgi.

Teatavasti käib venemaal piraadiprotsess (nii kohtulik kui kohtuväline), kus Arctic Sea kaaperdajaid "töödeldakse", lohistatakse ühest kohtust teise. Mõned on alla andnud ja end süüdi tunnistanud, mõned mitte.

Laevakaaperdamises juba süüdi mõistetud piraat Dmitri Savins andis täna ütlusi Arhangelski Oblastikohtus, kus menetletakse ta teisi kambakaaslasi, teavitas RIA "Novosti" (РИА "Новости"). Lätist pärit vene keelt kõnelevat lätimaalast nimetatakse mereröövlite juhiks, kelle Moskva linnakohus on kaaperdamises süüdi mõistnud ning kohaldanud ta suhtes karistusena 7 aastat kolooniat range režiimiga laagris. Samas protsessis keegi Andrei Lunev, keda nimetatakse lihtpiraadiks (pядовой пират Андрей Лунев), sai omale karistuseks mereröövli elu elamise eest 5 aastat üldrežiimiga kolooniat. Keegi Sergei Demtšenko aga 3 aastat vanglat.

Agentuuri RIA Novosti teatel olla see Dmitri Savins toonud kohtuistungil tunnistusi andes ära ühe laevakaaperdamise põhjuse. Selle põhjusena nimetanud ta "vajadust suurendada Balti merel nõudlust valveteenuse järele laevadel".

Savins, vastates prokuröri küsimustele, nimetas laevaröövi tellijad. Tema sõnul finantseeris kogu aktsiooni "eesti ettevõtja ja endine Eesti eriteenistuse kaastöötaja Eerik-Niile Kross" (эстонский предприниматель и бывший сотрудник спецслужб Эстонии Ээрик-Нийле Кросс). Ka idee ise olla pärinenud Eerik-Niilelt.

Savinsi sõnul soovis Kross laeva hõivamise ning selle eest saadava väljaostusumma abil parandada ühelt poolt oma varanduslikku seisu kui ka tekitada Balti merel nõudlust laevade valveteenuse järele kaitseks piraatide vastu. Savins seletas lisaks, et üks Kross'i firmadest pakub nimelt valveteenust Balti merel seilavatel laevadel.

"Kandidaatide otsingul aitas Krossi tema kolleeg Martin Plasa, kes esitles mulle enam kui 20 ankeeti (piraadikandidaatidest - BHR märkus). Inimesi püüti valida kalduvuste alusel. Eelistati neid kellel oli kalduvus avantürismile ning, kes omasid merelist kogemust (морской опыт - ?). Peale selle finantseeris Kross kogu operatsiooni ettevalmistust ning valis välja kaaperdatava laeva. ... Kaaperdamise ettevalmistamiseks ning laeva hõivamise jaoks eraldas Kross mulle kokku 175 000 - 195 000 EURot, millest reaalselt kulutasin ma ära ca 40 000 EURot vähem," avameelitses Savins.

Samas on hinnatud hõivatud laeva maksumuseks 124 miljonit rubla (ca 3 miljonit EUR) ning selles asunud puidulasti maksumuseks 88 milj. rubla (ca 2,1 miljonit EUR)

Arhangelski oblastikohus alustas eelmise aasta detsembrikuus kriminaalasja läbivaatamist osade Arctic Sea kaaperdajate asjus. Kohtu all on venelane Dmitri Bartenev, lätimaalane ning Läti kodakondsust omav (PKV*) Vitali(s) Lepin(s), eestimaalane ning Eesti kodakondsust omav (PKV*) Jevgeni Mironov ning lisaks hunnik olematu kodakondsusega persoone - Aleksei Andrjušin, Aleksei Bulejev ja Igor Borisov. Kõiki neid süüdistatakse Vene KrK § 227 kohaselt piraatluses.

Repliik:
Kuigi ei BHR ega ma isiklikult hiilga eriti roheliste aktiivse toetamisega ning suhtuminegi üksikkandidaatidesse, kes on ja nagu pole ka üksikkandidaadid (nagu näiteks E.-N. Kross), ka kuidagi jahedavõitu. Ometigi pean tunnistama, et sellise venemaa "uudise" lugemine oli üsna lõbus ning tuletas kangesti meelde nõukogudeageseid kohtutraditsioone, mis pärinesid stalinismi perioodist.

Ka siis kehtis kohtumõistmisel üks ja üldine süsteem - leidke inimene, küll meie (NKVD ja seltsimehelik kohus) süü leiame.
Lihtsalt võeti inimene kinni ja mõne aja möödudes tunnistas lihtne trammijuht, arst, teadlane "vabatahtlikult" üles, kuidas ta oli Trotski agent, Zinovjeviga koos Stalini mõrva planeerija, Inglise luure resident ja/või  ühtlasi USA'sse tunneli kaevaja - mida iganes.


Muide - Savin on varasemalt väitnud, et ta palkas tööle «rikas Vene ärimees» Vladimir Jarovoi. (Briti ajaleht "The Sunday Times", vt: Arctic Sea kaaperdaja palkas Vene ärimees)

* PKV
- poliitiliselt korrektne väljend


Anar Rand
BHR
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Globaalse soenemise vastu aitaks väike tuuma-talv

postitas mauri small-victorious-winter osak. 9:59 28. veebruar, 2011
keskkond ukj kirjutab: "National Geographic avaldas uudise USA valituse/NASA arvutimudelist, et väikese tuuma-talvega oleks võimalik aastateks peatada maailma soenemist, kui ei kannata oodata säherdust vulkaanipurset nagu Indoneesias Tambora mäel 1815a. Lugu tuletab meelde, et USA paregusaja ainsa stabiilse superriigina ei ole valmis sellist sõda oma pinnal pidama, kuid isegi arengumaadel nagu India ja Pakistan oleks täiesti võimalik läbi viia piisava ulatusega tuumsõda. Mainitakse et sellise sõja tagajärjeks on näljahädad, rahutused, haigused ja suure osa inimkonna väljasuremine, kuid lugu ei selgita mis mõte on sellisel sõjal, kui globaalne soenemine või uus jääaeg teeksid sama."
Minut lisab, et jääb valida ainult sobiv piirkond....
Allikas: http://minut.ee/
__________________
Kas USA kavatseb valla päästa piiratud ulatusega tuumasõja, et võidelda müütilise kliimasoojenemise vastu? Maailmavalitsejad on ikka ogarad küll, nad tuleks peatada nii kiiresti kui vähegi võimalik. Kuidas seda teha? Aitab vaid rahvusriikide kooskõlastatud ülestõus nende võimutsemise vastu.
M.I.

Read more...

NSBOGI - Uuring: neegrite tootlikus jääb alla isegi katkuajale Euroopas

Posted in MAJANDUS on 26. veebr 2011 by Maximus Germanus Meridius
Aastakümned pikalt nõutud iseseisvust, igaaastased suured abirahad, toiduabi ja mitmel korral aset leidnud riigivõla kustutamine ning tulemus? Kohati kordades suurem kuritegevus, saamatu ja jõuetu majandus, plahvatuslik iive, pidevad kriisid jne. Need iseloomustavad paljusid nn mustade maid nii Aafrikas kui ka väljas.
Warwicki ülikooli uurin­gu kohaselt ei ole nn mustadega asustatud riikide areng Euroopaga võrreldes isegi mitte keskaja tasemel. Uurijad võtsid aluseks toodangu hulga põllumajanduses, varaste tööstusharude tootlikkuse ja muid näitajaid, arvestasid välja majanduskasvu Inglismaal aastatel 1270 kuni 1700 ja leidsid, et keskmine aastasissetulek inimese kohta oli tollal ligi tuhat dollarit, väljendatuna 1990. aasta dollari väärtuses.
See on küll palju väiksem tänapäeva arenenud maailma vastavast näitajast, kuid siiski suurem inimeste sissetulekust sellistes riikides nagu Zimbabwe (779 dollarit), Haiti (689 dollarit). Isegi 1348. aasta suure katku eelõhtul oli keskmine sissetulek Inglismaal 800 dollari kandis.
Tuleb arvestada ka, et sinna ajavahemikku Inglismaal jäävad ka mitmed katkuaastad, majanduslangused ning näiteks kogu Britannia rahvaarv oli aastal 1600 pisut üle 4 millioni, aastal 1700 üle 5 miljoni. Kõigi mainitute mustade riikide rahvaarv on tunduvalt suurem tollase Britannia omast, kuid näiteks neli miljonit britti omasid suuremat tootlikust, kui nt 12, 5 miljonit zimbabwelast täna.
Olukord pole kuigi parem ka enam kui 150 miljoni elanikuga Nigeerias, mida tihti nn mustade eduka riigina käsitletakse. seal vastav näitaja tänases vääringus 1400 dollarit. 1990. aasta dollar oli aga tänasest tugevam ja seega on see näitaja tunduvalt madalam.
„Kogu meie sotsiaalne käitumine põhineb sellel, et nad on sama intelligentsed kui meie, kuigi kõik testid näitavad, et tegelikult see nii ei ole,” Geeniuuringute pioneer Dr. J.Watson.
Allikad: NSB, P. Dunn, University of Warwick ja EPL

Read more...

pühapäev, 27. veebruar 2011

AASLO BLOGI: MOODSAD AJAD



Tuletame meelde klassiku A.H.Tammsaare sõnu "Tõde ja Õigus" II osas, kus härra Maurus ütleb:
"Ah et te ütlete, et Venemaal POLE sotsialismus keelatud ?
See et Venemaal POLE sõnnik keelatud, ei tähenda veel, et igaüks võiks minu uksest sõnnikukoormaga sisse sõita!"

See et sotsialismusele järgnes sitt, saime näha Venemaa XIX sajandi lõpu ja XX sajandi esimese poole arengutest, praegu on Euroopast ja mujalt läänest meile pähemääritava sita üheks algallikaks jälle toosama sotsialismus !

Sellesamase sõnniku lõhnaga on ka see pede-propaganda, ei aita siin peened odöörid ega kõrgeltharitud meeste ja naiste kõikvõimalikud põhjendused ja õigustused, MIKS meile seda pärasoole-armastust ikkagi vaja on ?

Matsirahvas tuleb ju ikka kuidagi (kasvõi seaduse jõuga) kultuurseks teha, mis ta siis on sihuke kangekaelne, ega taha Euroopas leiutatud moodsat lastesaamise viisi omaks võtta... :-(
Allikas: http://web.zone.ee/aivar100/blog/index.htm

Read more...

MART HELME: Araabia revolutsioone tuleb vaadata ilma roosade prillideta

Suursaadik
Rahvarevolutsioonide survel toimunud võimupöörded ja jätkuvad rahutused islamimaailmas on läänes esile kutsunud uskumatult ebaadekvaatsed vastukajad. Eelkõige seoses arvamusega, nagu oleks tänavatele tulnud masside näol tegemist demokraatlike reformide nõudjate ja algatajatega.


Tõepoolest, on lausa piinlik, kui nii Euroopa suurriikide juhid (aga ka USA president) teevad avaldusi, milles kutsuvad üles reformidele ja rahva tahtega arvestamisele. Sest nende ilusate sõnade taga pole mitte mingisugust konkreetset sisu, konkreetsest ja tegusast uut olukorda arvestavast poliitilisest liinist rääkimata.
Mida õieti tähendab sõna „reformid“ islamimaade kontekstis? Demokraatlikke vabadusi? Aga missugusi? Vabu valimisi, vaba ajakirjandust, sõltumatut kohtupidamist? Või ka feminismi, homode õiguste tagamist, eutanaasia ning abordi lubamist ja surmanuhtluse keelustamist?
Ühtegi nimetatud nähtustest või õigustest pole islamimaailmas mitte kunagi eksisteerinud ja ka viimase kuu jooksul Lähis-Idas tänavatele tulnud inimestest nõuab kõike seda vaid üks osa - ning pigem väiksem osa - demonstrantidest. See mida põhimass inimestest soovib, on eelkõige majanduslik toimetulek, töö kümnetele miljonitele tegevusetutele noortele meestele, elementaarse arstiabi kättesaadavus ka kõige vaesematele, võimalus (või vähemalt lootuski), et kunagi pääsetakse ebasanitaarsetest elupaikadest vee- ja kanalisatsiooniga varustatud elamistesse, jne, jne, jne.
Loomulikult seovad paljud, eriti haritumad demonstrandid, selle ka poliitiliste vabadustega. Ent siinkohal läänelik eksitus sisse tulebki: mitte üheski praegu käärivas islamiriigis pole olemas ühtset opositsiooni. Ja kui sibulat veidigi sügavamale koorida, siis selgubki see, mida poliitkorrektne ja liberaalne lääs näha ja tunnistada ei taha. Nimelt et ainus ühine nimetaja kõigile neile valitsuste (diktaatorite) vastu mässavatele rühmitustele on islam.
Euroopalikus kultuuriruumis, kus traditsionalistlik elukäsitus ning eluviis on juba enam kui sada aastat tagasi järjest kiiremini hajunud, on muidugi raske mõista, et islamimaailma näol on meil ka praegu, 21. sajandi algul, ikka veel tegemist tugevalt traditsionalistliku kultuuritüübiga. Ja sellesse kultuuritüüpi ei ole meie liberaalne demokraatia lihtsalt niisama istutatav. Eelnevalt vajaks ka islamimaailm oma valgustusajastut Voltaire`i ja entsüklopedistidega, üleüldist ilmalikustumist ning igapäevaelu lahutumist religioonist.
Kõige enam peaks eelnevalt muutuma aga islamimaailmas elavate inimeste moraalikäsitlus, sest suur osa sellest, mida meie igapäevaselt aktsepteerime (naiste õigused ja vabadused, seksuaalvähemused, lõdvad või olematud perekondlikud sidemed, individualism, alkohol, pornograafia, prostitutsioon jne), on moslemite põhimassile moraalselt absoluutselt vastuvõetamatu. Ja paljuski tegelikult õigustatult.
On absoluutselt totter ja upsakalt europotsentristlik kõike seda ignoreerides ette kujutada, nagu oleks seesuguse tausta juures võimalik tänavatele vaesuse ja poliitilise alandatuse vastu protesteerima tulnud inimesi Angela Merkeli, David Cameroni, Nicolas Sarkozy ja Barack Obama üleskutsetega ühtses kolonnis lääneliku liberaalse demokraatia väravast läbi marssima suunata.
Pealegi: missugune on tänasel hetkel üldse lääne autoriteet islamimaailmas? Isegi kui me jätame kõrvale iga vähegi usklikku moslemit sügavalt solvanud interventsioonid Iraaki ja Afganistani, näevad Lähis-Ida elanikud ometi suurepäraselt, kuidas lääs iga aastaga üha kiiremini stagneerub. Vananev elanikkond, majanduskriis, moraalne allakäik, feminism ja patsifism, kramplik klammerdumine oma aegunud heaolusüsteemi külge ning üleolev teiste rahvaste ning tsivilisatsioonide õpetamine - kõik see tekitab noores ja dünaamilises islamimaailmas vaid põlgust ja viha. Oleks ajakohane, kui ka Euroopa bürokraatpoliitikud praeguste Lähis-Ida sündmuste taustal lõpuks mõistma hakkaksid, et üha suurem osa maailmast lihtsalt keeldub neid kohtlemast tõsiselt võetavate moraalsete (aga ka majanduslike ja militaarsete) autoriteetidena.
Mis Lähis-Idas siis kõigest toimuvast lõpuks saab? Enamikus riikides haarab suuremate või väiksemate raskustega lõpuks võimu sõjavägi, seda isegi juhul, kui formaalselt senised riigipead ametisse jäävad. Paljudes kohtades on nendeks sõjaväelasteks aga mitte praeguste võimudega seotud ja seetõttu samuti korrumpeerunud kindralid, vaid rahvale (ja islamile) ligemal seisvad alama astme ohvitserid. Mingeid olulisi „euroopalikke“ reforme ei toimu, küll värvuvad hetkel rahutustest vappuvad ühiskonnad aga poliitiliselt rohelisemaks - islami tähenduses.
Samas mõistavad kolonelid, et moslemiäärmuslust tuleb puhtpragmaatilistel põhjustel teatud raamides hoida. Pingete vähendamiseks asuvad uued võimud lääneriikidelt nõudma raha - ja senisest ulatuslikumaid emigreerumisvõimalusi oma üleliigsele elanikkonnale. Muidugi saab lääs neile nõudmistele vastu tulla vaid väga vähesel määral, mis jätab Lähis-Ida pommi endiselt viitsütikuga tiksuma.
Meile tähendavad lääne osalisedki järeleandmised siiski ohtu, et peame taas oma kukrut kergendama ja et Euroopa Liit juba niigi suurte islamikogukondadega riikide survel võtab vastu otsuse sisserändajaid kvootide alusel üle kogu liidu laiali jagama hakata. Igatahes tähendavad Lähis-Ida sündmused senise status quo lõppu, uute - ja paljudes riikides eeldatavasti ebastabiilsete režiimite teket - , läänevaenulikkuse kasvu ja uut etappi islami pealetungis nn. valgele maailmale.
Muidugi ei saa lääs islamimaailmas toimuvat olematuks muuta. Ent adekvaatselt, mitte poliitkorrektselt, võiks sündmustesse ometi suhtuda. Selleks tuleb kõigepealt eest ära võtta aga demokraatia levitamise roosad prillid ja mõista, et araablased ei võitle mitte vabaduse, võrdsuse ja vendluse, vaid igapäevase töö ja elementaarse leivakannika eest.
Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina Kristiines, Haaberstis ja Põhja-Tallinnas.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

NSBLOGI: Nädala loogik

Posted in Määratlemata on 26. veebr 2011 by Maximus Germanus Meridius
“Rahaprobleeme suurel osal eestimaalastest enam pole. Inimestel ei saa ju olla probleeme asjaga, mida neil ei ole.”
H.Pevkur
Allikas:Õhtuleht, 26.02.2011.

Read more...

Saudi Araabia kuningas tõrjub rahutusi rahaga

postitas doc jätab-mõned-autod-ostmata osak. 22:28 26. veebruar, 2011
poliitika Isevalitsejate aeg Lähis-Idas paistab läbi saavat - Tuneesia, Egiptus ja Liibüa annavad piisavalt mõtteainet naaberriike valitsevate isikute jaoks. Saudi Araabia esimene mees kuningas Abdullah lahendab probleemi kavalamalt - relvade ja hirmu asemel toob ta mängu dollarid. Täpsemalt öeldes - 36 miljardit selle ühiku esindajat. Ettevõetavate meetmete nimekirja kuulub "15 protsendine palgatõus kõigile riigiaparaadi esindajatele, raha võlgnikele, toetused tudengitele ja töötutele". Rahast pakatava riigi valitsuse jaoks pole mingi probleem lubada aasta 2014 lõpuks välja käia hariduse, tervishoiu ja infrastruktuuri arendamise jaoks 400 miljardit dollarit.

Allikas: http://minut.ee/

Read more...

laupäev, 26. veebruar 2011

Soomes algas kohtuasi Kavkaz Center toetaja üle

postitas doc pilet-põrgu-ja-tagasi osak. 21:30 24. veebruar, 2011
maailm Meie pidupäeval algas põhjanaabrite juures kohtuprotsess ajakirjaniku ja ettevõtja Mikael Storsjo üle, keda peetakse veebisaidi Kavkaz Center peamiseks toetajaks ja haldajaks. Storsjot süüdistatakse mõnekümne tšetšeeni ebaseaduslikult riiki sissetoomise aitamises. Kohtupidamine toimub Vantaa linnas. Storsjo sõnul aitas ta tšetšeene "humanitaarsetel kaalutlustel ning ilma rahata". Soomlane olevat ostnud neile lennukipiletid, mis viinuks Türgist saabunud külalised läbi Helsingi Peterburgi. Paraku ümberistumine viibis ning nad jäid Soome. Loomulikult tundsid piirivalvurid teema vastu huvi ning ei läinudki kaua kohtuasja kokkupanemiseks.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

NSBLOGI: Ülevaade Thilo Sarrazini raamatust “Saksamaa hävitab end”

Posted in nsblogi@politician.com on 25. veebr 2011 by Maximus Germanus Meridius

Kui endine Berliini linna finantsminister, endine õppejõud ja Bundespanki juhatuse liige Thilo Sarrazin andis teada, et ta tuleb lagedale raamatuga, millest oli imbunud infot, et see on seni kindlana tundunud multikulti dogmat põrmustav, mobiliseerus meedia ja poliitkartell kiirelt rünnakule, et marginaliseerida mees ja tema raamat enne, kui see ilmuda jõuab. Nagu tavaks olid “rassist” ja “nats” nendeks tiitliteks, millega prooviti tema mõju neutraliseerida. Midagi sellist aga ei juhtunud ja tulemuseks oli bestseller ning mõrudaim pill mida multikultidel tulnud pika aja jooksul alla neelata. Sellest raamatust koostasin siinsele lugejale ka ülevaate eraldi lehel.
 Võiks küsida miks see meid siin Eestis peaks huvitama?  Antud raamat võtab mitmeti kokku olukorra kogu Euroopas ja sh ka Eestis. Eestis on mitmed raamatus kirjeldatavad demograafilised protsessid toimumas isegi kiiremini, kui Saksamaal.
 Raamat on põhjalikult kokkuvõtmas viimase 40-aasta jooksul pealesurutud multikulturismi ja võrdsuse printsiibi juurutamist Saksamaal. Seda sama printsiipi proovitakse ka meile üha jõulisemalt peale suruda ja siit on ka näha, kuhu meid sama mudelit kopeerides proovitakse viia.
Demokraatlike riigikordi iseloomustab tihti suutmatus õppida lähiajaloost ja suunitlus omal nahal läbi proovida kõik teiste riikide vead.
Raamatu ülevaates on kasutatud tsitaate raamatust, ohtralt saksa geeniteadlase V.Weissi hinnanguid teosele ja lihtsustatud lahtiseletusi.

Thilo Sarrazini “Saksamaa hävitab end”

 

 

Read more...

ALDO ROOMERE: RÕÕMUSTAGE OMA(?) RIIGI ÜLE!


Peaminister Andrus Ansip kutsus üles tundma uhkust ja rõõmu oma riigi üle
Nemad, seal kõrgel-kaugel, kusagil teise galaktika külluseplaneedil, võivad ju „oma“ riigi üle tõesti uhkust ja rõõmu tunda, sest nad on sisuliselt varastanud selle riigi, kahmanud kokku kogu võimu ja vara ning peesitavad nüüd lakkamatus eneseimetluses, ohjeldamatult riigi varasid laristades, prassides ning rahvalt kuulekust, aplausi ja pidevat tagasivalimist nõudes. Just nimelt nõudes, sest nad ei oota enam küüsi närides ja närveerides valimistulemusi – kartell on juba ammuilma kogu korruptiivse skeemi kokku traageldanud ja ootab vaid käsi hõõrudes tulemust.
Mille üle peaks rahvas uhkust ja rõõmu tundma?
Et Vabariigi aastapäevanädalal põles maha lastekodu koos lastega.
Et samal nädalal süttis Pärnu Haigla. Oleme uhked ja rõõmsad, et maha ei põlenud!
Et Päästeameti päästjad ja päästekorraldajad on ropult alatasustatud (ülemused, kelle hulgas hunnik mõttetut ballasti, saavad head palka!)
Et politsei on alatasustatud.
Oleme uhked ja rõõmsad, et kõige jälgimad kurjategijad saavad sageli harukordselt leebeid karistusi või pääsevad lausa tingimisi paitusega.
Oleme uhked ja rõõmsad, et meil on natuke 70 000 töötut.
Oleme uhked ja rõõmsad, et presidendi vastuvõtul maiustas eliit heeringatarrendi, küüliku-rilettega, leiva-kilutrüflite ning muude hõrgutistega, 600 kodutut aga pani Oleviste kirikus ohjeldamatut pidu kohvi ja poolkuivanud kringliga, kuhu president olla saatnud ka suure korvitäie puuvilja, mille maksumaksja kenasti kinni maksab. Oleme uhked ja rõõmsad, et palju rohkem on neid kodutuid, kes sinna peole ei pääsenudki.
Oleme uhked ja rõõmsad, et meil juba on Euroopa madalaimad palgad, kõrgeimad hinnad ja maksud osaliselt käes ja täielikku võitu ootamas!
Oleme uhked ja rõõmsad, et meil vohab igal tasandil vastutamatus, lauslohakus ja hoolimatus, mille tagajärjel saavad surma noored ja lapsed.
Olgem uhked ja rõõmsad, et kuritegevus kasvab ja heategevus hääbub!
Olgem uhked ja rõõmsad, et meil on pealinna asemel ekstreemspordi entusiastide jaoks loodud lausliuväli, kus iga päev saab kukkuda ja konte murda, katuselt langev jää ja lumi aga tapab!
Oleme uhked ja rõõmsad, et meil pole enam oma raha ja et võõrpangad meid rõõmsalt lüpsavad.
Oleme piiritult uhked ja rõõmsad, et väljavalitud on loonud endale lollikindla valimisseaduse, mille põhjal nad end igavesti valitsema valivad!
Oleme uhked ja rõõmsad, et meil pole enam OMA riiki ja varsti pole enam oma rahvastki, sest lootusetus, hoolimatus ja väljaränne hajutavad selle mõne aastakümnega olematuks.
Oleme uhked ja rõõmsad, et see, mis ei õnnestunud J.V. Stalinil, õnnestub suurepäraselt meie oma toredatel seltsimeestel!
Da zdravstvujet €CCP! Ura, tovarištši!
Kahtlemata on meid rõõmust ruigama panevaid asju veel palju, aga rohkem ei taha ma neid siinkohal üles lugeda –oksele ajab!

Read more...

reede, 25. veebruar 2011

György Schöpflin: Determinismi peibutused

Geostrateegia teoreetikud ei arvesta arvamatute inimlike faktorite olemasoluga.

Geostrateegia ja geopoliitika, mis suurel määral on üks ja sama asi, pakuvad selget ja peibutavat vastust postmodernsete olude ebakindlusele ja laialivalguvusele. Lühidalt kokku võttes on geostrateegilise mõtteviisi põhieeldused, et geograafia määrab kindlaks võimu ja et riiklike huvidega riike sunnib nende suurus ja geograafiline asukoht talitama just ühel konkreetsel viisil.
Sellest seisukohast ei korda ajalugu ennast ei tragöödia ega farsina, vaid lihtsalt kordub ikka ja jälle. Ma tean, et see on öeldud mõnitamisi, aga igal juhul on geostrateegia aluseks olevate eeldustega tõsiseid metodoloogilisi probleeme. Esiteks on geostrateegia puhtmaterialistlik, ainelised olud määravad kindlaks inimkäitumise, mis sisuliselt tähendab, et inimkonna aastatuhandeid kestnud püüdlused seda ületada on olnud asjatud. Samuti materialist Marx pakkus välja vähemalt omalaadse ilmaliku eshatoloogia. Geostrateegia ei võimalda isegi mõelda, et inimmõtte ja looduse etteantu vahel võiks olla mingisugune püsiv interaktsioon, mis mõnikord lubaks lisaks üksikisikutele isegi kollektiividel pääseda determinismi käest. Kahtlemata on üks rahvusriigi eesmärke luua piisavalt intellektuaalset kapitali, et selle läbi tõusta kõrgemale suuruse, rahvaarvu ja geograafia seatud piiridest.
Selline materialistlik käsitlus ei jäta ruumi seisukohale, et ideed võivad mõjutada tegusid. Marx vähemalt eristas pealisehitust ja baasi, aga geostrateegia on jäigalt kinnitunud geograafia külge, nii et see ei saagi seletada poliitilisi muutusi millegi muu kui pelgalt materiaalsete teguritega. Parimal juhul võib see väita, et poliitika muutumist tingivad riiklikud huvid, aga küsimust, miks riiklikke huve võib ühel päeval tõlgendada viivana rajale A ja teisel päeval rajale B, ei peeta asjakohaseks. Niisiis, kui riik suundub näiteks riigikeskselt valitsemiselt majanduskesksele ja sealt edasi vabaturumajanduslikule strateegiale, on materialism vakka, ehkki suunavahetuse tagajärjed on ilmsed ja vaieldamatud.
Kõik, kes selles kahtlevad, võiksid mõelda, kuidas Suurbritannia muutus seoses Thatcheri üleminekuga vabaturumajanduslikule strateegiale – see moondus ideoloogiaks, mille taga ei seisnud enam pelk reageerimine muutuvatele ainelistele oludele, vaid mis hakkas tegutsema omaette, vabastatuna majanduslike ja mittemajanduslike olude interaktsioonist, mis selle algselt sünnitasid. Selle ideoloogia kahtluse alla seadmiseks läks vaja 2008. aasta suurt kokkuvarisemist – selleks ei piisanud aineliste olude muutumisest, näiteks süvenevast sissetulekute erinevusest. Samamoodi on raske taibata, miks Prantsusmaa hoiab nii visalt kinni riigi tugevast rollist majanduses, kui jätta arvestamata kultuur, traditsioonid ja etatistlik ideoloogia. Need on ilmselgelt mittemateriaalsed tegurid, aga samamoodi on ka selge, et neil on oma osa, kui tahetakse riiklikke huve vähegi tõsisemalt käsitleda.
Geostrateegia eirab samuti kommunikatsioonirevolutsiooni, mis on võimaldanud ühiskondlikel rühmadel väljuda riiklikust kommunikatsioonisfäärist ja on radikaalselt vähendanud informatsiooni hinda. Maailm ei pruugi olla lapik, ehkki Thomas Friedman nii väidab1, aga ta on varasemast lapikum ning ühiskonna mõjutamisel on poliitiline eliit palju piiratum kui paarikümne aasta eest, mis annab mõista, et ühiskonnad või ka riigid ei pruugi enam reageerida geostrateegia diktaadile sel moel, nagu selle kuulutajad väidavad. Kommunikatsioonirevolutsiooni valdkonnad, mille geostrateegia on omaks võtnud, on seire ja sõjaline tehnoloogia, mis on kahtlemata olulised, aga kas neid saab vabalt kasutada ka ühiskondlikest eeldustest hoolimata? Lühiajaliselt kindlasti, aga ajapikku süvendab tuginemine otsesele ja varjatud sunnile lihtsalt veelgi enam ühiskonna ja eliidi lõhet, õõnestades seeläbi rahvusriigi aluseid.
Sellest järeldub, et enne kui riiklike huvide mõistet saab usaldusväärselt kasutada, tuleb see sõnastada nii, et see vastaks eesmärkidele, millel on asjaomase riigi elanikkonna enamuse laialdane toetus. Niisuguse konsensuseta muutub riiklike huvide mõiste kas nii hämaraks, et see kaotab sisu (umbes “see, mis on hea riigile ja rahvale”), või satub nii ägedate rünnakute alla, et see halvab igasuguse tegevuse. Viimase näiteks on teataval määral Ungari 2002.–2010. aasta vasakpoolse valitsuse ajal. Mis tahes Ungari demokraatlik valitsus lihtsalt peab arvesse võtma ligikaudu kolme miljoni ungarlase saatust kunagise Ungari järglasriikides. Vasakpoolsed aga eirasid neid täielikult ega töötanud nende suhtes välja mingit poliitikat, mida märkimisväärne osa ühiskonnast pidas vastuvõetamatuks. Mittepoliitikast sai kiiresti halvatus, osaliselt ka seepärast, et naaberriigid ei uskunud hetkekski, et Ungari valitsusel võiks tõepoolest poliitika ungari rahvuskaaslaste suhtes puududa. Nad pidasid mittepoliitikat lihtsalt nõrkuseks ja nägid selles võimalust edendada omaenda riiklikke või rahvuslikke huve, seda isegi oma ungarlastest kodanike arvel.
Kogu eelöeldu osutab geostrateegia ühele suuremale metodoloogilisele nõrkusele – riigi ja ühiskonna eraldamisele, eeldusele, et sel, kes juhib riiki, ei ole muud võimalust kui järgida strateegiat, mille dikteerivad poliitikatootmise alustegurid (need ei ole päris samased majandusliku tootmise teguritega).
Siin oleks asjakohane heita neile teguritele põgus pilk. Kui me võtame omaks, et inimkollektiivide olemuslik mõte on kaose muutmine kosmoseks ning selguse loomine loendamatus hulgas aistingutes, mida ümbritsev meile pakub, siis võib öelda, et inimeste kollektiivse tegevuse keskmes seisab koherentsuse, tähenduse ja ennustatavuse loomine. Neile, kes tegelevad loomisega – tegelikkust määratlevad jõud –, kuulub ka võim, kusjuures sellega kaasneb järjepidev võimu akumulatsioon tagamaks, et koherentsus ei satu kahtluse alla. Selleks peavad nad kindlustama endale teatava legitiimsuse ja mida suurem see on, seda suurem on ka nende tegevuse haare. Nad peavad looma institutsioone, mis on teataval määral eraldatud neist, kes neid juhivad – salatsemine pole selle juures sugugi tundmatu nähtus. Nad omandavad võimu veendes alamaid, et võimu teostatakse nagu kord ja kohus, ning nad kujundavad diskursusi, mida võetakse omaks. Diskursustel on kindlasti normatiivne sisu ja niipea, kui kaovad silmist vahetud eesmärgid, võivad need muutuda ideoloogiaks. Kõik see ühendub võimu akumulatsioonis ja kontsentratsioonis, ent ometi ei pruugi võim muutuda absoluutseks, eriti kui süsteem sõltub traditsioonist, arvamusvabadusest, mängu ametlike ja mitteametlike reeglite tunnustamisest, hirmust kui vaoshoidjast ja välistest (see tähendab institutsioonivälistest) teguritest.
Ühiskondlike rühmade silmapaistvus välispoliitika kujundamisel on väga erinev, aga seda ei saa täielikult eirata, nagu kipub tegema geostrateegia. See on õieti veelgi olulisem, kui arvestada rõhku, mida geostrateegia asetab kõrgtehnoloogiale ja seeläbi üha suuremale hulgale inimestele, kes seda suudavad rakendada. Poliitika põhitõe kohaselt avaldab haridus mõju poliitilisele teadlikkusele, mis tingib tegevuse altpoolt.
Kui jääda metodoloogiliste probleemide juurde, siis on geostrateegilises mõttes väga raske näha mingitki muutusteteooriat. Lühiajalised tegurid võivad midagi muuta ilma erilise põhjuseta – muutusteteooria põhimõttel “asjad juhtuvad, sest nad juhtuvad” –, aga nad loksuvad tagasi valmismustrisse, sest Mingit Alternatiivi Pole. Kui meeltmööda on MAP neile, kes armastavad tuvastada mustreid ajaloos ja sellest lähtudes näha neid ka tulevikus! See on kahtlemata atraktiivne, kuid jätab arvestamata olulise pöördumatu muutuse võimalusega, mõne konkreetse protsessi lõppemisega.
Võim pealegi peaks tuginema ka geograafia, elanikkonna suuruse ja tooraine kasutamisvõimaluste inimvälistele teguritele. Võimalusega, et ka sellised tegurid nagu legitiimsus ja inimkapital on olemas, lihtsalt ei arvestata ja mis võib-olla veel olulisem, isegi ei oletata, et üht konkreetset määrajat võiks eri aegadel hinnata erinevalt sõltuvalt käsutada olevast tehnoloogiast või erinevustest kuluarvestuses. On ilmne, et ex definitione ei saa eetilised piirangud etendada geostrateegilises mõttes mingit osa, ent on loendamatuid näiteid selle kohta, kuidas geostrateegia või majanduslikud eelised oleksid pidanud dikteerima ühe tee, aga riigi eliit (ja ühiskond) valis teise, toimides sel moel geostrateegilistest kriteeriumidest lähtudes mõistusevastaselt. Väga hea näide on Tšehhoslovakkia 1945. aastal, mil majanduslikud ja võib-olla ka geostrateegilised huvid pidanuksid dikteerima tihedate sidemete säilitamise Saksamaaga: Tšehhi majandust ei olnud sõda kuigi palju puudutanud ja Saksamaa oleks võinud domineerida veel põlvkonna või kauemgi, rääkimata juba võimalikust pääsemisest kommunismi kütkeist ja vabanemisest Slovakkiast. Aga ei, mõte püsimisest koos Saksamaaga ei olnud mitte lihtsalt võigas, vaid täiesti vastumeelne tšehhide valdavale enamusele, nii eliidile kui ka rahvale.
Võib muidugi peituda geostrateegia varju ja käsitleda kõike dikteerituna ühest tegurist või mõne teguri kombinatsioonist, aga tegelikkuses on motiivid ja kavatsused alati äärmiselt keerulised ning geostrateegia paratamatult reduktsionistlik. Päästerõngaks on väide, et kõik muu on ebaoluline lühiajaline müra ning põhialused osutavad nii või teisiti ühes kindlas suunas. See tundub ajaloolise paratamatuse asendamisena geostrateegilise paratamatusega, mistõttu see mõtteviis kannatab samasuguste puuduste käes nagu marksism: mõlemad on näited äärmiselt modernistlikust, rõhutatult lineaarsest analüüsist, millel jagub päästerõngaid vastupidist näitavate ilmingute elimineerimiseks. Seepärast pole kumbki ka kuigi veenev, aga – ja see on tähelepanuväärne – mõlemad on köitvad, sest pakuvad kaudset, mõnikord isegi otsest seletust tulevikule. Ja kes siis ei sooviks tulevikku ette teada?
Mille poolest on tuleviku ajalugu minu vaatepunktist illusoorne, peaks olema juba selge. Lisaks eespool mainitud metodoloogilistele raskustele on teguriteks, mis kõige selgemalt selle poole kallutavad, topelthermeneutika ja nõndanimetatud mustad luiged (Taleb 2007). Kui võtta viimane esimesena ette, siis võib öelda, et kogu üleilmastumise dünaamika taga seisab vasttärganud protsesside esilekerkimine (Cassidy 2009), mis ei ole ühegi riigi kontrolli all, aga millele riigid peavad reageerima, ja millest mõnedki arenevad võimsat, pöördumatut spiraali pidi. Midagi sellist oli 2008. aasta kriis, mis veel ka 2010. aastal ei olnud veel kaugeltki möödas. Võlakirjaturu ja euro saaga 2010. aasta alguskuudel näitas seda ilmekalt. Suur hulk üksikotsuseid, mida võib-olla langetas nähtamatu käsi, koondub taltsutamatute jõudude võimsaks ja ähvardavaks rünnakuks, mis liigub edasi massiivselt ning, mis eriti oluline, on kindlasti väljaspool mis tahes riiklikke huve, otse vastupidi. Mustade luikede tähtsus seisneb niisiis selles, et nad lõikavad läbi ennustatavate protsesside lineaarsuse ja toovad ettenägematuid elemente näiteks poliitilisse võimu, sealjuures päris sageli näiliselt mittepoliitilise tegevuse kaudu. Sama oluline on see, et ükski riik, kui võimas ta ka traditsioonilises sõjalises, majanduslikus ja geograafilises mõttes ei oleks, ei suuda vastu seista riigivälistest asjaoludest tärganud protsessidele.
Topelthermeneutika tähendust pole selles kontekstis vaja ilmselt eriliselt rõhutadagi. Ehkki riiklikud toimijad on suuruselt väga erinevad, suhestuvad nad üksteisega pidevalt ning mõjutavad domineerivaid tõlgendusi. See mõjutab suurriike sama palju kui väikeriike, ehkki esimesed on soodsamas positsioonis selles mõttes, et võivad eirata väiksemate toimijate soove. Igal juhul on reaktsioonide ja omakorda nende järelreaktsioonide koondumisel ajapikku oma mõju arusaamale riiklikest huvidest, mis muudab kogu mõiste palju hägusemaks ja oluliselt postmodernistlikumaks, kui seda eeldavad ja tahaksid näha kõrgmodernistid.
Nagu näeme, võib geostrateegiline käsitlus muuta elu lihtsamaks, aga sel on oma hind. Esiteks on selleks vigase analüüsi potentsiaalsed tagajärjed, mis toovad kaasa vestluskaaslaste mittemõistmise ja neile selliste motiivide omistamise, mida neil pole. Teiseks ei suuda geostrateegia õieti midagi peale hakata radikaalselt erinevate võimu mõistetega, parimal juhul saab ta vaid nende olemasolu möönda. Vastasel juhul sunniksid riiklikud huvid toimijaid omavahel kokku põrkama ja laskma ennast ohjeldada ainuüksi võimu seatud piiravatest teguritest. Kolmandaks lükkab riiklike huvide lühiajaline definitsioon – antud oludes täiesti irooniliselt – kõrvale strateegilised kaalutlused, sest riiklike huvide jäägitu järgimine kõrvaldab usalduse teiste vastu, lisab ennustamatust, süvendab rahvusvahelise korra asemel korratust ning üldse annab Hobbesile uue elu. Neljandaks ei suuda geostrateegia, nagu teisedki reduktsionistlikud seletused, õieti kuidagi hakkama saada ootamatute või radikaalsete muutustega (mustade luikedega), kellegi tegevuse kavandamata tagajärgedega. See häda vaevab nii lineariste, kõrgmoderniste kui ka teisi determinismi kütkes viibijaid. Ainus, mida nad suudavad, on nimetada teiste käitumist mõistusevastaseks.
Olles loodetavasti suutnud külvata kahtluseseemneid geostrateegide ja nende kaasmõtlejate korrastatud maailma kohta, võtame käsile tegelikust elust pärit näite. George Friedmani 2009. aastal ilmunud „The Next 100 Years” marsib vähimagi piinlikkusetundeta geostrateegia ja materialismi lippu kõrgel hoides, nii et võib öelda, et see sobib meie teemat illustreerima nagu rusikas silmaauku. Raamat ise on kaasakiskuv, mõtteid ergutav ja täis sügavaid tähelepanekuid, haarates lugeja endaga kiiresti kaasa, millest juba üksi piisab, et kaotada lugemise ajaks igasugune kriitikameel. Väidete sirgjoonelisus ja hoog tõepoolest veenavad – kuni lugeja paneb raamatu käest ja asub selle üle mõtisklema (see on alati ohtlik tegevus).
Friedman pakub ühe suurepärase tähelepaneku, mis selgitab konkreetset protsessi, nimelt USA välispoliitika peamist tõukejõudu. USA on alati maailma hegemoon, väidab Friedman, aga ta on otsustanud rakendada oma hegemooniat erinevalt varasema aja hegemoonidest, kes hõivasid ja valitsesid territooriumit, ja tegutseb vaid selle nimel, et teised suurvõimud ei saaks luua koalitsiooni, mis võiks ohustada USA positsiooni. Isegi hegemoonid ei saa postmodernses üleilmastunud maailmas tegutseda endisel moel – kui asjad lähevad samas vaimus edasi, tuleb ka satraapidel ja despootidel pensionile minna. Sellest lähtudes väidab Friedman, et USA ei hooli tegelikult sellest, mis toimub näiteks Iraagis, kuni Iraak on jagatud ega suuda tekitada probleeme probleemiderohkes piirkonnas, nagu seda suutis omal ajal Saddam Hussein. Sellest johtub loogiliselt, et USA demokratiseerimisjutt ongi vaid jutt, silmapete, dekoratsioon, rahustav pajatus neile, kes tunnevad süüd, et USA on koondanud enda kätte nii palju võimu (ja neid on terve leegion). Friedmani maailmas pole kohta ideaalidele, kui need pole just riiklikud, rääkimata mõttest, et demokraatia võiks muuta maailma turvalisemaks, eelistades läbirääkimisi jõukasutusele (“demokraatlikud riigid ei pea üksteisega sõda”).
Jätame Friedmanile tema kõleda maailmavaate, aga oletame siiski, et keegi võtab demokratiseerimisüritust tõsiselt, väidab, et eetiline välispoliitika on olemas, ning tegutseb sellest tõekspidamisest lähtuvalt – Friedmani arvates ilmselgelt kohatult. Lõppude lõpuks mõjutas see Blairi esimest valitsust ja seda ei saa täielikult kõrvale heita kui „abistavat detaili, mis peab andma muidu alasti ja ebaveenvale narratiivile kunstilise tõepärasuse”, kui tsiteerida surematut W. S. Gilbertit.
Mööname, et eetiline välispoliitika oli põgus kõrvalekalle, millest loobuti kiiresti, kui Blairi valitsus nägi selle vigu (millele ehk osutasid arvukad geostrateegid). Sellest hoolimata tekib probleem ideaalide ja ideoloogia pidamisega pelgalt silmapetteks. Nimelt on inimestel kalduvus langeda oma diskursuste lõksu ehk, kui kasutada lihtsamat keelt, hakata uskuma seda, mida nad ise räägivad.
Ma olen arvamusel, et kui jätta kõrvale üksikud juhtumid, on inimestel raske elada nii, et selle vahel, mida nad ütlevad ja mida nad usuvad, valitseb selgelt tajutav lõhe. Nad võivad ennast veenda ja sageli veenavadki, et see, mida nad ütlevad, on tõde. Nad võivad kasutada eufemisme või ümberütlemisi või sõnu, millest pole võimalik midagi välja lugeda, aga nad ei saa kindlasti pidevalt hüpata üle oma varju, öelda üht ning mõelda samal ajal vastupidist või midagi täiesti erinevat. Ma olen nõus möönma, et kaksisoima ulatus ja tugevus erineb kultuuriti, aga ka sellel peab olema oma piir. Igas kultuuris on just sellepärast olemas mehhanismid, mis peavad tagama, et inimesed ei pea mitte kogu aeg elama vales. Äärmiselt oluline on seejuures ajaline mõõde. Kui me seda tunnistame, siis tuleb järeldada, et inimesed, kes aina kordavad sõnu demokraatiast ja inimõigustest, vähemalt mingil määral usuvad neisse ja on vähemalt teataval määral siirad. Võib juhtuda, et nad juhinduvad selles enda arvates riiklikest huvidest, aga sel juhul põrkavad nad kokku niisuguste realistidega nagu George Friedman, kes tuletavad neile karmil toonil meelde, mida nad peaksid uskuma, mõtlema, ütlema ja tegema (tõelistest) riiklikest huvidest lähtuvalt.
Teine Friedmani tähelepanek puudutab Hiinat. Friedman nendib erakordset kasvu, mida Hiina majandus on saavutanud, kuid pöörab seejärel tähelepanu üldiselt harva mainitud tegurile, nimelt sellele, et vähemalt veerandi ja võib-olla isegi kaks viiendikku Hiina SKTst moodustavad halvad võlad, sisuliselt surnud laenud. Selles valguses on Hiina läbinisti samasugune mull nagu Lääs. Niisiis on Hiina globaalse poliitilise jõuna nagu pabertiiger, sest Hiina majandus variseb kokku pigem varem kui hiljem, seejärel rebivad piirkondlikud pinged riigi lõhki ning Jaapan asub kiskjana tükke kokku korjama.
Friedmani järgmine huvitav tähelepanek puudutab Türgit, mida ta peab tõusvaks piirkondlikuks suurvõimuks, omamoodi domineerivaks islamiriigiks, millel on kaugeleulatuvad territoriaalsed taotlused Põhja-Aafrikast Xinjiangini. Ma ei ole veendunud Türgi ühtsuses – kemalismi ja islami kokkupõrked pole kuhugi kadunud, kui hästi ka ei käiks majanduse käsi. Aga ma olen nõus tunnistama Türgi potentsiaalseid taotlusi Balkanil, Bosnias, Albaanias ja – kuigi Friedman seda ei maini – ka Kosovos. Ent isegi selle puhul ma kahtlustan, et need püüdlused kohtavad suurt vastasseisu Serbia ja Bulgaaria poolt, mida Friedman alahindab. Ometi on arvamus, et Türgist kujuneb Kagu-Euroopas destabiliseeriv tegur, päris usutav, seda enam, et ma pean seniajani Türgi Euroopa-püüdlusi rohkem instrumentaalseks kui südamepõhjast tulevaks.
Friedmani väited Venemaa kohta pole aga enam nii veenvad. Ta on arvamusel, et Venemaa laguneb mitmeks väiksemaks riigiks. See ei ole muidugi välistatud, aga kindlasti tõuseb seejärel päevakorda taasühinemine, nagu Saksamaa puhul pärast 1945. aastat ning Poola puhul jagatusaastail. Jah, Friedman möönab Korea taasühinemist. Ent Venemaa puhul taasühinemine Friedmani stsenaariumisse ei mahu, mis muudab selle nõrgemaks kas või juba seepärast, et lagunenud ja ühinemist taotlev Venemaa suurendaks piirkondlikke pingeid. Pealegi, kui Venemaa peaks lagunema ja selle elanikud on sellega rahul, siis mida kõneleb see meile Venemaa riigist ja vene rahvusest? Miks peaks kooshoidvad jõud olema siin nõrgemad kui USAs? Siin peitub minu meelest väiteaparaadi suur nõrkus, sest geostrateegia ei tunne huvi riikide sisemise ülesehituse vastu. Juhuse läbi on tegemist klassikalise näitega selle kohta, miks on nii oluline eristada riiki ja rahvust. Nad ei kattu ega ühti, nagu praegustes analüüsides kiputakse eeldama. Friedman kindlasti ei proovigi neid eristada.
Rahvusliku ühtekuuluvuse teema muutub veel asjakohasemaks siis, kui Friedman käsitleb Venemaa võimalikku strateegiat Balti riikide destabiliseerimisel kohaliku vene vähemuse abil. See on juba alanud, aga kuskilt pole näha, et see oleks olnud kuigi edukas. Venelased ei pruugi olla korralikult lõimunud, ehkki praeguseks on enamikul kodakondsus, aga neil on järjest vähem ühist Venemaaga, eriti neil, kes on sündinud, ütleme, pärast 1975. aastat, kel pole mälestust Nõukogude Liidust ja kelle jaoks Venemaa on välisriik. Teisisõnu puudub neil vähegi tugevam vene poliitilise rahvuse tunne, ehkki kultuuriliselt ja keeleliselt on nad kahtlemata venelased. Riik ja rahvus on eri asjad ning see on juba praegu oluline.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Friedmani raamat on ergastav, provotseeriv ja väga kergesti loetav, kuid selle väited on nõrgukesed tervel real metodoloogilistel põhjustel, millest oli juttu eespool. Eelkõige näitab see raamat aga ohtu, mis tekib tuginemisest liiga piiratud teoreetilisele baasile, millest tuleneb, et Friedmani intellektuaalne strateegia on sama palju intuitiivne kui iga muu. Mõnikord läheb see õnneks, mõnikord mitte. Selline see elu juba kord on.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Read more...

USA militaristid mõjutasid poliitikuid psühhorelvaga raha eraldama

luure Psühholoogiline sõda on USA militaristidele oluline. Nüüd selgub, et see toimub lausa kahel rindel korraga - peale välismaiste vaenlaste tuleb tegeleda ka siseriiklike küsimustega. Seadustes on kirjas, et psühholoogilist mõjutamist kaas-ameeriklastele karistatakse karmilt - see aga pole militariste peatanud. Tuleb välja, et grupp vastava koolitusega sõdureid on külastanud suurt hulka poliitikuid - nimekirjas on John McCain, Joe Lieberman ja muud mõjukad nimed. Eesmärgiks paistab olevat sellisel sõjaretkel poliitikute mõjutamine sõja jätkamiseks ning raha julgemaks eraldamiseks militaristidele. Nüüd on asi avalikkuse ette sattunud ning alustatud on ka uurimine juhtunu kohta.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

Raun I: peamise jõuga tuleb tegutseda vaimuvaldades

SI-71

Seekordse nädalaraamatu "Sada sõna" sisuks on eestlaste minevik, olevik ja tulevik, autor Mait Raun. Raamat on sisule vastavalt rõhutatult eestikeelne, sisaldades äärmiselt vähe võõrsõnu. Samuti on see hoolega läbikomponeeritud, peatükke on täpselt sada, neist esimene koosneb peatükkide 2-99 avalausetest ja viimane omakorda lõppjäreldustest (Siit tuleneb:...), olles siiski ka omaette tervikud. Ülejäänud peatükid koonduvad 7 alajaotusse (Enneminevik, Täisminevik, Minevik, Olevik, Tulevik, Täistulevik, Järeltulevik), millest igaühes on 14 peatükki.

Traktaat "Sada sõna" on ka meenutus naiiivsetest unelmatest Eesti iseseisvuspürgimuste ajal, mil Eestit peeti väärtuslikuks. Avaldamisele tuleb 6. alajaotus "Täistulevik".


SEITSMEKÜMNE TEINE SÕNA

LAS SAAVAD LÄHITULEVIKU EESKUJUKS JUUDID
Vaadake juute: neid on lakkamatult tapetud ja jälitatud, nad on pillatud laiali üle maailma, ning ometi on nad kõikjal tõusnud võimu lähedusse, just juute kutsuvad valitsejad nõuandjaiks ja seal, kust nad minema aetakse, jääb vaim vaesemaks; neid on aetud vardasse ja ahju, aga nad ei ole kadunud ajaloo näitelavalt.
Õigupoolest on nad ise teinud ajaloo näitelavaks ja mängivad sellel palju suuremat rolli, kui võiks arvata nende väikese arvu järgi. Ristiusk paneb musttuhandeid inimesi päevast päeva põlvitama juut Jeesuse ees ja lugema piiblist juutide ajalugu, kogu ristiuskne maailm mõtleb iga päev juutidele ja täidab nende kombeid.
Juudid on nii rikkad kui haritud. Kuidas on see võimalik tagakiusatud rahva puhul, kuidas on nad säilitanud selge pilgu kõige keskel, mis ähmastab teisi Õhtumaal; juudid on raha peal väljas, ent mitte iial ainult raha peal, raha on põhk nende jumala ees! Raha on üksnes vahend muude asjade saavutamiseks.
Kirjaoskaja rahvas hallidest aegadest, kannavad juudid piinliku täpsusega hoolt, et nende lapsed saaksid hea hariduse. Ning perekonnad pühendavad lapsed varasest noorusest peale juudi usku, kommetesse, salateadustesse, mis moodustab nende tava sisu ja see teebki nad juutideks, isegi kui nad on unustanud keele; olgugi usk taga kiusatud, olgugi mujal teine usk.
Ja kui juut kaotab varanduse, peavad teised juudid tõstma ta uuesti jalgele, kui juut palub teise juudi abi, peab see aitama, kui üks inimene lükatakse kuristikku ja hukkub, jätkab tema tööd järgmine.
Sedavõrd petlik on juutide suur üksiklus, lähemal vaatlusel avaneb nende tavas hoopis üksmeel ja küünarnukitunne: kuigi iga juut peab seisma omil jalul, sest kuhugi ei kutsuta teda juudina, vaid tal tuleb ronida kasvõi läbi nõelasilma, sillutavad talle tee tuhanded teised juudid.
Juutide tugevus on selles, et neil seisab alati esiplaanil rahvas, igaüht vaadatakse selle mõõdupuu järgi, oma rahva vastu eksinud lammas heidetakse ilma armuta karjast.
Küll armuta, ent samas targalt ja kavalalt: mitte miski, isegi väljaheitmine ei ole täielik, juut ei sule iial silmi ja kui ka suleb, siis piilub niipea, kui keegi teda ei näe. See ei ole uudishimu, see on eluvõitlus, juudid on tulnud läbi aja vaid seetõttu, et pööravad enda kasuks nii palju kui annab.
Juut ei saa olla hetkekski üksi, lahus sugukonnast, ilma oma rahva järelevaatuseta. Aga kui tema rahvast ei ole ta lähedal, siis on jumal ikka igal pool koos temaga.
SIIT TULENEB: Peamise jõuga tuleb tegutseda vaimuvaldades, sest suurimad lihked toimuvad seal; muu tegevus on petlik võõp.

SEITSMEKÜMNE KOLMAS SÕNA

JUUDID ON VÄIKE VÕIMAS RAHVAS
Kuni oleme väike rahvas, on nad väga väärtuslik eeskuju. Eelkõige selles, et vägi sünnib tugevalt aluspõhjalt.
Kuidas tekib tugev aluspõhi; sellest, et kommetes valitseb kord. Korralik lööb läbi ja võidab ka võõra, aga segane lahustub ja temast ei kuule enam.
Mis on kommete puudumine; vale usk ja uskmatus: see rahvas, kelle hulgast ühed kummardavad üht ja teised teist jumalat, olgugi jumalaks mõni kiiskav ese, on arenemata ja tema jumalad, mis pimestavad rumalaid inimesi, on ebajumalad. Milleks kummardada jumala kujusid, kui ükski neist ei ole enamat kui osa jumalast, aga jumal ise asub igal pool.
Juudid roogivad vale usu endi keskelt alati varem või hiljem välja, sest see lõhub vaimuvaldu ja sadestub tavale nagu hallitusrõngas; see hallitus teeb nõrgaks. Kes usub valesti, ei ole juut, sellepärast löödi risti ka Jeesus.
Juutide jumal on range isa; jumal on tava keskpunkt ja nende võimu mäetipp. Ja nõnda ei saa ükski juut haarata iial täielikult enda kätte valitsust juutide üle, sest ta ei ole ilmeksimatu ja kõikvõimas, alati on jumal temast üle ja tuleb kuuletuda jumalale, mitte inimesele, kui need on vastuolus.
Aga juut on kannatlik ka sellepärast, et peab end kuuluvaks äravalitud rahva hulka ja usub, et salatarkusi ei pühenda jumal kellelegi peale juudi suletud ringi, ta tunneb aina jumala armastust, ükskõik mis temaga juhtub; kui ta ei ole ise eksinud oma rahva vastu.
SIIT TULENEB: Inimene on jumalik, kui ta selle ära tunneb. Rahvaski on jumalik, kui ta nii tunneb, ja jumalik rahvas suudab kõike.

SEITSMEKÜMNE NELJAS SÕNA

KA MEIL ON TUGEV ALUSPÕHI
Kommete osas järgigem oma esivanemaid, sest nad on meie juur ja tegid oma parima äratundmise järgi.
Ei olnud nende süü, et ühel päeval neelas pimedus Eesti riigi alla. Riik neelati ja kõik katkes. Kuni tõusis taas tuhast nagu muinasjutt. Meie pärisime nende vaimu ja tööjärje ning peame nüüd minema edasi, kui meile juba on loodud see võimalus.
Kes tollal ikka imetles, et igas kihelkonnas on kool, kirik, rahvamaja, raamatukogu, käsitöökojad; hoopis rohkem püüdsid pilku need, kes paistsid välja ja pälvisid aurahasid. Ometi see töö, mida riik tegi väljapaistvate saavutuste heaks, murdus hilisemate aegade keerises, ent vaikne äratustöö, mis sidus rahva oma tava külge, jäi alles.
Ning nagu selgus, aitas just see säilida eestlusel ja tulla läbi tormi, aitas veel poolsada aastat hiljem, kui tekkis võimalus taastada riiki, ära tunda õiged teadjad ja valeprohvetid.
Nõnda lausuvad meile esivanemad: korralikud kombed saavad alguse haridusest ja kultuurist. Ülim väärtus on koguda tarkust ja tõusta vaimsel arenguredelil, mitte ainult mõnel üksikul väljavalitul, vaid kogu rahval; sest vaimuta kukuks kokku ka võim.
Nõnda lausuvad esivanemad: pangem väe, mis Eestis praegu mühinal vallandub, teenima vaimuelu, et taastada hävinud vaimuvallad ja nähtamatud sidemed nende vahel ning luua ka uued vallad, kuni taastub tavaline ühiskond; sest kui leidub tavatu maakoht, on see sügav haav rahva lihas.
See töö on niisama peen kui vääriskivi lihvimine ega laabu iseenesest, õnneks leiduvad tööriistad: riik ja tema seadused.
SIIT TULENEB: Meie tava on alles siis tugev, kui taas katab Eestit hariduse ja kultuuri kollete võrk. See on eestluse kava, terve rahva kava pikkadeks aegadeks.
Allikas: Mait Raun
Kontakt: mait@kongress.ee
Lugege edasi siit:
http://www.si.kongress.ee/raun-ii-muutuste-votmed-on-seadused-ja-maksukorraldus-2.html
http://www.si.kongress.ee/raun-iii-kui-lapsed-on-targad-ja-rahvast-palju-saab-tava-suureks-2.html
http://www.si.kongress.ee/raun-iv-rahva-tegelik-pohiseadus-kaetkeb-usus-2.html
http://www.si.kongress.ee/raun-v-slaavide-omaksvotu-tee-on-kodustamine-2.html

Read more...

neljapäev, 24. veebruar 2011

VEIKO RÄMMEL, ÜKSIKKANDIDAAT 889: ÕNNITLUS VABARIIGI AASTAPÄEVA PUHUL JA MÕTISKLUS HETKEOLUKORRAST!



Vabariigi aastapäev. Palju õnne kõigile selle tähtpäeva puhul. Samas oleks aeg natuke mõtiskleda kas me elame vabas riigis?

Võtke nüüd heaks või pange pahaks, ma julgen väita, et elame sisuliselt okupeeritud vabariigis, keda juhib kubermanguvalitsus Toompeal, mille eesotsas on kohalike liberalistide (õigemini üliliberalistide) pealik Andrus Ansip. Neid tegelasi ei ole rahvas sinna Toompeale valinud. Nad on saanud võimule manipulatsioonide tulemusel, mis ka jätkub. Nimelt ülekantav hääl ja tagatubades koostatav nimekri, mis sisuliselt ilma avalike valimisteta paneb paika Riigikogu. Viimane aga kiidab vastuvaidlematult heaks kõik Brüsselist lähtuvad totrused.

Kuna ka kogu avalik ruum on kartelliparteide valitseda (ajakirjandus, avaliku arvamuse küsitlused jms), siis on manipulatsioonidele rahvaga avatud roheline tee. Mis te arvate, miks kardetakse ausaid ja otseseid valimisi (majoritaarne süsteem)? Sest siis kaoksid võimalused manipuleerida rahvaga, hääl läheks sellele, kellele see antud. Meid hirmutatakse igatsorti totrustega. Näiteks, et üksikkandidaadid on äärmuslikud rahvuslased ja populistid ning demagoogid. Löö või maha, kuid tegelikult on populistid ja demagoogid vaid kartellierakondades.

Meie kartellierakondade valitsemise tagajärg on Eesti rahvusliku majanduse hävitamine, madalale langenud iive, homoseksualismi soosimine, moraali ja eetika ning religiooni surm jne.

Siit tulenevalt kutsuksin meie kodanikke üles hääletama Riigikogu valimistel vaid üksikkandidaatide poolt, sest nende programme lugedes on selge, ei jagata populistlikke lubadusi ja juhindutakse vaid riigi ja rahva huvidest.

Südamlikud õnnesoovid kõigile veelkord oma riigi aastapäeva puhul ning loodame, et ühiselt suudame taastada ka täieliku iseotsustamise ja iseseisvuse ning jääda püsima rahvana muutuvas ja globaliseeruvas maailmas.
Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/

Read more...

MATTI ILVES: VABARIIGI AASTAPÄEVAKS - EUROOPA LIIT JA EESTI

Kartellipoliitikud räägivad meile iseseisvast Eesti Vabariigist, see aga on häbitu vale millega rahvast vaid lollitatakse. Poliitkartell on nimelt kindel, et rahvas ei saa milletki aru. Ütelge, kas iseseisvale riigile saab EL-u poolt ettekirjutada 85% (varem teadsin, et see % on 80) seadusi? Muidugi ei saa! See fakt tuli välja eelmises ETV valimisstuudios, kus sellest teatas Ivar Raig ja panite kindlasti tähele, et keegi ei vaielnud sellele vastu.
Sama hull lugu on Eesti Vabariigi Põhiseadusega, see nimelt ei kehti ja eestlastel on täiesti võimatu kaitsta oma õigusi toetudes põhiseadusele. President Ilves ühes viimases kõnes teatas, otsekui kunagi B.Jeltsin, et tema on põhiseaduse garant. Oleks muidugi hea, kui hr.Ilves teaks, millised põhiseaduse punktid veel kehtivad, sest EL-u seadused on meie seaduste - ka põhiseaduse - ülesed. Juristide abiga võib-olla on ka see võimalik tal selgeks teha. Aga inimestele on meie põhiseadus üks arusaamatus, mingi relikt.
Toon nüüd riigikogu liikme, professori ja juristi Igor Gräzini arvamuse põhiseadusest: "Eesti Vabariigi põhiseadus on eeskätt ajalooline dokument pärast seda, kui Eesti Vabariik lakkas olemast suveräänse riigina. Seda dokumenti arvestatakse, aga vaid jõudumööda ja seal, kus tal on veel mõtet."
Üks näide põhiseaduse "tõlgendusest":
"Riigikohus avaldas 2006. aasta mais oma seisukoha, et pärast Euroopa majandus- ja rahaliidu täieõiguslikuks liikmeks saamist tuleb põhiseaduse §-i 111 tõlgendada nii, et Eesti Pangale ei jää õigust emiteerida Eesti raha ega Eesti krooni. Seega jõudis Riigikohus seisukohale, et põhiseadus euro kasutuselevõtuks takistusi ei tee."
Riigikohtu seisukoht on absurdsuse tipptase. Kuidas saab selget põhiseaduse üheseltmõistetavat punti ( § 111. Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal. Eesti Pank korraldab raharinglust ja seisab hea riigi vääringu stabiilsuse eest.) tõlgendada täpselt vastupidiselt?
Olen ka ise puutunud kokku sellega, et meie põhiseadus ei kehti. Pöördusin kahel korral õiguskantsleri poole kodanike õiguste ja vabaduste kaitseks toetudes põhiseadusele. Esimesel korral seoses sõnavabadusle tehtavate piirangutega trükiste levitamisel, teisel korral valimisseaduse mittevastavuse küsimuses põhiseadusega. Avaldusi ei võetud isegi menetlusse.
Väljavõte õiguskantsleri vastusest: "Ei ole saladus, et osa Euroopa Liidu õigusest ei ole põhiseaduse tekstiga kooskõlas (näiteks jagab Eesti paljudes valdkondades oma otsustuspädevust teiste liikmesriikidega, Euroopa Kohtu seisukohad on meie kohtutele siduvad jne).Just siin tulebki põhiseadust tõlgendada koostoimes Euroopa Liidu õigusega. Kuna Euroopa Liidu õigus on ülimuslik ja otsekohaldatav, tuleb põhiseadusega vastuolude korral lähtuda Euroopa Liidu õigusest..."
Selline kurb olukord valiteb praegu meie täielises ja "iseseisvas" Eesti Vabariigis, mis tuleks tegelikult ümber nimetada - Euroopa Liidu Vabariik Eesti (ELVE). Sellest hoolimata:

HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA!

Read more...

kolmapäev, 23. veebruar 2011

Venemaa näitab näpuga Googlele Egiptuse revolutsiooni korraldamises

Postitas doc blame-canada osak. 21:16 22. veebruar, 2011
poliitika Venemaa näitab näpuga Google poole, süüdistades otsimootorihiiglast Egiptuse revolutsiooni algatamises, mis ühe lõpptulemusena tõi kaasa riigi esimese mehe Mubaraki lahkumise. WSJ-le antud intervjuus teatas Venemaa peaministri asetäitja Igor Setšin: "Vaadake, mida nad tegid Egiptuses, need kõrgetel kohtadel olevad Google juhtivtöötajad, missuguse energiaga manipuleerimine seal küll toimus". Ilmselt vihjati Google ühele juhile, Wael Ghonimile, kes sai omamoodi kangelaseks teatud sündmuste käigus.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

NSBLOGI - CBN: Multikulturism viib Euroopa kodusõtta?

Posted in Määratlemata on 22. veebr 2011 by Maximus Germanus Meridius
Põhja-Pariisi piirkonnas, vapper poeomanik  Marie-Neige Sardin valvab oma poodi nagu militaarkindlust. Valge naisena on ta vähemus enamasti araabiakeelses moslemite piirkonnas.
Sardin on olnud olnud tosinate rünnakute ohver – teda on vägistatud, röövitud, happega rünnatud – , olles osa katsest sundida teda varem täielikult prantslaste rajooniks olnud paigast lahkuma.
Ikkagi, Sardin keeldub oma kodust lahkumast ja kutsub oma poodi “ osakeseks Prantsuse pinnasest okupeeritud territooriumil.”
No go põliselanikele
Prantsusmaal on 751 “No Go” tsooni. Valitsus on neid nimetanud “tundlikuteks linnatsoonideks.” Need on ohtlikud valgetele ja mittemoslemitele.
Kirjanik Guy Milliere ütleb, et kohalik võim hoiab neist piirkondadest eemale. “See tähendab, et need on osad riigist, kuhu politseinikud ei lähe. Tuletõrjujad ei lähe ja arstid ei lähe.”
“Ja see on nii, sest need piirkonnad on narkokaubitsejate, gängide ja imaamide käes.”
Allikas:http://staap02.wordpress.com/

Read more...

teisipäev, 22. veebruar 2011

VIDEO METAPEEDIAST: Saksa räppar ja endine antifašist Makss Damage (Julian F.) räägib põhjustest, miks ta rahvuslaste poolele asus.

Read more...

ÜKS KIRI:

Tere hea Mari-Liis Sepper!

Tülitan jälle ja seekord võib-olla mitte otseselt Teie valdkonda kuuluva küsimusega, kuid minu arvates puudutab kautsjonide määr valimistel otseselt nii naiste kui ka meeste võrdõiguslikust.
Riigikogu valimistele on määratud kaunis suur kautsjon: 2011. a Riigikogu valimistel on kautsjoni suuruseks 8700 krooni  (alates 1. jaanuarist 2011 556,04 EUR) kandidaadi kohta. Siin ongi tegemist selge ebavõrdsusega kandidaatide vahel, kui Riigikogus esindatud erakondade kandidaatide kautsjoni maksab kinni partei neile eraldatud rahva rahast, siis teiste erakondade kandidaadid ja ka üksikkandidaadid peavad maksma selle oma taskust. Seepärast on riigikoguväliste erakondade nimekirjad nõnda lühikesed. Siiani on ka ERR kohelnud mitte täisnimekirjaga (125 kandidaati) esinenud erakondi ebavõrdselt, neid pole lastud täisnimekirja esitanud parteidega valimisstuudios ühe laua taha, vaid liigitatud üksikkandidaatide juurde. Seekord on küll tehtud erand kuid järgmistel valimiistel võivad asjad olla jälle vanaviisi.
Kautsjoni suurus ei võimalda perekonda ülevalpidavaid naisi-mehi, kes saavad riigi keskmist palka kandideerida, see on selge ebavõrdsus ja diskrimineerimine.
Oleks meeldiv teada Teie ametkonna seisukohta selles küsimuses.

Lugupidamisega,
Matti Ilves

P.S. Saadan Teile ka paar huvitavat artiklit:
http://www.hot.ee/homoabielu/peremudeli.lammutamine.htm
http://www.hot.ee/homoabielu/homomyydid.htm


Vastus:
Austatud Matti Ilves

1. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik annab oma arvamuse juhul, kui isikut on koheldud ebavõrdselt tema soo, rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu. Teie avalduses puuduvad andmed, mis viitaksid kellegi diskrimineerimisele eelnimetatud tunnuste alusel. Riigikogu valimise seaduse § 30 lg 5 nõuab iga registreerimiseks esitatud isiku kohta ühesuuruse kautsjoni maksmist sõltumata isiku tunnustest või sotsiaalsest kuuluvusest.
Samuti ei ole Te esitanud andmeid, mis kinnitaksid, et ERR valimisdebattides osalema palutud kandidaatide valikul on lähtutud nende soost, vanusest vm ülalnimetatud tunnusest.

Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes võrdse kohtlemise seaduse § 18 punktist 1 keeldun Teie pöördumise asjas arvamuse andmisest.

2. Mis puudutab Teie viiteid veebimaterjalidele, siis soovin rõhutada, et ma seisan oma seaduslike pädevuste raames muuhulgas selle eest, et vähendada sallimatut suhtumist seksuaalvähemustesse ning võidelda diskrimineerimiste vastu, mille põhjuseks on eelarvamused seksuaalvähemuste suhtes.

Lugupidamisega

Mari-Liis Sepper

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik
Gonsiori 29,
15027 Tallinn
E-post: info@svv.ee
Tel: 6269 259

Read more...

VEIKO RÄMMEL, ÜKSIKKANDIDAAT 889: QUO VADIS EHK KUHU KÕNNID EESTI?

 


Hakkasin täna selle hommikul selle küsimuse üle juurdlema. Teema on aktuaalne, sest valimisteni on jäänud mõni päev vähem, kui kaks nädalat.

HETKEOLUKORD

Reastame õige fakte hetkeolukorrast. Usaldus erakondade, seega senise demokraatliku süsteemi vastu läheneb numbrile null. Miks peaks küsima? Vastus on samuti lihtne, meie erakonnad ei ole enam ammu ideede ega maailmavaate kandjad vaid oma juhtkondade rahamasinad ja nende liikmete karjääritegemise vahendid. Omaette küsimus on, kuidas pagan me niikaugele jõudsime? Miks me ei saa usaldada enam erakondi ja nende juhte, miks me ei saa usaldada parteisid? Ma arvan, et vaid nõukogude okupatsiooni selles süüdistada ei ole õige, kuigi ka sellel on oma "tänuväärne" osa. Kuid hoopis hullem on sealt lääne poolt pealetungiv moraalirelativism, mis väljendub multikulturismis ja värdkooseluvormide (homondus) tolereerimises ja kilbile tõstmises. Nimetasin meelega vaid hullemaid ja silmapaistvamaid asju, eks ole neid teisigi. Kõik see aga hävitab meie juuri ning kultuuri. Me põlastame juba oma kristlikku päritolu ja eetikat ja samas otsime vahendeid tõkestamaks islami pealetungi. Milleks? See on sellesama oma kultuuri ja religiooni ning juurte eitamise tagajärg. Ei loodus ega ka Jumal ei salli tühja kohta. Kui me jätame ruumi tühjaks, siis islam, kui noorem ja kahjuks tugevam religioon, ei jäta seda kasutamata. Täna me juba näeme seda Lääne-Euroopas ja näiteks Rootsis.

MORAALIRELATIVISM JA DEMOKRAATIA MÕISTE PEAPEALE KEERAMINE

Omaette huvitav on, kui see nii kurb vaid ei oleks, kuidas pööratakse selle relativismi varjus peapeale selline põline mõiste nagu demokraatia. Hiljuti süüdistas mind keegi Aino Sieberti nimeline "inimõiguslane" Saksamaalt, et olen antidemokraat. Tule taevas appi, seda seetõttu, et kaitsesin Eesti inimeste enamuse seisukohta, mis on homoabielude vastane ja normaalsust pooldav. Ehk siis "demokraadi ja inimõiguslase" arvates peab enamus käima vähemuse soovide järgi, homosid on teatavasti vaid 1% ühiskonnast. Vaene Perikles, keda peetakse õigusega kaasaegse demokraatia isaks, pööras nüüd vist küll hauas ringi?

RAHVAST EI OLENE MIDAGI

Teine ja samuti sellega seotud probleem on, et rahvas tunneb, temast ei olene midagi. Kõik otsused tehakse kõrgel ja kaugel "mäel", rahvast ei olene midagi. Juba on tekkinud kõnepruuk nemad(valitsejad) ja meie (rahvas). Vabandust, kui see ei ole klassiühiskond, siis mis veel on? Olukorda on aidanud kujundada eeskätt kehtiv PS vastane ja antidemokraatlik valimisseadus. PS küll ütleb, et kõigil on õigus kandideerida ja kedagi ei tohi diskrimineerida. Üks pisike näide, ometi nõutakse valimiskaautsjoni, mida tagatippu ei tagastata, kui te ei osutu valituks. Vaatame veel, seega kui raha ei ole kandideerida ei saa. Mis see siis on, kui mitte otsene diskrimineerimine rahalise (varandusliku) tsensuse alusel? Põhjendus on muide naljakas, siis hakkab igaüks kandideerima elik eeldatakse, et rahvas on loll.

KAS ON VÄLJAPÄÄSU?

Usun siiski, et on. Eeskätt on vaja taastada tõeline demokraatia ja lõpetada erakondade ja nende tagatubade dikdatuur, tagastades võimu selle omanikule - rahvale. Alustuseks tuleks teha ümber kogu tänane valimissüsteem. Isiklikult pooldan majoritaarset süsteemi või Šveitsi varianti, mis kah sinna kanti kisub. Igastahes valimiskautsjon kui diskrimineeriv, tuleb kindlasti kaotada. Hästi nõme on ka erakondade finantseerimine riigieelarvest ja seda enam valimistel saadud häälte arvu järgi. See on järgmisteks valimisteks otsese konkurentsieelise andmine, sest kui raha ei ole, siis ennast ikka nähtavaks ei tee. Erakonnad finantseerigu ennast vaid liikmemaksudest ja annetustest. Ideekohaselt peaksid nad olema mõttekaaslaste ühendused, miks mõttekaaslased oma ühendusi ise ei finantseeri? Usun, et sellisel juhul jääksid edgargated olematta.

Eesti riigis on palju asju, mis vajavad kibekiiresti korda tegemist. Näiteks rahvuslik majandus, iibe tõstmine, et me välja ei sureks, haridus jms. Kuid enne, kui me ei ole taastanud oma eetikat , moraali ja demokraatiat elik rajanud vundamenti, enne ei saa suurt muust rääkida. Vundamendita maja ei ehita.
Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/

Read more...

esmaspäev, 21. veebruar 2011

BLOGI KIRJASAATJALT:

Igasugune salastamine ja mahavaikimine on ühiskonna surm. Väide ei vaja vist tõestust. Igasugune kõrgemate ametnike vastutamatus on riigi surm, ka see väide ei vaja ilmselt tõestust.

Ma palvetasin eile kodus, kui kuulsin Haapsalu õnnetusest ja ka täna koolis TTA-s koos kõigi kaasõppuritega nende hukkunud laste hingede, lähedaste ja terve Haapsalu rahva pärast. See oli kahjuks ainuke, mida sain teha.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma vesta. Ma otsin põhjuseid ja seda selleks, et selliseid õnnetusi enam ei juhtuks. Räägin Teile ühe loo oma isiklikest mälestustest. Aasta oli siis 1985 ja olin Vorkutas MVD põgenenud vangide otsimisgrupi komandör. Tulevahetuses sai kaks minu alluvat surma. Läksin tribunali alla, kes mu õigeksmõistis, elik ei leidnud süüd. Peale seda, kujutate ette milline kergendus see oli, kutsus mu kõrvale üks hallipäine MVD kindralmajor, kes oli ka tribunali liige ja lausus. "Seersant, see, et Sind õigeks mõisteti ei tähenda, et oled süüta. Komandör (loe: juht) on alati süüdi, kui hukuvad alluvad!" Haapsalu juhtumi puhul ei olnud tegu alluvatega vaid minu hinnangul mõne ministri kehva tööga.

Lõppkokkuvõttes omab tähtsust vaid üks asi. Miks sellised asjad saavad juhtuda.?Ärge arvake, et soovin sellega siin valimiskampaaniat teha. Tahan lihtsalt aru saada? Ma arvan, et süüdi on totaalne vastutamatus ja sellel kohal ei ole süüdlane ka ükski konkreetne isik vaid süsteem, mis sellist asja kultiveerib. Kui me ei saa saadikuid otse valida, kui hääl kandub üle, kui toimivad kompensatsioonimehhanismid jne. Mis moodi me saaksime neilt vastutamist nõuda? Seda enam, et eetika on siinmail tapetud juba nõukogude võimu aegadel ja selle nagu ka usundite õpetamist kardetakse. Otse loomulikult, sest siis ei saaks segamatult toimetada ja peaks ka vastutama.

Read more...

Ravage I: te ei mõista tegelikke tagamaid

SI-57 Valimiseelse nädala teoseks on seekord päris ehtne sissevaade eurooplaste poolt kardetud juutide mõttemaailma, 1928. aastal ilmunud “A Real Case Against the Jews”. Autoriks Rumeenia juut, hilisem USA elanik Marcus Eli Ravage (1884–1965), kes oli Rotschildi perekonna isiklik biograaf.


Kahtlemata te ei salli meid. Ärge tulge seletama, et ei salli. Ärgem raisakem aega vastastikustele õigustustele. Te teate, et vihkate, ja mina tean samuti; me mõistame teineteist. Vältimatult on Teie lähimate sõprade seas meis hõimlasi. Tean, et te ei pea mind nendesuguseks, sest ma pisut erinen nendest. See eristamine muidugi ei muuda minu suhtumist teisse. See selleks. Te ei salli agressiivseid, esilepürgivaid, kõikjaleimbuvaid mittegoisid, kes meenutavad teile teie nendetaolisi hõimlasi. Me mõistame teineteist ja ma ei solvu.
Issand õnnistas mu hinge ja ma ei süüdista kedagi selle eest, et keegi seal kusagil kedagi ei salli. Rohkem pakub mulle huvi asjaolu, et te ei mõista tegelikke tagamaid. Käite nagu kass ümber palava pudru, otsite õigustusi.
Asi pole uus. Juba viisteist aastasada suplete selles hämas. Teie lapsikut lalinat jälgides võib arvata, et te ei tunne ennastki. Vihkate meid. See on emotsioon, aga tegelikke süüdistusi teil pole. On vaid mingid kahtlustused. Pakute järjest uusi, mis naeruväärselt põrmustavad eelmisi.
Hiljuti räägiti, et oleme ahnitsejad ja spekulandid. Praegu kuulen, et kogu kunstimaailm ja muud esinduslikud ametikohad on täidetud mittegoidega.
Te arvate, et me oleme enesessesulgunud, eksklusiivsed ja mitteassimileeruvad, sest me ei abiellu teiega; peitupugejad, ärgitajad; trügime kõikjal etteotsa ja kujutame endist ohtu kogu teie eksistentsile.
Meie elatustase võib olla nii madal, et elame getodes; ja nii kõrge, et tõrjume teid välja teie eliitrajoonidest.
Väldime armeeteenistust, sest oleme loomult patsifistid, samas oleme kõigi sõdade algatajad ja peamised kasusaajad.
Oleme kapitalismi rajajad, ühtaegu ka tema hauakaevajad; samas äkitsi peamised kommunismi propageerijad.
Pole kahtlust, et ajalugu ei tunne mitmekülgsemat rahvast!
Ja veel: me oleme nii nüripäised, et ei tunnista kristlust, pealegi me mõrvasime tema asutaja.
Aga ma pean teile ütlema: olete enesepettuse teel. Te kas ei mõista iseennastki või keeldute tunnistamast päevselgeid fakte.
Te vihkate mittegoisid mitte selle eest, et nad Kristuse risti lõid, vaid selle eest, et nad tema tekitasid. Teie tegelik kähmlus meiega käib mitte seepärast, et me kristlust väldime, vaid seetõttu, et me selle teile pähe määrisime!
Teie segased ja vastuolulised süüdistused on kaugel tegelikkusest. Te süüdistate, et meie korraldasime revolutsiooni Venemaal. Olgu, aga mis siis? Võrreldes sellega, mida tegi mittegoi Tarsosest „püha“ Paulus (Saulus) Rooma riigis, on vene revolutsioon tühine tänavakaklus.
Te olete nördinud mittegoide domineerimise üle teie teatrilavadel ja kinopiltides. Väga hea. Aga mida arvata sellest, et meie kontrolli all on ka kõik teie pühakojad, koolid, teie seadused, teie valitsused ja kogu teie mõistetesüsteem?
Mingi käpard annab Venemaal trükki raamatu, mida nimetab „Vanatarkurite protokollideks“, millest nähtub, et meie korraldasime Esimese maailmasõja. Te usute seda? Olgu pealegi. Oleme valmis alla kirjutama igale protokollile, rahunege maha, asi on õige. Aga mida te hakkate peale selle teadmisga, et meie oleme kõigi vandenõude algpõhjus? Teil ei jätku mehisust, et meid selles süüdistada, veelgi vähem, et süüdi mõista, vaatamata sellele, et teil on olemas meie kuritegude täielik loetelu.
Allikas: Marcus Eli Ravage
Lugege edasi siit:
http://www.si.kongress.ee/ravage-ii-meie-ideed-avalduvad-teie-koikvoimalikes-keeluseadustes-2.html
http://www.si.kongress.ee/ravage-iii-meie-ideed-avalduvad-teie-koikvoimalikes-keeluseadustes-2.html
http://www.si.kongress.ee/ravage-iv-kristluse-tekitamisest-2.html
http://www.si.kongress.ee/ravage-v-pauluse-onnetuseks-toeoetas-uus-usund-liiga-haesti-2.html
Allikas:http://www.si.kongress.ee/

Read more...

Teateid rubriigist “Erinevus rikastab”

Delfi vahendab, et Prantsusmaal mõisteti “rassiviha õhutamises” kohtulikult süüdi ajakirjanik Éric Zemmour, kes ütles telesaates, et narkodiilerid on peamiselt mustanahalised või araablased. Meest karistati rahatrahviga:
“Kohtusaaga tekitas ka Prantsuse ühiskonnas terava vaidluse sõnavabaduse ja rassismi teemadel. Zemmour, kes kirjutab peamiselt ajalehes Le Figaro, on öelnud, et näeb end vastukaaluna “poliitkorrektsetele liberaalidele”, vahendab Guardian.
Käesolev juhtum sai alguse eelmisel aastal, kui ühes telesaates vaieldi selle üle, kas Prantsuse politsei keskendub kontrolle läbi viies liiga palju rahvusvähemustele. “Kuid miks neid peatatakse 17 korda? Miks? Sest suurem osa diileritest ongi mustad või araablased. Ja see on fakt,” sõnas Zemmour vaidluse käigus.
Prantsusmaal kehtiva korra kohaselt ei tee riik kodanikel rahvuse ja religiooni alusel vahet ning vastava statistika tegemine on keelatud. Seega pole ka ametlikke arve selle kohta, kui palju on kurjategijate seas mitteprantslasi.
Samuti trahviti Zemmouri selle eest, et ta ütles ühes teises telesaates, et tööandjatel on täielik õigus mustanahalisi või araablasi mitte tööle võtta.”
Tegu on poliitilise korrektsuse musternäitega, mille käekiri näib olevat põhimõtteliselt identne juhtumiga Kanadast, kus üks professor mõisteti süüdi selle eest, et ta rääkis avalikult ja detailselt sellest, kui tervistkahjustav on homoseksuaalne eluviis.
Kui inimesi karistatakse tõe rääkimise eest — olgugi, et see tõde võib olla väga ebamugav –, siis on midagi väga-väga valesti. Selline on selle ideoloogia tegelik nägu, mis maskeerib end retoorikaga sallivusest, rikastavast erinevusest, pluralismist jms-st. Et inimesed ei peaks kuulama ebamugavat tõde, mis võib pealegi põhjustada ühiskondlikke pingeid, ongi “vaja” seada sisse ühiskonna psühholoogiline kaitse (vt lähemalt siit), mis ei ole sisuliselt midagi muud kui osake meelsuspolitseist ja lõpp-astmes relativismi diktatuurist.
Selliste juhtumite (eeldatavasti taotluslikuks) tagajärjeks on see, et teatud teemadel suretatakse igasugune avalik arutelu. Keegi ei julge enam poliitiliselt ebakorrektseid seisukohti väljendada, eriti veel avalikkuses, sest sellega võib kaasneda mitte üksi tema häbimärgistamine, vaid koguni tema kriminaalkorras karistamine ja seeläbi temst kurjategija tegemine. Tulemuseks ongi see, et meie “avalikud arutelud” on täpselt nii ühekülgsed, nagu juuresolev pilt Postimehe veebist näitab.
Näide poliitkorrektsest "avalikust arutelust" kvaliteetajalehes Postimees. Küsimuse all "Kas homopartnerlus tuleks seadustada?" on kolm artiklit, mis kõik vastavad selgelt "jah". Kui ühiskondlik arvamus on nii uniformseks kujunenud, siis jääb üle vaid asjakohased seadusemuudatuse ellu viia.
Mäletan hästi, kuidas sügisel toimunud “Erinevus rikastab” propagandaüritusel (mida nimetati arusaamatul põhjusel konverentsiks) selgitasid meie juhtivad “progressiivid” ülevoolate emotsioonidega, miks karistusseadustiku § 151 (vaenu õhutamine) vajaks reformimist, et see ikka reaalselt toimiks (st, et inimesi saaks ikka reaalselt selle alusel süüdi mõista üksnes poliitilise korrektsuse piiride ületamise eest, ilma et peaks näitama, et nende sõnade tulemusel on reaalselt kellelegi kahju sündinud). Nagu näha, Prantsusmaal asi toimib. Toimib ka Kanadas ja paljudes teistes riikides. Seega peab toimima ka meil!

Read more...


Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP